Nädal 21 – vol3 (2.-8.12.13)

HAMBAARSTI JUURES

Hambavalu jälitas mind endiselt. Rumeenias hambaid ravida tundub üsna ekstreemne, kas pole? Minu õnneks (ja tema õnnetuseks) on Britta juba staažikas patsient ja tema soovitusel helistasin kliinikusse Dent Estet. See peaks olema siin see kõikse prestiižikam koht kuhu hambaid ravima minna. Samas – vähemaga ma tõesti ei julgenud leppida. Sain üsna kärmelt aja, õnneks oli Siimul puhkus ja sain minna ükskõik mis kell. Arsti juurde mineku päevaks oli valu kadunud nagu tina tuhka, aga miski ütles mulle, et nii see ei jää :)

Hambakliinik :)

Kliinik ei näinud üldse selline välja, nagu mina ühte hambaraviasutust ette kujutan. Esiteks võiks seda väljast peaaegu et eramajaks pidada. Detsembri algul oli kõik jõuluehetes. Sisse astudes suundusin üles vaipkattega kitsast trepist ja jõudsin vastuvõttu, mis pigem meenutas ilusalongi ooteruumi :) Välismaalastega ollakse seal harjunud, kõik räägivad inglise keelt ja ka täitmist vajavad paberid on inglise keeles olemas. Lausa luksus! Pidin kabinetti pääsemist natuke ootama ja nägin selle aja jooksul veel kahte võõramaalast. Ju neid siis seal ikka käib. Hambaarsti tööruum oli siiski ootuspärane ja minu võhiku pilgule täielikult kaasaegne. Ei mingeid ekstreemsusi ;)

Arsti juures polnud muud, kui istusin tooli, avasin suu, üsna kohe saadeti mind röntgenisse ja selle tulemusel selgus, et peaaegu kindlasti on ühe hamba all põletik. See tähendab, et pean minema veel teise arsti juurde, kes kõik mikroskoobiga üle vaatab ja juureravi hakkab tegema. No igatahes on suuremat sorti jama, käia saan ma seal veel palju kordi ja rahakott kergeneb ka omajagu. Kuna tolle teise arsti juurde pääsen alles nädala pärast, siis pean sinnamaani valuga elama. Tõhusamaks leevenduseks kirjutas tohter retseptiravimi. Digiretsept on väljaspool Eestit nagunii täiesti ulmevaldkonda kuuluv nähtus, aga seekord sain reklaamlehe moodi paberitüki, millele oli käsitsi midagi peale kribatud. Apteeker sai sellest aru, andis rohu ja ulatas retsepti ka tagasi. Nii et sellega võin vist uuesti ostma minna kui tahtmist peaks olema :)

Metroos hakkas mul seekord hästi kurb. Ma pole enne juhtunud seal midagi sellist nägema. Minnes tulid vagunisse kaks last, pakun et umbes lasteaiaealised. Nad olid näost natuke kriimud, aga muidu energilised ja laulsid kahekesi koos mingit laulu. Seejärel jalutasid vaguni läbi vaadates, kas saavad inimeste käest oma laulu eest mingit meelehead. Järgmises peatuses väljusid.

Sama oli tagasiteel, aga siis sisenesid isa ja poeg, laskusid keset rongi põlvili ja lugesid mingit juttu või palvet. Ma ei saanud midagi aru. Pärast kõndisid samamoodi inimeste vahel, keegi otsis taskust šokolaadi ja küpsist. Ma vajusin mõttesse, et ju ollakse sellega siin harjunud, sest üldiselt ei teinud keegi toimunut eriti märkama.

Samal ajal kuulsin natuke eemalt uut halaval toonil leelotamist, nägin kuidas keegi ulatas kuskile 1-leuse rahatähe. Vaguni põrandalt tõsis püsti silma järgi vaadates teismeline mustlastüdruk, beebi kaenlas. Ta tuli minu lähedale ukse juurde peatust ootama. Beebi oli väga väike, nii paarikuune. Väljas oli 0 kraadi ringis ja ta oli ainult kampsuniga. Ta magas rahumeeli. Ei ole tal musttuhande funktsiooniga vankrit, lambanahakotti ja hingehinda maksvat kombekat, rääkimata muust „tohutult vajalikust“ atribuutikast, millesse tänapäeva kodud upuvad. Tal polegi mitte midagi. Käib ema kaenlas vagunist vagunisse ja magab niisama. Tõenäoliselt on tema ema samamoodi üles kasvanud. Mis neist kõigist saab – seda ei tea keegi. Ja muidugi ma saan aru, et ega see ei pruukinudki olla beebi ema, võibolla laenatakse titte lihtsalt külakorda, et kerjamistuur tulemuslikum oleks. Aga pani mõtlema küll, et kui erinevasse ellu võib inimlaps sündida. Nii kahju hakkas sellest pisikesest, sest tõenäoliselt pole tal mingeid väljavaateid paremale elule. Põlvkonnad vahetuvad, aga kõik jätkub samamoodi. Aga tema on veel nii väike, et ei tea midagi ja pole milleski süüdi. Kahju on.