Nädal 13 – vol3 (7.-13.10.13)

MAIKI PEREKOND RUMEENIAS III – MERE ÄÄRES JA POODLEMAS

Laupäeva hommikul aknast välja vaadates sai kohe selgeks, et meid seni soosinud ilma-õnn on pöördunud. Oli pilves, sobune ja parasjagu jahe hommik. Meie muidugi ei heitunud sellest väikesest tagasilöögist ja sõitsime ikkagi mere äärde :) Kuna see on omajagu maad eemal, mõtlesime sinna jääda ööbima ja järgmisel päeval tagasi tulla.

Teokarbid Musta mere ääres.

Jõudsime Mamaiasse, mis oli minule ja Siimule juba tuttav koht. Ilm polnud kahjuks paranenud. Panime joped selga ja jalutasime randa. See polekski nagu üldse sama koht kus meie natuke rohkem kui kuu aega tagasi käisime. Kogu piirkond oli täiesti välja surnud, hotellid suletud ja inimesi praktiliselt ringi ei liikunud. Rannaäär, mis oli olnud tihedalt täis lamamistoole oli nüüd tihedalt täis teokarpe! Ei tea kas muul ajal koristatakse need ära või oli tuul olnud soodne, igatahes olid seal eestlase jaoks natuke eksootilised merekarbid. Eks tekib kohe kiusatus neid korjata, aga pidasime piiri – pärast avastad, et nende polegi midagi peale hakata. Mõned siiski võtsime kaasa ja ma manitsesin kõiki neid kohe esimesel võimalusel kraani all pesema. Meenus kunagine Vahemere äärne teokarbikorjamine, kui karbid tegid kilekotis läbi bussireisi Eestisse ja selle tulemusel niivõrd võimsaid aroome levitasid, et lendasid otsemat teed prügikasti...

Tühi rand ja palmid tuules :)

Ema oli kõige vapram ja tegi Mustas meres ka jalad märjaks. Teistel vist ei tekkinud isegi kiusatust tema eeskuju jälgida, minul igatahes küll mitte. Jalutasime mööda gondlitest, millega suvel sõitsime. Ikka täitsa välja surnud oli kõik. Üldiselt oli juba raske Simole seletada, miks mitte midagi teha ei saa. No et see on kinni ja see on kinni ja see ka praegu ei tööta.

Mamaia nähtud, sõitsime Constantasse. See on piisavalt suur linn ja midagi peaks toimuma ka väljaspool rannahooaega. Otsisime söögikohta, jäime seisma ja murdsime parkimissüsteemi üle pead. Olles kõik märgid üle vaadanud, ei saanud me endiselt midagi aru ja jätsime bussi parimas usus maha ning astusime ühte toitlustusasutusse sisse. Kõhud täis, pidime otsusama mis edasi – kui jääme ööseks, siis tuleb leida majutus. Kuna oli külm, siis hakkas tunduma et mereäärne ammendab end kahtlaselt kiiresti. Buss oli õnneks alles ja trahvikviitungit ei paistnud kuskilt, seega istusime bussi ja otsustasime hoopis Constanta vanalinna üles otsida, see ära kaeda ja siis koju tagasi sõita.

Constanta kasiino.

Orienteerusime vanalinna oletatavasse serva. Kohe sealsamas kulges mööda rannaäärt promenaad. Esimesena köitis meie tählepanu uhke hoone, tuvastasime üsna pea et see on kunagine kasiino. Hetkel ei ole maja kasutuses, aga ta tõesti mõjus muljetavaldavalt ja minul tekkis küll kujutluspilt, kuidas siin kunagi võis olla. Smokingud ja õhtukleidid... Kahju, et see praegu lihtsalt seisab ja ajahambast ning pahatahtlikust inimtegevusest kahjustatud saab.

Jalutasime mööda promenaadi ja siis sukeldusime suvalisest kohast linna sisse. Kõnniteed ei olnud heas korras – kärutesti need igatahes ei läbinud ja päris ebamugav oli liikuda. Aga see oli alles algus! Võtsime suuna keskväljakule (Piata Ovidiu) ja mida lähemale jõudsime, seda rohkem hakkas kogu koht ehitustandrit meenutama. Ma ei tea, kas on mõistlik kaevata kogu vanalinn ühekorraga üles? Ilmselgelt oli seda siin tehtud. Ega väga ringi ei saanudki vaadata, sest pidime vaatama jalgade ette. Piata Ovidiu oli kulminatsioon, sest lisaks kaevetöödele oli seal ka virnade viisi ehitusmaterjali. No ma tahaks loota, et me lihtsalt sattusime sellisel ajal, kui linna hoolega ilusamaks tehti ja see ei ole kogu aeg nii :) Mulje jäi pehmelt öeldes kaootiline.

Constanta üleskaevatud vanalinn.

Mööda tänavaid turnides hakkas juba hämarduma. Läksime bussi ja Kaisa asus rooli. Navi juhatas meid läbi vanalinna. Eks see oli paras risk, sest mina küll väga kindel polnud, kas tee ühel hetkel lihtsalt kuskile liivahunnikusse või kraavi ei lõpe. Kuidagi sealt kitsikusest pääsesime ja olime jälle tuttavamal teel. Ja juhtus täpselt sama asi, mis meil siis, kui kuu aega tagasi mere äärest koju sõitsime – vurasime samas kohas õigest teeotsast mööda ja pidime tegema kannaka üle 4 sõidurea. No problem! Bukaresti piiril võttis Kaisa vastu vapra otsuse ja sõitis koju läbi linna, mitte mööda ringteed. Ega hullu midagi polnudki, laupäeva õhtu ei ole õnneks liikluses eriti närviline aeg. Jõudsime koju ja tassisime pakitud kohvrid üles tagasi :)

Planeeritust varem mere äärest tagasi tulemine tekitas meile ühe ootamatu vaba päeva. Pühapäeva hommikut alustasime hunniku pannkookidega (põhiliselt seetõttu, et kapp oli muust kraamist tühi - pidime ju ära olema) ja mõtlesime, mida peale hakata. Ilm oli endiselt hall, väljas ei oleks viitsinud eriti toimetada. Seega kasutasime päeva ostlemiseks. Mina polnud ikka veel Ikeas käinud ja suutsin kõiki veenda, et meil on hirmsasti vaja sinna minna. Tuli ju bussi olemasolu ära kasutada, sest Ikea on tülikalt kaugel.

