Nädal 8 - vol4

MERE ÄÄRDE II - COSTINESTI

Teel :)

Eks mul oli selle sõitmise pärast väike ärevus sees küll. Liiklus on siin üsna närviline ja isegi kui ei oleks, siis on koht ikkagi täiesti võõras. Selge oli ka see, et ühel hetkel läheb kottpimedaks. Eesmärk oli selleks ajaks linnast välja suurele teele jõuda. Meie kodu on mere äärde minemiseks täpselt vales linna otsas - niisiis tuli sõita kas läbi või ümber terve Bukaresti. Ma valisin ümber sõitmise :) Õnneks siin on selleks loodud mõistlikud tingimused, ümber linna kulgeb tee, sisuliselt sama nagu Tallinnaski. Siim oli kaardilugeja ja mõningate ärevate hetkedega (põnevad vasakpöörded kohas, kus foori ei ole ja peateel on katkematu liiklusvool) jõudsime pimeda saabumiseks kiirteele.

Olen aru saanud, et see on üks vähestest Rumeenias. Koos sinna jõudmisega sai meile osaks kaks mitte nii meeldivat üllatust. Esiteks - lubatud 120-130 km/h asemel venisime meie nii umbes 100ga, sest kiiremal sõidul hakkas tunne, et tõuseme kohe lendu. Dacial oli selgelt kuues käik puudu, pöörded olid kohe laes ja undamine vali. Müratasemele andis oma osa ka teine pettumus - see paljuräägitud kiirtee ei olnud üldse mitte mingi suurem asi. Sõidusuunad olid eraldatud küll, aga asfalt ei olnud sile, tekkis tunne nagu sõidaks rongis! Kuuldavasti ehitas ka selle tee Ceaucescu oma suurusehullustuses. Või vähemalt alustas, lõpuni ta teadupärast väga midagi ei teinud. Tundus et antud ajajärgust see tee tõesti pärineb. Nii me siis kulgesime seal, aga pean tunnistama et sõitsin ka paljudest teistest (Daciatest!) ikka mööda ka :) See tekitas Siimus kohe küsimuse, et kas ma ikka vaesele masinale liiga ei tee ;)

Tegelikult oli nii, et ühel hetkel läks tee paremaks ja lõpuks kohe väga heaks. Nähtavasti ongi nii, et Bukaresti poolne osa on kõige vanem ja mida edasi mere poole, seda hiljutisem ehitus on. Aga tee oli pikk... Tegime vahepeal ühe peatuse. Bensiinijaamu on tee ääres palju, aga muud seal vaadata pole. Täiesti pime oli ju ka, nagunii ei oleks näinud. Mõne aja pärast sain aru, et Dacia vist ikka päris ära ei lagune ja sõitsin natuke kiiremini. Aga lubatud 130 km/h pidevalt rauas hoida ikkagi ei tihanud. Vahepeal üllatas meid teemaksu putka. Õnneks oli meil ikka sularaha ja jäime 13 lei (ehk 3€) võrra vaesemaks :)

Sihtkoht oli Costinesti, mis on Musta mere äärne väiksemat sorti asula. Kuna liikusime autoga, siis oligi meie soov pigem käia kohtades, kuhu rongi-bussiga oleks olnud tülikas minna. No ja muidugi on seal üleüldse ehk vähem rahvast. Suutsime õigetest kohtadest ära keerata ja jõudsime kohale. Googlemaps juhatas meid paika, kus meie külalistemaja ei olnud. Tulime autost välja, vaatasime ringi. Olid teiste nimedega peatuspaigad. Kell oli juba 23.30, õnneks olin hoiatanud, et tuleme hilja. Ühe hotelli õues oli noormees, küsisime teed. Ta ei osanud meid juhatada. Proovisin veelkord telefoni navigatsiooni aadressi sisestada, sel korral õnnestus ning varsti peatusime Anacris külalistemaja ees. Nooremapoolne peremees näitas meile toa kätte, oli igati lahke ja jõudis veel anda soovitusi erinevateks aktiviteetideks. Vedasime oma kompsud üles ja proovisime end sisse seada. Kuna beebivoodit seal ei olnud, siis võtsime Villemile kaasa tavalise madratsi. Mul korraks hakkas küll hale, et me oleme voodis ja tema vaeseke lihtsalt põrandal. Aga saime talle voodi ja kapi vahele pesa teha, nii et see oligi peaaegu voodi moodi. Villem muide magas terve sõidu maha, nii et kui meie oleksime nüüd väga tahtnud magama hakata, siis tema nii ei arvanud. Trallisime toas nii umbes poole kaheni öösel ringi, kuni mul õnnestus ta magama kussutada :)

Äratus oli kukelauluga. Ja siis veelkord kukelauluga. Ja veelkord... Selgus, et kukk kireb kuskil ligiduses terve hommiku ja päeva, mitte ainult paar korda äratuseks nagu viisakas oleks. Tegelikult mulle tundus, et neid oli mitu. Ja nad elasid väga lähedal, vist naabrite juures :)

Hommikusöök.

