Nädal 7 - vol1

SÜNNA LÄHENEB...

Ma avastasin, et olen blogiga natukene ajast maha jäänud. Proovin algava nädala jooksul teha väikese spurdi, et meie tegemised ikka natuke päevakajalisemad oleksid :) Nüüd siis augusti viimase nädala juurde :)

Uue nädala algus üllatas väikese kliimamuutusega. Arvestades olusid oli ootamatult külm ja vahepeal sadas isegi vihma. No tegelikult sai ikkagi lühikese varrukaga käia, nii et päris sügis saabunud ei olnud. Selle nädala suursündmus oli kahtlemata minu sünnipäev :) Õnnestus mul ju ära puigelda suure peo korraldamisest, aga eks sünnipäeva lähenedes hakkas natuke kahju ka, et kogu see triangel ära jääb :) Vaaritamine, lilled, kommid nii kodustelt kui töö juurest - selles ikkagi on oma võlu. Aga seekord siis teisiti!

Mõni päev enne suurt juubelit leidsin postkastist pakiteate. Esiteks oli tegu selle kätte saamisega, sest meie postkasti lukk on üks igavene nikerdis. Peale mõningast muukimist õnnestus see siiski lahti saada. Tutvusin leitud väikese paberiga põhjalikult, aga ei suutnud mitte kuskilt tuvastada postkontori aadressi. Otsisin siis siinse posti ametlikult kodulehelt meie asula postkontori aadressi välja ja otsustasin järgmisel päeval sammud sinna seada. Googlemaps näitas, et sinna on u 3 kilomeetrit! Kuna postkontor ei asunud mitte linna pool, vaid just vastupidises suunas, siis ei läinud sinna ka ühtegi transporti. Aga soov saabunud pakki kätte saada oli suur ja mis see mõni kilomeeter ikka jalutada on :)

Järgmisel päeval sisestasin telefoni Googlemapsi aadressi ja hakkasin juhatatud suunal kõndima. Valisin lühema tee, mitte 3 vaid 2,4 kilomeetrit. Üsna pea leidsin end loomulikult kruusateel. Väga hull see siiski polnud, sai käruga läbi küll, niisiis otsustasin ikkagi edasi minna. Tee ääres oli väga palju ehitusjärgus majasid, paljudes käis töö. Keerasin nõutud suunas ja leidsin end peaaegu et porimülkas, ei tea kuidas see natuke vihma küll nii palju pahandust suutis teha! Laveerisin siis loikusid, pori ja ehitustandreid mööda. Järsku hakkas jälle asfalt ja elu läks ilusamaks.

Pakiavaja.

Õnneks oli postkontor tõesti minu leitud aadressil ja paberilipikut ning id-kaarti tädile ulatades tundus, et vist olen õiges kohas. Ma igaks juhuks veel üritasin märku anda, et ma rumeenia keelest midagi aru ei saa, mispeale ta naeratas ja midagi kirjutama hakkas. Njah, mõne minuti möödudes ulatati mulle jällegi see hästi tähtis vanakooli kaustik, kus ilusti olid tulbad joonitud. Panin näidatud kohta allkirja ja ulatatigi mulle pakk :) Päris raske selline.

Minu kingitused!

Minu üllatuseks oli mu perekond salaja meie aadressi välja uurinund ja täitsa raske paki teele pannud. Tagasiteel otsustasin ehitusplatse vältida ja hakkasin esialgu hoopis teisele poole kõndima. Kokkuvõttes tegin vist paraja ringi, ühel hetkel oli sisemine kompass täitsa sassis, ostsin poest jäätist ja lülitasin telefonist Googlemapsi jälle sisse. Mõningase jalutuskäigu järel olin tagasi tuttaval teel. Kogu see jalgsimatk oli tegelikult päris väsitav. Aga kodus pakikest avades leidsin sealt rohkesti eesti päritolu söödavat kraami, mille üle mul küll hea meel oli :) Mõni aeg hiljem ootas mind postkastis uus pakiteade, seekord osutas postkast veelgi suuremat vastupanu. Lõpuks andis lukk siiski järele ja järgmisest ümbrikust leidsin numpsikud eesti käsitööna valminud kõrvarõngad, saatjaks Piret ja Karin. Aitäh!