Sõitsime kohale ja selgus, et hiiglaslikus parklas pole põhimõtteliselt ühtegi vaba parkimiskohta. Lõpuks õnnestus buss kuskile ilma asfaldita lisa-parklasse jätta. Astusime Ikeasse sisse ja nägime, et seal oleks justkui käimas Hullud Päevad kuubis. Tammusime rahvavoolus läbi poe, mul õnnestus vahepeal krabada ka see kaup, mille järele ma tulin - kaks mänguasja Villemile. Rohekm ei olnud soovi seal kaupluses viibida. Ja rohkem ma sinna vist ei kipu ka :) Astusime veel hästi korraks sisse kohe sealsamas asuvasse Bukaresti (vist suurimasse?) kaubanduskeskusesse Băneasa Shopping City. Tegime paar sammu ja siis mõtlesime, et tegelikult ei taha siin ka eriti olla ;)

Läksime hoopis meie kodulähedasse tuttavamasse kaubanduskeskusesse, sest kodumaale oli tarvis Rumeenia kraami kaasa osta. Meie kasutasime ka võimalust ja täiendasime koduseid toiduvarusid, ülejäänud soetasid kohalikku šokolaadi, veini, vorsti ning pikaks koduteeks ühtteist söödavat. Lõpuks kogunesime kassade juures ja kõik sujus laitmatult kuni Andres turvaväravatest läbi tuli ja viimased kõvasti piiksuma hakkasid. Meie juurde saabus mitte eriti entusiastlik turvanaine. Kui ta aru sai, et me kohalikku keelt ei valda, kutsus ta ruttu vooki-tooki abil kolleegi. Tuli natuke entusiastlikum ja natuke inglise keelt kõnelev noormees, kes palus koti avada ja alustas ostetud kauba lehvitamist turvaväravate vahel, et selgeks teha mis piiksumist põhjustab. Loogilise valikuna läksid esialgu inspekteerimisele mõningad alkoholipudleid, aga kurja juur oli hoopis salaamivorst. On ikka turvaline :) Kontrollinud tšeki pealt, et vorsti eest on siiski makstud, uuris turvamees meie päritolu kohta. Kuuldes vastust hõikas ta kohe rõõmsasti, et tuleval teisipäeval ju Eesti mängib Rumeeniaga jalgpalli! Ja et tema ennustab Rumeenia võitu 2:0 ;) Lahkusime igati sõbralikus meeleolus.

Käes oligi viimane õhtu, järgmisel hommikul võimalikult vara oli plaanis alustada sõitu Eesti suunas. Sel õhtul Villem keeldus söömast ja kuskil öösel kella 1 paiku selgus miks – tal oli tõusnud päris kõrge palavik. Esimest korda elus! Mõtlesin, et kas võib veel niimoodi vedada – esimest korda selline jama ja mu ema on kohe kõrval toas olemas, kui endal peaks mõistus otsa lõppema. Aga ei olnudki vaja minna talle õlale koputama, sest piisas palavikualandajast, uni oli veidi rahutu, ei muud. Etteruttavalt olgu öeldud, et palavik taandus juba järgmisel päeval ja oli põhjustatud mitmete uute hammaste üheaegsest tulekust.

Hommikul kuulsin, kuidas kõrval toas hakkas vaikne kolistamine. Pakiti viimased asjad kokku ja läinud nad olidki. Umbes 48 tundi hiljem sain teate, et Tallinna teletorn paistab. Eurotripp sai läbi.

Huvilistele on rohkem fotosid SIIN.

Nädal 13 – vol2 (7.-13.10.13)

MAIKI PEREKOND RUMEENIAS II - MOGOSOAIA PARGIS

Reede hommikul saatsin oma perekonna iseseisvalt parlamendihoonesse ekskursioonile. Me Villemiga käisime seal ju Siimu perega umbes nädala eest ja teist korda enam minna ei soovinud. Jäime koju ja tegime nende tagasitulekuks lõunasööki. Eelmisel päeval olin neile täpselt näidanud, kuhu minema peab. Lõunapaiku jõudsid nad tagasi ja teatasid, et said jälle sõita ainult vanade metroorongidega, tagasiteel isegi lasid ühel rongil ära sõita ja läksid järgmisega. No jäävadki nendel uued rongid katsetamata, sest rohkem meil linna polnud plaanis minna.

Ekskursioon oli alanud umbes pool tundi hiljem ja giid ei olnud liiga jutukas. Kahju, minul oli positiivsem kogemus. Teenuse kvaliteet on seega kõikuv :)

Mogosoaia palee juures.

Päeva teises pooles sõitsime Mogoșoaia parki. Mina olin seal ühekorra juba käinud, koos Siimu kolleegidega grillimas. Tookord heitsime kohe muruplatsi peale pikali ja ma alles nüüd uuesti selle koha kohta infot otsides avastasin, et sealsamas on ka Mogoșoaia palee, mis piltidelt tundus täitsa kena. Hakkasime kodust minema umbes nelja paiku pärastlõunal ja juba jäime linna ümbritseval ringteel päris parajasse ummikusse. Õnneks ei olnud meil kuigi pikalt vaja seda teed mööda sõita.

Luik kuival.

Park oli meeldivalt inimtühi. See tähendab, et inimesi küll liikus, aga mitte massides nagu tavaliselt siin igal pool on. Tegime pargile ringi peale, tuli välja et seal on rohkem atraktsioone kui ma oleks arvanud – kohvik, vesirattad, suvisel ajal nähtavasti ka võimalus mitut tüüpi veesporti harrastada.

Palee läheduses sättisime end muruplatsile, kust avanes vaade järvele. Ilm oli endiselt ilus, õhtupäike paistis ja tuult ei olnud. Istusime niisama ja väga mõnus oli. Samas läheduses tegi üks pruutpaar ilupilte. Kui päike hakkas loojuma, siis kõndisime palee hoonetekompleksile lähemale.

Vaade vahitornist.

Ronisime (vahi)torni ja piilusime sisse väiksesse kirikusse, kus parasjagu käis jumalateenistus. Kirik tundus muide täiesti huvitav, kõik seinad olid täis maalinguid (või on nende jaoks mingi spets sõna, vabandan oma võhiklikkust). Inimesed põlvitasid sees, ei sobinud lähemalt vaatama minna :) Rumeenlased on üsna usklikud, see on siin kombeks. Kiriku ees nägime, kuidas naerdes ja käratsedes tuli seltskond teismelisi, aga enne pühakotta sisenemist käisid nad kõik mingi pühapildi eest läbi, lõid risti ette ja suudlesid seda. Ka linnaliini bussides löövad inimesed risti ette kui buss kirikust mööda sõidab.

