Nädal 12 - vol4 (30.09-6.10.13)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS III - BRASOV JA BRAN EHK KUS ELAB DRACULA?

Saabus laupäeva, 5. oktoobri hommik. Ühiskondlikult kasutatavas köögis võttis Villemit vastu sünnipäevalaul 10. kuu täitumise puhul. Ka laua taga omletti söönud hispaanlased soovisid asjaosalisele õnne. Viimase kuuga on Villem õppinud ilma toeta seisma, toe najal oskab paar sammu teha ning kahele olemasolevale hambale on lisandunud kolmas.

Sõime pidulikult kaasavõetud toidupoolist ja siis tuli jälle kodinad kokku pakkida. Perenaise Anu lahkel loal korjasime aiast puu alt kreeka pähkleid! No pirne ka, aga see pole mingi eriline elamus. Kreeka pähkli puud jällegi iga päev ei näe :)

Sõitsime Brasovi vanalinna. Üldiselt on selles linnas nii, et ükskõik millises suunas lähed, vaatab mägi vastu. Ja linn on minumeelest ilus ja armas, üldse mitte nagu Bukarest. Ilm oli päikseline, kuid karge. Ühel hetkel ei pidanud me Siimuga enam vastu, hüppasime ettejuhtunud poodi sisse ja ostsime kindad ja Siimule mütsi. Anu rääkis, et kuigi Brasovis ongi jahedam kui Bukarestis (ilmselt mägede tõttu), on praegune külm ilm ikkagi ebatavaline.

Katariina värav.

Vanalinn on küllalt pisike, jalutasime põhilised vaatamisväärsused läbi. Alustasime Katariina väravast (Poarta Ecaterinei), mis on ainuke säilinud keskaegne linnavärav. Väga keskaegne ta välja ei näinund, oli põhjalikult korda tehtud. Seejärel jäi teele Brasovi kõige kitsam tänav Strada Sforii, mis tõlkes tähendab Köie tänav :) Oli kitsas, aga õnneks käruga mahtusime ikka läbi.

Sealt edasi jõudsime vanalinna kesksele väljakule, mille nimeks Piata Sfatului. Juba eemalt kuulsime hirmus valju muusikat ja kohale jõudes nägime selle põhjustajaid. Seal toimus mingi üritus, lehvisid Herbalife'i lipud, laval ja lava ees käis suuremat sorti karglemine. Lisaks oli väljakul väike turg, kus müüdi toidukaupa ja käsitööd. Kusjuures seal oli üllatavalt palju turiste. Brasov on üks Rumeenia popimad sihtkohti. Ja peaksin ütlema, et õige ka - ilus linn! Kohe väljaku vahetus läheduses on Brasovi kõige kuulsam maamärk, Must Kirik ehk Biserica Neagra. Kuigi omajagu

Brasovi vanalinn. Must kirik paistab ka :)

tume, ei olnud see just eriti musta värvi nagu ma esialgu naiivselt arvasin. Tuli välja, et sellise nime sai kirik 17. sajandil peale linna rüüstanud tulekahju, mille tulemusel välisseinad mustaks värvusid. Nüüd ta tõesti enam must ei ole. Küll aga on selles kirikus Rumeenia suurim, 7 tonni kaaluv kirikukell, ja hästi vana ja suur orel. Paraku toimus meie sealoleku ajal jumalateenistus ning sisse uudistama ei lubatud.

Järgmiseks eesmärgiks oli külastada eelmisel päeval kinni olnud Brani kindlust. Sõitsime sinna ja saime kohe aru, et täna on loss lahti, nimelt ei olnud üldse nii palju vabu parkimiskohti ja rahvast sebis ringi tunduvalt rohkem :)

Brani kindluse siseõu.

