Nädal 12 - vol2 (30.09-6.10)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS I - PÄEV BUKARESTIS

Kolmapäeva hilisõhtul maandusid Bukaresti lennuväljale meie esimesed külalised Eestist. Siimu ema, isa, õde ja tädi jõudsid meie ukse taha kuskil peale ühte öösel. Siis polnudki enam muud kui madratsid laiali laotada ja põhku pugeda, sest kohe hommikul algas turismiprogramm :)

Siim läks järgmisel päeval tööle, meie aga suundusime kesklinna, et minna ekskursioonile parlamendihoonesse, mida rohkem tuntakse küll Ceaușescu paleena. Siim oli seal oma esimesel Rumeenia-komandeeringul juba käinud, nii et kõik klappis hästi. Ilm oli nii palju õnneks paranenud, et konstantne vihmasadu oli lakanud ja tuul ka päris tormi mõõte enam välja ei andnud. Suvest oli asi sellegipoolest kaugel, joped-sallid-mütsid tuli ilusti selga ajada.

Üks neljast fassaadist.

Palee ise on hiigelsuur, võibolla annab mõõtmetest mingi ettekujutuse fakt, et pildil nähtav fassaad on üks neljast - maja on igast ilmakaarest vaadates selline. Tegu on maailma kõige raskema hoonega! Parlamenti sisse saab minna üksnes giidiga, olin eelmisel päeval helistanud ja meile kohad broneerinud. Imelikul kombel keegi tegelikult ei küsinud, et kas me oleme end gruppi registreerinud. Ju siis need asjad organiseeruvad seal ise. Sisse saamiseks tuli turvameestele loovutada oma isikut tõendav dokument, vastu anti kaela riputamiseks külastaja kaart. Lisaks tuli läbida turvakontroll, selline nagu lennujaamaski. Kui tervel grupil need protseduurid tehtud said, siis kondasime mööda suuri saale, üks uhkem kui teine. Põrandad on tehtud marmorist, laes kristall-lühtrid, akende ees kullaga tikitud kardinad...

Vaade palee rõdult Bulevardul Uniiri'le.

Hoone ise on täpselt sama vana kui mina, ehitust alustati 1983. aastal ja lõpetati 90ndate keskpaigas. Sees liikudes muidugi ei tundu, et see nii kaasaegne on, sest kõik on nagu mõnes vanaaegses kuningapalees. Et maja ennast ja seda ümbritsevat kompleksi ära mahutada, lammutati seal enne olnud hooned lihtsalt ära. Nendes elanud inimesed tõsteti välja ja kui keegi keeldus lahkumast, siis oli see tema valik. Buldooserid lükkasid majad sellegipoolest ümber. Palee suurelt rõdult avaneb muljetavaldav vaade, aga eks taoline ehitamisviis lisab ilule kibedat mekki. Suur ja lai tänav, mis rõdult paistab, on Bulevardul Unirii ja see on täidetud (mittetöötavate) purskkaevudega. Tegelikult üritas  Ceaușescu jäljendada Prantsusmaal asuvat Champs Elysees'd ja tal õnnestus see isegi üle trumbata, sest antud tänav on mõned meetrid pikem ja laiem.

Selleltsamalt rõdult pidas Ceaușescu rahvale oma tähtsaid kõnesid ja toimus ka kurikuulus vahejuhtum, kus Michael Jackson tervitas fänne hüüdes "Hello Budapest!". Räägitakse just Michael Jacksoni apsakast, aga natuke uurides tuleb välja et Bukaresti ja Budapesti sassiajamine on hoopis levinum ja seda on teinud ka teised kuulsad bändid-artistid. Asi tipnes eriti "naljaka" seigaga 2012. aastal, kus 400 hispaanlasest jalgpallifänni sõitsid omadele kaasa elama Budapesti, aga kohapeal selgus, et mäng on hoopis Bukarestis! Vastulöögina pandi käima kampaania Bucharest not Budapest, mille abil loodetakse lõputu segadus ükskord ära klaarida.