Kui kukk oli oma töö korralikult teinud ja meid üles ajanud, algasid söögiotsingud. Meie ööbimiskohas hommikusööki ei pakutud ja me polnud ka kaasa eriti midagi varunud. Nagu külalistemaja peremees oli öelnud, hakkab hooaeg lõppema ja kui see läbi on, siis võib seal täiesti nälga surra. Meil tuligi selline tunne. Kõmpisime ringi lootuses, et midagi peab ju kuskil olema. Need mis olid, olid kinni. Lõpuks pidime leppima pirukaputkaga. Siin on kõikjal hästi populaarne selline kringlikujuline saiake, mida kutsutakse covrig. Ma isegi ei ole seda söönud, sest ta ei tundu kuigi ahvatlev. Lihtsalt sai ju. Covrigil on aga veel variatsioone - meie ostsime sel korral covridog'i, mis on rumeeniapärane hot-dog. Või siis tegelikult lihtsalt viineripirukas :) 

Hommikusöök keres, läksime tagasi ööbimispaika, panime kompsud auto peale ja sõitsime randa. Tegelikult oleks vabalt võinud ka jalgsi minna, aga kui auto juba oli, siis tuli teda ka kasutada. Muidugi lähenesime alguses valelt poolt, sattusime kitsastele tänavatele ja lõpuks kui tundus, et nüüd selle tee lõpus ongi meie sihtkoht, siis selgus, et on küll, aga sinna on postid ette pandud, et autoga läbi ei saaks. Ümbrus hakkaski juba kahtlaselt parki meenutama :) Tuli tagurdada ja manööverdada. Ma manööverdasin end korraks sujuvalt hekki ja pidin otsad andma, kui pärast tähelepanelikul vaatlusel selgus, et oksad on jätnud küljepeale kriimud. Muretsesin selle pärast ikka päris palju, aga mõni aeg hiljem selgus, et kriipsud saab näpuga maha nühkida :) Huhhh....

Costinesti rand.

Sõitsime tuldud teed tagasi ja lähenesime õigelt poolt. Jõudsime randa. Rahvast oli, aga üldiselt käis rannaäärses jalakäiate tänavas vilgas töö, nimelt sulgemine :) Pandi kokku laudu-toole-lette-kaupasid, osad asutused olidki juba kinni. Njah, kuigi meie jaoks kestab veel täielik suvi, on hooaeg sisuliselt läbi. Rannas aga oli rahvast täiesti arvestatavalt. Ei tea mis juulikuus veel toimub, on vist mitu kihti inimesi. Kuigi seal oli ikka kohutavalt risu täis liiv, kommipaberid ja suitsukonid... Mina ei tea miks see nii peab olema. Arusaadavalt on suve jooksul sealt üle käinud massiliselt inimesi, aga seetõttu tulebki randa hooldada ja puhastada. Mulle tundus, et seda paraku ei tehta. Üldiselt ei olnud liiv ka kollane, vaid pigem hallikas. Aga no pole mõtet viriseda, ilm oli ilus, vesi soe ja ikkagi oli täitsa mõnus päevitada ja ujuda.

Rannapäeva lõpetuseks sõime lähedalasuvas söögikohas kala. Ega me ise ka täpselt ei

Üleval ahven, all meriärn.

teadnud, mis elukaid me üldse tellisime, usaldasime teenindaja soovitust. Toitu oodates aitas telefon hädast välja ja tõlkimisel selgus, et Siimule tuleb chefal ehk kefaal ehk meriärn ja minule biban  ehk ahven. Lisandi valimine polnud kergem. Me kumbki ei tahtnud enam toda maisiputru, polentat. Teenindaja soovitas traditsioonilist asja nimega mămăligă (hääldus: mõmõligõ). No proovime! Tulid taldrikud. Kummagi peal oli terve kala! Ja ikkagi see kollane maisimöks!! Noh, hilisemal uurimisel sain teada, et polenta on itaaliapärane maisipuder ja mămăligă ongi seesama asi Rumeenia moodi... Vot kus vingerpuss! Bukarestis kutsuvad kõik seda siiski polentaks. Jälle targem. Aga toit oli maitsev! Kuigi minu meelest peaks ahvenal olema hirmsasti paju luid, siis sellel polnud. Ju on mingi Musta mere eripära. Ja maisiasi oli ehk kõige parem nendest, mida siiani saanud olen.

Papanasi.

Magustoidust peab ka rääkima. Tiramisu oli tavapäraselt hea. Siim aga proovis jälle üht Rumeeniapärast sööki - papanasi. See oli ülimagus ja ülimaitsev (minumeelest vähemalt). Kaks sellist pontšikut on ühele inimesele selgelt liiast! Nii et ma sain teise ise ära süüa :)

Saturn Musta mere ääres.

Et auto ikka täie ette läheks, sõitsime õhtupoolikul ümbruskonnas ringi. Üldiselt on selakandis kõik üks suvituspiirkond, mingeid väga suurejoonelisi vaatamisväärsusi ei ole. Costinestist Bulgaaria piiri poole tulevad riburada rannad nimega Olimp (oli omal ajal kohaliku kompartei kuurort), Neptun, Jupiter, Venus, Saturn... Laias laastus nägid nad kõik sarnased välja, natuke nõukaaegsust ja mingil määral kaasaegsust. Vahepeal oli veidi tühja maad, sõitsime kottpimedas metsa vahel ja siis korraga oli jälle eredalt valgustatud asula, tänavad rahvast täis. Igatahes olid need kohad turistilikumad kui meie peatumispaik Costinestis. Rallisime mööda neid piirkondi, kuigi üsna pea läks täitsa pimedaks ja võtsime suuna tagasi oma külalistemajja. Vedasin Villemi otse autost tema ajutisse voodisse. Istusime veel natuke õues ja tegime plaane järgmiseks päevaks, aga peab tunnistama, et õhtud on juba küllalt jahedad, niisiis pagesime tuppa ära.

