Nädal 8 - vol4

MERE ÄÄRDE II - COSTINESTI

Teel :)

Eks mul oli selle sõitmise pärast väike ärevus sees küll. Liiklus on siin üsna närviline ja isegi kui ei oleks, siis on koht ikkagi täiesti võõras. Selge oli ka see, et ühel hetkel läheb kottpimedaks. Eesmärk oli selleks ajaks linnast välja suurele teele jõuda. Meie kodu on mere äärde minemiseks täpselt vales linna otsas - niisiis tuli sõita kas läbi või ümber terve Bukaresti. Ma valisin ümber sõitmise :) Õnneks siin on selleks loodud mõistlikud tingimused, ümber linna kulgeb tee, sisuliselt sama nagu Tallinnaski. Siim oli kaardilugeja ja mõningate ärevate hetkedega (põnevad vasakpöörded kohas, kus foori ei ole ja peateel on katkematu liiklusvool) jõudsime pimeda saabumiseks kiirteele.

Olen aru saanud, et see on üks vähestest Rumeenias. Koos sinna jõudmisega sai meile osaks kaks mitte nii meeldivat üllatust. Esiteks - lubatud 120-130 km/h asemel venisime meie nii umbes 100ga, sest kiiremal sõidul hakkas tunne, et tõuseme kohe lendu. Dacial oli selgelt kuues käik puudu, pöörded olid kohe laes ja undamine vali. Müratasemele andis oma osa ka teine pettumus - see paljuräägitud kiirtee ei olnud üldse mitte mingi suurem asi. Sõidusuunad olid eraldatud küll, aga asfalt ei olnud sile, tekkis tunne nagu sõidaks rongis! Kuuldavasti ehitas ka selle tee Ceaucescu oma suurusehullustuses. Või vähemalt alustas, lõpuni ta teadupärast väga midagi ei teinud. Tundus et antud ajajärgust see tee tõesti pärineb. Nii me siis kulgesime seal, aga pean tunnistama et sõitsin ka paljudest teistest (Daciatest!) ikka mööda ka :) See tekitas Siimus kohe küsimuse, et kas ma ikka vaesele masinale liiga ei tee ;)

Tegelikult oli nii, et ühel hetkel läks tee paremaks ja lõpuks kohe väga heaks. Nähtavasti ongi nii, et Bukaresti poolne osa on kõige vanem ja mida edasi mere poole, seda hiljutisem ehitus on. Aga tee oli pikk... Tegime vahepeal ühe peatuse. Bensiinijaamu on tee ääres palju, aga muud seal vaadata pole. Täiesti pime oli ju ka, nagunii ei oleks näinud. Mõne aja pärast sain aru, et Dacia vist ikka päris ära ei lagune ja sõitsin natuke kiiremini. Aga lubatud 130 km/h pidevalt rauas hoida ikkagi ei tihanud. Vahepeal üllatas meid teemaksu putka. Õnneks oli meil ikka sularaha ja jäime 13 lei (ehk 3€) võrra vaesemaks :)

Sihtkoht oli Costinesti, mis on Musta mere äärne väiksemat sorti asula. Kuna liikusime autoga, siis oligi meie soov pigem käia kohtades, kuhu rongi-bussiga oleks olnud tülikas minna. No ja muidugi on seal üleüldse ehk vähem rahvast. Suutsime õigetest kohtadest ära keerata ja jõudsime kohale. Googlemaps juhatas meid paika, kus meie külalistemaja ei olnud. Tulime autost välja, vaatasime ringi. Olid teiste nimedega peatuspaigad. Kell oli juba 23.30, õnneks olin hoiatanud, et tuleme hilja. Ühe hotelli õues oli noormees, küsisime teed. Ta ei osanud meid juhatada. Proovisin veelkord telefoni navigatsiooni aadressi sisestada, sel korral õnnestus ning varsti peatusime Anacris külalistemaja ees. Nooremapoolne peremees näitas meile toa kätte, oli igati lahke ja jõudis veel anda soovitusi erinevateks aktiviteetideks. Vedasime oma kompsud üles ja proovisime end sisse seada. Kuna beebivoodit seal ei olnud, siis võtsime Villemile kaasa tavalise madratsi. Mul korraks hakkas küll hale, et me oleme voodis ja tema vaeseke lihtsalt põrandal. Aga saime talle voodi ja kapi vahele pesa teha, nii et see oligi peaaegu voodi moodi. Villem muide magas terve sõidu maha, nii et kui meie oleksime nüüd väga tahtnud magama hakata, siis tema nii ei arvanud. Trallisime toas nii umbes poole kaheni öösel ringi, kuni mul õnnestus ta magama kussutada :)

Äratus oli kukelauluga. Ja siis veelkord kukelauluga. Ja veelkord... Selgus, et kukk kireb kuskil ligiduses terve hommiku ja päeva, mitte ainult paar korda äratuseks nagu viisakas oleks. Tegelikult mulle tundus, et neid oli mitu. Ja nad elasid väga lähedal, vist naabrite juures :)

Hommikusöök.

