Nädal 12 - vol3 (30.09-6.10)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS II - TEEKOND BRASOVI

Järgmisel hommikul (ehk siis reedel) peale pudru-võileiva-kohviringi pidime minema renditud bussile järele. Kuna meid oli 6 pluss Villem, siis ühtegi autosse me normaalselt ära polekski mahtunud. Buss ootas meid aga lennujaamas, mis on siit üsnagi kaugel. Mõistlik oli kutsuda tasko. Sellega on muidugi mõningaid raskusi – telefoni teel takso tellimine käib reeglina ikka rumeenia keeles ja teiseks ei kipu taksojuhid meie maja millegipärast üles leidma. No ja kõige tipuks tahetakse ju välismaalasi alati koorida üüratute arvetega. Siim aga tegi oma tuttuue nutitelefoniga üks-kaks-kolm ja laadis alla taksoäpi. No oli seegi rumeeniakeelne, aga proovisime kuidagi aru saada ja katsetasime. Alla jõudes oli igatahes takso ootamas! Ülimugav, edaspidi ei ole takso tellimisega enam muret :) Taksosõidu hind on siin tegelikult üsna odav, umbes 30 eurosenti kilomeeter. Laadisin endagi telefoni mitu sarnast rakendust, sest tuli välja et neid on väga palju, igal taksofirmal oma. Ma ei olnud siiani arugi saanud, et taksod erinevatele firmadele kuuluvad, sest nad on kõik ühesugused kollased Daciad (okei, mõned Renault’d on ka).

Mäed juba paistavad.

Taksojuht ei tõmmanduki meil nahka üle kõrvade ja varsti olime lennujaama ukse ees. Peale mõningast otsimist leidsime üles õige koha ja üsna pea istusime oma Renault Traffic’us. Ees seisis esimene katsumus – tuli jõuda tagasi koju. Seekord jäi roolimise rõõm Siimu isale. Navi ja Googlemaps lahti ja polnudki midagi üle mõistuse keerulist. Kodus pakkisime pambud ja iseend bussi ja Rumeenia roadtrip võis alata. Esimeseks sihtkohaks oli valitud Brasov.

Brasov asub umbes 190 km Bukarestist põhja suunas ja sealne ala on juba üsna mägine. Mõnda aega sõitsime mööda mitmerealist maanteed, aga ühel hetkel muutus tee oluliselt kitsamaks ja käänulisemaks. Hakkas mägine osa. Hästi ilus oli küll, päike paistis ja puud olid sügisvärvides.

Ootamatult saabus talv :)

Jõudsime üha kõrgemale ja kõrgemale. Maa läks üha valgemaks ja valgemaks... Aga nii palju lund poleks küll oodanud! Käänuline tee viis aina kõrgemale, sõitsime läbi väikeste asulate ja aiapostide peal oli kohati lausa paarkümmend sentimeetrit lund. Samas miinuskraade ei olnud.

Ilus osa Rumeeniast!

Kui uskuda navi, siis kõige kõrgem läbitud punkt oli kuskil 1100 m üle merepinna. Ja kui oled kord mäkke jõudnud, siis pole parata – ühel hetkel tuleb sealt ka alla tulla. Päris otse ei saa, seega tegi tee jälle 180-kraadiseid kurve. Mul hakkas sellest pidevast pöördes olemisest pea ringi käima. Villem oli unest virgunud ning mõnevõrra rahutuks muutunud. Natukese aja pärast selgus tema hädaldamise põhjus, nimelt läks tal süda pahaks! Egas muud ku buss seisma, kogu seljasolev garderoob vahetusse ja siis uuesti teele, aga aeglasema tempoga. Venisime vaikselt allapoole, vaated olid väga-väga ilusad ja ühel hetkel märkasime et ka lumi oli kadunud. Peatusime siin ja seal, et pildistada.

Brani kindlusesse sel päeval ei saanud.

Peale mäeületust oli Brasov juba kiviga visata. Samas lähedal asub ka Brani kindlus, mida turistidele esitletakse kui Dracula lossi. Sõitsime sinna, parkisime bussi ära ja vaatasime, kuidas kindlusele lähemale saaks. Selgus aga, et see oli tol päeval ainult kella 16-ni avatud, nii et olime täitsa hiljaks jäänud. Pfffff. Tuleb järgmisel päeval tagasi tulla.

Sõitisme Brasovisse oma öömaja otsima. Natukese ekslemise järel leidsimegi - La Despani külalistemaja, mida peab oma perega eestlanna Anu. Külalistemaja oli tõeliselt ilus, hubane ja soe, meie tuba oli varustatud beebivoodiga ning Anu tõi Villemile veel kotitäie mänguasju. Mul jätkub vaid häid sõnu ja kindlasti on see Brasovis kohustuslik peatuspaik kõikidele eestlastele! ;)

Õhtusöömaaeg Casa Tudor'is.

Saime soovituse minna õhtust sööma ligidal asuvasse Rumeenia restorani Casa Tudor. Soovitus oli asjalik, sest söögikoht oli tõesti mõnus, kogu personal rääkis hästi inglise keelt, toit oli maitsev ja ehtsalt rumeeniapärane. Proovisime väga häid ciorbasid (kes ei mäleta, siis ciorba on too hapukas supp), erinevaid lihatoite ja lõpuks kamba peale ühe papanashi magustoiduks. Kõhud said natuke liigagi täis.

Ainuke miinus absoluutselt kõikides söögikohtades siin on suitsetamine. Tundub üsna uskumatu, et kuskil Euroopas (ja veel EL-is) võib olla suitsetamine siseruumides täiesti iseenesestmõistetav. Siin on, nähtavasti kogu riigis. Nagu meil ammustel hallidel aegadel. Väga imelik. Ma pole täpsemalt uurinud, aga kas selle kohta ei käi mingid Euroopa Liidu reeglid...?

Kõhud punnis, veeresime tagasi kõrvaltänavasse, kus asus meie peatuspaik ja heitsime magama. Või noh, kuidas keegi - Villem tegi tagasiteel kärus väikese uinaku ja ei pidanud vajalikuks kohe uuesti silma kinni panna. Aga õnneks ta väga pikalt vastu ei pidanud nii et mõne aja pärast saime meiegi puhata, et olla valmis järgmiseks päevaks.