Nädal 13 - vol1 (7.-13.10.13)

MAIKI PEREKOND RUMEENIAS I - SAABUMINE JA TURIMIPROGRAMM BUKARESTIS

Tee peal jõudsid eurotrippijad ka pealpool pilvi ära käia!

Peale väikest hingetõmbepausi hakkasime pikkisilmi uusi külalisi ootama. Nad olid oma teekonda Eestist juba tükk aega tagasi alustanud ja Facebooki vahendusel nägin nende edusamme ning põnevaid kohti, mida nad teel olles külastasid. Aga kolmapäeva, 9. oktoobri hommikul sai selgeks, et 2500 km pikkune teekond saab sellel päeval läbi ja nad jõuavadki kohale. Panin supipoti tulele ja umbes kella viie ajal õhtul helises telefon ja Kaisa hääl teatas, et nad on kohal. Jõudsid täitsa ruttu, mul polnud supp veel päris valmiski! Alla minnes ootas mind 5-liikmeline reisiseltskond (asjaga mitte nii kursis olevatele lugejatele - minu ema Eha, vend Simo (5a), õde Kaisa ja tema Arvo ning onupoeg Andres).

Sel päeval me loomulikult kuskile ei hakanud minema, välja arvatud kiire poeskäik. Maitsesime natuke kohalikku veini ning muljetasime ja lobisesime niisama. Järgmisel päeval avanes mul võimalus minna teisele katsele linnatuvustava turismiprogrammiga.

Teadupärast Siimu perekonnaga ei õnnestunud meil turistibussiga sõita, sest me lihtsalt ei leidnud bussipeatusi ega busse üles. Tekkis kahtlus, et kas need üldse sõidavad. Vahepeal uurisin asja ja sain vastuseks, et sõidavad küll - iga 15 minuti tagant nagu peab. No tõesti! Vaatasin hoolega peatuste asukoha kaarti ja asusime teele :) Kõmpisime jälle samas kohas ja ma hoidsin silmad hoolega lahti. Korraga peatas meid tee ääres seisev väike seltskond ja

Seekord saime bussi peale :)

uuris, et kas nad ootavad õiges kohas turistibussi saabumist. Hahaaa! Märkasin, et nad seisid ühe musta, ilma ühegi kirjata tulba juures. Post tundus kahtlaselt selline, kus muidu on värvilised kirjad just selle bussi reklaamiga. Vastasin, et tundub küll sedamoodi ja me ise otsime sedasama kohta. Otsustasime natuke seal oodata ja juba nägimegi eemalt bussi tulemas! Ühesõnaga eelmisel korral kõndisime peatusest lihtsalt mööda, sest see ei ole mitte kuidagi märgistatud. Noh, tõeliselt hästi organiseeritud atraktsioon :)

Sisenesime, ostsime piletid ja kuna ilm oli väga ilus, ronisime kohe katusekorrusele. Natuke segadust tekitas see, et kuidas me õiges kohas maha saame. Rahvast polnud väga palju, seega igas peatuses buss seisma ei jäänud. Kui ma poleks natukenegi linna tundnud, siis oleks päris keeruline olnud aru saada, kus me parasjagu oleme. Sõitsimegi kogemata natuke kaugemale kui olime planeerinud ja läksime maha triumfikaare juures. Tegime tiiru Herastrau pargis, vaatasime paabulinde ja jalutasime selles pargi osas, kus minagi polnud kunagi

Suured pead Herastrau pargis.

käinud. Pargis on palju igasugu monumente, ühes kohas sattusime näiteks hulga hiigelsuurte inimpeade keskele. Ühed vallatud tütarlapsed olid ametis fotosessiooniga, üks ronis pea otsa ja teine pildistas. Natukese aja pärast ilmus turvamees neid manitsema, seega me ei hakanud sarnaseid fotosid tegema :) Ilm oli tõeliselt mõnus, vahepeal kasutusse võetud jope võis täna rahuliku südamega koju jätta. Sõime pargipingil jäätist. Nägime ära, kus on Bukaresti Hard Rock Cafe.

