Nädal 4 - vol3

I'M A LEGAL ALIEN... EHK KUIDAS PABERIMAJANDUSE SAAGA LÕPU LEIDIS

Pangast saadud tõend ja muud dokumendid näpus suundusime juba järgmisel päeval mind ja Villemit immigrantidena arvele võtma. See koht asus veel kaugemal kui pank, aga kuna Siim oli seal juba käinud oma asju korda ajamas siis õnneks teadsime kuhu minna. Pidime kohal olema kell 9.30 ja õppisime, et sel ajal liiguvad metroos võrdlemisi suured rahvamassid. Käruga ei olnud eriti mõnus liigelda, eriti kui peab ümber istuma südalinna kõige rahvastatumas sõlmpunktis. Jõudsime kohale peaaegu õigel ajal ja seal juba ootas Carmen, kes meie paberimajadusega tegeles. Jumal tänatud, et selleks inimene palgatud oli, sest ise me poleks vist iialgi saanud hakkama mitmeleheküljeliste rumeeniakeelsete akneetide täitmisega ja immigratsioonionudega jagelemisega. Nüüd läks kõik aga võrdlemisi libedalt.

Immigratsioonikontori naabermaja.

Koht ise oli muidugi huvitav. Kui Siimult küsisin, et kuhu me läheme ja kas sinna ikka õlapaeltega topis sobib  tulla, siis tema ainuke vastus oli: sa kukud pikali kui seda kohta näed :) No pikali ma päris ei kukkunud, aga tõesti kujutasin natuke rohkem ametlikkust ette. No nagu pangas või meil KMA-s. Maja iseenesest ei olnudki midagi erilist, aga ümbrus see-eest oli küll vaatamisväärsus omaette. Kõigepealt tuli autopesula õue pealt läbi kõndida. Märkasin, et  linna kohta oli seal väga roheline, või siis oleks õigem öelda metsik :) Edasi tuli üks suur mahajäetud ja poollagunenud maja, mis paistis natuke koolimaja vms moodi. Selle juures oli rohkesti prahti, sh ka mööblit. No näiteks paistis põõsa tagant kirjutuslaud. Ja siis tuli läbi minna roostetanud väravast, mis oli kohe kindlasti ainult saledatele inimestele mõeldud. Pidime Villemi kärust välja võtma ja käru kokku panema, et sealt läbi mahtuda.

Värav oli väga kitsas :)

Astusime sisse u 3x5m suurusesse ruumi, kus ühes seinas olid klaasi taga paar töötajat. Toas oli veel laud, mille taga üks paar parasjagu ametnikule oma pulmaalbumit näitas. Mulle tuli kohe meelde kunagi nähtud film "Roheline kaart", kus Gérard Depardieu mängitav tegelaskuju abiellus selleks, et USA-s elamisluba saada. Seal filmis pidid nad ka immigratsioonile tõestama, et abielu on päris ja mitte fiktiivne. Meie nähtud paar igatahes näitas fotoalbumit, arvutist veel ühtteist lisa, seletamist oli palju ja millegipärast liiga rõõmsate nägudega nad ei lahkunud. Loodetavasti siiki kedagi maalt välja ei saadeta :)

Meie andsime oma dokumendid Carmenile ja ta näitas näpuga ette kohad, kuhu tuli mingil põhjusel oma vanemate nimed kirjutada ja allkirjad panna. Siis andis Carmen kogu kupatuse ametnikule, kes midagi arvutis klõbistas. Vahepeal tuli tema juurde kolleeg, käes papptops kohviga ja küsis välgumihklit. Talle ulatati see, misjärel ta sealsamas sigareti süütas, mihkli omanikule tagastas ja siis kuskile ära kadus. No täitsa tavapärane vaatepilt ametiasutuses :)

Meist mõlemast oli vaja teha foto. Sinna oli kohe vastav varustus üles seatud. Kui minust pilt tehtud, oli Villemi kord. Kujutasin juba ette mismoodi see olema saab... Sättisin ta kuidagi tooli peale istuma, üritasin kinni hoida ilma ise kaadrisse jäämata ja jõudsin vaevu mõelda, et ei tea kuidas ta kaamera poole vaatama saada, kui ametnik rabas kuskilt välja suure roosa kõristi ja probleem oligi lahendatud :) Pilt sai tehtud nagu naksi. Nagu Siim märkis, olid neil tõesti tõhusad spetsiaalsed tööriistad. Selleks päevaks oligi kõik. Ostsime putkast värkseid pirukaid ja läksime tagasi - mina koju, Siim tööle.

Järgmisel päeval pidin uuesti sama teekonna ette võtma, et registreerimistunnistused kätte saada. Õnneks ei pidanud nüüd Villemit kaasa võtma ja ta sai hoopis Siimuga koju jääda. Sain tunda, kuidas on tipptunni ajal metroos koos tuhandete inimestega tööle sõita. Kuna läksin tund aega eelmisest päevast varem, oli rahvast veelgi rohkem. Rongid olid täis ja kui oleks kiire olnud, siis kiirel sammul kuskile lipata poleks olnud võimalik. Lihtsalt pead rahvahulgaga vaikselt kaasa liikuma.

Kell 8.30 kohtusin Carmeniga samas kohas kus eelmisel päeval. Seekord oli toas ootamas rohkem inimesi, sh üks nunn ning Aasia päritolu neiu ja noormees. Viimased olid üsna segaduses olemisega. Nimelt ei olnud klaasi taga paista mitte ühtegi töötajat. Ootasime. Vahepeal käis keegi, aga läks kohe jälle minema. Küsisin siis Carmenilt, et kas nii ongi, et nad on avatud aga kedagi pole. Sain vastuseks, et jah - neil on muud ka teha ja tegelikult neid kohati lihtsalt ei huvita. Ooookeeiiii... Aga tegelikult oli mul ootamisest ükskõik, peaasi et lõpuks oma paberi kätte saaks! Aasia neiu käis vahepeal klaasi peale kopsimas, aga midagi ei juhtunud. Mingi aja pärast keegi ilmus ja midagi hakkas toimuma. Carmen hüppas kohe sinna ja seletas midagi. Nunn (kes oli ju enne meid seal olnud), tuli seisis vaikselt tema selja taha. Tühja sest viisakusest, kes ees see mees :) Pidin andma allkirja ühte kindlasti väga tähtsasse vanakooli kaustikusse, et olen kaks registreerimistunnistust kätte saanud ja asi oligi ühel pool! Lahkudes kuulsin Aasia neiut kellegagi nõutult telefonis rääkimas, et ta on siin juba tükk aega oodanud... Taaskord rõõmustasin, et mul selleks nö oma rumeenlane oli. Läksin ostsin putkast veel pirukaid ja sõitsin koju, kus Siim pirukaid juba väga ootas :)