Nädal 18 ja 19 - vol1 (11.-24.11.13)

KIRBUTURG JA PALJU UDU

Siimu tervis ei ole paranenud ja ta veetis ka esmaspäeva kodus. Villemil õnnestus sama pisik ka endale külge pookida ja nohusse jääda. Nii et ujumistund jäi sel nädalal meie jaoks ära. Üleüldse tundub, et soojaga ei saa enam eputada, vaid tuleb siingi jopetaoline asi välja otsida. Pidu läbi selleks korraks.

Me oleme nüüdseks Rumeenias viibinud natuke üle 4 kuu ja ma endiselt pole suutnud tuvastada ühtegi kirbuturgu. Tõele au andes pole ma ka väga süvenenult otsinud. Tundub, et leidub vanakraami müügikohti, aga sellist kus inimesed tuleksid ja müüksid oma ülejäänud kraami, sellist ma pole leidnud. Eestis on igas endat lugupidavas külas ka vist kirbuturg, see on nii popp :) Nüüd võtsin uuesti otsimise ette ja õnnestus taolisele üritusele jälile saada. Nimi Yard Sale kõlas paljutõotavalt. Ettevõtmine toimub kord kuus ja minu õnneks oli seekordne müük just algaval nädalavahetusel.

Yard Sale.

Siim oli erandkorras terve nädalavahetuse tööl. Niisiis teavitasin Brittat, et ma kavatsen minna lähemalt vaatama, mida too Yard Sale endast kujutab ja ta ühines minuga. Toimumiskohta polnud väga lihtne üles leida, teadsin et see peaks olema mingi baar. Tammusime natuke mööda tänavat ja lõpuks märkasime ühe aia küljes silte. Lähenesime. Koht tundus õige, aga välisel vaatlusel ei oleks arvanud, et seal baar on. Sisse astudes tervitas meid mõnus sigaretisuits nagu siin igal pool. Interjöör oli boheemlaslik, kõrgestest lagedest rippumas vanaaegsed lambikuplid, seinad kohati lihtsalt krohvhallid, kohati kulunud tapeediga kaetud, nurgas ahi... Inimesed istusid väikeste laudade taga, jõid kohvi. Sealsamas nurga taga ja keldrikorrusel olid umbes paarkümmend müüjat välja pannud oma kauba. Enamasti naiste riided, ehted, jalatsid. Lasteasju vastupidiselt Eesti kirbuturgudele ei olnud mitte ainsamatki. Ruumi oli hirmus vähe, aga huvilisi siiski jagus. Käru ma sisse ei saanud võtta ja sellega polekski seal liikuma mahtunud, seega kandsin Villemit süles. Maas ta ei nõustunud eriti olema. Sel põhjusel oli kaubavalikuga tutvumine natuke raskendatud. Sellegipoolest ma päris tühjade kätega ei lahkunud. Villem ka muidugi mitte, keegi pistis talle pihku vist üllatusmunast pärit linnu kujukese :) Kuigi Telliskivi kirbukas teeb sellele siin pika puuga ära, on mul plaanis sinna järgmistelgi kordadel minna.

Üllatuslikud leiud linnapeal :)

Pärast kirbukat tegime peatuse suitsuvabas(!) kohvikus, Villem magas ja me sõime kooki ja jõime head kohvi. Tagasi metroo peale kõndides tutvusime Unirii pargis väljasoleva näitusega. Ei teagi mis see täpsemalt oli, aga suurte kiletükkide peale oli kirjutatud paljude Euroopa pealinnade nimed. Leidsime ka Tallinna üles. Loomulikult käisime enne KÕIK teised läbi. Tore tunne oli :)

Viimase aja tavapäraseim vaatepilt. Udu.

Nädal peale kirbuturul käimist olime üsna kodused, õueskäimised piirdusid poe- ja mänguväljakutiiruga. Sügis on käes. Vihma ei saja, aga kogu aeg on udu. No lihtsalt igal hommikul paistab aknast vaadates üks piimasupp. Päevaks enamasti hajub, aga paaril korral on olnud nii hull, et terve päev ei näe eriti midagi. Sellist asja mina Eestis täheldanud pole.

Lõpetuseks kõmu-uudiste rubriik: Steven Segal filmib parasjagu Rumeenias oma uut filmi ja ta „adopteeris“ siin ühe koerakese. No tegelikult maksab 19 dollarit kuus tema ülalpidamise eest ühes siinses varjupaigas, nii et see ikka päris adopteerimine polnud. Aga kas pole mitte suuremeelne žest vanameistri poolt?

Nädal 17 - vol1 (4.-10.11.13)

VILLEM 11 KUUD!

11 kuud täis :)

Ongi käes Villemi viimane minisünnipäev. Huhh, edaspidi hakkab seda olema ainult kord aastas :) Juba mõned päevad enne sünnat võis täheldada kerget huvi kahel jalal liikumise vastu. Välja see muidugi ei tulnud, aga püsti seistes ta justkui tahaks jalga maast lahti tõsta... Muidu on ikka tubli ja usin, liigub neljarattaveol ja ulatab üha kõrgemalt kõike võtma. Hambaid on endise 3 asemel nüüdseks 6 tükki. Sünnipäev oli traditsiooniline, natuke midagi magusat (rohkem vanematele) ja mõned Skype’i kõned. Kaks päeva peale 11-kuuseks saamist tegi Villem oma esimesed sammud. Veel kaks päeva hiljem juba nii 5-6 sammu. Läheb lahti!!

Traditsiooniline ilmateade ka – endiselt võib käia dressipluusiga. Lühikese varrukaga enam mitte. Ükspäev rääkisin mänguväljakul Villemi vanuste kaksikute isaga ja ta uuris, et kas Eestis on ikka juba lumi maas. Vottt... tegelikult ju vabalt võiks olla, aga sel korral pidin talle pettumuse valmistama. Üleüldse ma ei saa aru, miks just meie äraolekul on ka Eestis olnud ilus ja pikk sügis. Parem oleks, kui järgmisel aastal see korduks! :)

Sel nädalalõpul oli ka isadepäev. Eestis muidugi. Tuleb välja, et Rumeenias tähistatakse isadepäeva mai teisel pühapäeval ehk siis meie emadepäeval. Ja sedagi alles viimased 3 aastat. Rumeenia oli nimelt ainuke EL riik, kus üldse polnudki ametlikku isadpäeva, nii et see tekitati aastal 2010. Eks maikuus ole näha, kui palju sellest üldse peetakse. See muidugi ei takistanud meil eestipäraselt tähtpäeva pidada.

Katsetused värvidega.

Villem soovis oma isale teha käe- ja jalajälgedega pildi. Läksime siis saladuskatte all ühel hommikul poodi ja ostsime värvid, kleepisime põranda kaitseks kokku palju kilekotte ja lõikasime papist sobivad jupid. Koorisin Villu riidest lahti ja asusime kunstiga tegelema. Villemit huvitas eelkõige topsikaante äravõtmine ja tagasipanemine... Olime tööga enamvähem ühele poole saanud ja mõlemad üsnagi sinise-rohelisekirjud, kui helistas Siim. Tal on viimastel päevadel tervis veidi vilets olnud, vist on saanud külma või mõne pisiku külge korjanud. Igatahes ütles ta, et ta ei tunne end hästi ja hakkab varsti kohe koju tulema. Just täna kõigist päevadest!

Uskumatu, kui palju jälgi on vaja kaotada peale mõningast värvidega mäkerdamist. Rääkimata sellest, et sinirohelised maalingud ei tahtnud naha pealt üldsegi mitte nii hästi maha tulla kui karbi peal lubatud oli! Pesin mis ma pesin, ikka oli lähema vaatamise korral aru saada. Noh, paar päeva tuleb Villemi riideid vahetada hämaras :) Pesemise käigus muutis värvi kraanikauss ja kuivatamise käigus rätik. Oleks võinud mingi vähem määriva tegevuse valida :) Õhtul märkas Siim kohe, et Villul on varbad natuke sinised. Ma otsustasin ta kommentaari lihtsalt ignoreerida ja ta jättiski imekombel asja sinnapaika. Nii et meie kunstiteos tuli talle ikkagi üllatusena :) Käisime lähedalasuvas söögikohas pitsat proovimas ja suurt pidu ei teinud, sest Siim oli endiselt haiglane. Ei tea mis Rumeenia pisik talle sisse oli pugenud.