Nädal 8 - vol3

MERE ÄÄRDE I
KUIDAS ME PAARIKS PÄEVAKS AUTOOMANIKEKS SAIME

Septembri esimesel nädalavahetusel suundusime Musta mere äärde. Mõtlesime ja kaalusime pikalt, kuidas sinna jõuda - kas bussiga, rongiga või hoopis rendiautoga. Kuskil kuu aega varem mõtlesime, et läheme kindlasti rongiga. Kui Siim seda töö juures kolleegidele rääkis, siis nad hoidsid peast kinni ja ütlesid, et ärge minge. Et te ei taha rongiga minna. PÄRISELT ka ei taha. Sellist infot tuli nii palju kordi, et mul on hetkel tekkinud juba sportlik huvi teada saada, mis seal rongis siis on. Peab kunagi ikka ette võtma :) Tahtsime kohale sõita kohe reede õhtul peale tööpäeva, et laupäeval saaks mõnusalt suvitada. Rongiajad meie plaanidega aga väga ei klappinud, nii et see variant jäi ära.

Järgmisena võtsin ette uuringu busside kohta. Ajad klappisid natuke paremini. Hakkasin mõtlema, et kuidas seal bussis Villemiga ikka olla on. No ehk saab hakkama. Arvutasin pileti hinnad ja juurde ka taksosõidud, mida kindlasti tuleks lisaks teha. Samal ajal uurisin autorenti ja leidsin, et buss+takso tuleb sama hinnaga mis kolmeks päevaks kõige odavam auto. Mugavuse hind on sel juhul kütus. Uurisin-puurisin ja lõpuks otsustasime rendiauto kasuks.

Peilisin Google tõlke abil välja firma, mille aadress oli siinsamas lähedal. Kodulehel oli kirjas, et Bukaresti piires toovad veel auto tasuta kohale ka! See oleks ikka superluks. Kogu info oli rumeeniakeelne, niisiis saatsin ühel laupäeva õhtul umbes 22.30 meili paari küsimusega. Paarikümne minuti pärast oli inglise keelne vastus olemas. Ilus! Tundub, et saab asja :)

Et asi oleks tõeliselt Rumeenia stiilis, rentisime Dacia Logani, mis teadupoolest on Rumeenia auto. Tegelikult see ettevõte pakkuski ainult Daciaid. Mingid eriliselt head masinad need ju pole, aga meile oli tähtis et saaks soodsalt midagi, mis kohale viiks. Lisaks kohalikule autole saime ka Rumeenia stiilis asjaajamise, et asi paremini mõistetav oleks, teen väikse kokkuvõtte meilivahetusest:

Maiki: Tere! Olen huvitatud Dacia Logani rentimisest. Kas kodulehel toodud hind sisaldab kõike või lisandub veel midagi? Kas saan õigesti aru, et Bukaresti piires toote auto tasuta kohale?

Autorent: Kodulehe hinnd ei sisalda käibemaksu. Logani hind kolmeks päevaks on x €, deposiit x €. Kohaletoimetamine on tasuta. Kui soovite renti kinnitada, saatke mulle meil.

Maiki: Saan siis aru, et selles x € sees on ka käibemaks? Midagi lisaks ei tule (lisakindlustus vms)? Ma elan Ilfovi maakonnas, Rezervelori tänaval, kas siia ka auto koahle toimetate? Tahaksin, et pärast ka siia autole järele tuleksite, kuidas see hinda mõjutab?

Autorent: Jah, kõik on hinnas.

Maiki (omaette arvuti taga): AH? Ma küsisin palju rohkem küsimusi.

Autorent (kahe minuti möödudes): Kohaletoimetamine on tasuta ainult Bukaresti piires või lennujaama.

Maiki (kohaletoimetamise osas loobununa): Sooviksin reserveeringu kinnitada nendeks kuupäevadeks. Kättesaamise osas olen paindlik, reedel vahemikus 12-16. Mis nüüd edasi, kas vajate ettemaksu või mingeid dokumente?

Autorent: Maksmine toimub auto kättesaamisel. Siis on vaja ka koopiat juhiloast ja id-kaardist.

Maiki (jällegi omaette): nii, aga kuidas siis selle kättesaamisega jääb???

Autorent: Helista mulle kättesaamise päeva hommikul.

Maiki: Selge, helistan siis. Ma sooviksin, et tooksite auto võimalikult lähedale. Minu aadress on Rezervelor xx, see on 1 km Bukaresti piirist. Peate ise ütlema kuhu tulete. Äkki kaubanduskeskuse parklasse siis, see peaks jääma Bukaresti? Mul on väike laps ja pean oma käikusid planeerima. Teen dokumentidest vajalikud koopiad. Maksan sulas, kas peab olema eurodes või sobib ka kohalik raha?

Autorent: Okei, auto tuuakse kaubanduskeskuse juurde. Ma ise elan lähedal Ten Blocks Residence piirkonnas.

Maiki (hoiab jälle peast kinni, sest küsimusi oli rohkem): Ten Blocks on tõesti väga lähedal, 2,8 km minu majast. Saaksin kaubanduskeskuse juurde tulla vahemikus 12.30-15.00. Helistan siis.

Kui see reede kätte jõudis, siis helistasingi. Härra teisel pool toru ütles, et ta helistab mulle kui kohal on. Mina vastu, et ma tahan ikka täpsemalt teada, sest ma päris välgukiirusel kohale ei jõua. Hea küll, leppisime umbkaudses kellaajas kokku ja ta pidi helistama, kui tulema hakkab. Hakkasin siiski ise enne kõne saabumist liikuma, kuskil poolel teel helises telefon ja teatati, et auto on kohal. Oehhh...