Hakkas tuntavalt hämarduma ja seega sõitsime tagasi linna poole. Kodus trepist üles vantsides oli kuulda, kuidas vastasnaabrite juures kooris ennastunustavalt Titanicu nimilugu lauldi :) Ootasime musikaalset õhtut, aga laulupidu piirduski vaid ühe palaga. Meie veetsime ülejäänud õhtu vaikselt, ilma laulmata :)

Nädal 13 - vol1 (7.-13.10.13)

MAIKI PEREKOND RUMEENIAS I - SAABUMINE JA TURIMIPROGRAMM BUKARESTIS

Tee peal jõudsid eurotrippijad ka pealpool pilvi ära käia!

Peale väikest hingetõmbepausi hakkasime pikkisilmi uusi külalisi ootama. Nad olid oma teekonda Eestist juba tükk aega tagasi alustanud ja Facebooki vahendusel nägin nende edusamme ning põnevaid kohti, mida nad teel olles külastasid. Aga kolmapäeva, 9. oktoobri hommikul sai selgeks, et 2500 km pikkune teekond saab sellel päeval läbi ja nad jõuavadki kohale. Panin supipoti tulele ja umbes kella viie ajal õhtul helises telefon ja Kaisa hääl teatas, et nad on kohal. Jõudsid täitsa ruttu, mul polnud supp veel päris valmiski! Alla minnes ootas mind 5-liikmeline reisiseltskond (asjaga mitte nii kursis olevatele lugejatele - minu ema Eha, vend Simo (5a), õde Kaisa ja tema Arvo ning onupoeg Andres).

Sel päeval me loomulikult kuskile ei hakanud minema, välja arvatud kiire poeskäik. Maitsesime natuke kohalikku veini ning muljetasime ja lobisesime niisama. Järgmisel päeval avanes mul võimalus minna teisele katsele linnatuvustava turismiprogrammiga.

Teadupärast Siimu perekonnaga ei õnnestunud meil turistibussiga sõita, sest me lihtsalt ei leidnud bussipeatusi ega busse üles. Tekkis kahtlus, et kas need üldse sõidavad. Vahepeal uurisin asja ja sain vastuseks, et sõidavad küll - iga 15 minuti tagant nagu peab. No tõesti! Vaatasin hoolega peatuste asukoha kaarti ja asusime teele :) Kõmpisime jälle samas kohas ja ma hoidsin silmad hoolega lahti. Korraga peatas meid tee ääres seisev väike seltskond ja

Seekord saime bussi peale :)

uuris, et kas nad ootavad õiges kohas turistibussi saabumist. Hahaaa! Märkasin, et nad seisid ühe musta, ilma ühegi kirjata tulba juures. Post tundus kahtlaselt selline, kus muidu on värvilised kirjad just selle bussi reklaamiga. Vastasin, et tundub küll sedamoodi ja me ise otsime sedasama kohta. Otsustasime natuke seal oodata ja juba nägimegi eemalt bussi tulemas! Ühesõnaga eelmisel korral kõndisime peatusest lihtsalt mööda, sest see ei ole mitte kuidagi märgistatud. Noh, tõeliselt hästi organiseeritud atraktsioon :)

Sisenesime, ostsime piletid ja kuna ilm oli väga ilus, ronisime kohe katusekorrusele. Natuke segadust tekitas see, et kuidas me õiges kohas maha saame. Rahvast polnud väga palju, seega igas peatuses buss seisma ei jäänud. Kui ma poleks natukenegi linna tundnud, siis oleks päris keeruline olnud aru saada, kus me parasjagu oleme. Sõitsimegi kogemata natuke kaugemale kui olime planeerinud ja läksime maha triumfikaare juures. Tegime tiiru Herastrau pargis, vaatasime paabulinde ja jalutasime selles pargi osas, kus minagi polnud kunagi

Suured pead Herastrau pargis.

käinud. Pargis on palju igasugu monumente, ühes kohas sattusime näiteks hulga hiigelsuurte inimpeade keskele. Ühed vallatud tütarlapsed olid ametis fotosessiooniga, üks ronis pea otsa ja teine pildistas. Natukese aja pärast ilmus turvamees neid manitsema, seega me ei hakanud sarnaseid fotosid tegema :) Ilm oli tõeliselt mõnus, vahepeal kasutusse võetud jope võis täna rahuliku südamega koju jätta. Sõime pargipingil jäätist. Nägime ära, kus on Bukaresti Hard Rock Cafe.

Mänguväljakul meeldis kõigile :)

Herastrau pargis on palju mänguväljakuid, millest meil valdavas osas õnnestus mööda hiilida. Villem neist veel väga lugu ei pea, aga 5aastane Simo oleks ju kõikide nendega lähemalt tutvuda soovinud ja siis me suurt midagi muud poleks näinud. Enne bussi peale suundumist käisime siiski ühelt väljakult läbi. Kui ma oleks laps, siis mängiks seal täitsa hea meelega. Lahkudes jäi Simol küll dilemma „tahan aga ei julge“ lahendamata ja kõige kõrgemast torust ta alla ei lasknudki.

Suure vaevaga leitud bussipeatus.

Seejärel mõtlesime uuesti bussi peale hüpata ja kuskile järgmisesse kohta sõita. Kõndisime kohta, kus asub siinne nn ajakirjandusmaja (Casa Presei Libere). See on nõukogudepärane arhitektuur kogu oma ilus ja omal ajal olevat maja ees ilutsenud suur Lenini kuju. Seda seal nüüd enam muidugi pole ja ega majal tegelikult väga viga pole ka. Taaskord algasid bussipeatuse otsingud – teadsime et peatus on seal väljakul, aga kus täpselt... No ei tea! Nägime isegi ühte bussi, aga see ei jäänud kuskil seisma. Lõpuks otsustasime kõndida sinna suunda, kust buss tuli, sest kuskil peab ju peatus vastu tulema. Õnneks tuligi! Aga tegelikult jätab see süsteem soovida küll. Kuidas ma peaksin võõras linnas neid kohti niimoodi üles leidma?

1989.a revolutsioonis hukkunutele
pühendatud mälestusmärk.

Sõitsime jälle bussi teisel korrusel kesklinna poole tagasi. Väljusime Piaţa Revoluţiei’l (Revolutsiooni väljak). Just selles paigas toimusid 1989. aasta pöördelised sündmused, mis lõppesid Ceaușescu režiimi kukutamise ja tema enda ja ta naise hukkamisega. Eks sellest ka väljaku nimi :) Muide, just mõne päeva eest käis Rumeenias riigivisiidil meie oma Toomas Hendrik Ilves. 1989. aasta revolutsioonis hukkunute mälestusmärgi juures oli veel tema asetatud pärg, mis ilmutas kergeid närbumise märke.

