Nädal 6 - vol1

DUDU METS JA KOERAD

Basseinitamise maratoni lõpetasime esmaspäeval. Käisime Brittaga (meeldetuletuseks - Siimu eestlasest töökaaslane) uuesti tolles veepargis, mida üks kord varemgi külastasime. Hüppasime spets bussi peale ja olime naksti kohal. Esmaspäev oli sinna minemiseks ülihea valik - rahvast oli vähem ja pilet soodsam. Ilm oli ülimalt mõnus ja suvitamiseks sobilik. Lebasime toolis ja basseinis ja päev veeres üsna kiirelt õhtusse. Peale kolmepäevast vees ligunemist veetsime Villemiga paar päeva täitsa koduselt. Oli vaja toibuda :)

Selle nädala jooksul on hakanud tunduma, et kliima hakkab mahenema. Õhtuti ja varahommikuti on õhk mõnevõrra kargem. Ühekorra panin öösel isegi rõdu ukse kinni, sest jahe hakkas :) Korrektsuse huvides pean ütlema, et tekki me ei kasuta, ainult tekikotti. Seega tegelikult eriti külm ei olnud. Päevad on muidugi endiselt palavad, aga 35 kraadini temperatuur enam ei tõuse.

Korraks kiikasime metsa alla.

Laupäeval läksime oma koduümbrust avastama. Ei olnud isu linnapeale minna, aga meie rõdult paistab mets. Täpsemalt on selle nimi Dudu mets. Eks ta tegelikult on selline natuke suurema pargi suurune, nii et mingi erilise põlismetsaga kindlasti tegu pole. Seadsime sammud ikkagi sinnapoole, kõndima pidime muidugi mööda autotee serva. Jõudsime metsani ja see paistis hirmus metsik. Sisse polnud kuskilt minna. Nii siis kõmpisime mööda metsa serva. Vahepeal olid mõned teed, mis metsa alla põikasid, aga meil läks millegipärast üle isu sinna seiklema minna. Vihmapuuduse tõttu oli seal kõik väga-väga kuiv ja tolmune, puude lehed olid hallika kihiga kaetud. No ja lisaks muidugi rämps, mis oli puude all laokil ja ka kilekottidega okste küljes rippumas! Eestlaste korraldatud maailmakoristus pole siia ilmselgelt jõudnud.

Valmis ja poolik kõrvuti.

Nii siis jalutasime ümber metsa, põigates aeg-ajalt siia-sinna. Vahepeal sattusime mingi veekogu äärde (vist osa Dâmbovița jõest) kus paistsid kalastajaid. Sõime kaasavõetud aprikoose. Vaatasime poolikuid ehitisi. Vahepeal oli metsa servas siiski ka puhkajaid-grillijaid. No kus neid poleks! :) Ühe seltskonna juures oli politseipatrull. Mis asju nad seal täpsemalt ajasid, jäi meile siiski selgusetuks.

Piirkonnas oli nii kortermaju kui ka hulgaliselt eramaju. GoogleMapsi satellidipildilt olime eelnevalt vaadanud, et päris paljudes aedades on basseinid. Hästi elavad :) Üldiselt oli seal hästi rahulik. Aga koeri oli palju.

Kuskil tee peal. Koer on ka pildil.

Koertest ma polegi vist veel juttu teinud. Ma teadsin juba enne siia tulemist, et hulkuvad koerad on siin üsna tavapärane nähtus. Aga ikkagi oli alguses üsna imelik. Kui ma esimesel päeval peale kohalejõudmist rõdule läksin, siis nägin kohe vähemalt viit peni. Koerad on siin ABSOLUUTSELT kõikjal. Päeval palavaga nad magavad kuskil varjus, parklates autode all jne. Öösel hauguvad nagu pöörased. Keegi väitis, et kasse on ka, aga neid olen ainult üksikuid näinud. Saan aru, et mingil hetkel on otsustatud probleemiga tegeleda, siis on tekkinud takistused (või on need tekitatud, et mitte raha kulutada) ja nii see asi kestab ja kestab. Selge on see, et neid pole võimalik kuhugi paigutada, tapmine aga tekitab eetilisi küsimusi. Ja kindlasti ei ole ükski lahendus odav.

Päeval puhkavad, et öösel ikka kõvemini
haukuda jaksaks.

Üldiselt on nad rahulikud, tegelevad oma asjadega ja kui neist mitte välja teha, siis nad vantsivad lihtsalt oma teed. Esimesel päeval ma instiktiivselt kiirendasin sammu, kui seltskond penisid minuga samas suunas liikuma hakkas. Tegelikult polnud seda vaja teha. Sellist tunnet, et mõni neist võiks tõeliselt ohtu kujutada mul veel olnud pole. Reaalsuses on probleem loomulikult tõsine - päevas saab väidetavalt mitu inimest hammustada, ette on tulnud ka mõningaid surmajuhtumeid. Aga ju see siis pole veel piisav. Arvatavalt on Bukarestis kodutuid koeri vähemalt 65 000, aga ajakirjandusest on läbi jooksud ka oluliselt suuremaid arve. Osadel koertel on kõrva küljes kollane või roheline lipik. Nemad on steriliseeritud, aga tundub et see vist väga tõhus meetod ei ole. Nii siin siis koos eksisteeritakse, koerad ja inimesed. Meie oma seekordsel retkel kohtasime ka keskmisest rohkem koeri, ju neile meeldib see metsaelu :)

Uskumatul kombel peetakse siin vaatamata kõigele koeri ka lemmikloomadena. Naljakas kohe vaadata, kui keegi tuleb vastu, koer rihma otsas. Kusjuures need on reeglina hoopis sõjakamad, hauguvad ja õiendavad päris kõvasti.

Mootorratturhiir :)

Tagasitee marsruut viis meid üle heinamaa. Oli tolmune ja palav, aga vähemalt auto alla jäämise oht oli minimaalne :) Kõmpisime tagasi tuttavasse asustatud punkti, ostsime poest jäätist ja läksime mänguväljakule. Villem polnudki kunagi enne mänguväljakul käinud. Kuna oli keskpäev, siis seal eriti kedagi polnud. Hullasime mõnda aega ja selleks päevaks aitas seiklemisest küll.