Nädal 18 ja 19 - vol1 (11.-24.11.13)

KIRBUTURG JA PALJU UDU

Siimu tervis ei ole paranenud ja ta veetis ka esmaspäeva kodus. Villemil õnnestus sama pisik ka endale külge pookida ja nohusse jääda. Nii et ujumistund jäi sel nädalal meie jaoks ära. Üleüldse tundub, et soojaga ei saa enam eputada, vaid tuleb siingi jopetaoline asi välja otsida. Pidu läbi selleks korraks.

Me oleme nüüdseks Rumeenias viibinud natuke üle 4 kuu ja ma endiselt pole suutnud tuvastada ühtegi kirbuturgu. Tõele au andes pole ma ka väga süvenenult otsinud. Tundub, et leidub vanakraami müügikohti, aga sellist kus inimesed tuleksid ja müüksid oma ülejäänud kraami, sellist ma pole leidnud. Eestis on igas endat lugupidavas külas ka vist kirbuturg, see on nii popp :) Nüüd võtsin uuesti otsimise ette ja õnnestus taolisele üritusele jälile saada. Nimi Yard Sale kõlas paljutõotavalt. Ettevõtmine toimub kord kuus ja minu õnneks oli seekordne müük just algaval nädalavahetusel.

Yard Sale.

Siim oli erandkorras terve nädalavahetuse tööl. Niisiis teavitasin Brittat, et ma kavatsen minna lähemalt vaatama, mida too Yard Sale endast kujutab ja ta ühines minuga. Toimumiskohta polnud väga lihtne üles leida, teadsin et see peaks olema mingi baar. Tammusime natuke mööda tänavat ja lõpuks märkasime ühe aia küljes silte. Lähenesime. Koht tundus õige, aga välisel vaatlusel ei oleks arvanud, et seal baar on. Sisse astudes tervitas meid mõnus sigaretisuits nagu siin igal pool. Interjöör oli boheemlaslik, kõrgestest lagedest rippumas vanaaegsed lambikuplid, seinad kohati lihtsalt krohvhallid, kohati kulunud tapeediga kaetud, nurgas ahi... Inimesed istusid väikeste laudade taga, jõid kohvi. Sealsamas nurga taga ja keldrikorrusel olid umbes paarkümmend müüjat välja pannud oma kauba. Enamasti naiste riided, ehted, jalatsid. Lasteasju vastupidiselt Eesti kirbuturgudele ei olnud mitte ainsamatki. Ruumi oli hirmus vähe, aga huvilisi siiski jagus. Käru ma sisse ei saanud võtta ja sellega polekski seal liikuma mahtunud, seega kandsin Villemit süles. Maas ta ei nõustunud eriti olema. Sel põhjusel oli kaubavalikuga tutvumine natuke raskendatud. Sellegipoolest ma päris tühjade kätega ei lahkunud. Villem ka muidugi mitte, keegi pistis talle pihku vist üllatusmunast pärit linnu kujukese :) Kuigi Telliskivi kirbukas teeb sellele siin pika puuga ära, on mul plaanis sinna järgmistelgi kordadel minna.

Üllatuslikud leiud linnapeal :)

Pärast kirbukat tegime peatuse suitsuvabas(!) kohvikus, Villem magas ja me sõime kooki ja jõime head kohvi. Tagasi metroo peale kõndides tutvusime Unirii pargis väljasoleva näitusega. Ei teagi mis see täpsemalt oli, aga suurte kiletükkide peale oli kirjutatud paljude Euroopa pealinnade nimed. Leidsime ka Tallinna üles. Loomulikult käisime enne KÕIK teised läbi. Tore tunne oli :)

Viimase aja tavapäraseim vaatepilt. Udu.

Nädal peale kirbuturul käimist olime üsna kodused, õueskäimised piirdusid poe- ja mänguväljakutiiruga. Sügis on käes. Vihma ei saja, aga kogu aeg on udu. No lihtsalt igal hommikul paistab aknast vaadates üks piimasupp. Päevaks enamasti hajub, aga paaril korral on olnud nii hull, et terve päev ei näe eriti midagi. Sellist asja mina Eestis täheldanud pole.

Lõpetuseks kõmu-uudiste rubriik: Steven Segal filmib parasjagu Rumeenias oma uut filmi ja ta „adopteeris“ siin ühe koerakese. No tegelikult maksab 19 dollarit kuus tema ülalpidamise eest ühes siinses varjupaigas, nii et see ikka päris adopteerimine polnud. Aga kas pole mitte suuremeelne žest vanameistri poolt?