Kui kukk oli oma töö korralikult teinud ja meid üles ajanud, algasid söögiotsingud. Meie ööbimiskohas hommikusööki ei pakutud ja me polnud ka kaasa eriti midagi varunud. Nagu külalistemaja peremees oli öelnud, hakkab hooaeg lõppema ja kui see läbi on, siis võib seal täiesti nälga surra. Meil tuligi selline tunne. Kõmpisime ringi lootuses, et midagi peab ju kuskil olema. Need mis olid, olid kinni. Lõpuks pidime leppima pirukaputkaga. Siin on kõikjal hästi populaarne selline kringlikujuline saiake, mida kutsutakse covrig. Ma isegi ei ole seda söönud, sest ta ei tundu kuigi ahvatlev. Lihtsalt sai ju. Covrigil on aga veel variatsioone - meie ostsime sel korral covridog'i, mis on rumeeniapärane hot-dog. Või siis tegelikult lihtsalt viineripirukas :) 

Hommikusöök keres, läksime tagasi ööbimispaika, panime kompsud auto peale ja sõitsime randa. Tegelikult oleks vabalt võinud ka jalgsi minna, aga kui auto juba oli, siis tuli teda ka kasutada. Muidugi lähenesime alguses valelt poolt, sattusime kitsastele tänavatele ja lõpuks kui tundus, et nüüd selle tee lõpus ongi meie sihtkoht, siis selgus, et on küll, aga sinna on postid ette pandud, et autoga läbi ei saaks. Ümbrus hakkaski juba kahtlaselt parki meenutama :) Tuli tagurdada ja manööverdada. Ma manööverdasin end korraks sujuvalt hekki ja pidin otsad andma, kui pärast tähelepanelikul vaatlusel selgus, et oksad on jätnud küljepeale kriimud. Muretsesin selle pärast ikka päris palju, aga mõni aeg hiljem selgus, et kriipsud saab näpuga maha nühkida :) Huhhh....

Costinesti rand.

Sõitsime tuldud teed tagasi ja lähenesime õigelt poolt. Jõudsime randa. Rahvast oli, aga üldiselt käis rannaäärses jalakäiate tänavas vilgas töö, nimelt sulgemine :) Pandi kokku laudu-toole-lette-kaupasid, osad asutused olidki juba kinni. Njah, kuigi meie jaoks kestab veel täielik suvi, on hooaeg sisuliselt läbi. Rannas aga oli rahvast täiesti arvestatavalt. Ei tea mis juulikuus veel toimub, on vist mitu kihti inimesi. Kuigi seal oli ikka kohutavalt risu täis liiv, kommipaberid ja suitsukonid... Mina ei tea miks see nii peab olema. Arusaadavalt on suve jooksul sealt üle käinud massiliselt inimesi, aga seetõttu tulebki randa hooldada ja puhastada. Mulle tundus, et seda paraku ei tehta. Üldiselt ei olnud liiv ka kollane, vaid pigem hallikas. Aga no pole mõtet viriseda, ilm oli ilus, vesi soe ja ikkagi oli täitsa mõnus päevitada ja ujuda.

Rannapäeva lõpetuseks sõime lähedalasuvas söögikohas kala. Ega me ise ka täpselt ei

Üleval ahven, all meriärn.

teadnud, mis elukaid me üldse tellisime, usaldasime teenindaja soovitust. Toitu oodates aitas telefon hädast välja ja tõlkimisel selgus, et Siimule tuleb chefal ehk kefaal ehk meriärn ja minule biban  ehk ahven. Lisandi valimine polnud kergem. Me kumbki ei tahtnud enam toda maisiputru, polentat. Teenindaja soovitas traditsioonilist asja nimega mămăligă (hääldus: mõmõligõ). No proovime! Tulid taldrikud. Kummagi peal oli terve kala! Ja ikkagi see kollane maisimöks!! Noh, hilisemal uurimisel sain teada, et polenta on itaaliapärane maisipuder ja mămăligă ongi seesama asi Rumeenia moodi... Vot kus vingerpuss! Bukarestis kutsuvad kõik seda siiski polentaks. Jälle targem. Aga toit oli maitsev! Kuigi minu meelest peaks ahvenal olema hirmsasti paju luid, siis sellel polnud. Ju on mingi Musta mere eripära. Ja maisiasi oli ehk kõige parem nendest, mida siiani saanud olen.

Papanasi.

Magustoidust peab ka rääkima. Tiramisu oli tavapäraselt hea. Siim aga proovis jälle üht Rumeeniapärast sööki - papanasi. See oli ülimagus ja ülimaitsev (minumeelest vähemalt). Kaks sellist pontšikut on ühele inimesele selgelt liiast! Nii et ma sain teise ise ära süüa :)

Saturn Musta mere ääres.

Et auto ikka täie ette läheks, sõitsime õhtupoolikul ümbruskonnas ringi. Üldiselt on selakandis kõik üks suvituspiirkond, mingeid väga suurejoonelisi vaatamisväärsusi ei ole. Costinestist Bulgaaria piiri poole tulevad riburada rannad nimega Olimp (oli omal ajal kohaliku kompartei kuurort), Neptun, Jupiter, Venus, Saturn... Laias laastus nägid nad kõik sarnased välja, natuke nõukaaegsust ja mingil määral kaasaegsust. Vahepeal oli veidi tühja maad, sõitsime kottpimedas metsa vahel ja siis korraga oli jälle eredalt valgustatud asula, tänavad rahvast täis. Igatahes olid need kohad turistilikumad kui meie peatumispaik Costinestis. Rallisime mööda neid piirkondi, kuigi üsna pea läks täitsa pimedaks ja võtsime suuna tagasi oma külalistemajja. Vedasin Villemi otse autost tema ajutisse voodisse. Istusime veel natuke õues ja tegime plaane järgmiseks päevaks, aga peab tunnistama, et õhtud on juba küllalt jahedad, niisiis pagesime tuppa ära.