Nädal 16 – vol1 (28.10-3.11.13)

PISIKE POOD JA ESIMENE UJUMISTUND

Jeeeessshhh, soojad ilmad jätkuvad. Endiselt tõuseb temperatuur päeval parimal juhul isegi 24 kraadini! Novembri alguses. Tase :)

Täheldasime vilgast sebimist naabermaja esimesel korrusel ja ühel hetkel selgus, mis seal teoksil on. Paigaldati riiuleid ja asi hakkas kahtlaselt poodi meenutama. Rõõmustasin. Igaks juhuks mitte liiga palju, sest ma ei teadnud ju mis poega tegu on. Vabalt oleks võinud autojuppide kauplus olla. Õnneks polnud ja nüüd on naabrite juures minimarket, kus müüakse väikses valikus toidukaupu.

Minimarket on siin täiesti tavaline nähtus, neid on hästi palju igal pool. Eestis on nurgapealsed keldripoed ammuilma väljasurnud. Mingi moega nad siin toimivad, müüdagu seal mida iganes – riideid, toitu, autojuppe, ainult saiapätse... Hinnad on natuke kallimad kui suurtes poodides, nagu ikka. Ei tea kas nõudmised taolistele asutustele ei ole väga karmid või on siin lihtsalt piisavalt palju rahvast, aga tundub et nad on vägagi elujõulised. Tegelikult on ju mugav, kui iga kolmanda kortermaja all on minimarket, kust šokolaaditahvli või piimapaki kätte saab. Meie omas on valik küll üsna kesine, põhiline klientuur on kõrval ehitusplatsil tööd tegevad härrad ja nende menüü koosneb laias laastus kahest-kolmest komponendist: sai, mingi jook ja äärmisel juhul konservipurk. Saia ostavad nad küll palju, pidevalt näen kuidas nad 5 pätsi kotis poest väljuvad. Ja need pole mitte viilutatud, vaid ilma pakendita terved saiad. Lapsepõlv tuleb meelde :)

Sel nädalal saabus tähtis hetk, kui läksime Villemiga esimesse ujumistundi. See organiseeriti just välismaalastele, seega on tund inglisekeelne. Ei nõuta arstitõendit ei minult ega lapselt, hind on mõistlik, sama mis me Eestiski maksime. Ainuke miinus on asukoht – jälle kaugel. See suurlinn hakkab mind juba tõesti ära tüütama! ;)

Bassein on sellise maja
keldrikorrusel.

Võtsime siis jalad selga ja läksime. Minek polegi hullu, keset päeva. Saan Villemi metroos kärust välja võtta ja nii on päris hea. Hakkasin aegsasti minema ja jõudsime pärale varakult. Teadsin, et koht on lihtne. No oli väga lihtne – astud uksest sisse otse basseini veerele. Riietusruum on pisike 2x3 kardinaga eraldatud kunku, kus on üks pink ja nagid. Kui me seal ühe poolatari ja hollandlannaga kolmekesi olime, siis rohkem selgelt ei oleks mahtunud. Õnneks selgus, et me olimegi sel korral ainsad. Ohh, mis luksuslik spa meie Eesti ujumiskoht oli sellega võrrledes! :) Meie treener on nooremapoolne Alex, kes vist küll on harjunud natuke suuremate lastega tegelema. Aga küll ka tema õpib ja harjub. Mul on muidugi Eestist juba ettekujutus, milline üks väikeste ujumistund olema peab... Nii et ka mina pean harjuma. Vesi oli minu arvates natuke jahe ja Villem koguni protesteeris alguses valjuhäälselt. Mõne aja pärast ta õnneks harjus ja kõik sujus. 

Hiljem tuli välja, et juba järgmisest nädalast saame hoopis kõrvalmajas asuvasse basseini, mille juurde kuulvad kappidega riietusruumid ja kus on soojem vesi. Tore! Kojuminek jääb mul aga nibin-nabin tipptunnile ja see pole metroos üldse tore. Keegi ei vaata eriti hea näoga, kui käruga üritad suhteliselt täis rongi sisse pressida. Järgmine kord pean natuke kiiremini riidesse toppima, et veidigi varem teele asuda. Katun siiski motivatsiooni hoida, sest kuigi seal käimine on omaette ettevõtmine, on ujumise osa sellest ikkagi ütlemata mõnus :)

Uute majade ehitus meie rõdu all käib väga hoogsalt ja mitu korrust on juba kerkinud. AGA! Kui ma mõnda aega tagasi hõiskasin vastvalminud kõnnitee üle, siis sinna on otsustanud nüüd seguautod ja rekkad end pidevalt ootele parkida. Probleem pole mitte niivõrd kõnnitee hõivamises kui selles, et see ei kannata nii suurt raskust ja on hakanud juba igatepidi ära vajuma ja lagunema. Uskumatu!

Nädal 15 - vol1 (21.-27.10.13)

22. OKTOOBER JA 22 KRAADI

Kuigi ilmad olid vahepeal ettearvamatud, on nüüd oktoobri teine pool olnud just täpselt selline nagu ma oma parimates kujutlustes ette nägin. Igaks juhuks tuleb välja minnes ikka dressipluus kaasa võtta, aga enamasti paistab päike ja saab olla lausa lühikese varrukaga. See on juba midagi :) Vihma sajab väga vähe, pole jälle tükk aega piiskagi näinud. Selles mõttes ei meenuta siin miski Eesti sügist.

Peale seda, kui enam iga päev ei pea poe vahet jooksma ja ilmad on mõnusad, oleme Villemiga igapäevased külalised kohalikul mänguväljakul. Ega see midagi väga erilist ei ole, aga ikkagi varjuline ja turvaline koht, kus natuke värsket õhku hingata. Villem ei oska ka veel atraktsioonidest midagi väga arvata, ma tõstan teda ühest kohast teise ja libistan liumäest alla. Vaatan, et mõned tited panevad seal usinalt käpuli mööda maad, aga mitte Villu. Ta ei armasta liiva katsuda :)

Aegajalt lähenevad meile ka mõned teised lapsed ja nende vanemad, aga minu soov inglise keeles kõneleda peletab enamuse neist koheselt minema. Mõned ikka pursivad. Mõnikord astun koduteel läbi kondiitriärist, kus müüakse maitsvaid koogikesi. Sisenedes tervitatakse mind alati rõõmsa „Hello“-ga, aga sellega nende keeleteadmised piirduvad. Kookide ostmiseks seda muidugi vaja ei lähe ka, tuleb näpuga näidata või sildilt nimi maha veerda ja prouad pakivad imelise osavusega soovitu sisse. Neil on selleks eriline voltimistehnika, suurest paberist moodustub kookide ümber püramiiditaoline majake, mille sees nad turvaliselt koju transportida.

Kui mulle õigesti tundub, siis ühte tähtsat Rumeeniaga seotud teemat pole ma oma blogis veel puudutanud. Lisaks Draculale seotatakse Rumeeniat ju veel mustlastega. Kuigi mustlasi on paljudes Euroopa riikides ja mujalgi maailmas, on nende arv siin suurem kui teistes Euroopa maades. Mustlased on india päritolu seltskond, kellel ei ole oma riiki, aga on oma keel (mis omakorda piirkonniti varieerub). Ei maksa rumeenlasi ja mustlasi ühte patta panna, neil on sama palju ühist kui mustlastel ja eestlastel. Äratuntavad on nad siin küll – oluliselt tõmmumad kui muu rahvas.

Mustlaste hobuvanker.

Üldiselt on vist kõigile teada, mis eelarvamused nende kohta liiguvad ja ega see siingi teisiti pole. Oleme aru saanud, et kohalikud rumeenlased mustlastest midagi head ei arva. Ma ei teagi täpselt, kus või mis elu nad elavad, aga näha neid siin-seal ikka on. Enamasti liiguvad nad hobuvankritega, peal kas paar meesterahvast või kogu pesakond. Nad koguvad oma vankrisse kokku igasugu võimalikku metalli, ükskord nägin kuidas transporditi tervet autokabiini. Igapäevaselt kuulen, kuidas üks ja sama meesterahvas sõidab mu majast mööda ja hõigub midagi. Mida, seda ma ei tea. Kord nägin, kuidas hobusega saabusid naine ja mees, naine hüppas maia juures maha ja kiikas läbi kõik prügikastid. Nähtavasti otsis purke vm metallkraami. Mõned käivad „jahil“ jalgsi, seljas üleelusuurused pambud.

