Nädal 12 - vol5 (30.09-6.10)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS IV - VIDRARU JÄRV JA TRANSFAGARASAN

Hommikune vaade rõdult.

Pühapäeva hommikul ärgates avanes aknast idülliline vaade – mäed, kerge uduvine, päikesepaiste, härmas muru ja heinahunnikud. Olime ju kohale jõudnud kottpimedas ja eelmisel õhtul ei näinud midagi. Pansionaadi perenaine serveeris hommikusööki, mis oli muus osas küll söödav, aga kohv oli üsna kohutav...

Olime öömaja valinud Rumeenia ühe tõenäoliselt lahedaima vaatamisväärsuse lähedusse, nimelt kulges sealsamas kõrval Transfăgărășan ehk Rumeenia kõrguselt teine asfalttee. Selle hääldamatu nimega tee kõrgeim punkt asub 2034 meetrit üle merepinna. Algselt oli meil plaan terve tee läbi sõita, aga sealjuures on üks konks. Nimelt on tee kogu ulatuses ametlikult lahti juunist septembrini. Muul ajal võivad ilmaolud olla ettearvamatud ja nagu me olime eelmistel päevadel juba näinud, siis lumi polnud mägedes mingi haruldus juba oktoobri esimestel päevadel. Ja see oli veel 1000 meetrit kõrgemal kui meie olime olnud! Olen aru saanud, et otseselt teetõket ette ei ehitata, nii et kui veab ja lund tegelikult sadanud pole, siis on tee ikkagi läbitav. Lumelükkamisega seal ei tegeleta. Aga paraku mingit live-videopilti kuskilt ei näidatud ja seetõttu meie valitsevaid olusid ei teadnud. Tee ei ole suletud kogu ulatuses, vaid ainult see kõige kõrgem osa – ehk siis ühel hetkel oleks võib-olla pidanud lihtsalt ümber keerama ja tuldud teed tagasi sõitma. See olnuks tobe ja teinud suure ringi. Seega otsustasime kogu teed mitte läbida, vaid teha ainult ühe väikese jupi. Ja no ausalt öeldes ei tundunud mägiteedel keerutamine enam nii ahvatlevana... Hakkas juba vaikselt sellest siiber saama :)

Lähenesime Transfăgărășan’ile lõuna poolt ja meie väiksele teelõigule jäi päris mitu vaatamist väärivat objekti. Esiteks muidugi tee ise – polnud just teab kui heas korras ja keerutas ka parasjagu, aga mäed ja sügavikud olid juba alguses väga võimsad! Vahepeal oli ka paar väikest tunnelit.

Esimene vaatamisväärsus jäi üsna pea tee äärde ja selleks olu Poenari kindlus. Taaskord pean targutama Dracula teemadel, sest toda Poenari kindlust kutsutakse „päris Dracula lossiks“ :) 

Nimelt krahv Dracula tegelaskuju ja eelkõige nimi põhinevat ühel Rumeenia ajaloolisel valitsejal, Vlad III ehk Vlad Tepes'el. Sellest nime asjast on mul natuke raske aru saada, sest just sõna Dracula tuleneb mingil moel tolle valitseja perekonnanimest, mis kõla poolest kuidagimoodi meenutab Draculat. Lisaks olevat nimetatud Vlad olnud verejanuline tüüp (ülekantud tähenduses), kuigi juhtusin kuskilt lugema, et seegi olevat ainult õel kuulujutt tema vastaste poolt. Olgu kuidas oli, igatahes on olemas Vladi enda kindluse varemed ja just sinna olimegi meie nüüd jõudnud. Mingit vampiir-Draculat pole ka selles paigas elanud ;)

Varemed on kõrgel mäe otsas. Sinna viib trepp, kus on umbestäpselt 1400 astet. See pole mingi naljaasi :) Villemi jaoks meil mingit kandmisvahendit paraku kaasas polnud, oleks ju võinud kordamööda tassida aga ka see oleks olnud pääääris raske. Nii et sel korral jäigi nii, et vaatasime lossi alt ja üles ei läinud. Kahju muidugi oli küll, sest et ülalt avanenuks kindlasti väga ilusad vaated. Ongi põhjus sinna tagasi minna, meil vähemalt :)

Vidraru järv.