Parlamendis viidi meid ka katusele ja keldrisse. Viimane osutus mõningaks pettumuseks, sest mina lootsin näha neid suuri-pikki koridore, kus Top Gear autodega rallimas käis. No sinna meid ei viidud, vaid käisime lihtsalt paaris maa-aluses ruumis ja siis tulime üles tagasi. Giid ütles, et läbi ja lõhki ei tunta maa-alust osa praegugi, seal on palju käike ja ruume, osaliselt on need siiani lõpetamata. Ceaușescu tahtis, et tal oleks põgenemise tarvis tunnelid nii rongijaama kui lennujaama kui igale poole mujale. Päriselt neid käike vist siiski ei eksisteeri. Kokkuvõttes on see ühe suurusehullustuses mehe mõttetult lahmakas maja. Ei kujuta ette ka millised on taolise hoone ülalpidamiskulud... Tegelikult on valdav osa majast kasutuses, nii et asjal on mingigi mõte sees. Olime ekskursioonil umbes 2 tundi ja meile öeldi, et nägime laias laastus 15% kõigest. Villem pidas pika ekskursiooni vastu, nühkis käpuli hoolega marmorpõrandaid ja vajus lõpuks üldse magama ära.

Otsime bussipeatust. Ei leidnudki :(

Peale paleekülastust nägi kavandatud programm ette turistibussiga sõitmist. Tundus, et nii on mugavam vaatamisväärsustele läheneda. Olin umbkaudu vaadanud, kus peatused asuvad, aga sattusime nende leidmisel siiski raskustesse. Helistasin veel Siimule ja küsisin nõu ning jalutasime enda meelest nendes kohtades, kus peatused peaks olema. Ei näinud kuskil. Lisaks sellele ei näinud me kuskil ka ühtegi turistibussi, tavaliselt on neid igal pool. Arvestades, et buss peaks käima iga 15 minuti tagant, oleks me mõnda pidanud ikka kohtama... Kuna sihitu otsimine tundus üsna mõttetu, tegime hoopis tiiru vanalinnas ja lõunatasime seal.

Tiirutasime vanalinnas.

Bukaresti vanalinn ehk Lipscani on väiksem kui Tallinna oma, seda põhiliselt sõjakahjustuste ja Ceaușescu lammutustööde tõttu. Räägitakse, et see läheb aasta-aastalt ilusamaks, tehakse rohkem korda. Ebatavaline on, et seal ei ole keskset väljakut, nagu muidu vanalinnades kombeks. Sellepärast on mul seal siiani natuke raske orienteeruda, muidu on alati mingi keskpunkt mille järgi end positsioneerida. Aga muidu on nagu üks vanalinn ikka - kivisillutis, vanad majad ja palju restorane-baare-poode.

Tegime veel viimase ponnistuse leida turistibussi peatust ja kui see ikka veel ei õnnestunud, läksime hoopis metroosse. Sõitsime Herastrau parki, tegime jalutuskäigu triumfikaareni ja teistkaudu tagasi. Ilm oli endiselt sügisene, ilma kinnasteta hakkasid lausa

Igaühel omad emotsioonid. Triumikaare juures :)

käed külmetama, päike polnud kogu päeva jooksul nägu näinanud. Kell hakkas juba piisavalt palju saama ning otsustasime suunduda tagasi koju. Jäime loomulikult metroo tipptundi, õnneks tähendab see ainult palju rahvast ja mitte ummikutes ootamist :)

Samal ajal hakkas Siimu tööpäev lõppema ja me võtsime plaani tema töö juurest läbi jalutada et koos alguses poodi ja siis koju minna. Metroost tagasi maa peale jõudes hakkas tunduma, et see polnud hea mõte. Langesid esimesed piisad, tuul tõusis. Jõudsime Ericssoni ette ja juba sadas. Jalutuskäik poodi oli kõike muud kui meeldiv, vihma tuiskas, riided said märjaks ja külm hakkas. Igatahes pole see tee kunagi nii pikk tundunud.

Siim asus poes oma perekonnale kohalikku kaubavalikut tutvustama, me Villemiga seadsime sammud kodu poole. Tüki aja pärast saabusid nad ostutuurilt ja koos asusuime kottide sisu revideerima ja degusteerima. Aga ilmaga tõesti ei vedanud! Teadupoolest tundub ükskõik kui ilus koht külmas ja vihmas üsna kole, nii et Bukarestist mingit erilist muljet neile vist küll ei jäänud :)