Meie ratsu :)

Näost-näkku suheldes oli tüüp muidu täitsa normaalne. Auto läikis nagu prillikivi ja üelandmine sujus väga hästi. Lõpetuseks ma küsisin, et kas esmaspäeval saaks ikka autole minu maja juurde järele tulla, olen vajadusel nõus selle eest lisaks maksma. Ja vastus: "Jah muidugi, pole mingit probleemi." Ja kirss tordil: "Ma oleks ka praegu võinud sinna sõita, aga te ju ei öelnud kuhu tulla." Johhaidii ja valleraa! Ma ei osanud selle peale muud teha kui naeratada ja tänada.

Vähemalt oli auto käes ja tundus, et polnudki teab mis vana parsa. Siim lippas töö juurest ära ja koos viisime auto koju. Olin ju Villemiga käruga tulnud ja turvatooli ilmselgelt käe otsas kaasa ei vedanud. Niisiis tuli tooli järgi sõita. Paigutasin oma punase rallimasina maja ette ja läksin tuppa asju pakkima ning võõral maal autorooli istumiseks moraalselt valmistuma :)

Nädal 8 - vol2

VILLEM 9 KUUD!

Neid kuu-sünnipäevi on selgelt liiga sageli. 5. septembri hommikul kell 10 turgatas mulle järsku pähe, et täna on jälle lapsel sünna. Saatsin Siimule sõnumi, käisin poes, ostsin koogi ja küünla. Siim jõudis koju ja mõne aja pärast pahvatas, et appike, täna ju 5. kuupäev. Ta polnud mu sõnumit märganud. Nii tähtis päev siis :)

Kui see piinlik osa mööda sai, siis tõime ikkagi koogi välja ja pidasime traditsiooniliselt sünnipäeva ära. Viimase kuu jooksul on Villem viimistlenud juba omandatud oskusi - püsti tõusmine ja tagasi maha potsatamine on väga käppa saanud, kukkumisi tuleb ette haruharva. On igas mõttes osavam ja tugevam kui varem. Peenmotoorika on muutunud paremaks, suudab põrandalt pisikesi purusid näpu vahele võtta ja üldse igasugu pisikesi asju näppida. Üha rohkem sööb inimeste toitu. No mitte mingit saumiksriga udupeeneks töödeldud köögivilja, vaid tavalist kartulit-kastet, kalasuppi, näkileibasid, kaerahelbeputru... Õnneks on kliima mahenenud ja on võimalik pliiti kasutada :)

Mõned korrad on käed seistes lahti lasknud, aga seda on nii vähe, et ei tasu isegi mainimist. Hambaid on endiselt kaks, lisa ei paista hetkel kuskilt. Juukseid on tal ka võrreldes varasemaga täitsa palju, aga ta on nii üliblond, et fotodelt paistab ikka nagu kiilakas :)

Nii siis saabus lapsele priiuse põlistumise päev (idee autorlus kuulub Heikile ja Kristale) - Villem sai 9-kuuseks ehk on olnud rohkem väljas kui sees ;)

Nädal 8 - vol1

MIS ON UUS SEPTEMBRIKUUS

Tabasin end mõttelt, et täna algas uus õppeaasta. No 1. september oli küll pühapäev, aga just esmaspäevast algab jälle kõik otsast peale. Ja esimest korda elus ei tähenda see mulle mitte midagi. Koolipinki ei nühi ma muidugi enam ammu, aga õpetajale on sepembri algus tähtsamgi kui 1. jaanuar :) Kerge nostalgia hinges, kirjutasin oma armsatele kolleegidele Sipsikus väikese tervitusmeili.

Lasteaed nimega Kids Club.

Siin minu kodu lähedal on ka lasteaed. Tundub, et see on uuem, tõenäoliselt ehitatud samal ajal kui kogu muu arendus siinkandis. Meil Eestis muide ei leidu kindlasti ühtegi sellist lasteaeda - 5 korrust! Minu (ja Eesti seaduseloojate) arvates ei vasta see kuidagi tuleohutusnõuetele. Ühtegi muud evakuatsioonitreppi vms ma ka kuskil näinud pole.  Hoonesse viib sisse kõrge trepp, pisikestel jalgadel sealt küll mugav üles minna pole. Ükspäev nägin kuidas grupp lapsi sealt välja tuli ja kuskile läks, helkurveste polnud kellegi seljas :) Maja taga on tillukene hoov mõne atraktsiooniga. Seal ma pole näinud kunagi kedagi mängimas. Võibolla ma pole lihtsalt õigel ajal juhtunud mööda käima. Ma muidugi ei tea, kas see on era- või riigilasteaed. Tegelikult ma ei tea, kuidas siin üldse alushariduse süsteem toimib. Niipalju vaatasin selle sama maja kodulehelt, et päevakava tundub meie omale üsna sarnane. Ei tea palju siin haridusvallas kommunismipärandit on - teadupärast siin Nõukogude Liitu küll polnud, aga kommunismi üritati viljeleda küll.