Ka minu tavapärase metroopeatuse juures on neid näha. Paljasjalgne poisike seisab saiaputka juures ja palub kõikidelt klientidelt münte. Raha ta eriti ei saa, aga mõni ostab talle saia. Naisterahvas lapsega küsib inimestelt midagi, aga ei ole samas kuigi pealetükkiv. Enamus teevad niisama aega parajaks. Paljud neist on isikukoodideta ja kirjaoskamatud. Täpne ülevaade nende hulgast jms nähtavasti puudub.

Aga väidetavalt on olemas ka rikkaid mustlasi, kes elavad põhimõtteliselt lossides. Niipalju kui ma internetist suutsin välja peilida, siis on neilegi edu toonud metalliga äritsemine. Nii et seda teemat iseloomustab äärmused ja vastandumine – nagu Rumeenias ikka kipub olema.

Nädal 14 - vol2 (14.-20.10.13)

MÄGUHOMMIK JA PRILLIPOOD

Millalgi juba oli juttu sellest, et liitusin siin säärase virtuaalse kogukonnaga nagu BucharestMoms. See on mitmesaja liikmega grupp, koosneb peamiselt välismaist päritolu siin elavatest emadest. Grupp tegutseb ka väljaspool internetti, peaaegu igal reedel toimub nn teehommik kellegi kodus. Lapsed mängivad, emad suhtlevad. Kuna mul siin väga palju kellegagi mulle arusaadavas keeles suhelda pole, siis otsustasin ka osa võtta. LOOMULIKULT asus see jälle väga kaugel ja Villem ei ärganud tavapäraselt vara. Lõpuks taksos maandudes oli selge, et jääme hiljaks. Üritus ise oli tore, seekordne võõrustaja oli belglanna ja kohaletulnuid oli nii 7-8 kanti. Igatahes oli erinevast rahvusest inimesi – Hollandist, Inglismaalt, Türgist... Ma põhimõtteliselt tean, et siin on tegelikult omajagu välismaalasi, aga igapäevaselt mina ei näe neid üldse. Villem ei arvanud, et ma võiks laua taga rahulikult teed juua, ta vist pole teiste aktiivselt liikuvate ja käratsevate lastega eriti harjunud. Lahkumise ajaks oli ta jõudnud kohaneda – nagu ikka!

Kõik oli väga tore, aga vahepeal oli mul seal tunne nagu mõnel teismelisel ;) Seal elavad kõik nimelt majades. Kolmekordsetes. Kõikidel on lapsehoida/koristaja/koduabiline/pesutriikija. Viimane on tihti ühes isikus, aga ei pruugi. No kui sul on kolmekordne maja, siis koduabiline kulub muidugi väga ära... Ja mina elan siin oma kahetoalises korteris ilma ühegi abiliseta – on ju nagu teismeline :D Mitte et nad sellepärast kuidagi upsakad või ennastäis oleksid, kaugel sellest! Nähtavasti on see teenus siin lihtsalt niivõrd taskukohane, eriti kui tuled oluliselt kallima elatustasemega riigist nagu näiteks Inglismaa või Holland.

Meie tellimus. Ainuke miinus on
keskkonnavaenulikult suur kilekottide hulk.

Aga ma sain sellelt koosviibimiselt väga-väga kasulikku infot! Nimelt selgus, et siin on olemas online-supermarket. Ma teritasin kohe kõrvu ja koju jõudes hakkasin uurima. Ilma autota on toidupoes käimine üks paras peavalu, sest alatasa on vaja kanda kõikvõimalikku rasket kraami. See tähendab, et ma käin peaaegu iga päev poes ja toon valikuliselt vajalikku, sest käru ja Villemiga ma ei jaksa raskeid kandamied tassida. Lisaks rikume oma nädalavahetusest ühe päeva tihtipeale seal hiigelpoes rüseledes, sest ka kõik ülejäänud inimesed Bukarestis kasutavad vabu päevi sisseostude tegemiseks. See on nii frustreeriv. Nüüd mõtlesin hästi läbi mida vaja on ja tellisin suure hunniku kaupa hoopis internetist – seal on kõike alustades hakklihast ja lõpetades mähkmete või hambapastaga. Ja piim säilib siin nii kaua et võib rahuliku südamega 5 pakki korraga osta. Valik on kindlasti väiksem kui päris poes, aga tegelikult täisa piisav. Kogu lehekülg oli muidugi rumeeniakeelne, aga ei midagi võimatut. Järgmisel päeval toodi kraam koju kohale. Oehhh, elu läks just palju ilusamaks!

Mõnda aega tagasi läksid mu prillid katki. Siiani käisin ringi, prillisang moodsalt kleeplindiga kinni tõmmatud, aga ega igavesti nii saa - seega nädalavahetusel läksime prillipoodi. Küsisin oma prillikandjast korteriomanikult mõned soovitused ja ostsustan SwissOptiku kasuks. Poes võtsid meid vastu väga lahked teenindajad, kellest üks õnneks rääkis päris hästi inglise keelt. Silmakontrolli käigus selgus, et optometristi abikaasa teeb tööd ühele Eesti firmale ja sõidab järgmisel nädalal Eestisse. Kokkusattumus missugune! :) Sain kinnitust kahtlusele, et on vaja tugevama miinusega klaase. Raskem osa ootas aga ees, raamid tuli ka valida. Proovisin sadat paari ja ei suutnud otsust langetada, aga kui Siim ja Villem kahepeale terve topsitäie kamapalle poepõrandale laiali kallasid, siis võtsin end kokku ja valik sai tehtud.

Enne kojuminekut sõime lõunat ja siis pidime sõitma ühe peatuse bussiga. Siim piiksutas oma „ühiskaardi“ ära ja ma otsisin enda oma välja. Selgus, et sellelt on raha otsa saanud, sest validaator tegi koleda ja valju piiksu. Proovisin veelkord. Ei midagi. Toppisin kaardi rahakotti ja jõudsin Siimule öelda, et ei tea kas hakkan tema kaardiga endale piletit lunastama, sest olime sellest ühest peatusest juba pool maad ära sõitnud. Ja hopsti hüppas meie juurde proua, kes validaatori kinni vajutas ja palus esitada sõidupiletid! Ju tema treenitud kõrv kuulis kohe piiksust ära, et kellelgi pole piletit.

No ja siis läks lahti. Tema rääkis rumeenia keeles ja Siim pani vapralt inglise ja rumeenia keelt segiläbi vastu ja üritas selgitada, et jah, meil oli küll üks inimene ainult valideeritud, aga me tahtsime teist piletit ka läbi lüüa aga ei jõudnud. Ei, tädi raius nagu rauda oma juttu edasi. Lootusetu. Buss oli vahepeal jõudnud lõpp-peatusesse ja uksed sulgenud. Koos meiega oli seal veel paar vahelevõetud jänest. Vaidlesime mis me vaidlesime, aga lõpuks maksime trahvi 50 leid (u 12 eurot) ja saime sealt tulema. Trahv ei ole küll väga suur, aga selle raha eest oleks saanud väga palju bussiga sõita! Vihaseks ajas see, et ma alati sõidan piletiga, ALATI! Esimene bussitrahv minu elus :) Siim, kes iga päev selle ühe peatuse tööle ja koju sõidab, lubas järgmised 38 korda mitte piletit läbi lüüa, et trahvi summa tagasi teha :)

Nädal hiljem sain uued prillid kätte ja läks ikka päris mitu päeva, enne kui silmad ära harjusid. Hakkasin juba kahtlustama, et määrati liiga tugevad klaasid. Aga õnneks lõppes kõik hästi ja uute prillidega on nii hea, et olen neid kandnud kogu aeg. Tore on ju näha :)

Nädal 14 - vol1 (14.-20.10.13)

EHITUS JA JALGPALL

Majad kerkivad uskumatu kiirusega!

Ongi käes see mille juhtumist ma kahtlustasin. Nimelt on siinkandis ja eriti veel meie maja ümber palju vaba pinda. Lihtsalt tühermaad. Maja taga saab nüüd tühermaa likvideeritud, sest kopp on maasse löödud :) Ja asi on kohe suurelt ette võetud, kui mulle õigesti tundub siis tulemas on koguni 9 uut kortermaja. Mul on muidu ehitusest küllalt ükskõik, aga võin vaid ette kujutada seda tolmu mis nüüd olema hakkab... Õnneks ei ole enam põhjust aknaid kogu aeg lahti hoida, aga rõdu koristamine või aknede pesemine on nähtavasti muutunud täiesti mõttetuks tööks.