Otsustasime, et meil on kõhud tühjad ja kappasime vanalinna sööma. Läksime lihtsama vastupanu teed ja valisime koha, kus mina olin varem käinud. Tegelikult oli kell saanud juba päris palju, aeg kaob nii märkamatult. Peale söömist läksime läbi vanalinna metroopeatuse suunas. Vahepeal külastasime ka suveniiripoodi. Neid siin kusjuures üleliia palju pole, tean ainult sedasama ainukest vanalinna servas. Simo jaoks oli metroosõit vist üks suurimaid elamusi, ega iga päev maa all rongiga sõita saa. Nagu hommikul tulles, nii saabus ka nüüd meile vanemat tüüpi rong. Imelik, enamasti on siin ikka uued, vanu olen mõnikord harva juhtunud nägema. Ja nüüd juba teist korda ühe päeva jooksul.

Kodus jätsime Villemi meeste hooleks ja läksime Kaisa ja emaga poodi. Kuna Villem poes passimisest tavaliselt ei vaimustu, siis sain minagi natuke rahulikumalt asju vaadata. Ostsin sussid, millest ma tükk aega juba puudust olin tundnud. Kell läks muidugi hirmus kiiresti ja ma tahtsin Villemi magamise ajaks koju tagasi minna, seega jätsin ema ja õe iseseisvalt ostlema. Tundus, et said hakkama, sest päris tühjade kätega nad tagasi ei tulnud. Degusteerimisele kuulus järjekordne kohalik vein/õlu, kuidas kellelgi. Ja nii see esimene päev läbi saigi :) 

Nädal 12 - vol5 (30.09-6.10)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS IV - VIDRARU JÄRV JA TRANSFAGARASAN

Hommikune vaade rõdult.

Pühapäeva hommikul ärgates avanes aknast idülliline vaade – mäed, kerge uduvine, päikesepaiste, härmas muru ja heinahunnikud. Olime ju kohale jõudnud kottpimedas ja eelmisel õhtul ei näinud midagi. Pansionaadi perenaine serveeris hommikusööki, mis oli muus osas küll söödav, aga kohv oli üsna kohutav...

Olime öömaja valinud Rumeenia ühe tõenäoliselt lahedaima vaatamisväärsuse lähedusse, nimelt kulges sealsamas kõrval Transfăgărășan ehk Rumeenia kõrguselt teine asfalttee. Selle hääldamatu nimega tee kõrgeim punkt asub 2034 meetrit üle merepinna. Algselt oli meil plaan terve tee läbi sõita, aga sealjuures on üks konks. Nimelt on tee kogu ulatuses ametlikult lahti juunist septembrini. Muul ajal võivad ilmaolud olla ettearvamatud ja nagu me olime eelmistel päevadel juba näinud, siis lumi polnud mägedes mingi haruldus juba oktoobri esimestel päevadel. Ja see oli veel 1000 meetrit kõrgemal kui meie olime olnud! Olen aru saanud, et otseselt teetõket ette ei ehitata, nii et kui veab ja lund tegelikult sadanud pole, siis on tee ikkagi läbitav. Lumelükkamisega seal ei tegeleta. Aga paraku mingit live-videopilti kuskilt ei näidatud ja seetõttu meie valitsevaid olusid ei teadnud. Tee ei ole suletud kogu ulatuses, vaid ainult see kõige kõrgem osa – ehk siis ühel hetkel oleks võib-olla pidanud lihtsalt ümber keerama ja tuldud teed tagasi sõitma. See olnuks tobe ja teinud suure ringi. Seega otsustasime kogu teed mitte läbida, vaid teha ainult ühe väikese jupi. Ja no ausalt öeldes ei tundunud mägiteedel keerutamine enam nii ahvatlevana... Hakkas juba vaikselt sellest siiber saama :)

Lähenesime Transfăgărășan’ile lõuna poolt ja meie väiksele teelõigule jäi päris mitu vaatamist väärivat objekti. Esiteks muidugi tee ise – polnud just teab kui heas korras ja keerutas ka parasjagu, aga mäed ja sügavikud olid juba alguses väga võimsad! Vahepeal oli ka paar väikest tunnelit.

Esimene vaatamisväärsus jäi üsna pea tee äärde ja selleks olu Poenari kindlus. Taaskord pean targutama Dracula teemadel, sest toda Poenari kindlust kutsutakse „päris Dracula lossiks“ :) 

Nimelt krahv Dracula tegelaskuju ja eelkõige nimi põhinevat ühel Rumeenia ajaloolisel valitsejal, Vlad III ehk Vlad Tepes'el. Sellest nime asjast on mul natuke raske aru saada, sest just sõna Dracula tuleneb mingil moel tolle valitseja perekonnanimest, mis kõla poolest kuidagimoodi meenutab Draculat. Lisaks olevat nimetatud Vlad olnud verejanuline tüüp (ülekantud tähenduses), kuigi juhtusin kuskilt lugema, et seegi olevat ainult õel kuulujutt tema vastaste poolt. Olgu kuidas oli, igatahes on olemas Vladi enda kindluse varemed ja just sinna olimegi meie nüüd jõudnud. Mingit vampiir-Draculat pole ka selles paigas elanud ;)

Varemed on kõrgel mäe otsas. Sinna viib trepp, kus on umbestäpselt 1400 astet. See pole mingi naljaasi :) Villemi jaoks meil mingit kandmisvahendit paraku kaasas polnud, oleks ju võinud kordamööda tassida aga ka see oleks olnud pääääris raske. Nii et sel korral jäigi nii, et vaatasime lossi alt ja üles ei läinud. Kahju muidugi oli küll, sest et ülalt avanenuks kindlasti väga ilusad vaated. Ongi põhjus sinna tagasi minna, meil vähemalt :)

Vidraru järv.

Sealt edasi kulges tee metsa vahel ja midagi väga vaadata polnud. Vahepeal olid ka mõned hotellid. Järgmine sihtpunkt oli Vidraru järv ja Vidraru tamm. Järv ei ole looduslik, see tekkiski tammi ehituse tõttu ning Wikipedia väidab, et seal toodetakse hüdroelektrienergiat. Vabalt võib olla :) Meie sinnajõudmise ajal oli ilm hästi ilus, jalutasime ringi, ronisime vaateplatvormile, kust taaskord avanes hunnitu vaade järvele ja lumiste tippudega mägedele. Ahjaa, ka Top Geari poistel olid Vidraru juures omad seiklused.

Sõitsime sealt veel natuke teed mööda edasi, aga midagi huvitavat vastu ei tulnud ja keerasime otsa ringi. Transfăgărășan’i huvitavam osa algab alles hiljem. The greatest driving road in the world, nagu Top Gear kuulutab. Nemad käisid seal loomulikult kimamas.

