Nädal 16 – vol1 (28.10-3.11.13)

PISIKE POOD JA ESIMENE UJUMISTUND

Jeeeessshhh, soojad ilmad jätkuvad. Endiselt tõuseb temperatuur päeval parimal juhul isegi 24 kraadini! Novembri alguses. Tase :)

Täheldasime vilgast sebimist naabermaja esimesel korrusel ja ühel hetkel selgus, mis seal teoksil on. Paigaldati riiuleid ja asi hakkas kahtlaselt poodi meenutama. Rõõmustasin. Igaks juhuks mitte liiga palju, sest ma ei teadnud ju mis poega tegu on. Vabalt oleks võinud autojuppide kauplus olla. Õnneks polnud ja nüüd on naabrite juures minimarket, kus müüakse väikses valikus toidukaupu.

Minimarket on siin täiesti tavaline nähtus, neid on hästi palju igal pool. Eestis on nurgapealsed keldripoed ammuilma väljasurnud. Mingi moega nad siin toimivad, müüdagu seal mida iganes – riideid, toitu, autojuppe, ainult saiapätse... Hinnad on natuke kallimad kui suurtes poodides, nagu ikka. Ei tea kas nõudmised taolistele asutustele ei ole väga karmid või on siin lihtsalt piisavalt palju rahvast, aga tundub et nad on vägagi elujõulised. Tegelikult on ju mugav, kui iga kolmanda kortermaja all on minimarket, kust šokolaaditahvli või piimapaki kätte saab. Meie omas on valik küll üsna kesine, põhiline klientuur on kõrval ehitusplatsil tööd tegevad härrad ja nende menüü koosneb laias laastus kahest-kolmest komponendist: sai, mingi jook ja äärmisel juhul konservipurk. Saia ostavad nad küll palju, pidevalt näen kuidas nad 5 pätsi kotis poest väljuvad. Ja need pole mitte viilutatud, vaid ilma pakendita terved saiad. Lapsepõlv tuleb meelde :)

Sel nädalal saabus tähtis hetk, kui läksime Villemiga esimesse ujumistundi. See organiseeriti just välismaalastele, seega on tund inglisekeelne. Ei nõuta arstitõendit ei minult ega lapselt, hind on mõistlik, sama mis me Eestiski maksime. Ainuke miinus on asukoht – jälle kaugel. See suurlinn hakkab mind juba tõesti ära tüütama! ;)

Bassein on sellise maja
keldrikorrusel.

Võtsime siis jalad selga ja läksime. Minek polegi hullu, keset päeva. Saan Villemi metroos kärust välja võtta ja nii on päris hea. Hakkasin aegsasti minema ja jõudsime pärale varakult. Teadsin, et koht on lihtne. No oli väga lihtne – astud uksest sisse otse basseini veerele. Riietusruum on pisike 2x3 kardinaga eraldatud kunku, kus on üks pink ja nagid. Kui me seal ühe poolatari ja hollandlannaga kolmekesi olime, siis rohkem selgelt ei oleks mahtunud. Õnneks selgus, et me olimegi sel korral ainsad. Ohh, mis luksuslik spa meie Eesti ujumiskoht oli sellega võrrledes! :) Meie treener on nooremapoolne Alex, kes vist küll on harjunud natuke suuremate lastega tegelema. Aga küll ka tema õpib ja harjub. Mul on muidugi Eestist juba ettekujutus, milline üks väikeste ujumistund olema peab... Nii et ka mina pean harjuma. Vesi oli minu arvates natuke jahe ja Villem koguni protesteeris alguses valjuhäälselt. Mõne aja pärast ta õnneks harjus ja kõik sujus. 

Hiljem tuli välja, et juba järgmisest nädalast saame hoopis kõrvalmajas asuvasse basseini, mille juurde kuulvad kappidega riietusruumid ja kus on soojem vesi. Tore! Kojuminek jääb mul aga nibin-nabin tipptunnile ja see pole metroos üldse tore. Keegi ei vaata eriti hea näoga, kui käruga üritad suhteliselt täis rongi sisse pressida. Järgmine kord pean natuke kiiremini riidesse toppima, et veidigi varem teele asuda. Katun siiski motivatsiooni hoida, sest kuigi seal käimine on omaette ettevõtmine, on ujumise osa sellest ikkagi ütlemata mõnus :)

Uute majade ehitus meie rõdu all käib väga hoogsalt ja mitu korrust on juba kerkinud. AGA! Kui ma mõnda aega tagasi hõiskasin vastvalminud kõnnitee üle, siis sinna on otsustanud nüüd seguautod ja rekkad end pidevalt ootele parkida. Probleem pole mitte niivõrd kõnnitee hõivamises kui selles, et see ei kannata nii suurt raskust ja on hakanud juba igatepidi ära vajuma ja lagunema. Uskumatu!