Siim otsustas taas hakata vaikselt spordiga tegelema, käis paaril õhtul peale tööd jooksmas. Maja ümber lagendikel on ka mõned teed, mida mööda on kindlasti täitsa hea joosta, pole autosid ega midagi. Aga on koerad. See oli vist kolmas või neljas kord, kui ta jooksmast saabus ja ütles, et sel korral ta korjas maast üles ühe pika puutoika ja peaaegu pidi seda ka kasutama. Uhh, õudne. Kui koertele muu huvi ei paku, siis jalgrattad või jooksvad inimesed tõmbavad neid nagu magnetiga. Ega nad (loodetavasti) ei tahagi hammustada, aga see haukuminegi ajab juba hirmu nahka. Peale seda vahejuhtumit oli vabas õhus jooksmisega asi ants ja mõne aja pärast hoopis spordiklubi kaart taskus :)

Meil Villemiga pole siiani õnnestunud oma treeninguid jätkata. Käisime enne kaks korda nädalas Pelgulinna Sünnitusmaja Perekeskuses ujumas. See oli nii mõnus ja Villem oli väga tubli, sukeldus ja kukerpallitas ja mis kõik veel. Nüüd on paus juba 3 kuu pikkuseks veninud ja põgusad basseinitamised on näidanud, et õpitud asjad on meelest läinud. Niisama hullata talle muidugi meeldib, aga kui enne ta reageeris sõnale "sukeldu" silmade ja hinge kinni hoidmisega, siis see on praegu kadunud. Kindlasti tuleks harjutamise peale jälle meelde, aga ma pole leidnud sobivat kohta. On olemas vähemalt kaks Perekeskusele sarnast asutust, aga mingil põhjusel küsitakse seal hingehinda, no nii 22€ ühe ujumiskorra eest. Täiesti veider! Elatustase on siin madalam, ei tea siis kes seal siis käib. Tavabasseinides on vesi natuke liiga külm ja ebasobiva sügavusega. Peaksin siiski kätte võtma ja tegema veel ühe põhjaliku otsimise. Sportlikku vormi peab ikka hoidma :)

Nädal 7 - vol2

KOLM JA NULL

Sünnipäeva hommikul oli ilm selline, et samahästi oleks võinud see 30. august Eestis olla. Kraade oli nii 16-17, ikka täitsa külm ja tuuline. Ei tea kust see nüüd tuli. Tõenäoliselt on tegu siiski mööduva nähtusega. Hea meel oli selle üle, et olime otsustanud mere äärde sõitmise natuke edasi lükata :)

Sünnipäeva puhul olime otsustanud minna õhtul linna sööma. Ilm hakkas pärastlõunal õnneks juba paranema. Bukarestis on üks väga populaarne koht, nimeks Caru' cu Bere (võib kõva häälega välja öelda ja siis natuke naerda küll). See on tegelikult õllekas, üks vanemaid siin, avati juba 19. sajandi lõpul. Interjöör on ilus. Ise ma seal pilte eriti ei teinud, sest telefon hämaras eriti hästi ei pildista, aga soovitan vaadata SIIT.

Uhke tool :)

Koht on menukas, seega panime juba nädala alguses laua kinni. Jõudsime kenasti kohale, meie laud oli teisel korrusel. Kohe küsiti, et kas soovime lapsele tooli. Muidugi soovisime. Esialgu pakkisime käru kokku, et kitsast keerdtrepist üles minna ja siis katsusime end kuidagi laua ümber ära mahutada. Saime käru ära paigutatud, kui saabus lapsetool. Roosa ja plastmassist!! Midagi rohkem interjööriga mittesobivat oleks raske välja mõelda :) Kobakas tool ei tahtnud hästi laudade vahele ära mahtuda ja meid suunati teise lauda, mis asus nurga taga. Nii et meil kadus ära vaade tervele saalile. Võta nüüd kinni, kas tõesti poleks andnud tooli mahutada või ei tahtnud nad seda roosat plastmasskobakat rõdu serval teistele külastajatele demonstreerida... Igatahes oli nagu oli. Kuidagi kitsas oli ikkagi.

Meie menüü.

Menüü oli lõputult pikk, täis vähem või rohkem rumeeniapäraseid toite. Siim oli kuulnud, et söökidel pole viga, on head. Proovisime siis mitmeid asju, alustuseks juustupallid ja lihapallid. No polnud viga, nagu juustu- ja lihapallid ikka. Järgmiseks võttis Siim lambaliha, mina karpkala, lisandiks polenta (maisipuder), mis on siin traditsiooniline ja väga popp, umbes sama tavaline nagu meil kartul. Toit saabus kahtlaselt kiiresti. Üldiselt nägi see üsna õnnetu välja ja maitses sama õnnetult :( Kuiv ja prosta. Kastme kasutamine on siin üldse haruldane nähtus, heal juhul saad (lisaraha eest muidugi) ketšupit või majoneesi. Polenta oleks nagu hommikust saati potis kuivanud ja kala oli kah vilets.

Vahepeal oli meie kõrvale sadanud umbes 5 laudkonda inimesi, kes pidasid vist mingit pidu. Selle ajaga kui me olime poole peal, olid nad juba 3 käiku ära söönud. Ülikärmelt käis nii toitude lauda toomine kui ka nende konsumeerimine. Me vaatasime neid rahumeeli ja otsustasime siiski ka magustoitu proovida. Tegime omastarust turvalised valikud - šokolaadikook ja tiramisu. No polnud viga, aga ka ei midagi erilist...

