Nädal 15 - vol1 (21.-27.10.13)

22. OKTOOBER JA 22 KRAADI

Kuigi ilmad olid vahepeal ettearvamatud, on nüüd oktoobri teine pool olnud just täpselt selline nagu ma oma parimates kujutlustes ette nägin. Igaks juhuks tuleb välja minnes ikka dressipluus kaasa võtta, aga enamasti paistab päike ja saab olla lausa lühikese varrukaga. See on juba midagi :) Vihma sajab väga vähe, pole jälle tükk aega piiskagi näinud. Selles mõttes ei meenuta siin miski Eesti sügist.

Peale seda, kui enam iga päev ei pea poe vahet jooksma ja ilmad on mõnusad, oleme Villemiga igapäevased külalised kohalikul mänguväljakul. Ega see midagi väga erilist ei ole, aga ikkagi varjuline ja turvaline koht, kus natuke värsket õhku hingata. Villem ei oska ka veel atraktsioonidest midagi väga arvata, ma tõstan teda ühest kohast teise ja libistan liumäest alla. Vaatan, et mõned tited panevad seal usinalt käpuli mööda maad, aga mitte Villu. Ta ei armasta liiva katsuda :)

Aegajalt lähenevad meile ka mõned teised lapsed ja nende vanemad, aga minu soov inglise keeles kõneleda peletab enamuse neist koheselt minema. Mõned ikka pursivad. Mõnikord astun koduteel läbi kondiitriärist, kus müüakse maitsvaid koogikesi. Sisenedes tervitatakse mind alati rõõmsa „Hello“-ga, aga sellega nende keeleteadmised piirduvad. Kookide ostmiseks seda muidugi vaja ei lähe ka, tuleb näpuga näidata või sildilt nimi maha veerda ja prouad pakivad imelise osavusega soovitu sisse. Neil on selleks eriline voltimistehnika, suurest paberist moodustub kookide ümber püramiiditaoline majake, mille sees nad turvaliselt koju transportida.

Kui mulle õigesti tundub, siis ühte tähtsat Rumeeniaga seotud teemat pole ma oma blogis veel puudutanud. Lisaks Draculale seotatakse Rumeeniat ju veel mustlastega. Kuigi mustlasi on paljudes Euroopa riikides ja mujalgi maailmas, on nende arv siin suurem kui teistes Euroopa maades. Mustlased on india päritolu seltskond, kellel ei ole oma riiki, aga on oma keel (mis omakorda piirkonniti varieerub). Ei maksa rumeenlasi ja mustlasi ühte patta panna, neil on sama palju ühist kui mustlastel ja eestlastel. Äratuntavad on nad siin küll – oluliselt tõmmumad kui muu rahvas.

Mustlaste hobuvanker.

Üldiselt on vist kõigile teada, mis eelarvamused nende kohta liiguvad ja ega see siingi teisiti pole. Oleme aru saanud, et kohalikud rumeenlased mustlastest midagi head ei arva. Ma ei teagi täpselt, kus või mis elu nad elavad, aga näha neid siin-seal ikka on. Enamasti liiguvad nad hobuvankritega, peal kas paar meesterahvast või kogu pesakond. Nad koguvad oma vankrisse kokku igasugu võimalikku metalli, ükskord nägin kuidas transporditi tervet autokabiini. Igapäevaselt kuulen, kuidas üks ja sama meesterahvas sõidab mu majast mööda ja hõigub midagi. Mida, seda ma ei tea. Kord nägin, kuidas hobusega saabusid naine ja mees, naine hüppas maia juures maha ja kiikas läbi kõik prügikastid. Nähtavasti otsis purke vm metallkraami. Mõned käivad „jahil“ jalgsi, seljas üleelusuurused pambud.

Ka minu tavapärase metroopeatuse juures on neid näha. Paljasjalgne poisike seisab saiaputka juures ja palub kõikidelt klientidelt münte. Raha ta eriti ei saa, aga mõni ostab talle saia. Naisterahvas lapsega küsib inimestelt midagi, aga ei ole samas kuigi pealetükkiv. Enamus teevad niisama aega parajaks. Paljud neist on isikukoodideta ja kirjaoskamatud. Täpne ülevaade nende hulgast jms nähtavasti puudub.

Aga väidetavalt on olemas ka rikkaid mustlasi, kes elavad põhimõtteliselt lossides. Niipalju kui ma internetist suutsin välja peilida, siis on neilegi edu toonud metalliga äritsemine. Nii et seda teemat iseloomustab äärmused ja vastandumine – nagu Rumeenias ikka kipub olema.