Meie võtsime suuna tagasi Bukaresti poole. Enne Transfăgărășan’ilt lahkumist peatusime teeäärses hotellis, et juua kohvi. Siimu õde, kes oli äsja alustanud barista-karjääri Coffe In’is, pidi otsad andma kui ta nägi kuidas meile caffe lattet valmistati. Retsept kõlab järmiselt: võtad külmkapist paki piima, valad pool klaasi seda täis. Siis lisad külmale piimale natuke kohvi. Järgmiseks vahustad veel törtsu piima ja jagad saadud vahu lusikaga kõikide kohvide peale ära. Tulemuseks on jook, mis kuidagi caffe latte mõõtu välja ei anna :(

Bukarestini oli omajagu maad. Mägine tee õnneks lõppes, aga ega väga kiiresti sõita ei saanud. Põhjus ikka vana hea – augud asfaldis, pidevad külakesed ja loomad teel. Hobuvankritega ringiliikumine on siinkandis ütlemata tavapärane, mida rohkem maapiirkond, seda arvukamalt neid on. Tee ääres oli pidevalt väikseid letikesi, kust müüdi plastikpudelites kohalikku napsu ja mitmesuguseid puu- ja köögivilju. Ka meie peatusime ja Siimu isa ning õde laekusid tagasi kotitäie õunte ja pirnidega. Olen täiesti kindel, et need on oma aia saadused, sest pirnid paistid puudel rippuvat peaaegu igas õues. Ja no vaevalt et nad kuskilt Poola kraami kokku ostmas käivad... Või vähemalt meeldiks mulle nii mõelda :) Vaheapeal lugesin Britta Facebooki staatust, kus ta kuulutas et Bukarestis olla öösel maavärin olnud. Ja meie jäime sellest ilma!!

Kui hakkasime lähenema Pitești’le, otsustasime seal lõunatada. Jällegi sain kinnitust, kui hea asi on nutitelefon ja selle võimalused. Kuna me kuskile minna ei osanud, siis võtsin kiirelt TripAdvisorist lahti sealsed soovitatud söögikohad ja paari nupuvajutusega juhatas kaart meid Casa Sattler’i ukse ette. Juhtumisi asus see vaid 7 minuti tee kaugusel, oli mõistliku hinnaga, ilus ja hea toiduga. Reisi lõpetuseks sobis kui rusikas silmaauku. Vedas, et mingit kõige kallimat ja peenemat restorani ei valinud ;)

Pitești’st Bukaresti läheb kiirtee. See oli tol hetkel lausa meeliülendav kogemus – ei mingit loksumist ja käänutamist. Lihtsalt sirge ja sile asfalt, kiiruspiirang 130 km/h. Varsti olimegi juba kodus. Kuna juba järgmisel päeval ootas reisiseltskonda tagasitee Eestisse, tuli veel käia poes ja osta kaasa head-paremat Rumeenia kraami. Pean tunnistama, et ega minust liiga palju abi selle juures ei olnud, sest ma ei teagi nii hästi mis on Rumeenia toodang ja mis mitte. Tuli tootepakenditelt mikroskoopilisi kirju lugeda.

Järgmisel päeval läks Siim hommikul tööle ja peale hommikusööki startis tema perekond lennujaama poole. Pidin jälle iseseisvalt Villemi lõbustamisega hakkama saama. Nüüd tuli aga paar päeva puhata, sest üsna pea saabusid järgmised vandersellid, seekord küll mitte lennuki vaid hoopis bussiga! :)

PS! Rohkem fotosid saab soovi korral vaadata SIIT!

Nädal 12 - vol4 (30.09-6.10.13)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS III - BRASOV JA BRAN EHK KUS ELAB DRACULA?

Saabus laupäeva, 5. oktoobri hommik. Ühiskondlikult kasutatavas köögis võttis Villemit vastu sünnipäevalaul 10. kuu täitumise puhul. Ka laua taga omletti söönud hispaanlased soovisid asjaosalisele õnne. Viimase kuuga on Villem õppinud ilma toeta seisma, toe najal oskab paar sammu teha ning kahele olemasolevale hambale on lisandunud kolmas.

Sõime pidulikult kaasavõetud toidupoolist ja siis tuli jälle kodinad kokku pakkida. Perenaise Anu lahkel loal korjasime aiast puu alt kreeka pähkleid! No pirne ka, aga see pole mingi eriline elamus. Kreeka pähkli puud jällegi iga päev ei näe :)

Sõitsime Brasovi vanalinna. Üldiselt on selles linnas nii, et ükskõik millises suunas lähed, vaatab mägi vastu. Ja linn on minumeelest ilus ja armas, üldse mitte nagu Bukarest. Ilm oli päikseline, kuid karge. Ühel hetkel ei pidanud me Siimuga enam vastu, hüppasime ettejuhtunud poodi sisse ja ostsime kindad ja Siimule mütsi. Anu rääkis, et kuigi Brasovis ongi jahedam kui Bukarestis (ilmselt mägede tõttu), on praegune külm ilm ikkagi ebatavaline.

Katariina värav.

Vanalinn on küllalt pisike, jalutasime põhilised vaatamisväärsused läbi. Alustasime Katariina väravast (Poarta Ecaterinei), mis on ainuke säilinud keskaegne linnavärav. Väga keskaegne ta välja ei näinund, oli põhjalikult korda tehtud. Seejärel jäi teele Brasovi kõige kitsam tänav Strada Sforii, mis tõlkes tähendab Köie tänav :) Oli kitsas, aga õnneks käruga mahtusime ikka läbi.

Sealt edasi jõudsime vanalinna kesksele väljakule, mille nimeks Piata Sfatului. Juba eemalt kuulsime hirmus valju muusikat ja kohale jõudes nägime selle põhjustajaid. Seal toimus mingi üritus, lehvisid Herbalife'i lipud, laval ja lava ees käis suuremat sorti karglemine. Lisaks oli väljakul väike turg, kus müüdi toidukaupa ja käsitööd. Kusjuures seal oli üllatavalt palju turiste. Brasov on üks Rumeenia popimad sihtkohti. Ja peaksin ütlema, et õige ka - ilus linn! Kohe väljaku vahetus läheduses on Brasovi kõige kuulsam maamärk, Must Kirik ehk Biserica Neagra. Kuigi omajagu

Brasovi vanalinn. Must kirik paistab ka :)

tume, ei olnud see just eriti musta värvi nagu ma esialgu naiivselt arvasin. Tuli välja, et sellise nime sai kirik 17. sajandil peale linna rüüstanud tulekahju, mille tulemusel välisseinad mustaks värvusid. Nüüd ta tõesti enam must ei ole. Küll aga on selles kirikus Rumeenia suurim, 7 tonni kaaluv kirikukell, ja hästi vana ja suur orel. Paraku toimus meie sealoleku ajal jumalateenistus ning sisse uudistama ei lubatud.