Katsusin telefoniga tantsijaid jäädvustada.
Jäi udune ja selja tagant :)

Mingil hetkel hakkas all korrusel ka šou, esinesid tantsijad. Lauad, mis alguses olid üsna tühjad olid selleks hetkeks kõik hõivatud ja kogu asutus pilgeni rahvast täis. Ära minnes mõtlesime, et neid sadu näljaseid suid mingi gurmeesöögiga toita olekski vist palju tahetud. Siim oli väga rahulolematu, et juubeliõhtusöök sedasi nässu läks. No nässu ei läinud, aga ei maitsenud. Koht iseenesest on täitsa lahe ja sinna võib minna selleks, et juua klaas õlut või veini. Söögist on parem loobuda :) Või siis ei tohi ootused liiga kõrged olla.

Muinastulede öö Rumeenia moodi.

Järgmisel päeval saabusid külla Reigo ja Britta, nad polnud meie juures veel käinud. See polnudki niiväga sünnipäev, aga kartulisalatit hakkides tuli korraks selline tunne küll :) Ahh, samal päeval oli ka muinastulede öö. Lõkke eest oli küünal, aga merd ei suutnud kuidagi tekitada... Igatahes oli mõnus istuda ja juttu puhuda, Villem magas rahulikult oma voodis. Üldse oskab ta end külaliste ees kahtlaselt hästi üleval pidada :)

Sünnipäeva nädala lõpetas järjekordne basseinitamine. Ilm oli soe, mõned pilved siiski eksisid vahepeal päikese ette ära. Jõudsime bassu juurde ja meie üllatuseks oli seal ainult käputäis inimesi. No tõesti! Lastebasseinis polnud ühtegi last, vabu toole oli jalaga segada. Meil polnud rahva vähesuse vastu loomulikult midagi, saime oma laagri mõnusalt laiali laotada. Ei tea ainult, millal basseinid päris kinni pannakse, kui nädalavahetuselgi kliente ei jagu. Eks siingi algab kool ja argielu. September on käes!

Nädal 7 - vol1

SÜNNA LÄHENEB...

Ma avastasin, et olen blogiga natukene ajast maha jäänud. Proovin algava nädala jooksul teha väikese spurdi, et meie tegemised ikka natuke päevakajalisemad oleksid :) Nüüd siis augusti viimase nädala juurde :)

Uue nädala algus üllatas väikese kliimamuutusega. Arvestades olusid oli ootamatult külm ja vahepeal sadas isegi vihma. No tegelikult sai ikkagi lühikese varrukaga käia, nii et päris sügis saabunud ei olnud. Selle nädala suursündmus oli kahtlemata minu sünnipäev :) Õnnestus mul ju ära puigelda suure peo korraldamisest, aga eks sünnipäeva lähenedes hakkas natuke kahju ka, et kogu see triangel ära jääb :) Vaaritamine, lilled, kommid nii kodustelt kui töö juurest - selles ikkagi on oma võlu. Aga seekord siis teisiti!

Mõni päev enne suurt juubelit leidsin postkastist pakiteate. Esiteks oli tegu selle kätte saamisega, sest meie postkasti lukk on üks igavene nikerdis. Peale mõningast muukimist õnnestus see siiski lahti saada. Tutvusin leitud väikese paberiga põhjalikult, aga ei suutnud mitte kuskilt tuvastada postkontori aadressi. Otsisin siis siinse posti ametlikult kodulehelt meie asula postkontori aadressi välja ja otsustasin järgmisel päeval sammud sinna seada. Googlemaps näitas, et sinna on u 3 kilomeetrit! Kuna postkontor ei asunud mitte linna pool, vaid just vastupidises suunas, siis ei läinud sinna ka ühtegi transporti. Aga soov saabunud pakki kätte saada oli suur ja mis see mõni kilomeeter ikka jalutada on :)

Järgmisel päeval sisestasin telefoni Googlemapsi aadressi ja hakkasin juhatatud suunal kõndima. Valisin lühema tee, mitte 3 vaid 2,4 kilomeetrit. Üsna pea leidsin end loomulikult kruusateel. Väga hull see siiski polnud, sai käruga läbi küll, niisiis otsustasin ikkagi edasi minna. Tee ääres oli väga palju ehitusjärgus majasid, paljudes käis töö. Keerasin nõutud suunas ja leidsin end peaaegu et porimülkas, ei tea kuidas see natuke vihma küll nii palju pahandust suutis teha! Laveerisin siis loikusid, pori ja ehitustandreid mööda. Järsku hakkas jälle asfalt ja elu läks ilusamaks.

Pakiavaja.

Õnneks oli postkontor tõesti minu leitud aadressil ja paberilipikut ning id-kaarti tädile ulatades tundus, et vist olen õiges kohas. Ma igaks juhuks veel üritasin märku anda, et ma rumeenia keelest midagi aru ei saa, mispeale ta naeratas ja midagi kirjutama hakkas. Njah, mõne minuti möödudes ulatati mulle jällegi see hästi tähtis vanakooli kaustik, kus ilusti olid tulbad joonitud. Panin näidatud kohta allkirja ja ulatatigi mulle pakk :) Päris raske selline.

Minu kingitused!

Minu üllatuseks oli mu perekond salaja meie aadressi välja uurinund ja täitsa raske paki teele pannud. Tagasiteel otsustasin ehitusplatse vältida ja hakkasin esialgu hoopis teisele poole kõndima. Kokkuvõttes tegin vist paraja ringi, ühel hetkel oli sisemine kompass täitsa sassis, ostsin poest jäätist ja lülitasin telefonist Googlemapsi jälle sisse. Mõningase jalutuskäigu järel olin tagasi tuttaval teel. Kogu see jalgsimatk oli tegelikult päris väsitav. Aga kodus pakikest avades leidsin sealt rohkesti eesti päritolu söödavat kraami, mille üle mul küll hea meel oli :) Mõni aeg hiljem ootas mind postkastis uus pakiteade, seekord osutas postkast veelgi suuremat vastupanu. Lõpuks andis lukk siiski järele ja järgmisest ümbrikust leidsin numpsikud eesti käsitööna valminud kõrvarõngad, saatjaks Piret ja Karin. Aitäh!