Brani kindlusega on palju segadust. Nimelt peetakse seda Dracula lossiks. Eks see vampiirimüüt meelitab Rumeeniasse turiste, on nende nn Nokia. Ega selles midagi paha polegi ju :) Aga TEGELIKULT pole mingit Draculat kunagi üldse olemas olnudki, tegu on ju ilukirjandusliku väljamõeldisega. Ehk siis iiri kirjanik Bram Stoker kirjutas sellise toreda loo. Kirjanikuhärra ise ei sattunud kordagi Rumeeniasse, küll aga liigub kõlakas et ta olevat Brani kindlust näinud raamatust pildi pealt ja see sobis hästi tema tegelaskuju eluasemeks. Kui õigesti aru saan, siis on lossis toimunud ka Dracula filmi võtted (täpset küll ei tea millise). Ja nii - voilaaa - ongi Brani kindlusele külge poogitud Dracula legend. Sellest võetakse muidugi viimast, sest sealsamas on lademetes temaatilisi suveniire müüa.

Tutvusime kindlusega, käisime sees ja väljas. Oli tore, nagu üks vanaaegne kindlus olema peab. Päike paistis, lumi sulas ja vesi sulises. Natuke kevadine tunne oli :) Kõikjalt avanesid maalilised vaated.

Peale lossikülastust kinnitasime keha lähedalasuvas söögikohas ja siis tuli ette võtta sõit järgmisesse peatuspaika. Eelmisest päevast oli mägine ja käänuline sõit veel liigagi hästi meeles... Aga midagi polnud parata, mägesid polnud kuidagi võimalik vältida. Meil oli vaja läbida umbes 120 km pikkune teelõik. Polegi ju midagi! Oehh, on küll kui kiirust naljalt üle 50-60 sisse ei saa. Samas olime vist selleks keerutamiseks rohkem valmis, sest sel korral kellegi tervis alt ei vedanud :) Tõusime veelgi suurematesse kõrgustesse kui eelmisel päeval, kõrgeim punkt oli üle 1200m. Sama teed kasutasid ka suured autod, rekkad jms. Päris hull tundus :)

Mägised vaated.

Vaated olid taas muidugi imekaunid. Teel allapoole sõitsime läbi paljudest küladest, olime sattunud sellisele ajale kui loomi karjamaadelt koju toodi. Mõned mehed ajasid suuremaid lambakarju, osad tüübid lonkisid tee ääres, igaühel lehm käekõrval. Maaelu oma eheduses paistis igast nurgast.

Kui mägi ja külad ükskord ära lõppesid, lootsime võidurõõmsalt, et nüüd saab kiirusi arendada. Aga võta näpust! Kui ei olnud käänakuid, siis oli tee nii halvas korras et nobedamalt sõita kuidagi ei kannatanud. Igatahes see 120 km tundus pigem nagu... 420? Kohale jõudsime pimedas.

Teine öömaja.

Meie seekordne peatuspaik asus pisikeses Corbeni asulas. Pansionaat asus künka otsas, gaasipedaalile pidi päris hästi valu andma et üles jõuda. Läbi klaasuste paistis kaminas võbisev tuleke... Perenaine näitas meile toad kätte. Jälle oli väga hubane, ilus ja puhas öömaja. Seekord otsustasime mitte välja sööma minna, vaid hävitada viimanegi kaasatoodud toidumoon. Ega seal vist kuskile väga polekski minna olnud. Samal ajal kui me õhtusööki serveerisime, leidis Siimu isa et nende toas tuleb põrandatrapist vesi üles. Pererahva abiga sai see mure õnneks lahendatud, kompensiatsiooniks pakkus perenaine meile pitsi țuică't. Țuică on kohalik metsakohin ehk ploomisamakas. Päris vastik oli ausalt öeldes :) Aga vähemalt on proovitud.

Söögid söödud ja niisama juttu puhutud, läksin ma Villemit magama panema. Siim ja tema isa jäid veel natukeseks istuma. Ma uinusin ise ka koos Villemiga, kunagi saabus ka Siim. Mulle tundus, et ma olin juba tükk aega maganud. Selgus, et nad olid sattunud sealsamas puhkavate väga jutukate rumeenlaste küüsi ja pääsesid tulema alles peale kahte öösel. Selleks ajaks oli lahke rumeenlane võlunud välja enda sõnutsi õige rumeenia napsu ja seda piisavalt palju pakkunud. Ja mina veel arvasin, et me oleme ainsad külalised :)