Järgmiseks eesmärgiks oli külastada eelmisel päeval kinni olnud Brani kindlust. Sõitsime sinna ja saime kohe aru, et täna on loss lahti, nimelt ei olnud üldse nii palju vabu parkimiskohti ja rahvast sebis ringi tunduvalt rohkem :)

Brani kindluse siseõu.

Brani kindlusega on palju segadust. Nimelt peetakse seda Dracula lossiks. Eks see vampiirimüüt meelitab Rumeeniasse turiste, on nende nn Nokia. Ega selles midagi paha polegi ju :) Aga TEGELIKULT pole mingit Draculat kunagi üldse olemas olnudki, tegu on ju ilukirjandusliku väljamõeldisega. Ehk siis iiri kirjanik Bram Stoker kirjutas sellise toreda loo. Kirjanikuhärra ise ei sattunud kordagi Rumeeniasse, küll aga liigub kõlakas et ta olevat Brani kindlust näinud raamatust pildi pealt ja see sobis hästi tema tegelaskuju eluasemeks. Kui õigesti aru saan, siis on lossis toimunud ka Dracula filmi võtted (täpset küll ei tea millise). Ja nii - voilaaa - ongi Brani kindlusele külge poogitud Dracula legend. Sellest võetakse muidugi viimast, sest sealsamas on lademetes temaatilisi suveniire müüa.

Tutvusime kindlusega, käisime sees ja väljas. Oli tore, nagu üks vanaaegne kindlus olema peab. Päike paistis, lumi sulas ja vesi sulises. Natuke kevadine tunne oli :) Kõikjalt avanesid maalilised vaated.

Peale lossikülastust kinnitasime keha lähedalasuvas söögikohas ja siis tuli ette võtta sõit järgmisesse peatuspaika. Eelmisest päevast oli mägine ja käänuline sõit veel liigagi hästi meeles... Aga midagi polnud parata, mägesid polnud kuidagi võimalik vältida. Meil oli vaja läbida umbes 120 km pikkune teelõik. Polegi ju midagi! Oehh, on küll kui kiirust naljalt üle 50-60 sisse ei saa. Samas olime vist selleks keerutamiseks rohkem valmis, sest sel korral kellegi tervis alt ei vedanud :) Tõusime veelgi suurematesse kõrgustesse kui eelmisel päeval, kõrgeim punkt oli üle 1200m. Sama teed kasutasid ka suured autod, rekkad jms. Päris hull tundus :)

Mägised vaated.

Vaated olid taas muidugi imekaunid. Teel allapoole sõitsime läbi paljudest küladest, olime sattunud sellisele ajale kui loomi karjamaadelt koju toodi. Mõned mehed ajasid suuremaid lambakarju, osad tüübid lonkisid tee ääres, igaühel lehm käekõrval. Maaelu oma eheduses paistis igast nurgast.

Kui mägi ja külad ükskord ära lõppesid, lootsime võidurõõmsalt, et nüüd saab kiirusi arendada. Aga võta näpust! Kui ei olnud käänakuid, siis oli tee nii halvas korras et nobedamalt sõita kuidagi ei kannatanud. Igatahes see 120 km tundus pigem nagu... 420? Kohale jõudsime pimedas.

Teine öömaja.

Meie seekordne peatuspaik asus pisikeses Corbeni asulas. Pansionaat asus künka otsas, gaasipedaalile pidi päris hästi valu andma et üles jõuda. Läbi klaasuste paistis kaminas võbisev tuleke... Perenaine näitas meile toad kätte. Jälle oli väga hubane, ilus ja puhas öömaja. Seekord otsustasime mitte välja sööma minna, vaid hävitada viimanegi kaasatoodud toidumoon. Ega seal vist kuskile väga polekski minna olnud. Samal ajal kui me õhtusööki serveerisime, leidis Siimu isa et nende toas tuleb põrandatrapist vesi üles. Pererahva abiga sai see mure õnneks lahendatud, kompensiatsiooniks pakkus perenaine meile pitsi țuică't. Țuică on kohalik metsakohin ehk ploomisamakas. Päris vastik oli ausalt öeldes :) Aga vähemalt on proovitud.

Söögid söödud ja niisama juttu puhutud, läksin ma Villemit magama panema. Siim ja tema isa jäid veel natukeseks istuma. Ma uinusin ise ka koos Villemiga, kunagi saabus ka Siim. Mulle tundus, et ma olin juba tükk aega maganud. Selgus, et nad olid sattunud sealsamas puhkavate väga jutukate rumeenlaste küüsi ja pääsesid tulema alles peale kahte öösel. Selleks ajaks oli lahke rumeenlane võlunud välja enda sõnutsi õige rumeenia napsu ja seda piisavalt palju pakkunud. Ja mina veel arvasin, et me oleme ainsad külalised :)

Nädal 12 - vol3 (30.09-6.10)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS II - TEEKOND BRASOVI

Järgmisel hommikul (ehk siis reedel) peale pudru-võileiva-kohviringi pidime minema renditud bussile järele. Kuna meid oli 6 pluss Villem, siis ühtegi autosse me normaalselt ära polekski mahtunud. Buss ootas meid aga lennujaamas, mis on siit üsnagi kaugel. Mõistlik oli kutsuda tasko. Sellega on muidugi mõningaid raskusi – telefoni teel takso tellimine käib reeglina ikka rumeenia keeles ja teiseks ei kipu taksojuhid meie maja millegipärast üles leidma. No ja kõige tipuks tahetakse ju välismaalasi alati koorida üüratute arvetega. Siim aga tegi oma tuttuue nutitelefoniga üks-kaks-kolm ja laadis alla taksoäpi. No oli seegi rumeeniakeelne, aga proovisime kuidagi aru saada ja katsetasime. Alla jõudes oli igatahes takso ootamas! Ülimugav, edaspidi ei ole takso tellimisega enam muret :) Taksosõidu hind on siin tegelikult üsna odav, umbes 30 eurosenti kilomeeter. Laadisin endagi telefoni mitu sarnast rakendust, sest tuli välja et neid on väga palju, igal taksofirmal oma. Ma ei olnud siiani arugi saanud, et taksod erinevatele firmadele kuuluvad, sest nad on kõik ühesugused kollased Daciad (okei, mõned Renault’d on ka).

