Nädal 5 - vol3

PROMENAAD JA BASSEINID

Nädala lõpus läksime jalutama ja ujuma. No ujumise lihtsalt peab päevakavasse planeerima, sest endiselt on palav. Siin on  veel mõningaid ujumisvõimalusi, mis meil on järgi proovimata. Nii me siis hüppasime jälle bussi peale ning siis veel järgmise bussi peale ning tahtsime jõuda Morii järve äärde. Morii järv asub meist mitte väga kaugel, see on Bukaresti suurim järv. Tegu on tehisveekoguga, mis peab aitama üleujutusi vältida (linna läbib Dâmbovița jõgi, mis siis järelikult võib üle kallaste tõusta). Mööda järve kallast kulgeb jalutustee või promenaad. Me päris tervet ringi ümber järve ei tahtnud teha, nii et sõitsime kuskile maale ja tahtsime hakata sealt tagasi kõndima basseinide suunas, mis ka sinna kanti jäid.

Viinamarjaraksu ei saanud minna.

Tee bussipeatusest järve suunas oli ääristatud eramajadega. Meie kodu juures on natuke eramaju, aga muidu polegi sellisesse kanti veel sattunud. Mingi eliitlinnaosa see kindlasti polnud, majad ei olnud teab mis uhked villad, vaid tavalised. Sekka muidugi ka poolikuid ja lagunenud ehitisi, nagu siin ikka kombeks on. Enamasti tundusid aiad olema suhteliselt väiksed, aga peaaegu kõikides oli viinamarjaväätidest lehtlad. Viinamarjad olid ka küljes. Mmmm, mõnna :) Ühe tänava nurga peal seisis katte alla pandud takso, kate oli äärmiselt räbaldunud ja kogu see vaatepilt nägi üsna õnnetu välja. Jõudsin mõelda, et peaks pilti tegema, kui kuskilt auto alt või seest kargas välja väike koer ja hakkas hirmsasti haukuma. Mul oli elu ehmatus, kaotasin suunataju, sõitsin käruga äärekivisse ja suures ähmis ei suutnud sealt enam minema tagurdada. Oehh. Õnneks Siim siiski abistas mind ja ütles, et ei maksa nii rapsima hakata väikese peni haukumise peale :)

Morii järve saareke.

Kõndisime edasi, ühel hetkel lõppes asfalt ära. Tundus, et järv on kohe sealsamas ja läksime oletatavas suunas edasi mööda jalgrada. Paras šokiturism - prahti oli palju ja see kõik ei näinud üldse mitte esindluslik välja. Aga sealtkaudu me järve äärde jõudsime. Järve selles servas on ka väikene saar, kuhu saab silla kaudu peale minna (ka autoga). Alustasime oma retke tiiruga sellel saarel. Meie üllatuseks leidus seal omajagu puhkajaid, kes ujusid, püüdsid kala, grillisid, istusid niisama. Mingit randa järvel pole, selle asemel on küllalt järsk betoneeritud kallak. Aga samas tõesti ei hakanud kuskil silma ujumist keelavaid märke. Saar oli suht rämpsu täis (ausalt, siin leidub ka puhtaid kohti!) ja käest lastud. Ei tea kas see on järgmine Ceaucescu ehitis, sest seal hakkas silma üks vana purskkaev, mingid võlvkaared ja keset saart ümmargune plats ja justkui sammastega katusealune. Kui see kõik korda teha, siis oleks vist päris tore koht näiteks kontsertite jms korraldamiseks.

Šokiturism :)

Jätkasime mööda promenaadi kõndimist. Kõik oli laias laastus ühetaoline - ühel pool vesi, teisel pool tühermaa või majad. Eks vahepeal oli ka huvitavamaid ja kontrastsemaid vaatepilte. Näiteks nägime mustlaste asumit, kus kõik oli lipp-lipi lapp-lapi peal, lapsed jooksid tolmu sees ringi. Samas kohe olid uued ridaelamud. Sellist vasturääkivust kohtab siin üsna palju.

Promenaadil.

Kui linna poole tagasi jõudsime, läks promenaad ilusamaks, olid pingid istumiseks, valgustus. Rohkem võis silmata ka ujujaid. Ise küll sinna ujuma ei kippunud... Üsna palju oli tee ääres ka riste, peal inimese nimi ja sünni- ning surmaaeg. Mõtlesime, et ju siis on need inimesed sellesse järve uppunud. Oli vanu, aga üks oli ka vaid mõne nädala taguse kuupäevaga - peal sünniaasta 1998. Kurb.

Seekord ujusime Strandul Dambovita nimelises kohas. Pilet oli võrrledes teiste kohtadega (kus meie käinud oleme) soodne, 20 leid (4,6€). Ajalimiiti pole ja lamamistoole oli ka päris hulganisti. Me jõudsime pärastlõunal ja siis oli vabu toole täitsa hulgi. Seal oli 4 suurt basseini erineva sügavusega. Kõige sügavama basseini madalamas otsas ulatus mul nina vaevalt vee peale. Olgugi, et kogu see asi oli natuke kulunum, oli seal ülimõnus! Kõik oli avar, ruumi jätkus nii basseinide vahel kui sees. Sai olla ka tekiga murul puude all. Ujusime ja päevitasime seal päris pikalt. Pärast käisime läheduses bistroos söömas, seal üllatati väga maitsva toiduga.

Villu sukeldub. Tal oli see üsna meelest läinud ja minul
hing veidi värises :)

Igatahes avaldas ujumiskoht meile piisavalt muljet, nii et läksime järgmisel päeval veel tagasi. Villemile ka täitsa meeldis vees solberdada ja seal oli üks bassein ideaalse sügavusega, et temaga Eestis ujumistundides õpitut meelde tuletada. Ta igatahes kilkas ja lõbutses seal vahepeal nii hoolega, et basseini äärel istuvad noormehed ei suutnud ka naeru pidada :) Ja ühtest asjast olen peale mõningaid basseinides käimisi aru saanud - topless päevitamine pole siin üldse mingi haruldane nähtus! ;)