Üldiselt on kolistamist päris palju, õnneks aknad isoleerivad heli üllatavalt hästi. Huvitav on ka. Kui Villem oleks natuke vanem, siis ta tõenäoliselt oskaks vaatepilti vääriliselt hinnata, sest üheaegselt võib rõdult näha 5 kallurit, 4 koppa, 3 teerulli, 4 kraanat, 5 traktorit ja nii edasi. Praegu ta moe pärast vaatab, kui ma ta aknale seisma tõstan, aga väga see teda ei eruta.

Teisipäeval leidis aset Eesti ja Rumeenia jalgpallimatš, kuhu meiegi piletid olime hankinud. Ma väga suur jalgpallifänn pole, kohapeal vaatamas olen käinud ainult loetud korrad, aga nüüd tundus see lausa kohustuslik. Olime neti teel ostnud piletid Eesti fännitsooni. Kohe, kui Siim töölt saabus, lippasin minema. Loomulikult oli just sel päeval tal mingi pikaleveninud koosolek, mille tõttu start kippus väga viimasele minutile jääma. Staadion asub kaugel ja tuli välja, et sellisel kellaajal on võrdlemisi raske taksot saada. Lõpuks see siiski õnnestus ja olime koos Reigoga teel Bukaresti National Arena poole. Taksojuht meenutas mulle millegipärast vene iluuisutajat Pljushenkot, graatsiliselt (ehk hullumeelselt) manööverdas ta ummikus linnast läbi, ise oma Daciat uhkustavalt Ferrariks kutsudes. Pool tundi enne avavilet peatusime staadioni kõrval. Selgus, et muidugi vale külje peal ja saime omajagu liduda, et õigeks ajaks oma piletitele järele jõuda. Hingeldades saabusime teiste eestlastega täidetud sektorisse. Tore oli nii palju emakeelt kuulda :)

Staadion oli nagu päris, selline mida mina ainult televiisorist olen näinud. See on ka võrdlemisi uus, ehitatud 2012. aastal toimunud EM-i tarbeks. Täismajast oli asi muidugi kaugel, vabu kohti oli rohkem

Bucharest National Arena. Eestlased ikka sinises :)

kui täidetuid (kui õigesti aru sain, siis 55000 võimalikust oli hõivatud u 18000). Aga no asi seegi. Rumeenlased elasid omadele vägagi entusiastlikult kaasa. Meie olime eestlaslikult tublid, plaksutasime, vahepeal hõikasime Eesti-Eesti ja nii. Minu jaoks on staadionil ikka keeruline jalkat jälgida – ei ole selgitavaid kommentaare, kordusi ega midagi muud hädavajalikku. Õnneks minu selja taga istuvad sellid kommenteerisid piisavalt aktiivselt ja heitsid mitmetele olukordadele valgust :) Kokkuvõttes läks nagu ikka, ehk ega me seda Rumeeniat väga vastu muru ei surunud.

Kui mäng lõppes, ei lastud meid kuskile. Pidime ootama, kuni ülejäänd peaaegu 18000 inimest on lahkunud ja siis eskorditi kõik ühekorraga väravani. See pidigi nii olema, et erinevate riikide poolehoidjate vahel oleks võimalikult vähe kokkupuudet. Staadionilt väljudes nägime, kuidas üks seltskond kaasmaalasi röövel-taksojuhi masinast välja kargas ja jalgsi hotelli poole minema hakkas. Ei hakanud neile ütlema, et kuigi nad tulles maksid sõidu eest oluliselt vähem kui nüüd küsiti, said nad siiski tünga. Jalutasime natuke koos nendega, tuli välja et nad olid Eestist bussiga siia sõitnud. Minu perekond polegi siis ainuke, kes sellise hullu tembuga hakkama on saanud :) Varsti leidsime, et ega me jalgsi kuskile ei jõua ja kutsusime takso. Rääkisime tee peal maast ja ilmast. Taksojuht, vanem meeldiv härrasmees, küsis korraga et kas me räägime soome keelt. Päris hea pakkumine!

Muidugi jälgisime me ka siit hoolega Eestis kulmineeruvaid kohalikke omavalimisi. Kogu tänavareklaam jäi meil sel korral küll nägemata, aga härra Tallinna linnapea sada lindilõikamist ja selle kallal õiendamist oli meedia vahendusel piisavalt. Meie e-hääled läksid igatahes teele, aga tulemus oli ikka sama nagu ajast aega on olnud. Elu jätkub vanaviisi ja jaanuari alguses Eestisse tulles saab endiselt tasuta bussiga sõita :)

Nädal 13 – vol3 (7.-13.10.13)

MAIKI PEREKOND RUMEENIAS III – MERE ÄÄRES JA POODLEMAS

Laupäeva hommikul aknast välja vaadates sai kohe selgeks, et meid seni soosinud ilma-õnn on pöördunud. Oli pilves, sobune ja parasjagu jahe hommik. Meie muidugi ei heitunud sellest väikesest tagasilöögist ja sõitsime ikkagi mere äärde :) Kuna see on omajagu maad eemal, mõtlesime sinna jääda ööbima ja järgmisel päeval tagasi tulla.

Teokarbid Musta mere ääres.

Jõudsime Mamaiasse, mis oli minule ja Siimule juba tuttav koht. Ilm polnud kahjuks paranenud. Panime joped selga ja jalutasime randa. See polekski nagu üldse sama koht kus meie natuke rohkem kui kuu aega tagasi käisime. Kogu piirkond oli täiesti välja surnud, hotellid suletud ja inimesi praktiliselt ringi ei liikunud. Rannaäär, mis oli olnud tihedalt täis lamamistoole oli nüüd tihedalt täis teokarpe! Ei tea kas muul ajal koristatakse need ära või oli tuul olnud soodne, igatahes olid seal eestlase jaoks natuke eksootilised merekarbid. Eks tekib kohe kiusatus neid korjata, aga pidasime piiri – pärast avastad, et nende polegi midagi peale hakata. Mõned siiski võtsime kaasa ja ma manitsesin kõiki neid kohe esimesel võimalusel kraani all pesema. Meenus kunagine Vahemere äärne teokarbikorjamine, kui karbid tegid kilekotis läbi bussireisi Eestisse ja selle tulemusel niivõrd võimsaid aroome levitasid, et lendasid otsemat teed prügikasti...

Tühi rand ja palmid tuules :)

Ema oli kõige vapram ja tegi Mustas meres ka jalad märjaks. Teistel vist ei tekkinud isegi kiusatust tema eeskuju jälgida, minul igatahes küll mitte. Jalutasime mööda gondlitest, millega suvel sõitsime. Ikka täitsa välja surnud oli kõik. Üldiselt oli juba raske Simole seletada, miks mitte midagi teha ei saa. No et see on kinni ja see on kinni ja see ka praegu ei tööta.

Mamaia nähtud, sõitsime Constantasse. See on piisavalt suur linn ja midagi peaks toimuma ka väljaspool rannahooaega. Otsisime söögikohta, jäime seisma ja murdsime parkimissüsteemi üle pead. Olles kõik märgid üle vaadanud, ei saanud me endiselt midagi aru ja jätsime bussi parimas usus maha ning astusime ühte toitlustusasutusse sisse. Kõhud täis, pidime otsusama mis edasi – kui jääme ööseks, siis tuleb leida majutus. Kuna oli külm, siis hakkas tunduma et mereäärne ammendab end kahtlaselt kiiresti. Buss oli õnneks alles ja trahvikviitungit ei paistnud kuskilt, seega istusime bussi ja otsustasime hoopis Constanta vanalinna üles otsida, see ära kaeda ja siis koju tagasi sõita.

Constanta kasiino.

Orienteerusime vanalinna oletatavasse serva. Kohe sealsamas kulges mööda rannaäärt promenaad. Esimesena köitis meie tählepanu uhke hoone, tuvastasime üsna pea et see on kunagine kasiino. Hetkel ei ole maja kasutuses, aga ta tõesti mõjus muljetavaldavalt ja minul tekkis küll kujutluspilt, kuidas siin kunagi võis olla. Smokingud ja õhtukleidid... Kahju, et see praegu lihtsalt seisab ja ajahambast ning pahatahtlikust inimtegevusest kahjustatud saab.

