Nädal 18 ja 19 - vol1 (11.-24.11.13)

KIRBUTURG JA PALJU UDU

Siimu tervis ei ole paranenud ja ta veetis ka esmaspäeva kodus. Villemil õnnestus sama pisik ka endale külge pookida ja nohusse jääda. Nii et ujumistund jäi sel nädalal meie jaoks ära. Üleüldse tundub, et soojaga ei saa enam eputada, vaid tuleb siingi jopetaoline asi välja otsida. Pidu läbi selleks korraks.

Me oleme nüüdseks Rumeenias viibinud natuke üle 4 kuu ja ma endiselt pole suutnud tuvastada ühtegi kirbuturgu. Tõele au andes pole ma ka väga süvenenult otsinud. Tundub, et leidub vanakraami müügikohti, aga sellist kus inimesed tuleksid ja müüksid oma ülejäänud kraami, sellist ma pole leidnud. Eestis on igas endat lugupidavas külas ka vist kirbuturg, see on nii popp :) Nüüd võtsin uuesti otsimise ette ja õnnestus taolisele üritusele jälile saada. Nimi Yard Sale kõlas paljutõotavalt. Ettevõtmine toimub kord kuus ja minu õnneks oli seekordne müük just algaval nädalavahetusel.

Yard Sale.

Siim oli erandkorras terve nädalavahetuse tööl. Niisiis teavitasin Brittat, et ma kavatsen minna lähemalt vaatama, mida too Yard Sale endast kujutab ja ta ühines minuga. Toimumiskohta polnud väga lihtne üles leida, teadsin et see peaks olema mingi baar. Tammusime natuke mööda tänavat ja lõpuks märkasime ühe aia küljes silte. Lähenesime. Koht tundus õige, aga välisel vaatlusel ei oleks arvanud, et seal baar on. Sisse astudes tervitas meid mõnus sigaretisuits nagu siin igal pool. Interjöör oli boheemlaslik, kõrgestest lagedest rippumas vanaaegsed lambikuplid, seinad kohati lihtsalt krohvhallid, kohati kulunud tapeediga kaetud, nurgas ahi... Inimesed istusid väikeste laudade taga, jõid kohvi. Sealsamas nurga taga ja keldrikorrusel olid umbes paarkümmend müüjat välja pannud oma kauba. Enamasti naiste riided, ehted, jalatsid. Lasteasju vastupidiselt Eesti kirbuturgudele ei olnud mitte ainsamatki. Ruumi oli hirmus vähe, aga huvilisi siiski jagus. Käru ma sisse ei saanud võtta ja sellega polekski seal liikuma mahtunud, seega kandsin Villemit süles. Maas ta ei nõustunud eriti olema. Sel põhjusel oli kaubavalikuga tutvumine natuke raskendatud. Sellegipoolest ma päris tühjade kätega ei lahkunud. Villem ka muidugi mitte, keegi pistis talle pihku vist üllatusmunast pärit linnu kujukese :) Kuigi Telliskivi kirbukas teeb sellele siin pika puuga ära, on mul plaanis sinna järgmistelgi kordadel minna.

Üllatuslikud leiud linnapeal :)

Pärast kirbukat tegime peatuse suitsuvabas(!) kohvikus, Villem magas ja me sõime kooki ja jõime head kohvi. Tagasi metroo peale kõndides tutvusime Unirii pargis väljasoleva näitusega. Ei teagi mis see täpsemalt oli, aga suurte kiletükkide peale oli kirjutatud paljude Euroopa pealinnade nimed. Leidsime ka Tallinna üles. Loomulikult käisime enne KÕIK teised läbi. Tore tunne oli :)

Viimase aja tavapäraseim vaatepilt. Udu.

Nädal peale kirbuturul käimist olime üsna kodused, õueskäimised piirdusid poe- ja mänguväljakutiiruga. Sügis on käes. Vihma ei saja, aga kogu aeg on udu. No lihtsalt igal hommikul paistab aknast vaadates üks piimasupp. Päevaks enamasti hajub, aga paaril korral on olnud nii hull, et terve päev ei näe eriti midagi. Sellist asja mina Eestis täheldanud pole.