Mäed juba paistavad.

Taksojuht ei tõmmanduki meil nahka üle kõrvade ja varsti olime lennujaama ukse ees. Peale mõningast otsimist leidsime üles õige koha ja üsna pea istusime oma Renault Traffic’us. Ees seisis esimene katsumus – tuli jõuda tagasi koju. Seekord jäi roolimise rõõm Siimu isale. Navi ja Googlemaps lahti ja polnudki midagi üle mõistuse keerulist. Kodus pakkisime pambud ja iseend bussi ja Rumeenia roadtrip võis alata. Esimeseks sihtkohaks oli valitud Brasov.

Brasov asub umbes 190 km Bukarestist põhja suunas ja sealne ala on juba üsna mägine. Mõnda aega sõitsime mööda mitmerealist maanteed, aga ühel hetkel muutus tee oluliselt kitsamaks ja käänulisemaks. Hakkas mägine osa. Hästi ilus oli küll, päike paistis ja puud olid sügisvärvides.

Ootamatult saabus talv :)

Jõudsime üha kõrgemale ja kõrgemale. Maa läks üha valgemaks ja valgemaks... Aga nii palju lund poleks küll oodanud! Käänuline tee viis aina kõrgemale, sõitsime läbi väikeste asulate ja aiapostide peal oli kohati lausa paarkümmend sentimeetrit lund. Samas miinuskraade ei olnud.

Ilus osa Rumeeniast!

Kui uskuda navi, siis kõige kõrgem läbitud punkt oli kuskil 1100 m üle merepinna. Ja kui oled kord mäkke jõudnud, siis pole parata – ühel hetkel tuleb sealt ka alla tulla. Päris otse ei saa, seega tegi tee jälle 180-kraadiseid kurve. Mul hakkas sellest pidevast pöördes olemisest pea ringi käima. Villem oli unest virgunud ning mõnevõrra rahutuks muutunud. Natukese aja pärast selgus tema hädaldamise põhjus, nimelt läks tal süda pahaks! Egas muud ku buss seisma, kogu seljasolev garderoob vahetusse ja siis uuesti teele, aga aeglasema tempoga. Venisime vaikselt allapoole, vaated olid väga-väga ilusad ja ühel hetkel märkasime et ka lumi oli kadunud. Peatusime siin ja seal, et pildistada.

Brani kindlusesse sel päeval ei saanud.

Peale mäeületust oli Brasov juba kiviga visata. Samas lähedal asub ka Brani kindlus, mida turistidele esitletakse kui Dracula lossi. Sõitsime sinna, parkisime bussi ära ja vaatasime, kuidas kindlusele lähemale saaks. Selgus aga, et see oli tol päeval ainult kella 16-ni avatud, nii et olime täitsa hiljaks jäänud. Pfffff. Tuleb järgmisel päeval tagasi tulla.

Sõitisme Brasovisse oma öömaja otsima. Natukese ekslemise järel leidsimegi - La Despani külalistemaja, mida peab oma perega eestlanna Anu. Külalistemaja oli tõeliselt ilus, hubane ja soe, meie tuba oli varustatud beebivoodiga ning Anu tõi Villemile veel kotitäie mänguasju. Mul jätkub vaid häid sõnu ja kindlasti on see Brasovis kohustuslik peatuspaik kõikidele eestlastele! ;)

Õhtusöömaaeg Casa Tudor'is.

Saime soovituse minna õhtust sööma ligidal asuvasse Rumeenia restorani Casa Tudor. Soovitus oli asjalik, sest söögikoht oli tõesti mõnus, kogu personal rääkis hästi inglise keelt, toit oli maitsev ja ehtsalt rumeeniapärane. Proovisime väga häid ciorbasid (kes ei mäleta, siis ciorba on too hapukas supp), erinevaid lihatoite ja lõpuks kamba peale ühe papanashi magustoiduks. Kõhud said natuke liigagi täis.

Ainuke miinus absoluutselt kõikides söögikohtades siin on suitsetamine. Tundub üsna uskumatu, et kuskil Euroopas (ja veel EL-is) võib olla suitsetamine siseruumides täiesti iseenesestmõistetav. Siin on, nähtavasti kogu riigis. Nagu meil ammustel hallidel aegadel. Väga imelik. Ma pole täpsemalt uurinud, aga kas selle kohta ei käi mingid Euroopa Liidu reeglid...?

Kõhud punnis, veeresime tagasi kõrvaltänavasse, kus asus meie peatuspaik ja heitsime magama. Või noh, kuidas keegi - Villem tegi tagasiteel kärus väikese uinaku ja ei pidanud vajalikuks kohe uuesti silma kinni panna. Aga õnneks ta väga pikalt vastu ei pidanud nii et mõne aja pärast saime meiegi puhata, et olla valmis järgmiseks päevaks.

Nädal 12 - vol2 (30.09-6.10)

SIIMU PEREKOND RUMEENIAS I - PÄEV BUKARESTIS

Kolmapäeva hilisõhtul maandusid Bukaresti lennuväljale meie esimesed külalised Eestist. Siimu ema, isa, õde ja tädi jõudsid meie ukse taha kuskil peale ühte öösel. Siis polnudki enam muud kui madratsid laiali laotada ja põhku pugeda, sest kohe hommikul algas turismiprogramm :)

Siim läks järgmisel päeval tööle, meie aga suundusime kesklinna, et minna ekskursioonile parlamendihoonesse, mida rohkem tuntakse küll Ceaușescu paleena. Siim oli seal oma esimesel Rumeenia-komandeeringul juba käinud, nii et kõik klappis hästi. Ilm oli nii palju õnneks paranenud, et konstantne vihmasadu oli lakanud ja tuul ka päris tormi mõõte enam välja ei andnud. Suvest oli asi sellegipoolest kaugel, joped-sallid-mütsid tuli ilusti selga ajada.

Üks neljast fassaadist.

Palee ise on hiigelsuur, võibolla annab mõõtmetest mingi ettekujutuse fakt, et pildil nähtav fassaad on üks neljast - maja on igast ilmakaarest vaadates selline. Tegu on maailma kõige raskema hoonega! Parlamenti sisse saab minna üksnes giidiga, olin eelmisel päeval helistanud ja meile kohad broneerinud. Imelikul kombel keegi tegelikult ei küsinud, et kas me oleme end gruppi registreerinud. Ju siis need asjad organiseeruvad seal ise. Sisse saamiseks tuli turvameestele loovutada oma isikut tõendav dokument, vastu anti kaela riputamiseks külastaja kaart. Lisaks tuli läbida turvakontroll, selline nagu lennujaamaski. Kui tervel grupil need protseduurid tehtud said, siis kondasime mööda suuri saale, üks uhkem kui teine. Põrandad on tehtud marmorist, laes kristall-lühtrid, akende ees kullaga tikitud kardinad...