Jalutasime mööda promenaadi ja siis sukeldusime suvalisest kohast linna sisse. Kõnniteed ei olnud heas korras – kärutesti need igatahes ei läbinud ja päris ebamugav oli liikuda. Aga see oli alles algus! Võtsime suuna keskväljakule (Piata Ovidiu) ja mida lähemale jõudsime, seda rohkem hakkas kogu koht ehitustandrit meenutama. Ma ei tea, kas on mõistlik kaevata kogu vanalinn ühekorraga üles? Ilmselgelt oli seda siin tehtud. Ega väga ringi ei saanudki vaadata, sest pidime vaatama jalgade ette. Piata Ovidiu oli kulminatsioon, sest lisaks kaevetöödele oli seal ka virnade viisi ehitusmaterjali. No ma tahaks loota, et me lihtsalt sattusime sellisel ajal, kui linna hoolega ilusamaks tehti ja see ei ole kogu aeg nii :) Mulje jäi pehmelt öeldes kaootiline.

Constanta üleskaevatud vanalinn.

Mööda tänavaid turnides hakkas juba hämarduma. Läksime bussi ja Kaisa asus rooli. Navi juhatas meid läbi vanalinna. Eks see oli paras risk, sest mina küll väga kindel polnud, kas tee ühel hetkel lihtsalt kuskile liivahunnikusse või kraavi ei lõpe. Kuidagi sealt kitsikusest pääsesime ja olime jälle tuttavamal teel. Ja juhtus täpselt sama asi, mis meil siis, kui kuu aega tagasi mere äärest koju sõitsime – vurasime samas kohas õigest teeotsast mööda ja pidime tegema kannaka üle 4 sõidurea. No problem! Bukaresti piiril võttis Kaisa vastu vapra otsuse ja sõitis koju läbi linna, mitte mööda ringteed. Ega hullu midagi polnudki, laupäeva õhtu ei ole õnneks liikluses eriti närviline aeg. Jõudsime koju ja tassisime pakitud kohvrid üles tagasi :)

Planeeritust varem mere äärest tagasi tulemine tekitas meile ühe ootamatu vaba päeva. Pühapäeva hommikut alustasime hunniku pannkookidega (põhiliselt seetõttu, et kapp oli muust kraamist tühi - pidime ju ära olema) ja mõtlesime, mida peale hakata. Ilm oli endiselt hall, väljas ei oleks viitsinud eriti toimetada. Seega kasutasime päeva ostlemiseks. Mina polnud ikka veel Ikeas käinud ja suutsin kõiki veenda, et meil on hirmsasti vaja sinna minna. Tuli ju bussi olemasolu ära kasutada, sest Ikea on tülikalt kaugel.

Sõitsime kohale ja selgus, et hiiglaslikus parklas pole põhimõtteliselt ühtegi vaba parkimiskohta. Lõpuks õnnestus buss kuskile ilma asfaldita lisa-parklasse jätta. Astusime Ikeasse sisse ja nägime, et seal oleks justkui käimas Hullud Päevad kuubis. Tammusime rahvavoolus läbi poe, mul õnnestus vahepeal krabada ka see kaup, mille järele ma tulin - kaks mänguasja Villemile. Rohekm ei olnud soovi seal kaupluses viibida. Ja rohkem ma sinna vist ei kipu ka :) Astusime veel hästi korraks sisse kohe sealsamas asuvasse Bukaresti (vist suurimasse?) kaubanduskeskusesse Băneasa Shopping City. Tegime paar sammu ja siis mõtlesime, et tegelikult ei taha siin ka eriti olla ;)

Läksime hoopis meie kodulähedasse tuttavamasse kaubanduskeskusesse, sest kodumaale oli tarvis Rumeenia kraami kaasa osta. Meie kasutasime ka võimalust ja täiendasime koduseid toiduvarusid, ülejäänud soetasid kohalikku šokolaadi, veini, vorsti ning pikaks koduteeks ühtteist söödavat. Lõpuks kogunesime kassade juures ja kõik sujus laitmatult kuni Andres turvaväravatest läbi tuli ja viimased kõvasti piiksuma hakkasid. Meie juurde saabus mitte eriti entusiastlik turvanaine. Kui ta aru sai, et me kohalikku keelt ei valda, kutsus ta ruttu vooki-tooki abil kolleegi. Tuli natuke entusiastlikum ja natuke inglise keelt kõnelev noormees, kes palus koti avada ja alustas ostetud kauba lehvitamist turvaväravate vahel, et selgeks teha mis piiksumist põhjustab. Loogilise valikuna läksid esialgu inspekteerimisele mõningad alkoholipudleid, aga kurja juur oli hoopis salaamivorst. On ikka turvaline :) Kontrollinud tšeki pealt, et vorsti eest on siiski makstud, uuris turvamees meie päritolu kohta. Kuuldes vastust hõikas ta kohe rõõmsasti, et tuleval teisipäeval ju Eesti mängib Rumeeniaga jalgpalli! Ja et tema ennustab Rumeenia võitu 2:0 ;) Lahkusime igati sõbralikus meeleolus.

Käes oligi viimane õhtu, järgmisel hommikul võimalikult vara oli plaanis alustada sõitu Eesti suunas. Sel õhtul Villem keeldus söömast ja kuskil öösel kella 1 paiku selgus miks – tal oli tõusnud päris kõrge palavik. Esimest korda elus! Mõtlesin, et kas võib veel niimoodi vedada – esimest korda selline jama ja mu ema on kohe kõrval toas olemas, kui endal peaks mõistus otsa lõppema. Aga ei olnudki vaja minna talle õlale koputama, sest piisas palavikualandajast, uni oli veidi rahutu, ei muud. Etteruttavalt olgu öeldud, et palavik taandus juba järgmisel päeval ja oli põhjustatud mitmete uute hammaste üheaegsest tulekust.

Hommikul kuulsin, kuidas kõrval toas hakkas vaikne kolistamine. Pakiti viimased asjad kokku ja läinud nad olidki. Umbes 48 tundi hiljem sain teate, et Tallinna teletorn paistab. Eurotripp sai läbi.

Huvilistele on rohkem fotosid SIIN.

Nädal 13 – vol2 (7.-13.10.13)

MAIKI PEREKOND RUMEENIAS II - MOGOSOAIA PARGIS

Reede hommikul saatsin oma perekonna iseseisvalt parlamendihoonesse ekskursioonile. Me Villemiga käisime seal ju Siimu perega umbes nädala eest ja teist korda enam minna ei soovinud. Jäime koju ja tegime nende tagasitulekuks lõunasööki. Eelmisel päeval olin neile täpselt näidanud, kuhu minema peab. Lõunapaiku jõudsid nad tagasi ja teatasid, et said jälle sõita ainult vanade metroorongidega, tagasiteel isegi lasid ühel rongil ära sõita ja läksid järgmisega. No jäävadki nendel uued rongid katsetamata, sest rohkem meil linna polnud plaanis minna.

Ekskursioon oli alanud umbes pool tundi hiljem ja giid ei olnud liiga jutukas. Kahju, minul oli positiivsem kogemus. Teenuse kvaliteet on seega kõikuv :)

Mogosoaia palee juures.

Päeva teises pooles sõitsime Mogoșoaia parki. Mina olin seal ühekorra juba käinud, koos Siimu kolleegidega grillimas. Tookord heitsime kohe muruplatsi peale pikali ja ma alles nüüd uuesti selle koha kohta infot otsides avastasin, et sealsamas on ka Mogoșoaia palee, mis piltidelt tundus täitsa kena. Hakkasime kodust minema umbes nelja paiku pärastlõunal ja juba jäime linna ümbritseval ringteel päris parajasse ummikusse. Õnneks ei olnud meil kuigi pikalt vaja seda teed mööda sõita.

Luik kuival.

Park oli meeldivalt inimtühi. See tähendab, et inimesi küll liikus, aga mitte massides nagu tavaliselt siin igal pool on. Tegime pargile ringi peale, tuli välja et seal on rohkem atraktsioone kui ma oleks arvanud – kohvik, vesirattad, suvisel ajal nähtavasti ka võimalus mitut tüüpi veesporti harrastada.

Palee läheduses sättisime end muruplatsile, kust avanes vaade järvele. Ilm oli endiselt ilus, õhtupäike paistis ja tuult ei olnud. Istusime niisama ja väga mõnus oli. Samas läheduses tegi üks pruutpaar ilupilte. Kui päike hakkas loojuma, siis kõndisime palee hoonetekompleksile lähemale.

Vaade vahitornist.