Lõpetuseks kõmu-uudiste rubriik: Steven Segal filmib parasjagu Rumeenias oma uut filmi ja ta „adopteeris“ siin ühe koerakese. No tegelikult maksab 19 dollarit kuus tema ülalpidamise eest ühes siinses varjupaigas, nii et see ikka päris adopteerimine polnud. Aga kas pole mitte suuremeelne žest vanameistri poolt?

Nädal 17 - vol1 (4.-10.11.13)

VILLEM 11 KUUD!

11 kuud täis :)

Ongi käes Villemi viimane minisünnipäev. Huhh, edaspidi hakkab seda olema ainult kord aastas :) Juba mõned päevad enne sünnat võis täheldada kerget huvi kahel jalal liikumise vastu. Välja see muidugi ei tulnud, aga püsti seistes ta justkui tahaks jalga maast lahti tõsta... Muidu on ikka tubli ja usin, liigub neljarattaveol ja ulatab üha kõrgemalt kõike võtma. Hambaid on endise 3 asemel nüüdseks 6 tükki. Sünnipäev oli traditsiooniline, natuke midagi magusat (rohkem vanematele) ja mõned Skype’i kõned. Kaks päeva peale 11-kuuseks saamist tegi Villem oma esimesed sammud. Veel kaks päeva hiljem juba nii 5-6 sammu. Läheb lahti!!

Traditsiooniline ilmateade ka – endiselt võib käia dressipluusiga. Lühikese varrukaga enam mitte. Ükspäev rääkisin mänguväljakul Villemi vanuste kaksikute isaga ja ta uuris, et kas Eestis on ikka juba lumi maas. Vottt... tegelikult ju vabalt võiks olla, aga sel korral pidin talle pettumuse valmistama. Üleüldse ma ei saa aru, miks just meie äraolekul on ka Eestis olnud ilus ja pikk sügis. Parem oleks, kui järgmisel aastal see korduks! :)

Sel nädalalõpul oli ka isadepäev. Eestis muidugi. Tuleb välja, et Rumeenias tähistatakse isadepäeva mai teisel pühapäeval ehk siis meie emadepäeval. Ja sedagi alles viimased 3 aastat. Rumeenia oli nimelt ainuke EL riik, kus üldse polnudki ametlikku isadpäeva, nii et see tekitati aastal 2010. Eks maikuus ole näha, kui palju sellest üldse peetakse. See muidugi ei takistanud meil eestipäraselt tähtpäeva pidada.

Katsetused värvidega.

Villem soovis oma isale teha käe- ja jalajälgedega pildi. Läksime siis saladuskatte all ühel hommikul poodi ja ostsime värvid, kleepisime põranda kaitseks kokku palju kilekotte ja lõikasime papist sobivad jupid. Koorisin Villu riidest lahti ja asusime kunstiga tegelema. Villemit huvitas eelkõige topsikaante äravõtmine ja tagasipanemine... Olime tööga enamvähem ühele poole saanud ja mõlemad üsnagi sinise-rohelisekirjud, kui helistas Siim. Tal on viimastel päevadel tervis veidi vilets olnud, vist on saanud külma või mõne pisiku külge korjanud. Igatahes ütles ta, et ta ei tunne end hästi ja hakkab varsti kohe koju tulema. Just täna kõigist päevadest!

Uskumatu, kui palju jälgi on vaja kaotada peale mõningast värvidega mäkerdamist. Rääkimata sellest, et sinirohelised maalingud ei tahtnud naha pealt üldsegi mitte nii hästi maha tulla kui karbi peal lubatud oli! Pesin mis ma pesin, ikka oli lähema vaatamise korral aru saada. Noh, paar päeva tuleb Villemi riideid vahetada hämaras :) Pesemise käigus muutis värvi kraanikauss ja kuivatamise käigus rätik. Oleks võinud mingi vähem määriva tegevuse valida :) Õhtul märkas Siim kohe, et Villul on varbad natuke sinised. Ma otsustasin ta kommentaari lihtsalt ignoreerida ja ta jättiski imekombel asja sinnapaika. Nii et meie kunstiteos tuli talle ikkagi üllatusena :) Käisime lähedalasuvas söögikohas pitsat proovimas ja suurt pidu ei teinud, sest Siim oli endiselt haiglane. Ei tea mis Rumeenia pisik talle sisse oli pugenud.

