Nädal 8 - vol1

MIS ON UUS SEPTEMBRIKUUS

Tabasin end mõttelt, et täna algas uus õppeaasta. No 1. september oli küll pühapäev, aga just esmaspäevast algab jälle kõik otsast peale. Ja esimest korda elus ei tähenda see mulle mitte midagi. Koolipinki ei nühi ma muidugi enam ammu, aga õpetajale on sepembri algus tähtsamgi kui 1. jaanuar :) Kerge nostalgia hinges, kirjutasin oma armsatele kolleegidele Sipsikus väikese tervitusmeili.

Lasteaed nimega Kids Club.

Siin minu kodu lähedal on ka lasteaed. Tundub, et see on uuem, tõenäoliselt ehitatud samal ajal kui kogu muu arendus siinkandis. Meil Eestis muide ei leidu kindlasti ühtegi sellist lasteaeda - 5 korrust! Minu (ja Eesti seaduseloojate) arvates ei vasta see kuidagi tuleohutusnõuetele. Ühtegi muud evakuatsioonitreppi vms ma ka kuskil näinud pole.  Hoonesse viib sisse kõrge trepp, pisikestel jalgadel sealt küll mugav üles minna pole. Ükspäev nägin kuidas grupp lapsi sealt välja tuli ja kuskile läks, helkurveste polnud kellegi seljas :) Maja taga on tillukene hoov mõne atraktsiooniga. Seal ma pole näinud kunagi kedagi mängimas. Võibolla ma pole lihtsalt õigel ajal juhtunud mööda käima. Ma muidugi ei tea, kas see on era- või riigilasteaed. Tegelikult ma ei tea, kuidas siin üldse alushariduse süsteem toimib. Niipalju vaatasin selle sama maja kodulehelt, et päevakava tundub meie omale üsna sarnane. Ei tea palju siin haridusvallas kommunismipärandit on - teadupärast siin Nõukogude Liitu küll polnud, aga kommunismi üritati viljeleda küll.

Siim otsustas taas hakata vaikselt spordiga tegelema, käis paaril õhtul peale tööd jooksmas. Maja ümber lagendikel on ka mõned teed, mida mööda on kindlasti täitsa hea joosta, pole autosid ega midagi. Aga on koerad. See oli vist kolmas või neljas kord, kui ta jooksmast saabus ja ütles, et sel korral ta korjas maast üles ühe pika puutoika ja peaaegu pidi seda ka kasutama. Uhh, õudne. Kui koertele muu huvi ei paku, siis jalgrattad või jooksvad inimesed tõmbavad neid nagu magnetiga. Ega nad (loodetavasti) ei tahagi hammustada, aga see haukuminegi ajab juba hirmu nahka. Peale seda vahejuhtumit oli vabas õhus jooksmisega asi ants ja mõne aja pärast hoopis spordiklubi kaart taskus :)

Meil Villemiga pole siiani õnnestunud oma treeninguid jätkata. Käisime enne kaks korda nädalas Pelgulinna Sünnitusmaja Perekeskuses ujumas. See oli nii mõnus ja Villem oli väga tubli, sukeldus ja kukerpallitas ja mis kõik veel. Nüüd on paus juba 3 kuu pikkuseks veninud ja põgusad basseinitamised on näidanud, et õpitud asjad on meelest läinud. Niisama hullata talle muidugi meeldib, aga kui enne ta reageeris sõnale "sukeldu" silmade ja hinge kinni hoidmisega, siis see on praegu kadunud. Kindlasti tuleks harjutamise peale jälle meelde, aga ma pole leidnud sobivat kohta. On olemas vähemalt kaks Perekeskusele sarnast asutust, aga mingil põhjusel küsitakse seal hingehinda, no nii 22€ ühe ujumiskorra eest. Täiesti veider! Elatustase on siin madalam, ei tea siis kes seal siis käib. Tavabasseinides on vesi natuke liiga külm ja ebasobiva sügavusega. Peaksin siiski kätte võtma ja tegema veel ühe põhjaliku otsimise. Sportlikku vormi peab ikka hoidma :)