Ronisime (vahi)torni ja piilusime sisse väiksesse kirikusse, kus parasjagu käis jumalateenistus. Kirik tundus muide täiesti huvitav, kõik seinad olid täis maalinguid (või on nende jaoks mingi spets sõna, vabandan oma võhiklikkust). Inimesed põlvitasid sees, ei sobinud lähemalt vaatama minna :) Rumeenlased on üsna usklikud, see on siin kombeks. Kiriku ees nägime, kuidas naerdes ja käratsedes tuli seltskond teismelisi, aga enne pühakotta sisenemist käisid nad kõik mingi pühapildi eest läbi, lõid risti ette ja suudlesid seda. Ka linnaliini bussides löövad inimesed risti ette kui buss kirikust mööda sõidab.

Hakkas tuntavalt hämarduma ja seega sõitsime tagasi linna poole. Kodus trepist üles vantsides oli kuulda, kuidas vastasnaabrite juures kooris ennastunustavalt Titanicu nimilugu lauldi :) Ootasime musikaalset õhtut, aga laulupidu piirduski vaid ühe palaga. Meie veetsime ülejäänud õhtu vaikselt, ilma laulmata :)

Nädal 13 - vol1 (7.-13.10.13)

MAIKI PEREKOND RUMEENIAS I - SAABUMINE JA TURIMIPROGRAMM BUKARESTIS

Tee peal jõudsid eurotrippijad ka pealpool pilvi ära käia!

Peale väikest hingetõmbepausi hakkasime pikkisilmi uusi külalisi ootama. Nad olid oma teekonda Eestist juba tükk aega tagasi alustanud ja Facebooki vahendusel nägin nende edusamme ning põnevaid kohti, mida nad teel olles külastasid. Aga kolmapäeva, 9. oktoobri hommikul sai selgeks, et 2500 km pikkune teekond saab sellel päeval läbi ja nad jõuavadki kohale. Panin supipoti tulele ja umbes kella viie ajal õhtul helises telefon ja Kaisa hääl teatas, et nad on kohal. Jõudsid täitsa ruttu, mul polnud supp veel päris valmiski! Alla minnes ootas mind 5-liikmeline reisiseltskond (asjaga mitte nii kursis olevatele lugejatele - minu ema Eha, vend Simo (5a), õde Kaisa ja tema Arvo ning onupoeg Andres).

Sel päeval me loomulikult kuskile ei hakanud minema, välja arvatud kiire poeskäik. Maitsesime natuke kohalikku veini ning muljetasime ja lobisesime niisama. Järgmisel päeval avanes mul võimalus minna teisele katsele linnatuvustava turismiprogrammiga.

Teadupärast Siimu perekonnaga ei õnnestunud meil turistibussiga sõita, sest me lihtsalt ei leidnud bussipeatusi ega busse üles. Tekkis kahtlus, et kas need üldse sõidavad. Vahepeal uurisin asja ja sain vastuseks, et sõidavad küll - iga 15 minuti tagant nagu peab. No tõesti! Vaatasin hoolega peatuste asukoha kaarti ja asusime teele :) Kõmpisime jälle samas kohas ja ma hoidsin silmad hoolega lahti. Korraga peatas meid tee ääres seisev väike seltskond ja

Seekord saime bussi peale :)

uuris, et kas nad ootavad õiges kohas turistibussi saabumist. Hahaaa! Märkasin, et nad seisid ühe musta, ilma ühegi kirjata tulba juures. Post tundus kahtlaselt selline, kus muidu on värvilised kirjad just selle bussi reklaamiga. Vastasin, et tundub küll sedamoodi ja me ise otsime sedasama kohta. Otsustasime natuke seal oodata ja juba nägimegi eemalt bussi tulemas! Ühesõnaga eelmisel korral kõndisime peatusest lihtsalt mööda, sest see ei ole mitte kuidagi märgistatud. Noh, tõeliselt hästi organiseeritud atraktsioon :)

Sisenesime, ostsime piletid ja kuna ilm oli väga ilus, ronisime kohe katusekorrusele. Natuke segadust tekitas see, et kuidas me õiges kohas maha saame. Rahvast polnud väga palju, seega igas peatuses buss seisma ei jäänud. Kui ma poleks natukenegi linna tundnud, siis oleks päris keeruline olnud aru saada, kus me parasjagu oleme. Sõitsimegi kogemata natuke kaugemale kui olime planeerinud ja läksime maha triumfikaare juures. Tegime tiiru Herastrau pargis, vaatasime paabulinde ja jalutasime selles pargi osas, kus minagi polnud kunagi

Suured pead Herastrau pargis.

käinud. Pargis on palju igasugu monumente, ühes kohas sattusime näiteks hulga hiigelsuurte inimpeade keskele. Ühed vallatud tütarlapsed olid ametis fotosessiooniga, üks ronis pea otsa ja teine pildistas. Natukese aja pärast ilmus turvamees neid manitsema, seega me ei hakanud sarnaseid fotosid tegema :) Ilm oli tõeliselt mõnus, vahepeal kasutusse võetud jope võis täna rahuliku südamega koju jätta. Sõime pargipingil jäätist. Nägime ära, kus on Bukaresti Hard Rock Cafe.

Mänguväljakul meeldis kõigile :)

Herastrau pargis on palju mänguväljakuid, millest meil valdavas osas õnnestus mööda hiilida. Villem neist veel väga lugu ei pea, aga 5aastane Simo oleks ju kõikide nendega lähemalt tutvuda soovinud ja siis me suurt midagi muud poleks näinud. Enne bussi peale suundumist käisime siiski ühelt väljakult läbi. Kui ma oleks laps, siis mängiks seal täitsa hea meelega. Lahkudes jäi Simol küll dilemma „tahan aga ei julge“ lahendamata ja kõige kõrgemast torust ta alla ei lasknudki.

Suure vaevaga leitud bussipeatus.

Seejärel mõtlesime uuesti bussi peale hüpata ja kuskile järgmisesse kohta sõita. Kõndisime kohta, kus asub siinne nn ajakirjandusmaja (Casa Presei Libere). See on nõukogudepärane arhitektuur kogu oma ilus ja omal ajal olevat maja ees ilutsenud suur Lenini kuju. Seda seal nüüd enam muidugi pole ja ega majal tegelikult väga viga pole ka. Taaskord algasid bussipeatuse otsingud – teadsime et peatus on seal väljakul, aga kus täpselt... No ei tea! Nägime isegi ühte bussi, aga see ei jäänud kuskil seisma. Lõpuks otsustasime kõndida sinna suunda, kust buss tuli, sest kuskil peab ju peatus vastu tulema. Õnneks tuligi! Aga tegelikult jätab see süsteem soovida küll. Kuidas ma peaksin võõras linnas neid kohti niimoodi üles leidma?

1989.a revolutsioonis hukkunutele
pühendatud mälestusmärk.

Sõitsime jälle bussi teisel korrusel kesklinna poole tagasi. Väljusime Piaţa Revoluţiei’l (Revolutsiooni väljak). Just selles paigas toimusid 1989. aasta pöördelised sündmused, mis lõppesid Ceaușescu režiimi kukutamise ja tema enda ja ta naise hukkamisega. Eks sellest ka väljaku nimi :) Muide, just mõne päeva eest käis Rumeenias riigivisiidil meie oma Toomas Hendrik Ilves. 1989. aasta revolutsioonis hukkunute mälestusmärgi juures oli veel tema asetatud pärg, mis ilmutas kergeid närbumise märke.

Otsustasime, et meil on kõhud tühjad ja kappasime vanalinna sööma. Läksime lihtsama vastupanu teed ja valisime koha, kus mina olin varem käinud. Tegelikult oli kell saanud juba päris palju, aeg kaob nii märkamatult. Peale söömist läksime läbi vanalinna metroopeatuse suunas. Vahepeal külastasime ka suveniiripoodi. Neid siin kusjuures üleliia palju pole, tean ainult sedasama ainukest vanalinna servas. Simo jaoks oli metroosõit vist üks suurimaid elamusi, ega iga päev maa all rongiga sõita saa. Nagu hommikul tulles, nii saabus ka nüüd meile vanemat tüüpi rong. Imelik, enamasti on siin ikka uued, vanu olen mõnikord harva juhtunud nägema. Ja nüüd juba teist korda ühe päeva jooksul.

Kodus jätsime Villemi meeste hooleks ja läksime Kaisa ja emaga poodi. Kuna Villem poes passimisest tavaliselt ei vaimustu, siis sain minagi natuke rahulikumalt asju vaadata. Ostsin sussid, millest ma tükk aega juba puudust olin tundnud. Kell läks muidugi hirmus kiiresti ja ma tahtsin Villemi magamise ajaks koju tagasi minna, seega jätsin ema ja õe iseseisvalt ostlema. Tundus, et said hakkama, sest päris tühjade kätega nad tagasi ei tulnud. Degusteerimisele kuulus järjekordne kohalik vein/õlu, kuidas kellelgi. Ja nii see esimene päev läbi saigi :) 

Nädal 12 - vol5 (30.09-6.10)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS IV - VIDRARU JÄRV JA TRANSFAGARASAN

Hommikune vaade rõdult.