Nädal 16 – vol1 (28.10-3.11.13)

PISIKE POOD JA ESIMENE UJUMISTUND

Jeeeessshhh, soojad ilmad jätkuvad. Endiselt tõuseb temperatuur päeval parimal juhul isegi 24 kraadini! Novembri alguses. Tase :)

Täheldasime vilgast sebimist naabermaja esimesel korrusel ja ühel hetkel selgus, mis seal teoksil on. Paigaldati riiuleid ja asi hakkas kahtlaselt poodi meenutama. Rõõmustasin. Igaks juhuks mitte liiga palju, sest ma ei teadnud ju mis poega tegu on. Vabalt oleks võinud autojuppide kauplus olla. Õnneks polnud ja nüüd on naabrite juures minimarket, kus müüakse väikses valikus toidukaupu.

Minimarket on siin täiesti tavaline nähtus, neid on hästi palju igal pool. Eestis on nurgapealsed keldripoed ammuilma väljasurnud. Mingi moega nad siin toimivad, müüdagu seal mida iganes – riideid, toitu, autojuppe, ainult saiapätse... Hinnad on natuke kallimad kui suurtes poodides, nagu ikka. Ei tea kas nõudmised taolistele asutustele ei ole väga karmid või on siin lihtsalt piisavalt palju rahvast, aga tundub et nad on vägagi elujõulised. Tegelikult on ju mugav, kui iga kolmanda kortermaja all on minimarket, kust šokolaaditahvli või piimapaki kätte saab. Meie omas on valik küll üsna kesine, põhiline klientuur on kõrval ehitusplatsil tööd tegevad härrad ja nende menüü koosneb laias laastus kahest-kolmest komponendist: sai, mingi jook ja äärmisel juhul konservipurk. Saia ostavad nad küll palju, pidevalt näen kuidas nad 5 pätsi kotis poest väljuvad. Ja need pole mitte viilutatud, vaid ilma pakendita terved saiad. Lapsepõlv tuleb meelde :)

Sel nädalal saabus tähtis hetk, kui läksime Villemiga esimesse ujumistundi. See organiseeriti just välismaalastele, seega on tund inglisekeelne. Ei nõuta arstitõendit ei minult ega lapselt, hind on mõistlik, sama mis me Eestiski maksime. Ainuke miinus on asukoht – jälle kaugel. See suurlinn hakkab mind juba tõesti ära tüütama! ;)

Bassein on sellise maja
keldrikorrusel.

Võtsime siis jalad selga ja läksime. Minek polegi hullu, keset päeva. Saan Villemi metroos kärust välja võtta ja nii on päris hea. Hakkasin aegsasti minema ja jõudsime pärale varakult. Teadsin, et koht on lihtne. No oli väga lihtne – astud uksest sisse otse basseini veerele. Riietusruum on pisike 2x3 kardinaga eraldatud kunku, kus on üks pink ja nagid. Kui me seal ühe poolatari ja hollandlannaga kolmekesi olime, siis rohkem selgelt ei oleks mahtunud. Õnneks selgus, et me olimegi sel korral ainsad. Ohh, mis luksuslik spa meie Eesti ujumiskoht oli sellega võrrledes! :) Meie treener on nooremapoolne Alex, kes vist küll on harjunud natuke suuremate lastega tegelema. Aga küll ka tema õpib ja harjub. Mul on muidugi Eestist juba ettekujutus, milline üks väikeste ujumistund olema peab... Nii et ka mina pean harjuma. Vesi oli minu arvates natuke jahe ja Villem koguni protesteeris alguses valjuhäälselt. Mõne aja pärast ta õnneks harjus ja kõik sujus. 

Hiljem tuli välja, et juba järgmisest nädalast saame hoopis kõrvalmajas asuvasse basseini, mille juurde kuulvad kappidega riietusruumid ja kus on soojem vesi. Tore! Kojuminek jääb mul aga nibin-nabin tipptunnile ja see pole metroos üldse tore. Keegi ei vaata eriti hea näoga, kui käruga üritad suhteliselt täis rongi sisse pressida. Järgmine kord pean natuke kiiremini riidesse toppima, et veidigi varem teele asuda. Katun siiski motivatsiooni hoida, sest kuigi seal käimine on omaette ettevõtmine, on ujumise osa sellest ikkagi ütlemata mõnus :)

Uute majade ehitus meie rõdu all käib väga hoogsalt ja mitu korrust on juba kerkinud. AGA! Kui ma mõnda aega tagasi hõiskasin vastvalminud kõnnitee üle, siis sinna on otsustanud nüüd seguautod ja rekkad end pidevalt ootele parkida. Probleem pole mitte niivõrd kõnnitee hõivamises kui selles, et see ei kannata nii suurt raskust ja on hakanud juba igatepidi ära vajuma ja lagunema. Uskumatu!