Mänguväljakul meeldis kõigile :)

Herastrau pargis on palju mänguväljakuid, millest meil valdavas osas õnnestus mööda hiilida. Villem neist veel väga lugu ei pea, aga 5aastane Simo oleks ju kõikide nendega lähemalt tutvuda soovinud ja siis me suurt midagi muud poleks näinud. Enne bussi peale suundumist käisime siiski ühelt väljakult läbi. Kui ma oleks laps, siis mängiks seal täitsa hea meelega. Lahkudes jäi Simol küll dilemma „tahan aga ei julge“ lahendamata ja kõige kõrgemast torust ta alla ei lasknudki.

Suure vaevaga leitud bussipeatus.

Seejärel mõtlesime uuesti bussi peale hüpata ja kuskile järgmisesse kohta sõita. Kõndisime kohta, kus asub siinne nn ajakirjandusmaja (Casa Presei Libere). See on nõukogudepärane arhitektuur kogu oma ilus ja omal ajal olevat maja ees ilutsenud suur Lenini kuju. Seda seal nüüd enam muidugi pole ja ega majal tegelikult väga viga pole ka. Taaskord algasid bussipeatuse otsingud – teadsime et peatus on seal väljakul, aga kus täpselt... No ei tea! Nägime isegi ühte bussi, aga see ei jäänud kuskil seisma. Lõpuks otsustasime kõndida sinna suunda, kust buss tuli, sest kuskil peab ju peatus vastu tulema. Õnneks tuligi! Aga tegelikult jätab see süsteem soovida küll. Kuidas ma peaksin võõras linnas neid kohti niimoodi üles leidma?

1989.a revolutsioonis hukkunutele
pühendatud mälestusmärk.

Sõitsime jälle bussi teisel korrusel kesklinna poole tagasi. Väljusime Piaţa Revoluţiei’l (Revolutsiooni väljak). Just selles paigas toimusid 1989. aasta pöördelised sündmused, mis lõppesid Ceaușescu režiimi kukutamise ja tema enda ja ta naise hukkamisega. Eks sellest ka väljaku nimi :) Muide, just mõne päeva eest käis Rumeenias riigivisiidil meie oma Toomas Hendrik Ilves. 1989. aasta revolutsioonis hukkunute mälestusmärgi juures oli veel tema asetatud pärg, mis ilmutas kergeid närbumise märke.

Otsustasime, et meil on kõhud tühjad ja kappasime vanalinna sööma. Läksime lihtsama vastupanu teed ja valisime koha, kus mina olin varem käinud. Tegelikult oli kell saanud juba päris palju, aeg kaob nii märkamatult. Peale söömist läksime läbi vanalinna metroopeatuse suunas. Vahepeal külastasime ka suveniiripoodi. Neid siin kusjuures üleliia palju pole, tean ainult sedasama ainukest vanalinna servas. Simo jaoks oli metroosõit vist üks suurimaid elamusi, ega iga päev maa all rongiga sõita saa. Nagu hommikul tulles, nii saabus ka nüüd meile vanemat tüüpi rong. Imelik, enamasti on siin ikka uued, vanu olen mõnikord harva juhtunud nägema. Ja nüüd juba teist korda ühe päeva jooksul.

Kodus jätsime Villemi meeste hooleks ja läksime Kaisa ja emaga poodi. Kuna Villem poes passimisest tavaliselt ei vaimustu, siis sain minagi natuke rahulikumalt asju vaadata. Ostsin sussid, millest ma tükk aega juba puudust olin tundnud. Kell läks muidugi hirmus kiiresti ja ma tahtsin Villemi magamise ajaks koju tagasi minna, seega jätsin ema ja õe iseseisvalt ostlema. Tundus, et said hakkama, sest päris tühjade kätega nad tagasi ei tulnud. Degusteerimisele kuulus järjekordne kohalik vein/õlu, kuidas kellelgi. Ja nii see esimene päev läbi saigi :)