Pühapäeva hommikul ärgates avanes aknast idülliline vaade – mäed, kerge uduvine, päikesepaiste, härmas muru ja heinahunnikud. Olime ju kohale jõudnud kottpimedas ja eelmisel õhtul ei näinud midagi. Pansionaadi perenaine serveeris hommikusööki, mis oli muus osas küll söödav, aga kohv oli üsna kohutav...

Olime öömaja valinud Rumeenia ühe tõenäoliselt lahedaima vaatamisväärsuse lähedusse, nimelt kulges sealsamas kõrval Transfăgărășan ehk Rumeenia kõrguselt teine asfalttee. Selle hääldamatu nimega tee kõrgeim punkt asub 2034 meetrit üle merepinna. Algselt oli meil plaan terve tee läbi sõita, aga sealjuures on üks konks. Nimelt on tee kogu ulatuses ametlikult lahti juunist septembrini. Muul ajal võivad ilmaolud olla ettearvamatud ja nagu me olime eelmistel päevadel juba näinud, siis lumi polnud mägedes mingi haruldus juba oktoobri esimestel päevadel. Ja see oli veel 1000 meetrit kõrgemal kui meie olime olnud! Olen aru saanud, et otseselt teetõket ette ei ehitata, nii et kui veab ja lund tegelikult sadanud pole, siis on tee ikkagi läbitav. Lumelükkamisega seal ei tegeleta. Aga paraku mingit live-videopilti kuskilt ei näidatud ja seetõttu meie valitsevaid olusid ei teadnud. Tee ei ole suletud kogu ulatuses, vaid ainult see kõige kõrgem osa – ehk siis ühel hetkel oleks võib-olla pidanud lihtsalt ümber keerama ja tuldud teed tagasi sõitma. See olnuks tobe ja teinud suure ringi. Seega otsustasime kogu teed mitte läbida, vaid teha ainult ühe väikese jupi. Ja no ausalt öeldes ei tundunud mägiteedel keerutamine enam nii ahvatlevana... Hakkas juba vaikselt sellest siiber saama :)

Lähenesime Transfăgărășan’ile lõuna poolt ja meie väiksele teelõigule jäi päris mitu vaatamist väärivat objekti. Esiteks muidugi tee ise – polnud just teab kui heas korras ja keerutas ka parasjagu, aga mäed ja sügavikud olid juba alguses väga võimsad! Vahepeal oli ka paar väikest tunnelit.

Esimene vaatamisväärsus jäi üsna pea tee äärde ja selleks olu Poenari kindlus. Taaskord pean targutama Dracula teemadel, sest toda Poenari kindlust kutsutakse „päris Dracula lossiks“ :) 

Nimelt krahv Dracula tegelaskuju ja eelkõige nimi põhinevat ühel Rumeenia ajaloolisel valitsejal, Vlad III ehk Vlad Tepes'el. Sellest nime asjast on mul natuke raske aru saada, sest just sõna Dracula tuleneb mingil moel tolle valitseja perekonnanimest, mis kõla poolest kuidagimoodi meenutab Draculat. Lisaks olevat nimetatud Vlad olnud verejanuline tüüp (ülekantud tähenduses), kuigi juhtusin kuskilt lugema, et seegi olevat ainult õel kuulujutt tema vastaste poolt. Olgu kuidas oli, igatahes on olemas Vladi enda kindluse varemed ja just sinna olimegi meie nüüd jõudnud. Mingit vampiir-Draculat pole ka selles paigas elanud ;)

Varemed on kõrgel mäe otsas. Sinna viib trepp, kus on umbestäpselt 1400 astet. See pole mingi naljaasi :) Villemi jaoks meil mingit kandmisvahendit paraku kaasas polnud, oleks ju võinud kordamööda tassida aga ka see oleks olnud pääääris raske. Nii et sel korral jäigi nii, et vaatasime lossi alt ja üles ei läinud. Kahju muidugi oli küll, sest et ülalt avanenuks kindlasti väga ilusad vaated. Ongi põhjus sinna tagasi minna, meil vähemalt :)

Vidraru järv.

Sealt edasi kulges tee metsa vahel ja midagi väga vaadata polnud. Vahepeal olid ka mõned hotellid. Järgmine sihtpunkt oli Vidraru järv ja Vidraru tamm. Järv ei ole looduslik, see tekkiski tammi ehituse tõttu ning Wikipedia väidab, et seal toodetakse hüdroelektrienergiat. Vabalt võib olla :) Meie sinnajõudmise ajal oli ilm hästi ilus, jalutasime ringi, ronisime vaateplatvormile, kust taaskord avanes hunnitu vaade järvele ja lumiste tippudega mägedele. Ahjaa, ka Top Geari poistel olid Vidraru juures omad seiklused.

Sõitsime sealt veel natuke teed mööda edasi, aga midagi huvitavat vastu ei tulnud ja keerasime otsa ringi. Transfăgărășan’i huvitavam osa algab alles hiljem. The greatest driving road in the world, nagu Top Gear kuulutab. Nemad käisid seal loomulikult kimamas.

Meie võtsime suuna tagasi Bukaresti poole. Enne Transfăgărășan’ilt lahkumist peatusime teeäärses hotellis, et juua kohvi. Siimu õde, kes oli äsja alustanud barista-karjääri Coffe In’is, pidi otsad andma kui ta nägi kuidas meile caffe lattet valmistati. Retsept kõlab järmiselt: võtad külmkapist paki piima, valad pool klaasi seda täis. Siis lisad külmale piimale natuke kohvi. Järgmiseks vahustad veel törtsu piima ja jagad saadud vahu lusikaga kõikide kohvide peale ära. Tulemuseks on jook, mis kuidagi caffe latte mõõtu välja ei anna :(

Bukarestini oli omajagu maad. Mägine tee õnneks lõppes, aga ega väga kiiresti sõita ei saanud. Põhjus ikka vana hea – augud asfaldis, pidevad külakesed ja loomad teel. Hobuvankritega ringiliikumine on siinkandis ütlemata tavapärane, mida rohkem maapiirkond, seda arvukamalt neid on. Tee ääres oli pidevalt väikseid letikesi, kust müüdi plastikpudelites kohalikku napsu ja mitmesuguseid puu- ja köögivilju. Ka meie peatusime ja Siimu isa ning õde laekusid tagasi kotitäie õunte ja pirnidega. Olen täiesti kindel, et need on oma aia saadused, sest pirnid paistid puudel rippuvat peaaegu igas õues. Ja no vaevalt et nad kuskilt Poola kraami kokku ostmas käivad... Või vähemalt meeldiks mulle nii mõelda :) Vaheapeal lugesin Britta Facebooki staatust, kus ta kuulutas et Bukarestis olla öösel maavärin olnud. Ja meie jäime sellest ilma!!

Kui hakkasime lähenema Pitești’le, otsustasime seal lõunatada. Jällegi sain kinnitust, kui hea asi on nutitelefon ja selle võimalused. Kuna me kuskile minna ei osanud, siis võtsin kiirelt TripAdvisorist lahti sealsed soovitatud söögikohad ja paari nupuvajutusega juhatas kaart meid Casa Sattler’i ukse ette. Juhtumisi asus see vaid 7 minuti tee kaugusel, oli mõistliku hinnaga, ilus ja hea toiduga. Reisi lõpetuseks sobis kui rusikas silmaauku. Vedas, et mingit kõige kallimat ja peenemat restorani ei valinud ;)

Pitești’st Bukaresti läheb kiirtee. See oli tol hetkel lausa meeliülendav kogemus – ei mingit loksumist ja käänutamist. Lihtsalt sirge ja sile asfalt, kiiruspiirang 130 km/h. Varsti olimegi juba kodus. Kuna juba järgmisel päeval ootas reisiseltskonda tagasitee Eestisse, tuli veel käia poes ja osta kaasa head-paremat Rumeenia kraami. Pean tunnistama, et ega minust liiga palju abi selle juures ei olnud, sest ma ei teagi nii hästi mis on Rumeenia toodang ja mis mitte. Tuli tootepakenditelt mikroskoopilisi kirju lugeda.