Nädal 15 - vol1 (21.-27.10.13)

22. OKTOOBER JA 22 KRAADI

Kuigi ilmad olid vahepeal ettearvamatud, on nüüd oktoobri teine pool olnud just täpselt selline nagu ma oma parimates kujutlustes ette nägin. Igaks juhuks tuleb välja minnes ikka dressipluus kaasa võtta, aga enamasti paistab päike ja saab olla lausa lühikese varrukaga. See on juba midagi :) Vihma sajab väga vähe, pole jälle tükk aega piiskagi näinud. Selles mõttes ei meenuta siin miski Eesti sügist.

Peale seda, kui enam iga päev ei pea poe vahet jooksma ja ilmad on mõnusad, oleme Villemiga igapäevased külalised kohalikul mänguväljakul. Ega see midagi väga erilist ei ole, aga ikkagi varjuline ja turvaline koht, kus natuke värsket õhku hingata. Villem ei oska ka veel atraktsioonidest midagi väga arvata, ma tõstan teda ühest kohast teise ja libistan liumäest alla. Vaatan, et mõned tited panevad seal usinalt käpuli mööda maad, aga mitte Villu. Ta ei armasta liiva katsuda :)

Aegajalt lähenevad meile ka mõned teised lapsed ja nende vanemad, aga minu soov inglise keeles kõneleda peletab enamuse neist koheselt minema. Mõned ikka pursivad. Mõnikord astun koduteel läbi kondiitriärist, kus müüakse maitsvaid koogikesi. Sisenedes tervitatakse mind alati rõõmsa „Hello“-ga, aga sellega nende keeleteadmised piirduvad. Kookide ostmiseks seda muidugi vaja ei lähe ka, tuleb näpuga näidata või sildilt nimi maha veerda ja prouad pakivad imelise osavusega soovitu sisse. Neil on selleks eriline voltimistehnika, suurest paberist moodustub kookide ümber püramiiditaoline majake, mille sees nad turvaliselt koju transportida.

Kui mulle õigesti tundub, siis ühte tähtsat Rumeeniaga seotud teemat pole ma oma blogis veel puudutanud. Lisaks Draculale seotatakse Rumeeniat ju veel mustlastega. Kuigi mustlasi on paljudes Euroopa riikides ja mujalgi maailmas, on nende arv siin suurem kui teistes Euroopa maades. Mustlased on india päritolu seltskond, kellel ei ole oma riiki, aga on oma keel (mis omakorda piirkonniti varieerub). Ei maksa rumeenlasi ja mustlasi ühte patta panna, neil on sama palju ühist kui mustlastel ja eestlastel. Äratuntavad on nad siin küll – oluliselt tõmmumad kui muu rahvas.

Mustlaste hobuvanker.

Üldiselt on vist kõigile teada, mis eelarvamused nende kohta liiguvad ja ega see siingi teisiti pole. Oleme aru saanud, et kohalikud rumeenlased mustlastest midagi head ei arva. Ma ei teagi täpselt, kus või mis elu nad elavad, aga näha neid siin-seal ikka on. Enamasti liiguvad nad hobuvankritega, peal kas paar meesterahvast või kogu pesakond. Nad koguvad oma vankrisse kokku igasugu võimalikku metalli, ükskord nägin kuidas transporditi tervet autokabiini. Igapäevaselt kuulen, kuidas üks ja sama meesterahvas sõidab mu majast mööda ja hõigub midagi. Mida, seda ma ei tea. Kord nägin, kuidas hobusega saabusid naine ja mees, naine hüppas maia juures maha ja kiikas läbi kõik prügikastid. Nähtavasti otsis purke vm metallkraami. Mõned käivad „jahil“ jalgsi, seljas üleelusuurused pambud.

