Nädal 20 – vol1 (25.11-1.12.13)

SINAIA

Algava nädala kaks esimest päeva olid Siimul töövabad. Kuna viimasest ringirändamisest on juba päris kaua möödas, siis hakkas vaikselt tekkima soov kuskile ära sõita. Endiselt oli proovimata rongisõit, see hirmus ja kohutav asi, mille eest meid nii palju hoiatatud oli :) Mõistliku rongisõidu kaugusel asub väike mägilinnake Sinaia, kus tundus kahepäevaseks väljasõiduks ka ühtteist vaatamisväärset leiduvat. Niisiis oli asi otsustatud.

Pakkisime oma seitse asja ja esmaspäeva hommikul sõitsime (liinibussiga) Gara de Nordi, mis on Bukaresti põhiline rongijaam. No nagu Tallinnas Balti Jaam. Piletid olin enne internetist ära ostnud. Internetist osta on odavam ja igati mugav, kuna leht on olemas ka inglisekeelsena. Leidsime rongi probleemideta üles ja sättisime end kohtadele. Vaguni number ja istekohad on piletil ära märgitud, ei tea palju neist muidugi kinni peetakse. Sel korral igatahes olid meie kohad vabad ja maandusime õigete numbritega istmetele. Sõitjaid oli päris palju, nii et laiutamiseks ruumi polnud. Kärule koha leidmine ei olnud ka niisama lihtne ja pea kohal asetsevad pagasiriiulid kuidagi väga väiksed. Aga muus osas oli rong täitsa mugav, pole midagi öelda. Meie sõit kestis 1h ja 40 minutit. Kui paar peatust oli ära olnud, siis saime aru et keegi siin peatusi ei teadusta. Lihtsalt pead arvama kus oled. Me saime telefonist kaardi pealt vaadata ka, aga muidu oleks ikka päris keeruline... Kui Sinaia hakkas lähenema, siis saime kõrvalistuvalt härrasmehelt kinnituse, et nüüd on tõesti meie kord maha minna.

Kobisime oma kolaga välja, ei teinud kuulmagi kliente püüdvaid taksojuhte ja hakkasime kohe ülesmäge ronima. Hotell oli õnneks ligidal, viisime sinna oma pambud ära ja otsisime koha lõunasöögiks. Sinaia on tegelikult väike koht, nii et seal ongi kõik enamvähem käe-jala juures. Paras jalgsi liikumiseks. Tegu on suusakuurortiga, nii et tõeline hooaeg algab siin alles mõne aja pärast. Praegu oli mõnus rahulik, aga samas ollakse turistidega harjunud – teenindajad söögikohtades saavad hakkama inglise keelega ja hotelle/öömajasid on iga nurga peal.

Kõht restoranis Snow täis söödud, asusime teele Sinaia kahe põhilise vaatamisväärsuse juurde. Loomulikult läks terve tee ainult ja ainult ülesmäge. Päris hea trenn :) Esimene peatus – Sinaia klooster. Piilusime värava pealt, tundus tavaline klooster. Sisse me minna ei soovinud, kuigi tundus et väikese piletiraha eest on see võimalik.

Peles'i loss Sinaias.

Jätkasime mägironimist. Lõpuks paistis põhisihtkoht – Peles’i loss. See on üks päris ilus loss, mis on ehitatud 19. sajandi lõpupoole kuninga suveresidentsiks. Me vaatasime jällegi väljast. Esmaspäev kipub teadupoolest olema see päev, kui igasugused muuseumid jms kohad on kinni ja nii oli ka seal. Me õnneks teadsime seda ette ja ei pidanud pettuma. Tegelikult oli elu nii isegi kergem, sest Villemiga tund aega mööda mingeid tube konnata (kus midagi puutuda ei tohi) on päris paras väljakutse. Meiega alustas juttu üks väga suhtlusaldis rumeenlane, kelle inglise keel küll natuke soovida jättis. Aga see teda ei takistanud ja ta rääkis mitmeid lugusid, sealhulgas et loss ongi praegu renoveerimistööde tõttu kinni. Vat kus lops.

Vahepeal oli pimedaks läinud. Ja päris jahe oli ka. Seega otsustasime hotelli tagasi minna. Jätsime jumalaga sõbraliku rumeenlasega ja veeresime mäest alla :) Sõrmed ja varbad olid juba päris kanged. Meie hotellis oli bassein, pidime selle ära proovima. Basseini/jõusaali administraator nunnutas Villemit pikalt-laialt, seejärel juhatas meid riietusruumi kus oli hirmus külm. Bassein ise ka mingi hüpermoodne polnud, pigem üsna vana ja väsinud, aga õhtu lõpuks oli täitsa mõnus pool tunnikest sulistada. Siim katsetas ära ka sauna, me läksime Villemiga riietuma. Väljumine ei olnud siiski väga lihtne, sest esiteks võttis adminn Villemi oma kätte ja läks teda jõusaali kõikidele näitama ja teiseks ei soovinud Villem kuidagi loobuda kapivõtmest. Administraator ütles, et ta ei saa öö otsa magada kui lapsukene peab siit nuttes väljuma ja andis meile kaasa ühe teise võtme, mille siis hommikul tagastama pidime. Mõned kohe oskavad saada mida tahavad :)

Järgmisel hommikul oli ilm natuke kahtlane. Kui hoolega vaatasin, siis tundus et sadasid mõned pisikesed lumehelbed. Peale hotelli täitsa head hommikusööki läksime uusi kõrgusi vallutama. Nimelt saab Sinaias sõita köisraudeega 2000m kõrgusele mäe otsa. Olime eelmisel päeval juba näinud, kust sõit algab ja läksimegi sinna. Vantsisime trepist üles, läksime sisse. Kedagi kuskil ei olnud. Pidime veel treppidest üles minema. Käruga on see alati nii meeldiv ;) Ühtel hetkel tuli kassa ja ostsime edasi-tagasi piletid. Juba mõne minuti pärast oligi start. Üks perekond tuli veel, ei olnudki päris privaatreis.