Järgmisel päeval läks Siim hommikul tööle ja peale hommikusööki startis tema perekond lennujaama poole. Pidin jälle iseseisvalt Villemi lõbustamisega hakkama saama. Nüüd tuli aga paar päeva puhata, sest üsna pea saabusid järgmised vandersellid, seekord küll mitte lennuki vaid hoopis bussiga! :)

PS! Rohkem fotosid saab soovi korral vaadata SIIT!

Nädal 12 - vol4 (30.09-6.10.13)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS III - BRASOV JA BRAN EHK KUS ELAB DRACULA?

Saabus laupäeva, 5. oktoobri hommik. Ühiskondlikult kasutatavas köögis võttis Villemit vastu sünnipäevalaul 10. kuu täitumise puhul. Ka laua taga omletti söönud hispaanlased soovisid asjaosalisele õnne. Viimase kuuga on Villem õppinud ilma toeta seisma, toe najal oskab paar sammu teha ning kahele olemasolevale hambale on lisandunud kolmas.

Sõime pidulikult kaasavõetud toidupoolist ja siis tuli jälle kodinad kokku pakkida. Perenaise Anu lahkel loal korjasime aiast puu alt kreeka pähkleid! No pirne ka, aga see pole mingi eriline elamus. Kreeka pähkli puud jällegi iga päev ei näe :)

Sõitsime Brasovi vanalinna. Üldiselt on selles linnas nii, et ükskõik millises suunas lähed, vaatab mägi vastu. Ja linn on minumeelest ilus ja armas, üldse mitte nagu Bukarest. Ilm oli päikseline, kuid karge. Ühel hetkel ei pidanud me Siimuga enam vastu, hüppasime ettejuhtunud poodi sisse ja ostsime kindad ja Siimule mütsi. Anu rääkis, et kuigi Brasovis ongi jahedam kui Bukarestis (ilmselt mägede tõttu), on praegune külm ilm ikkagi ebatavaline.

Katariina värav.

Vanalinn on küllalt pisike, jalutasime põhilised vaatamisväärsused läbi. Alustasime Katariina väravast (Poarta Ecaterinei), mis on ainuke säilinud keskaegne linnavärav. Väga keskaegne ta välja ei näinund, oli põhjalikult korda tehtud. Seejärel jäi teele Brasovi kõige kitsam tänav Strada Sforii, mis tõlkes tähendab Köie tänav :) Oli kitsas, aga õnneks käruga mahtusime ikka läbi.

Sealt edasi jõudsime vanalinna kesksele väljakule, mille nimeks Piata Sfatului. Juba eemalt kuulsime hirmus valju muusikat ja kohale jõudes nägime selle põhjustajaid. Seal toimus mingi üritus, lehvisid Herbalife'i lipud, laval ja lava ees käis suuremat sorti karglemine. Lisaks oli väljakul väike turg, kus müüdi toidukaupa ja käsitööd. Kusjuures seal oli üllatavalt palju turiste. Brasov on üks Rumeenia popimad sihtkohti. Ja peaksin ütlema, et õige ka - ilus linn! Kohe väljaku vahetus läheduses on Brasovi kõige kuulsam maamärk, Must Kirik ehk Biserica Neagra. Kuigi omajagu

Brasovi vanalinn. Must kirik paistab ka :)

tume, ei olnud see just eriti musta värvi nagu ma esialgu naiivselt arvasin. Tuli välja, et sellise nime sai kirik 17. sajandil peale linna rüüstanud tulekahju, mille tulemusel välisseinad mustaks värvusid. Nüüd ta tõesti enam must ei ole. Küll aga on selles kirikus Rumeenia suurim, 7 tonni kaaluv kirikukell, ja hästi vana ja suur orel. Paraku toimus meie sealoleku ajal jumalateenistus ning sisse uudistama ei lubatud.

Järgmiseks eesmärgiks oli külastada eelmisel päeval kinni olnud Brani kindlust. Sõitsime sinna ja saime kohe aru, et täna on loss lahti, nimelt ei olnud üldse nii palju vabu parkimiskohti ja rahvast sebis ringi tunduvalt rohkem :)

Brani kindluse siseõu.

Brani kindlusega on palju segadust. Nimelt peetakse seda Dracula lossiks. Eks see vampiirimüüt meelitab Rumeeniasse turiste, on nende nn Nokia. Ega selles midagi paha polegi ju :) Aga TEGELIKULT pole mingit Draculat kunagi üldse olemas olnudki, tegu on ju ilukirjandusliku väljamõeldisega. Ehk siis iiri kirjanik Bram Stoker kirjutas sellise toreda loo. Kirjanikuhärra ise ei sattunud kordagi Rumeeniasse, küll aga liigub kõlakas et ta olevat Brani kindlust näinud raamatust pildi pealt ja see sobis hästi tema tegelaskuju eluasemeks. Kui õigesti aru saan, siis on lossis toimunud ka Dracula filmi võtted (täpset küll ei tea millise). Ja nii - voilaaa - ongi Brani kindlusele külge poogitud Dracula legend. Sellest võetakse muidugi viimast, sest sealsamas on lademetes temaatilisi suveniire müüa.

Tutvusime kindlusega, käisime sees ja väljas. Oli tore, nagu üks vanaaegne kindlus olema peab. Päike paistis, lumi sulas ja vesi sulises. Natuke kevadine tunne oli :) Kõikjalt avanesid maalilised vaated.

Peale lossikülastust kinnitasime keha lähedalasuvas söögikohas ja siis tuli ette võtta sõit järgmisesse peatuspaika. Eelmisest päevast oli mägine ja käänuline sõit veel liigagi hästi meeles... Aga midagi polnud parata, mägesid polnud kuidagi võimalik vältida. Meil oli vaja läbida umbes 120 km pikkune teelõik. Polegi ju midagi! Oehh, on küll kui kiirust naljalt üle 50-60 sisse ei saa. Samas olime vist selleks keerutamiseks rohkem valmis, sest sel korral kellegi tervis alt ei vedanud :) Tõusime veelgi suurematesse kõrgustesse kui eelmisel päeval, kõrgeim punkt oli üle 1200m. Sama teed kasutasid ka suured autod, rekkad jms. Päris hull tundus :)

Mägised vaated.

Vaated olid taas muidugi imekaunid. Teel allapoole sõitsime läbi paljudest küladest, olime sattunud sellisele ajale kui loomi karjamaadelt koju toodi. Mõned mehed ajasid suuremaid lambakarju, osad tüübid lonkisid tee ääres, igaühel lehm käekõrval. Maaelu oma eheduses paistis igast nurgast.

Kui mägi ja külad ükskord ära lõppesid, lootsime võidurõõmsalt, et nüüd saab kiirusi arendada. Aga võta näpust! Kui ei olnud käänakuid, siis oli tee nii halvas korras et nobedamalt sõita kuidagi ei kannatanud. Igatahes see 120 km tundus pigem nagu... 420? Kohale jõudsime pimedas.

Teine öömaja.

Meie seekordne peatuspaik asus pisikeses Corbeni asulas. Pansionaat asus künka otsas, gaasipedaalile pidi päris hästi valu andma et üles jõuda. Läbi klaasuste paistis kaminas võbisev tuleke... Perenaine näitas meile toad kätte. Jälle oli väga hubane, ilus ja puhas öömaja. Seekord otsustasime mitte välja sööma minna, vaid hävitada viimanegi kaasatoodud toidumoon. Ega seal vist kuskile väga polekski minna olnud. Samal ajal kui me õhtusööki serveerisime, leidis Siimu isa et nende toas tuleb põrandatrapist vesi üles. Pererahva abiga sai see mure õnneks lahendatud, kompensiatsiooniks pakkus perenaine meile pitsi țuică't. Țuică on kohalik metsakohin ehk ploomisamakas. Päris vastik oli ausalt öeldes :) Aga vähemalt on proovitud.

Söögid söödud ja niisama juttu puhutud, läksin ma Villemit magama panema. Siim ja tema isa jäid veel natukeseks istuma. Ma uinusin ise ka koos Villemiga, kunagi saabus ka Siim. Mulle tundus, et ma olin juba tükk aega maganud. Selgus, et nad olid sattunud sealsamas puhkavate väga jutukate rumeenlaste küüsi ja pääsesid tulema alles peale kahte öösel. Selleks ajaks oli lahke rumeenlane võlunud välja enda sõnutsi õige rumeenia napsu ja seda piisavalt palju pakkunud. Ja mina veel arvasin, et me oleme ainsad külalised :)