Ka minu tavapärase metroopeatuse juures on neid näha. Paljasjalgne poisike seisab saiaputka juures ja palub kõikidelt klientidelt münte. Raha ta eriti ei saa, aga mõni ostab talle saia. Naisterahvas lapsega küsib inimestelt midagi, aga ei ole samas kuigi pealetükkiv. Enamus teevad niisama aega parajaks. Paljud neist on isikukoodideta ja kirjaoskamatud. Täpne ülevaade nende hulgast jms nähtavasti puudub.

Aga väidetavalt on olemas ka rikkaid mustlasi, kes elavad põhimõtteliselt lossides. Niipalju kui ma internetist suutsin välja peilida, siis on neilegi edu toonud metalliga äritsemine. Nii et seda teemat iseloomustab äärmused ja vastandumine – nagu Rumeenias ikka kipub olema.

Nädal 14 - vol2 (14.-20.10.13)

MÄGUHOMMIK JA PRILLIPOOD

Millalgi juba oli juttu sellest, et liitusin siin säärase virtuaalse kogukonnaga nagu BucharestMoms. See on mitmesaja liikmega grupp, koosneb peamiselt välismaist päritolu siin elavatest emadest. Grupp tegutseb ka väljaspool internetti, peaaegu igal reedel toimub nn teehommik kellegi kodus. Lapsed mängivad, emad suhtlevad. Kuna mul siin väga palju kellegagi mulle arusaadavas keeles suhelda pole, siis otsustasin ka osa võtta. LOOMULIKULT asus see jälle väga kaugel ja Villem ei ärganud tavapäraselt vara. Lõpuks taksos maandudes oli selge, et jääme hiljaks. Üritus ise oli tore, seekordne võõrustaja oli belglanna ja kohaletulnuid oli nii 7-8 kanti. Igatahes oli erinevast rahvusest inimesi – Hollandist, Inglismaalt, Türgist... Ma põhimõtteliselt tean, et siin on tegelikult omajagu välismaalasi, aga igapäevaselt mina ei näe neid üldse. Villem ei arvanud, et ma võiks laua taga rahulikult teed juua, ta vist pole teiste aktiivselt liikuvate ja käratsevate lastega eriti harjunud. Lahkumise ajaks oli ta jõudnud kohaneda – nagu ikka!

Kõik oli väga tore, aga vahepeal oli mul seal tunne nagu mõnel teismelisel ;) Seal elavad kõik nimelt majades. Kolmekordsetes. Kõikidel on lapsehoida/koristaja/koduabiline/pesutriikija. Viimane on tihti ühes isikus, aga ei pruugi. No kui sul on kolmekordne maja, siis koduabiline kulub muidugi väga ära... Ja mina elan siin oma kahetoalises korteris ilma ühegi abiliseta – on ju nagu teismeline :D Mitte et nad sellepärast kuidagi upsakad või ennastäis oleksid, kaugel sellest! Nähtavasti on see teenus siin lihtsalt niivõrd taskukohane, eriti kui tuled oluliselt kallima elatustasemega riigist nagu näiteks Inglismaa või Holland.

Meie tellimus. Ainuke miinus on
keskkonnavaenulikult suur kilekottide hulk.

Aga ma sain sellelt koosviibimiselt väga-väga kasulikku infot! Nimelt selgus, et siin on olemas online-supermarket. Ma teritasin kohe kõrvu ja koju jõudes hakkasin uurima. Ilma autota on toidupoes käimine üks paras peavalu, sest alatasa on vaja kanda kõikvõimalikku rasket kraami. See tähendab, et ma käin peaaegu iga päev poes ja toon valikuliselt vajalikku, sest käru ja Villemiga ma ei jaksa raskeid kandamied tassida. Lisaks rikume oma nädalavahetusest ühe päeva tihtipeale seal hiigelpoes rüseledes, sest ka kõik ülejäänud inimesed Bukarestis kasutavad vabu päevi sisseostude tegemiseks. See on nii frustreeriv. Nüüd mõtlesin hästi läbi mida vaja on ja tellisin suure hunniku kaupa hoopis internetist – seal on kõike alustades hakklihast ja lõpetades mähkmete või hambapastaga. Ja piim säilib siin nii kaua et võib rahuliku südamega 5 pakki korraga osta. Valik on kindlasti väiksem kui päris poes, aga tegelikult täisa piisav. Kogu lehekülg oli muidugi rumeeniakeelne, aga ei midagi võimatut. Järgmisel päeval toodi kraam koju kohale. Oehhh, elu läks just palju ilusamaks!