Sealt edasi kulges tee metsa vahel ja midagi väga vaadata polnud. Vahepeal olid ka mõned hotellid. Järgmine sihtpunkt oli Vidraru järv ja Vidraru tamm. Järv ei ole looduslik, see tekkiski tammi ehituse tõttu ning Wikipedia väidab, et seal toodetakse hüdroelektrienergiat. Vabalt võib olla :) Meie sinnajõudmise ajal oli ilm hästi ilus, jalutasime ringi, ronisime vaateplatvormile, kust taaskord avanes hunnitu vaade järvele ja lumiste tippudega mägedele. Ahjaa, ka Top Geari poistel olid Vidraru juures omad seiklused.

Sõitsime sealt veel natuke teed mööda edasi, aga midagi huvitavat vastu ei tulnud ja keerasime otsa ringi. Transfăgărășan’i huvitavam osa algab alles hiljem. The greatest driving road in the world, nagu Top Gear kuulutab. Nemad käisid seal loomulikult kimamas.

Meie võtsime suuna tagasi Bukaresti poole. Enne Transfăgărășan’ilt lahkumist peatusime teeäärses hotellis, et juua kohvi. Siimu õde, kes oli äsja alustanud barista-karjääri Coffe In’is, pidi otsad andma kui ta nägi kuidas meile caffe lattet valmistati. Retsept kõlab järmiselt: võtad külmkapist paki piima, valad pool klaasi seda täis. Siis lisad külmale piimale natuke kohvi. Järgmiseks vahustad veel törtsu piima ja jagad saadud vahu lusikaga kõikide kohvide peale ära. Tulemuseks on jook, mis kuidagi caffe latte mõõtu välja ei anna :(

Bukarestini oli omajagu maad. Mägine tee õnneks lõppes, aga ega väga kiiresti sõita ei saanud. Põhjus ikka vana hea – augud asfaldis, pidevad külakesed ja loomad teel. Hobuvankritega ringiliikumine on siinkandis ütlemata tavapärane, mida rohkem maapiirkond, seda arvukamalt neid on. Tee ääres oli pidevalt väikseid letikesi, kust müüdi plastikpudelites kohalikku napsu ja mitmesuguseid puu- ja köögivilju. Ka meie peatusime ja Siimu isa ning õde laekusid tagasi kotitäie õunte ja pirnidega. Olen täiesti kindel, et need on oma aia saadused, sest pirnid paistid puudel rippuvat peaaegu igas õues. Ja no vaevalt et nad kuskilt Poola kraami kokku ostmas käivad... Või vähemalt meeldiks mulle nii mõelda :) Vaheapeal lugesin Britta Facebooki staatust, kus ta kuulutas et Bukarestis olla öösel maavärin olnud. Ja meie jäime sellest ilma!!

Kui hakkasime lähenema Pitești’le, otsustasime seal lõunatada. Jällegi sain kinnitust, kui hea asi on nutitelefon ja selle võimalused. Kuna me kuskile minna ei osanud, siis võtsin kiirelt TripAdvisorist lahti sealsed soovitatud söögikohad ja paari nupuvajutusega juhatas kaart meid Casa Sattler’i ukse ette. Juhtumisi asus see vaid 7 minuti tee kaugusel, oli mõistliku hinnaga, ilus ja hea toiduga. Reisi lõpetuseks sobis kui rusikas silmaauku. Vedas, et mingit kõige kallimat ja peenemat restorani ei valinud ;)

Pitești’st Bukaresti läheb kiirtee. See oli tol hetkel lausa meeliülendav kogemus – ei mingit loksumist ja käänutamist. Lihtsalt sirge ja sile asfalt, kiiruspiirang 130 km/h. Varsti olimegi juba kodus. Kuna juba järgmisel päeval ootas reisiseltskonda tagasitee Eestisse, tuli veel käia poes ja osta kaasa head-paremat Rumeenia kraami. Pean tunnistama, et ega minust liiga palju abi selle juures ei olnud, sest ma ei teagi nii hästi mis on Rumeenia toodang ja mis mitte. Tuli tootepakenditelt mikroskoopilisi kirju lugeda.

Järgmisel päeval läks Siim hommikul tööle ja peale hommikusööki startis tema perekond lennujaama poole. Pidin jälle iseseisvalt Villemi lõbustamisega hakkama saama. Nüüd tuli aga paar päeva puhata, sest üsna pea saabusid järgmised vandersellid, seekord küll mitte lennuki vaid hoopis bussiga! :)

PS! Rohkem fotosid saab soovi korral vaadata SIIT!