Vaade palee rõdult Bulevardul Uniiri'le.

Hoone ise on täpselt sama vana kui mina, ehitust alustati 1983. aastal ja lõpetati 90ndate keskpaigas. Sees liikudes muidugi ei tundu, et see nii kaasaegne on, sest kõik on nagu mõnes vanaaegses kuningapalees. Et maja ennast ja seda ümbritsevat kompleksi ära mahutada, lammutati seal enne olnud hooned lihtsalt ära. Nendes elanud inimesed tõsteti välja ja kui keegi keeldus lahkumast, siis oli see tema valik. Buldooserid lükkasid majad sellegipoolest ümber. Palee suurelt rõdult avaneb muljetavaldav vaade, aga eks taoline ehitamisviis lisab ilule kibedat mekki. Suur ja lai tänav, mis rõdult paistab, on Bulevardul Unirii ja see on täidetud (mittetöötavate) purskkaevudega. Tegelikult üritas  Ceaușescu jäljendada Prantsusmaal asuvat Champs Elysees'd ja tal õnnestus see isegi üle trumbata, sest antud tänav on mõned meetrid pikem ja laiem.

Selleltsamalt rõdult pidas Ceaușescu rahvale oma tähtsaid kõnesid ja toimus ka kurikuulus vahejuhtum, kus Michael Jackson tervitas fänne hüüdes "Hello Budapest!". Räägitakse just Michael Jacksoni apsakast, aga natuke uurides tuleb välja et Bukaresti ja Budapesti sassiajamine on hoopis levinum ja seda on teinud ka teised kuulsad bändid-artistid. Asi tipnes eriti "naljaka" seigaga 2012. aastal, kus 400 hispaanlasest jalgpallifänni sõitsid omadele kaasa elama Budapesti, aga kohapeal selgus, et mäng on hoopis Bukarestis! Vastulöögina pandi käima kampaania Bucharest not Budapest, mille abil loodetakse lõputu segadus ükskord ära klaarida.

Parlamendis viidi meid ka katusele ja keldrisse. Viimane osutus mõningaks pettumuseks, sest mina lootsin näha neid suuri-pikki koridore, kus Top Gear autodega rallimas käis. No sinna meid ei viidud, vaid käisime lihtsalt paaris maa-aluses ruumis ja siis tulime üles tagasi. Giid ütles, et läbi ja lõhki ei tunta maa-alust osa praegugi, seal on palju käike ja ruume, osaliselt on need siiani lõpetamata. Ceaușescu tahtis, et tal oleks põgenemise tarvis tunnelid nii rongijaama kui lennujaama kui igale poole mujale. Päriselt neid käike vist siiski ei eksisteeri. Kokkuvõttes on see ühe suurusehullustuses mehe mõttetult lahmakas maja. Ei kujuta ette ka millised on taolise hoone ülalpidamiskulud... Tegelikult on valdav osa majast kasutuses, nii et asjal on mingigi mõte sees. Olime ekskursioonil umbes 2 tundi ja meile öeldi, et nägime laias laastus 15% kõigest. Villem pidas pika ekskursiooni vastu, nühkis käpuli hoolega marmorpõrandaid ja vajus lõpuks üldse magama ära.

Otsime bussipeatust. Ei leidnudki :(

Peale paleekülastust nägi kavandatud programm ette turistibussiga sõitmist. Tundus, et nii on mugavam vaatamisväärsustele läheneda. Olin umbkaudu vaadanud, kus peatused asuvad, aga sattusime nende leidmisel siiski raskustesse. Helistasin veel Siimule ja küsisin nõu ning jalutasime enda meelest nendes kohtades, kus peatused peaks olema. Ei näinud kuskil. Lisaks sellele ei näinud me kuskil ka ühtegi turistibussi, tavaliselt on neid igal pool. Arvestades, et buss peaks käima iga 15 minuti tagant, oleks me mõnda pidanud ikka kohtama... Kuna sihitu otsimine tundus üsna mõttetu, tegime hoopis tiiru vanalinnas ja lõunatasime seal.

Tiirutasime vanalinnas.

Bukaresti vanalinn ehk Lipscani on väiksem kui Tallinna oma, seda põhiliselt sõjakahjustuste ja Ceaușescu lammutustööde tõttu. Räägitakse, et see läheb aasta-aastalt ilusamaks, tehakse rohkem korda. Ebatavaline on, et seal ei ole keskset väljakut, nagu muidu vanalinnades kombeks. Sellepärast on mul seal siiani natuke raske orienteeruda, muidu on alati mingi keskpunkt mille järgi end positsioneerida. Aga muidu on nagu üks vanalinn ikka - kivisillutis, vanad majad ja palju restorane-baare-poode.

Tegime veel viimase ponnistuse leida turistibussi peatust ja kui see ikka veel ei õnnestunud, läksime hoopis metroosse. Sõitsime Herastrau parki, tegime jalutuskäigu triumfikaareni ja teistkaudu tagasi. Ilm oli endiselt sügisene, ilma kinnasteta hakkasid lausa

Igaühel omad emotsioonid. Triumikaare juures :)

käed külmetama, päike polnud kogu päeva jooksul nägu näinanud. Kell hakkas juba piisavalt palju saama ning otsustasime suunduda tagasi koju. Jäime loomulikult metroo tipptundi, õnneks tähendab see ainult palju rahvast ja mitte ummikutes ootamist :)

Samal ajal hakkas Siimu tööpäev lõppema ja me võtsime plaani tema töö juurest läbi jalutada et koos alguses poodi ja siis koju minna. Metroost tagasi maa peale jõudes hakkas tunduma, et see polnud hea mõte. Langesid esimesed piisad, tuul tõusis. Jõudsime Ericssoni ette ja juba sadas. Jalutuskäik poodi oli kõike muud kui meeldiv, vihma tuiskas, riided said märjaks ja külm hakkas. Igatahes pole see tee kunagi nii pikk tundunud.

Siim asus poes oma perekonnale kohalikku kaubavalikut tutvustama, me Villemiga seadsime sammud kodu poole. Tüki aja pärast saabusid nad ostutuurilt ja koos asusuime kottide sisu revideerima ja degusteerima. Aga ilmaga tõesti ei vedanud! Teadupoolest tundub ükskõik kui ilus koht külmas ja vihmas üsna kole, nii et Bukarestist mingit erilist muljet neile vist küll ei jäänud :)