Nädal 22 - vol1 (9.-15.12.13)

KATSETUSED NETIKAUBANDUSES

Sellel nädalal õppisin hirmus palju uut! Mul on kogunenud juba kastitäis riideid, mis on Villemile siinoldud aja jooksul väikseks jäänud. Varsti sõidame Eestisse ja mul oli esialgu plaan need kõik sinna kaasa võtta, kuskile hoiule jätta ja siis kunagi hiljem vaadata, mis nendega saab. Aga nüüd tuli mulle palju geniaalsem plaan – ma võin proovida need hoopis siinsamas ära müüa! Jääb ära tassimine ja enne Eestisse tagasikolimist on mul nagunii plaanis igasugu kraami müüa, saan juba käe valgeks. Olin mõnda aega tagasi välja peilinud paar suurt netiportaali, kuhu saab tasuta kuulutusi üles riputada. Kõik muidugi on rumeenia keeles, aga ma olen taolises arvamismängus päris osavaks muutunud, nii et konto loomine oli käkitegu. Tegelikult oli müügiplaan mul juba mõned nädalad, aga just nüüd oli ühel päeval elekter nii pikalt ära, et mul polnud Villemi lõunaune ajal mitte midagi muud teha kui väikseid riidehilpe pildistada. Asusin kuulutusi lisama. Minu valitud strateegia nägi ette, et kuulutuse pealkiri on rumeenia keeles, aga sisu muidugi mitte. Kirjutasin ka suurelt juurde, et ma ei räägi rumeenia keelt.

Juba samal päeval hakkasid laekuma esimesed huviliste kirjad. Eranditult rumeenia keeles. Aga GoogleTranslate’i abiga toimib asi üllatavalt edukalt ka nii, et üks kirjutab rumeenia ja teine inglise keeles :) Üldiselt on nii, et pooled inimesed küsivad midagi ja kaovad siis jäljetult. Aga mõned siiski tahtsid päriselt ka asju osta. Algas huvitavam osa ;)

Nimelt ei toimi siin taoline ost-müük üldse mitte nii nagu ma Eestis harjunud olen. Seis järgmine: huviline kirjutab mulle, et saatku ma pakk talle kulleriga, juures nimi ja aadress. Mina vastu, et aga raha? Seepeale ta helistas ja selgitas kohalikke kombeid. Nimelt kutsun mina kulleri enda juurde, annan talle paki. Pakk jõuab saajani, üleandmisel maksab saaja nii transpordi kui asjade eest sularahas. Ja seejärel tuuakse see raha mulle!! Ei tundu eriti mõttekas tegevus paarieuroste asjadega, aga tõesti väga turvaline süsteem.

Esimene kulleri-üritus mul osaliselt ebaõnnestus – sain kenasti telefonitsi kutsuda kulleri (kuigi sobivat keelt kõneleva inimese leidmine tekitab alati lisastressi), pakkisin asjad, kirjutasin korraliku koolilapse käekirjaga aadressi peale ja varsti helistaski kuller. Ta ei osanud eriti inglise keelt. Andsin paki üle, ta vormistas mingid paberid ja läks. No muidugi selgus hiljem, et ma pean kullerile ikka ütlema, et paki väärtus tuleb saajal ka tasuda :) Järgmisel hommikul helistas ähmis ostja ja seletas rumeenia keeles, et ta maksis ainult transpordi eest ja mis nüüd küll saab. Ütlesin, et ta võib need kaks riidetükki väärtuses 2,50€ kingituseks saada, olgu see minu kooliraha :)

Üsna pea avanes uus võimalus kulleri teenust kasutada. Seekord sinna firmasse helistades sattus toru otsa inimene, kes selgitas asja täpsemalt – et niimoodi pakki saata tuleb esiteks jätta pakk lahti, et kuller saaks sisse vaadata ja teiseks pean ma kaasa andma enda passi/id-kaardi koopia. Ma ei tea, kas veel ebamugavamat süsteemi ei saaks välja mõelda? Põhiline ebamugavus seisnes selles, et mul polnud kodus ühtegi koopiat ja ma pidin minema Siimu töö juurde neid tegema. Toppisime siis Villuga riidesse ja käisime ära.

Seekord saabus sama kuller ja tervitas mind juba nagu vana sõber. See paki lahtijätmine on ka ikka väga veider. Panin siis asjad lihtsalt kilekotti, võtsin kleeplindi ja käärid kaasa, sest mingil hetkel peab paki ikka sulgema. Näitasin kullerile, see kiikas korra ilma väga suure huvita. Tal oli kohe rooli kõrvale statsionaarselt kinnitatud teibirull, kust ta rebis pika riba millega ta kilekoti kuidagi kokku käkerdas. Mhh. Päris piinlik, ma loodan et saaja teab, et kullerid neid ise pakivad ;) Õnneks selgus, et paki eest saadud raha saavad nad mulle hoopis panka kanda, ei pea tingimata sularahas kohale tooma. Aga rumeenlased kohutavalt armastavad sularaha, nii et panga-variandi kasutamine on vist vähem levinud. Lõpetuseks pakkusin ma oma suure vaevaga hangitud passikoopiat, kuller rehmas käega, et pole vaja. Ma peaaegu karjatasin, et „päriselt ka või???“. Ja ta vastas: “Because I know you!“, ilmselgelt vihjates, et me kohtusime JUBA teist korda.

Nüüd on see kulleri kasutamine siis selge. Ühtepidi nagu mugav, sest ei pea kuskile minema. Samas tundub ikkagi täiesti mõttetu selliseid pisikesi odavaid vidinaid niimoodi saata.

Sellega uued kogemused kauplemise vallas ei piirdunud. Sain ära käia ka postkontoris. Tuleb välja, et ka seal toimib sisuliselt sama süsteem, määrad pakile väärtuse mille saaja peab maksma. Läksin siis kohale, jälle oli nii palju rahvast ootamas. Seisin oma pakiga, kuni keegi juhtis mu tähelepanu asjaolule et ma pean paki saatmiseks mingi paberi ära täitma. Võtsin paberi, aga ei saanud midagi aru. Järgmine härra tõttas appi. Kokkuvõttes oli nii, et väärtusega paki saatmiseks pidin ma vähemalt neli korda erinevatesse kohtadesse kirjutama nii saaja kui saatja aadresse, paki hinda (rumeenia keeles sõnadega!!) ja mida iganes veel. Vahepeal vahetus mu aitaja härrast hoopis väga hästi inglise keelt kõnelevaks neiuks, kes sõbralikult küsis, et kas ta on niikaua siin kuni ma asja tehtud saan. Nõustusin tänulikult. Lõpuks sain kõigega ühele poole, pakk ära antud ja küsisin tütarlapse käest, et mis siis nüüd edasi saab. Sain rõõmustava vastuse: nüüd tuleb mul oodata, kuni postkasti tuleb teade, et raha on kohal. Siis võin sellele järele tulla. Joppenpuhh ma ütlen! Seda nalja teen ma küll esimest ja viimast korda elus!!!

Asi lõppes paremini kui ma arvasin, sest ükspäev seisis ukse taga postiljon ja andis mulle raha üle. Kui ma poleks kodus olnud, siis olesin nähtavasti pidanud ise postkontorisse järele vantsima. Igatahes on kogu see süsteem mõttetult keeruline. Kas ma oma müügitegevust jätkan, seda ma veel ei tea. Igatahes postkontoris hunnikute viisi pabereid ma ei kavatse enam täitma hakata. Pakiautomaadifirmad, soovitan tungivalt oma äri Rumeeniasse laiendada, tööpõld on lai!