Mõnda aega tagasi läksid mu prillid katki. Siiani käisin ringi, prillisang moodsalt kleeplindiga kinni tõmmatud, aga ega igavesti nii saa - seega nädalavahetusel läksime prillipoodi. Küsisin oma prillikandjast korteriomanikult mõned soovitused ja ostsustan SwissOptiku kasuks. Poes võtsid meid vastu väga lahked teenindajad, kellest üks õnneks rääkis päris hästi inglise keelt. Silmakontrolli käigus selgus, et optometristi abikaasa teeb tööd ühele Eesti firmale ja sõidab järgmisel nädalal Eestisse. Kokkusattumus missugune! :) Sain kinnitust kahtlusele, et on vaja tugevama miinusega klaase. Raskem osa ootas aga ees, raamid tuli ka valida. Proovisin sadat paari ja ei suutnud otsust langetada, aga kui Siim ja Villem kahepeale terve topsitäie kamapalle poepõrandale laiali kallasid, siis võtsin end kokku ja valik sai tehtud.

Enne kojuminekut sõime lõunat ja siis pidime sõitma ühe peatuse bussiga. Siim piiksutas oma „ühiskaardi“ ära ja ma otsisin enda oma välja. Selgus, et sellelt on raha otsa saanud, sest validaator tegi koleda ja valju piiksu. Proovisin veelkord. Ei midagi. Toppisin kaardi rahakotti ja jõudsin Siimule öelda, et ei tea kas hakkan tema kaardiga endale piletit lunastama, sest olime sellest ühest peatusest juba pool maad ära sõitnud. Ja hopsti hüppas meie juurde proua, kes validaatori kinni vajutas ja palus esitada sõidupiletid! Ju tema treenitud kõrv kuulis kohe piiksust ära, et kellelgi pole piletit.

No ja siis läks lahti. Tema rääkis rumeenia keeles ja Siim pani vapralt inglise ja rumeenia keelt segiläbi vastu ja üritas selgitada, et jah, meil oli küll üks inimene ainult valideeritud, aga me tahtsime teist piletit ka läbi lüüa aga ei jõudnud. Ei, tädi raius nagu rauda oma juttu edasi. Lootusetu. Buss oli vahepeal jõudnud lõpp-peatusesse ja uksed sulgenud. Koos meiega oli seal veel paar vahelevõetud jänest. Vaidlesime mis me vaidlesime, aga lõpuks maksime trahvi 50 leid (u 12 eurot) ja saime sealt tulema. Trahv ei ole küll väga suur, aga selle raha eest oleks saanud väga palju bussiga sõita! Vihaseks ajas see, et ma alati sõidan piletiga, ALATI! Esimene bussitrahv minu elus :) Siim, kes iga päev selle ühe peatuse tööle ja koju sõidab, lubas järgmised 38 korda mitte piletit läbi lüüa, et trahvi summa tagasi teha :)

Nädal hiljem sain uued prillid kätte ja läks ikka päris mitu päeva, enne kui silmad ära harjusid. Hakkasin juba kahtlustama, et määrati liiga tugevad klaasid. Aga õnneks lõppes kõik hästi ja uute prillidega on nii hea, et olen neid kandnud kogu aeg. Tore on ju näha :)

Nädal 14 - vol1 (14.-20.10.13)

EHITUS JA JALGPALL

Majad kerkivad uskumatu kiirusega!

Ongi käes see mille juhtumist ma kahtlustasin. Nimelt on siinkandis ja eriti veel meie maja ümber palju vaba pinda. Lihtsalt tühermaad. Maja taga saab nüüd tühermaa likvideeritud, sest kopp on maasse löödud :) Ja asi on kohe suurelt ette võetud, kui mulle õigesti tundub siis tulemas on koguni 9 uut kortermaja. Mul on muidu ehitusest küllalt ükskõik, aga võin vaid ette kujutada seda tolmu mis nüüd olema hakkab... Õnneks ei ole enam põhjust aknaid kogu aeg lahti hoida, aga rõdu koristamine või aknede pesemine on nähtavasti muutunud täiesti mõttetuks tööks.