Teel 2000m kõrgusele.

Mina pole varem kunagi köisraudteega sõitnud, see oli alguses natuke hirmus. Kuidagi väga otse läheb see pisike kuut üles ja vahepeal teeb päris kõhedaksvõtvaid jõnkse. Lihtsalt ripud mingi köie küljes... Aga ma harjusin ruttu ja tegelikult oli lahe puulatvade kohal hõljuda. Puud muide muutusid väga kiiresti hoopis lumisteks. 1400m kõrgusel oli vahepeatus, läksime maha ja astusime uude vagunisse, mis omakorda viis meid 2000m kõrgusele.

Mäe otsast ei näinud midagi.

Aga... Ütleme nii, et lumise ja pilvise ilmaga pole sinna mõtet vaadet nautima minna :) Nähtavus oli oma paarkümmend meetrit. Tammusime jalalt jalale, kuskile minna ei saanud sest lund oli palju ja käru polnud võimalik lükata. Ja ega polekski osanud ühtegi suunda kõndida, sest midagi ei paistnud. Ainult üks päästemaja, kus töötasid salvamont’i ehk mäepääste mehed/naised. Tegime natuke pilte, kõndisime siia-sinna, aga rohkem polnud seal mitte midagi peale hakata. Niisiis kasutasime kohe esimest võimalust allatulemiseks. 1400m peal vaatasime korra välja, aga paraku polnud seal midagi paremat. Ikka ainult valge. Kuigi nägime ühte tüüpi lumelauaga, oli suusahooaeg veel ees – gondlid ja tõstukid seisid ja ootasid oma aega. Ühesõnaga natuke ebaõnnestunud mäe otsas käimine oli. Tuleb tagasi minna, sest ilusa ilmaga on sealt kindlasti ütlemata kaunis alla maailma peale vaadata!

Siim oli möödaminnes välja vaadanud lõunatamiseks sobiva söögikoha. Läksime sinna. Söök oli jama, mu tuunikala salati peale pandud sidrun oli vist kaks päeva tagasi lahti lõigatud ja kapi peal seisnud. Kui alguses meil oli natuke piinlik, et valgele põrandale käru ratastelt palju pori jäi, siis ära minnes oli sellest juba üsna ükskõik ;) Hakkasime ära jalutama ja järsku taipasime, et me polnudki käinud üldse selles restoranis, mida Siim mõtles, vaid hoopis selle kõrval! Maja on sama, seega astusime kohe esimesest uksest sisse. Juba teine „vedamine“ sel päeval :)

Teel rongijaama krabasime putkast ühe maiustuse, mida oleme siin mitmel pool müügil näinud, aga polnud veel kunagi proovinud. Nimeks on sel asjal kürtőskalács, mina ka ei tea kuidas seda täpselt hääldatakse, aga nähtavasti tähendab see tõlkes kaminakooki. Algupäraselt valmistati seda Transilvaanias alal, mis tol ajal kuulus Ungarile, aga nüüd Rumeeniale. Seega ei oskagi öelda, kas see on Rumeenia toit või pigem ikka Ungari. Populaarne on see mitmel pool Euroopas. Igatahes näeb see välja nagu silinder. Neid tehakse putkades kohapeal, taigen rullitakse ümber spets vormi ja siis küpsetatakse süte kohal. Hea õnne korral saad sooja eksemplari, mida otsast rebides mõnusalt süüa. See maitseb ülihästi.

Varsti tuleb rong! :)

Vahepeal hakkas lund sadama. Suundusime rongipeatusesse ja tegime natuke aega parajaks. Kaks minutit enne õiget aega saabuski meie rong. Sõit oli vahejuhtumiteta. Bukaresti jõudes tabas meid korraga arusaamine, et kell on 17.00. Tipptund! Selle peale polnud me rongipileteid ostes absoluutselt mõelnud.

Läksime bussipeatusesse, surusime end kuidagimoodi kohvri ja käruga pilgeni täis bussi ja hakkasime meeterhaaval sõitma. Kokkuvõttes rikkus see totakas bussisõit kogu eelneva toreduse, sest Villem muutus äärmiselt rahulolematuks: ta oli väsinud, tal oli palav ja meil kõigil oli seal rahvasummas vastik. Sõit võttis terve igaviku. Tee bussipeatusest koju toimus tohutus tuules ja lörtsis... Koju jõudes oli tunne, nagu oleks suusamaratoni läbi teinud. Tähtis tähelepanek järgmiseks korraks – tagasi tuleb jõuda kas varem või hiljem. Mitte siis, kui 3 miljonit inimest parasjagu töölt koju lähevad. Õnnetut lõppu välja arvates oli reis õnnestunud, parajate vahemaade ja tegevustega. Varsti uuesti! :)

Nagu ikka, on huvilistele pildid SIIN.