Nädal 6 - vol2

GRILLIPÜHAPÄEVAK

Selle nädala lõpetuseks oli plaanis minna koos Siimu töökaaslastega kuskile linnast välja grillima. Plaan oli tore, me polegi ju veel linnast kaugemale jõudnud. Ma muidugi suhtusin sellesse mõningase ettevaatusega. No ei taha küll eelarvamustesse takerduda, aga mingeid plaane on siin tehtud veel paaril korral, aga teoks pole need asjad saanud. Tavaliselt selgub ürituste ärajäämine ka samal päeval, nii et enne autosse istumist polnud ma kindel, kas üldse asjaks läheb.  Sel korral aga läks läks, kokkulepitud ajal olid kõik kohal, käidi poest läbi ja alustasime sõitu.

Mogosoaia park.

See linnast-väljas-koht tegelikult nii väga kaugel ei asunudki, jõudsime kiirelt kohale. Ma alguses arvasin, et läheme kuskile metsa :) Õigele eestlasele sobib ju ainult täielikult eraldatud koht, kus kilomeetri raadiuses ühtki teist puhkajat ei ole. Enda sõnutsi valisid nad koha, mis ei oleks liiga ülerahvastatud. Arvestades, kui palju autosid me seal kohe nägime, võis ette kujutada, et alarahvastatud paik see kohe päris kindlasti pole. Tegu oli tegelikult ikkagi pargiga, täpsemalt öeldes Mogosoaia pargiga, ja seal oli päris palju rahvast. Õnneks oli ala piisavalt suur, nii et tegelikult oli mõnusalt ruumi, et oma laager laiali laotada. Muruplats oli muljetavaldavalt mahukas, aga inimesed paiknesid ikka mööda puualuseid - päikese käes ei taha keegi olla. Grillimiseks olid ühiskondlikult kasutatavad grillid. Võis ka enda oma kasutada, aga siis ikkagi sealsamas teiste grillide juures. Päris igalpool sussutada ei tohtinud. Niisiis jäi osa seltskonnast lihamaterjaliga tegelema ja teine pool lebas niisama. Minul oli ainukesena kaasas midagi piknikuteki taolist, aga Villem hõivas selle suuremas osas, nii et ülejäänud pikutasid heina sees :)

Grill. Mici'd on sinistele pükstele
kõige lähemal.

Samal hommikul arutasime Siimuga, et mida siin üldse kombeks grillile panna on. Meil on suvehooajal müüa lademetes marinaadis liha, ribisid ja muud säärast. Siin poes ma midagi sellist pole näinud. Selgus, et grillitaksegi tavalist liha, ilma marinaadita. Valmistamise ajal lisatakse soola-pipart ja muid maitseaineid. Nojah, vist võib ka sedasi ;) Seekord olid päevakorral kanakoivad, mingid toorvorsti laadsed tooted, tavalised lihatükid ja terved tomatid. Lisaks on siin üks traditsiooniline grilliroog - mici'd. Tegu on kroketikujuliste hakkliharullidega, mis on maitsestatud erinevate ürtidega. Ma ühekorra ostsin neid poest ja tegin ahjus. Polnud üldse head, mõtlesin et miks inimesed neid küll lademetes ostavad. Nüüd siis selgus, et neid ainult grillitakse ja süüakse kindlasti sinepiga. Sel moel maitsesid need tõesti palju paremini. Kusjuures nüüd jäi mulle poes silma, et peaaegu kõikidel sinepitel on mici'de pilt peal. Me tõime Eestist kaasa ühe Põltsamaa sinepi, oleks pidanud selle sinna degusteerimiseks kaasa võtma, maitseelamus missugune ;) Muus osas oli grillimine täiesti tavapärane, liha kõrvale kuulus toorsalat ja õlu :)

Söövad :)

Sõime, pikutasime, ajasime juttu, mängiti palli jne. Villemil oli mitmeid nunnutajaid. Kusjuures esimest korda lasi ta seal teki peal püsti seistes mõneks sekundiks käed lahti ja ei potsatanud kohe istuma. Tundub, et järgmise oskuse omandamise protsess on algamas. Kui pimedaks hakkas minema (hämarduma hakkab nii 20.30 paiku), siis pakkisime kompsud kokku ja sõitsime linna tagasi.

Nädal 6 - vol1

DUDU METS JA KOERAD

Basseinitamise maratoni lõpetasime esmaspäeval. Käisime Brittaga (meeldetuletuseks - Siimu eestlasest töökaaslane) uuesti tolles veepargis, mida üks kord varemgi külastasime. Hüppasime spets bussi peale ja olime naksti kohal. Esmaspäev oli sinna minemiseks ülihea valik - rahvast oli vähem ja pilet soodsam. Ilm oli ülimalt mõnus ja suvitamiseks sobilik. Lebasime toolis ja basseinis ja päev veeres üsna kiirelt õhtusse. Peale kolmepäevast vees ligunemist veetsime Villemiga paar päeva täitsa koduselt. Oli vaja toibuda :)

Selle nädala jooksul on hakanud tunduma, et kliima hakkab mahenema. Õhtuti ja varahommikuti on õhk mõnevõrra kargem. Ühekorra panin öösel isegi rõdu ukse kinni, sest jahe hakkas :) Korrektsuse huvides pean ütlema, et tekki me ei kasuta, ainult tekikotti. Seega tegelikult eriti külm ei olnud. Päevad on muidugi endiselt palavad, aga 35 kraadini temperatuur enam ei tõuse.