Üldiselt on kolistamist päris palju, õnneks aknad isoleerivad heli üllatavalt hästi. Huvitav on ka. Kui Villem oleks natuke vanem, siis ta tõenäoliselt oskaks vaatepilti vääriliselt hinnata, sest üheaegselt võib rõdult näha 5 kallurit, 4 koppa, 3 teerulli, 4 kraanat, 5 traktorit ja nii edasi. Praegu ta moe pärast vaatab, kui ma ta aknale seisma tõstan, aga väga see teda ei eruta.

Teisipäeval leidis aset Eesti ja Rumeenia jalgpallimatš, kuhu meiegi piletid olime hankinud. Ma väga suur jalgpallifänn pole, kohapeal vaatamas olen käinud ainult loetud korrad, aga nüüd tundus see lausa kohustuslik. Olime neti teel ostnud piletid Eesti fännitsooni. Kohe, kui Siim töölt saabus, lippasin minema. Loomulikult oli just sel päeval tal mingi pikaleveninud koosolek, mille tõttu start kippus väga viimasele minutile jääma. Staadion asub kaugel ja tuli välja, et sellisel kellaajal on võrdlemisi raske taksot saada. Lõpuks see siiski õnnestus ja olime koos Reigoga teel Bukaresti National Arena poole. Taksojuht meenutas mulle millegipärast vene iluuisutajat Pljushenkot, graatsiliselt (ehk hullumeelselt) manööverdas ta ummikus linnast läbi, ise oma Daciat uhkustavalt Ferrariks kutsudes. Pool tundi enne avavilet peatusime staadioni kõrval. Selgus, et muidugi vale külje peal ja saime omajagu liduda, et õigeks ajaks oma piletitele järele jõuda. Hingeldades saabusime teiste eestlastega täidetud sektorisse. Tore oli nii palju emakeelt kuulda :)

Staadion oli nagu päris, selline mida mina ainult televiisorist olen näinud. See on ka võrdlemisi uus, ehitatud 2012. aastal toimunud EM-i tarbeks. Täismajast oli asi muidugi kaugel, vabu kohti oli rohkem

Bucharest National Arena. Eestlased ikka sinises :)

kui täidetuid (kui õigesti aru sain, siis 55000 võimalikust oli hõivatud u 18000). Aga no asi seegi. Rumeenlased elasid omadele vägagi entusiastlikult kaasa. Meie olime eestlaslikult tublid, plaksutasime, vahepeal hõikasime Eesti-Eesti ja nii. Minu jaoks on staadionil ikka keeruline jalkat jälgida – ei ole selgitavaid kommentaare, kordusi ega midagi muud hädavajalikku. Õnneks minu selja taga istuvad sellid kommenteerisid piisavalt aktiivselt ja heitsid mitmetele olukordadele valgust :) Kokkuvõttes läks nagu ikka, ehk ega me seda Rumeeniat väga vastu muru ei surunud.

Kui mäng lõppes, ei lastud meid kuskile. Pidime ootama, kuni ülejäänd peaaegu 18000 inimest on lahkunud ja siis eskorditi kõik ühekorraga väravani. See pidigi nii olema, et erinevate riikide poolehoidjate vahel oleks võimalikult vähe kokkupuudet. Staadionilt väljudes nägime, kuidas üks seltskond kaasmaalasi röövel-taksojuhi masinast välja kargas ja jalgsi hotelli poole minema hakkas. Ei hakanud neile ütlema, et kuigi nad tulles maksid sõidu eest oluliselt vähem kui nüüd küsiti, said nad siiski tünga. Jalutasime natuke koos nendega, tuli välja et nad olid Eestist bussiga siia sõitnud. Minu perekond polegi siis ainuke, kes sellise hullu tembuga hakkama on saanud :) Varsti leidsime, et ega me jalgsi kuskile ei jõua ja kutsusime takso. Rääkisime tee peal maast ja ilmast. Taksojuht, vanem meeldiv härrasmees, küsis korraga et kas me räägime soome keelt. Päris hea pakkumine!

Muidugi jälgisime me ka siit hoolega Eestis kulmineeruvaid kohalikke omavalimisi. Kogu tänavareklaam jäi meil sel korral küll nägemata, aga härra Tallinna linnapea sada lindilõikamist ja selle kallal õiendamist oli meedia vahendusel piisavalt. Meie e-hääled läksid igatahes teele, aga tulemus oli ikka sama nagu ajast aega on olnud. Elu jätkub vanaviisi ja jaanuari alguses Eestisse tulles saab endiselt tasuta bussiga sõita :)