Nädal 14 - vol2 (14.-20.10.13)

MÄGUHOMMIK JA PRILLIPOOD

Millalgi juba oli juttu sellest, et liitusin siin säärase virtuaalse kogukonnaga nagu BucharestMoms. See on mitmesaja liikmega grupp, koosneb peamiselt välismaist päritolu siin elavatest emadest. Grupp tegutseb ka väljaspool internetti, peaaegu igal reedel toimub nn teehommik kellegi kodus. Lapsed mängivad, emad suhtlevad. Kuna mul siin väga palju kellegagi mulle arusaadavas keeles suhelda pole, siis otsustasin ka osa võtta. LOOMULIKULT asus see jälle väga kaugel ja Villem ei ärganud tavapäraselt vara. Lõpuks taksos maandudes oli selge, et jääme hiljaks. Üritus ise oli tore, seekordne võõrustaja oli belglanna ja kohaletulnuid oli nii 7-8 kanti. Igatahes oli erinevast rahvusest inimesi – Hollandist, Inglismaalt, Türgist... Ma põhimõtteliselt tean, et siin on tegelikult omajagu välismaalasi, aga igapäevaselt mina ei näe neid üldse. Villem ei arvanud, et ma võiks laua taga rahulikult teed juua, ta vist pole teiste aktiivselt liikuvate ja käratsevate lastega eriti harjunud. Lahkumise ajaks oli ta jõudnud kohaneda – nagu ikka!

Kõik oli väga tore, aga vahepeal oli mul seal tunne nagu mõnel teismelisel ;) Seal elavad kõik nimelt majades. Kolmekordsetes. Kõikidel on lapsehoida/koristaja/koduabiline/pesutriikija. Viimane on tihti ühes isikus, aga ei pruugi. No kui sul on kolmekordne maja, siis koduabiline kulub muidugi väga ära... Ja mina elan siin oma kahetoalises korteris ilma ühegi abiliseta – on ju nagu teismeline :D Mitte et nad sellepärast kuidagi upsakad või ennastäis oleksid, kaugel sellest! Nähtavasti on see teenus siin lihtsalt niivõrd taskukohane, eriti kui tuled oluliselt kallima elatustasemega riigist nagu näiteks Inglismaa või Holland.

Meie tellimus. Ainuke miinus on
keskkonnavaenulikult suur kilekottide hulk.

Aga ma sain sellelt koosviibimiselt väga-väga kasulikku infot! Nimelt selgus, et siin on olemas online-supermarket. Ma teritasin kohe kõrvu ja koju jõudes hakkasin uurima. Ilma autota on toidupoes käimine üks paras peavalu, sest alatasa on vaja kanda kõikvõimalikku rasket kraami. See tähendab, et ma käin peaaegu iga päev poes ja toon valikuliselt vajalikku, sest käru ja Villemiga ma ei jaksa raskeid kandamied tassida. Lisaks rikume oma nädalavahetusest ühe päeva tihtipeale seal hiigelpoes rüseledes, sest ka kõik ülejäänud inimesed Bukarestis kasutavad vabu päevi sisseostude tegemiseks. See on nii frustreeriv. Nüüd mõtlesin hästi läbi mida vaja on ja tellisin suure hunniku kaupa hoopis internetist – seal on kõike alustades hakklihast ja lõpetades mähkmete või hambapastaga. Ja piim säilib siin nii kaua et võib rahuliku südamega 5 pakki korraga osta. Valik on kindlasti väiksem kui päris poes, aga tegelikult täisa piisav. Kogu lehekülg oli muidugi rumeeniakeelne, aga ei midagi võimatut. Järgmisel päeval toodi kraam koju kohale. Oehhh, elu läks just palju ilusamaks!

Mõnda aega tagasi läksid mu prillid katki. Siiani käisin ringi, prillisang moodsalt kleeplindiga kinni tõmmatud, aga ega igavesti nii saa - seega nädalavahetusel läksime prillipoodi. Küsisin oma prillikandjast korteriomanikult mõned soovitused ja ostsustan SwissOptiku kasuks. Poes võtsid meid vastu väga lahked teenindajad, kellest üks õnneks rääkis päris hästi inglise keelt. Silmakontrolli käigus selgus, et optometristi abikaasa teeb tööd ühele Eesti firmale ja sõidab järgmisel nädalal Eestisse. Kokkusattumus missugune! :) Sain kinnitust kahtlusele, et on vaja tugevama miinusega klaase. Raskem osa ootas aga ees, raamid tuli ka valida. Proovisin sadat paari ja ei suutnud otsust langetada, aga kui Siim ja Villem kahepeale terve topsitäie kamapalle poepõrandale laiali kallasid, siis võtsin end kokku ja valik sai tehtud.

Enne kojuminekut sõime lõunat ja siis pidime sõitma ühe peatuse bussiga. Siim piiksutas oma „ühiskaardi“ ära ja ma otsisin enda oma välja. Selgus, et sellelt on raha otsa saanud, sest validaator tegi koleda ja valju piiksu. Proovisin veelkord. Ei midagi. Toppisin kaardi rahakotti ja jõudsin Siimule öelda, et ei tea kas hakkan tema kaardiga endale piletit lunastama, sest olime sellest ühest peatusest juba pool maad ära sõitnud. Ja hopsti hüppas meie juurde proua, kes validaatori kinni vajutas ja palus esitada sõidupiletid! Ju tema treenitud kõrv kuulis kohe piiksust ära, et kellelgi pole piletit.

No ja siis läks lahti. Tema rääkis rumeenia keeles ja Siim pani vapralt inglise ja rumeenia keelt segiläbi vastu ja üritas selgitada, et jah, meil oli küll üks inimene ainult valideeritud, aga me tahtsime teist piletit ka läbi lüüa aga ei jõudnud. Ei, tädi raius nagu rauda oma juttu edasi. Lootusetu. Buss oli vahepeal jõudnud lõpp-peatusesse ja uksed sulgenud. Koos meiega oli seal veel paar vahelevõetud jänest. Vaidlesime mis me vaidlesime, aga lõpuks maksime trahvi 50 leid (u 12 eurot) ja saime sealt tulema. Trahv ei ole küll väga suur, aga selle raha eest oleks saanud väga palju bussiga sõita! Vihaseks ajas see, et ma alati sõidan piletiga, ALATI! Esimene bussitrahv minu elus :) Siim, kes iga päev selle ühe peatuse tööle ja koju sõidab, lubas järgmised 38 korda mitte piletit läbi lüüa, et trahvi summa tagasi teha :)

Nädal hiljem sain uued prillid kätte ja läks ikka päris mitu päeva, enne kui silmad ära harjusid. Hakkasin juba kahtlustama, et määrati liiga tugevad klaasid. Aga õnneks lõppes kõik hästi ja uute prillidega on nii hea, et olen neid kandnud kogu aeg. Tore on ju näha :)