Korraks kiikasime metsa alla.

Laupäeval läksime oma koduümbrust avastama. Ei olnud isu linnapeale minna, aga meie rõdult paistab mets. Täpsemalt on selle nimi Dudu mets. Eks ta tegelikult on selline natuke suurema pargi suurune, nii et mingi erilise põlismetsaga kindlasti tegu pole. Seadsime sammud ikkagi sinnapoole, kõndima pidime muidugi mööda autotee serva. Jõudsime metsani ja see paistis hirmus metsik. Sisse polnud kuskilt minna. Nii siis kõmpisime mööda metsa serva. Vahepeal olid mõned teed, mis metsa alla põikasid, aga meil läks millegipärast üle isu sinna seiklema minna. Vihmapuuduse tõttu oli seal kõik väga-väga kuiv ja tolmune, puude lehed olid hallika kihiga kaetud. No ja lisaks muidugi rämps, mis oli puude all laokil ja ka kilekottidega okste küljes rippumas! Eestlaste korraldatud maailmakoristus pole siia ilmselgelt jõudnud.

Valmis ja poolik kõrvuti.

Nii siis jalutasime ümber metsa, põigates aeg-ajalt siia-sinna. Vahepeal sattusime mingi veekogu äärde (vist osa Dâmbovița jõest) kus paistsid kalastajaid. Sõime kaasavõetud aprikoose. Vaatasime poolikuid ehitisi. Vahepeal oli metsa servas siiski ka puhkajaid-grillijaid. No kus neid poleks! :) Ühe seltskonna juures oli politseipatrull. Mis asju nad seal täpsemalt ajasid, jäi meile siiski selgusetuks.

Piirkonnas oli nii kortermaju kui ka hulgaliselt eramaju. GoogleMapsi satellidipildilt olime eelnevalt vaadanud, et päris paljudes aedades on basseinid. Hästi elavad :) Üldiselt oli seal hästi rahulik. Aga koeri oli palju.

Kuskil tee peal. Koer on ka pildil.

Koertest ma polegi vist veel juttu teinud. Ma teadsin juba enne siia tulemist, et hulkuvad koerad on siin üsna tavapärane nähtus. Aga ikkagi oli alguses üsna imelik. Kui ma esimesel päeval peale kohalejõudmist rõdule läksin, siis nägin kohe vähemalt viit peni. Koerad on siin ABSOLUUTSELT kõikjal. Päeval palavaga nad magavad kuskil varjus, parklates autode all jne. Öösel hauguvad nagu pöörased. Keegi väitis, et kasse on ka, aga neid olen ainult üksikuid näinud. Saan aru, et mingil hetkel on otsustatud probleemiga tegeleda, siis on tekkinud takistused (või on need tekitatud, et mitte raha kulutada) ja nii see asi kestab ja kestab. Selge on see, et neid pole võimalik kuhugi paigutada, tapmine aga tekitab eetilisi küsimusi. Ja kindlasti ei ole ükski lahendus odav.

Päeval puhkavad, et öösel ikka kõvemini
haukuda jaksaks.

Üldiselt on nad rahulikud, tegelevad oma asjadega ja kui neist mitte välja teha, siis nad vantsivad lihtsalt oma teed. Esimesel päeval ma instiktiivselt kiirendasin sammu, kui seltskond penisid minuga samas suunas liikuma hakkas. Tegelikult polnud seda vaja teha. Sellist tunnet, et mõni neist võiks tõeliselt ohtu kujutada mul veel olnud pole. Reaalsuses on probleem loomulikult tõsine - päevas saab väidetavalt mitu inimest hammustada, ette on tulnud ka mõningaid surmajuhtumeid. Aga ju see siis pole veel piisav. Arvatavalt on Bukarestis kodutuid koeri vähemalt 65 000, aga ajakirjandusest on läbi jooksud ka oluliselt suuremaid arve. Osadel koertel on kõrva küljes kollane või roheline lipik. Nemad on steriliseeritud, aga tundub et see vist väga tõhus meetod ei ole. Nii siin siis koos eksisteeritakse, koerad ja inimesed. Meie oma seekordsel retkel kohtasime ka keskmisest rohkem koeri, ju neile meeldib see metsaelu :)

Uskumatul kombel peetakse siin vaatamata kõigele koeri ka lemmikloomadena. Naljakas kohe vaadata, kui keegi tuleb vastu, koer rihma otsas. Kusjuures need on reeglina hoopis sõjakamad, hauguvad ja õiendavad päris kõvasti.

Mootorratturhiir :)

Tagasitee marsruut viis meid üle heinamaa. Oli tolmune ja palav, aga vähemalt auto alla jäämise oht oli minimaalne :) Kõmpisime tagasi tuttavasse asustatud punkti, ostsime poest jäätist ja läksime mänguväljakule. Villem polnudki kunagi enne mänguväljakul käinud. Kuna oli keskpäev, siis seal eriti kedagi polnud. Hullasime mõnda aega ja selleks päevaks aitas seiklemisest küll.