Nädal 21 - vol1 (2.-8.12.13)

SIBIU II

Öösel ärkasin hambavaluga. Ootasin natuke, et ehk läheb üle. Ei läinud. Lihtsalt super! Väga tugevalt õnneks ei valutanud, aga une häirimiseks piisavalt. Loomulikult ei olnud me kaasa võtnud valuvaigistit. Mõtlesin juba, kas minna retseptsiooni mõnda tabletti nuiama, kui leidsin pimeduses kobades kohvrist Theraflu. Küll külmetuse tarbeks mõeldud, aga sisaldab päris palju paratsetamooli. Kulistasin pulbri koos leige kraaniveega alla ja täitsa aitas :) Paraku niisama lihtsalt ma ei pääsenud ja päeval hankisin apteegist karmimat kraami valu peletamiseks. Kui hea ajastus!

Sibiu loomaaed.

Läksime loomaaeda. Tripadvisori kommentaarid Sibiu loomaaia kohta olid ühest äärmusest teise – kas suurepärane koht külastamiseks või siis masendav, õnnetu ja kole paik. Ei olnud ta kokkuvõttes ei üht ega teist. Suvisel ajal ehk kenam, aga laias laastus ikkagi pigem vana ja väsinud. Ilmselgelt ei ole praegu hooaeg, sest kõik müügiputkad olid kinni ja me olime päris kindlasti ainukesed külastajad :) Tallinna loomaaiaga ei saa nähtut kuidagi võrrelda, sest isegi rahulikus tempos kulus kõikide loomade vaatamiseks üks tund (ja pilet maksis 60 eurosenti). Ilmaolusid arvestades oligi see paras aeg, sest jahe hakkas.

Sõitsime linnaliinibussiga tagasi kesklinna ja läksime lõunatama. Sattusime kohta, kus oli nii viisakas teenindus, et imelik hakkas. Minu käes titetoidu purki nähes tõttas üks preili kohe lähemale ja uuris, kas on vaja soojendada. Sellist tähelepelikkust pole ma veel iial kuskil kohanud. Natukese aja pärast saabus kelner, purk kandikul ja asetas selle väljapeetult Villemi ette.

Pealelõuna veetsin mina koos Villuga hotellis unevõlga tagasi magades – minul öisest ülevalolemisest, temal viimaste päevade üldisest muljeterohkusest tingitud. Samal ajal sõitis Siim läbi kõik Sibiu bussiliinid ja nägi ära vist peaaegu kogu linna. Õhtu lõpetuseks tegime jõuluturul veel tiiru karusselliga. Villem taaskord väga suuri emotsioone välja ei näidanud ;)

Kuskil Sibiu äärelinnas.

Järgmisel päeval juhatas Siim meid linna servas kohta, kus ta eelmisel päeval oli käinud ning kust ta lootis sobiva ilmaga saada ilusat fotot mägedest. Ei tea, kas praegu valitsevate ilmastikuolude või millegi muu tõttu olid mäed pidevas uduvines. Kuigi päev oli päikseline, olid mäed endiselt kerges udus. Jõudsime ühe spordibaasi taolise koha juurde, kuhu Siim eelmisel päeval sisse polnud läinud. Tundus, nagu harjutusväljak vms. Värav oli lahti, astusime sisse. Seal oli päris kõrge torn, kuhu Siim vapralt fotografeerimise eesmärgil ronis. Kuskilt kostis koera haukumist. Rumeenias pole see muidugi mingi ime, aga mingil põhjusel keerasin ma otsa ringi ja hakkasin vaikselt värava poole jalutama. Väljudes end uuesti ümber keerates nägin, kuidas Siim sammub minu poole koos laigulises vormis onu ja suure hundikoeraga. Selgus, et me olime militaaralal :) Riielda me igatahes ei saanud, aga iga päevapiltnik seal ikkagi ringi luusima ei peaks.

Peale lõunasööki oligi aeg minna jälle rongi peale. Et ei peaks hirmus pikalt sõitma, jagasime tagasitee koju kahte ossa – ühe öö veetsime Brasovis. Seal oleme juba korra käinud ja ühtteist näinud, aga küll küllale liiga ei tee. Seekord olime rongis litsutud viiesesse boksi ja üldse polnud nii mugav. Aga Villem magas rongiistmel terve tee maha. Tema poolest oleks vist võinud Bukaresti välja sõita :)

Meie eesmärk Brasovis oli üks ja ainuke, käia mäe otsas. Ühe mäe küljes on suurelt kirjutatud Brasov (no nagu Hollywood) ja sealsamas on vaateplatvorm. Järgmisel hommikul seadsime sammud köisraudtee juurde. Läksime ööbimiskohast jalgsi, päris pikk maa oli. Seda tunnet võimendas suhteliselt külm, kuigi päikseline ilm. Jõudsime jälle sellesse rippuvasse putkasse ja paari minutiga olime üleval.

Vaade Brasovile.

Täpselt ei teadnud, millises suunas minna ja käruga liikumine osutus muidugi täiesti võimatuks ettevõtmiseks. Siim võttis Villemi, mina kolistasin käruga mööda kive ja kände. Õnneks osutus meie valitud suund õigeks ning varsti seisime platvormil. Tähed, mis moodustavad alt hästi loetava sõna Brasov, on muidugi täiesti üleelusuurused. Avanes kena vaade. Aga külm hakkas nii näpistama! Vaatasime-pildistasime, aga vasti pugesime ikkagi köisraudee majja sooja tagasi. Jõime sealses kohvikus sooja teed. Kohvik oli kuidagi väga stiilipuhtalt nõukaaegse välimusega, naljakas natuke. Sees polnud ka väga soe, arvatavasti ei suuda väiksed radiaatorid suurt hiiglaslike akendega ruumi eriti kütta. Külm oli, Villem ilmutas tüdimuse märke, mul endiselt hammas valutas ja kokkuvõttes hakkas reisientusiasm vaibuma.

Mäe otsast jälle all, hakkasime tagasi vantsima – kõigepealt ööbimispaika kohvri järgi ja siis sealt uuesti raudteejaama. Vahemaa tundus veel pikem kui enne. Teel rongi peale tahtsime veel kiirelt pitsat süüa, kuid nähes et aega hakkab napiks jääma, lasime need kaasa panna. Jõudsime kenasti u 10 minutit enne õiget aega kohale. Järasime kohvri peale paigutatud karpidest pitsasid.

Siis hakkas reisi grand finale! Rongi ei paistnud õigel ajal kuskilt. Valjuhäälditest öeldi midagi, numbrite järgi saime aru et jutt on meie rongist. Siim läks infosse küsima, öeldi et hilineb 15 minutit. 15 minutit sai läbi, ikka ei midagi. Öeldi, et hilineb veel 25 minutit. Korraga saabus perrooni mõlemale poole rong. Ma lippasin kõik piletikontrolörid ja muud vormis mehed-naised oma piletiga läbi ja pommisin küsimusega, et ega see äkki meie rong pole. Üks kusjuures väitis, et on! No tegelikult polnud. Nad on uskumatult informeeritud oma sõitudest :) Meie rong saabus tund aega õigest ajast hiljem. Njah, oleks vist võinud ka hullemini minna. Olime külmast kanged ja nii tüdinenud, kui veel üldse olla saab. Vähemalt jõudsime Bukaresti nii hilja, et tipptund oli ammu unustatud ja bussis normaalselt ruumi.

Lõpuks kodu uksest sisse astudes oli selline tunne, nagu oleks jõudnud paradiisi. Seekordne reis venis ühe päeva võrra liiga pikaks.