Nädal 2 - vol2

CISMIGIU PARK JA MINU UUS NUMBER

Teisel vabal nädalavahetusel otsustasime järgmise pargi üle vaadata. Seekord läksime bussiga, sest buss sõitis siit meie juurest otse parki. Vahepeal õnnestus meil Siimu töökaaslase lahke abiga ka elektroonilised ühistranspordi kaardid muretseda. Me proovisime ka ise bussipileteid osta,  aga sellest ei tulnud midagi välja. Nimelt siin bussides/trammides/trollides pileteid üldse ei müüda, vaid peatustes on pisikesed putkad, kust neid osta saab. Meie tahtsimegi osta, aga tütarlaps-piletimüüja ei saanud meist midagi aru ja meie temast ka mitte. Seega loobusime. Nüüd aga saame elektrooniliste kaartide peale laadida raha (annan raha ja kaardi putkas olevale inimesele ja ei pea üldse midagi seletama) ja siis tuleb kaarti iga sõidu ajal aparaadi ees lehvitada. On võimalus osta ka kuukaart, mis on rahaliselt mõttekam, aga see on ainult nimeline ja selleks peab omakorda olema see paljuräägitud elamisluba/registreerimistõend. Seda mul endiselt veel ei ole. Seega laen vajadusel kaardile raha peale, üks sõit maksab 1,30 leid (0,30€), pole ka üle mõistuse kallis. Tegelikult natuke meenutab süsteem Tallinna Ühiskaardi oma, ainult et tasuta ei sõida siin keegi.

Cișmigiu pargis jätkus istekohti kõigile.

Vaatasime siis endale sobiva peatuse välja ja asusime teele. Jällegi tuli tunnistada, et vahemaad on siin harjumatult pikad, eriti tundub see nii bussis, kus ei ole konditsioneeri. Higistasime seal päris tükk aega, aga lõpuks jõudsime kohale Cișmigiu parki. See on paraja suurusega ja mõnus varjuline park. Jällegi oli keskel järvekene, kus sai sõita paatide ja vesiratastega. Üldiselt oli seal hästi vahva olemine, sest polnud liiga palav, oli ilus ja rahvast ka parasjagu. Jäi tunne, et sinna viiks ka teisi inimesi, kui keegi siia kunagi külla juhtub :) Esimest korda siinoldud aja jooksul tükkisid aga ligi erinevad tüübid, kes tahtsid müüa raamatuid või kogusid mingeid allkirju. Leidsime, et kõige parem on neile vastata eesti keeles. Mõningase üritamise järel nad lahkusid :) Kusjuures kohalikud väitsid, et siin tuntakse välismaalased kohe ära. Millegipärast kõnetatakse meid aga kogu aeg rumeenia keeles, ju siis hakkame sulanduma ;) Tegelikult ei ole siin välimuse poole pealt raske sulanduda, sest tavalised rumeenlased näevad suhteliselt samasugused välja nagu meie, nad ei ole kõik hirmus tõmmud. Samas heledapäiseid inimesi on siin ikkagi üsna vähe.

Pargis. Jääst, suhkrust ja e-ainetest jook :)

Siimul oli nüüdseks juba kohalik telefoninumber olemas, seetõttu läksime peale pargiskäiku seda ka minule hankima. Tahtsin teha lepigut, sest see on mõttekam kui kõnekaart. Leidsime üles vajaliku koha, kõik oli meeldiv, küsisime mis dokumente või asju selleks vaja on. Tütarlaps vastas, et passi  ja üürilepingut tõestamaks, et ma elan siin. Ja veel lihtsamaks teeks asja registreerimistunnistuse olemasolu. Mul hakkas kulm juba kortsu tõmbama - jälle mingi jama! Meil nimelt on üürileping tehtud ainult Siimu nimele ja mina ei saanud aru, kuidas nüüd sellest olukorrast välja rabeleda. Minu blondi hetke lõpetas aga teenindaja soovitus, et teemegi siis lepingu Siimu nimele. Uhh, vähemalt on olemas üks koht, kus ei tehta su elu võimalikult keeruliseks! Nii see leping tehtud saigi ja mul on nüüd kohalik number :)

Teadmiseks, et eesti number on ka kasutusel, võtsin selle jaoks spetsiaalselt kaasa oma vana telefoni. Igapäevaselt ma seda aga kaasas ei kanna, nii et igal hetkel sealt kättesaadav pole :)