Nädal 40 - vol1 (14.-20.04.14)

LIHAVÕTTETEEKOND SIGHISOARASSE

Pallimeres!

Alustan traditsioonilise ilmateatega - siin on koledam kui Eestis. Nädala sees kallas vihma ja oli tugev tuul. Vaatamata minu kangelaslikkusele ei ole totaalselt läbivettinud mänguväljakul justkui midagi teha... Olen Villemiga juba 2 kuud ujumas käinud ja alles nüüd sain teada, et sealsamas kaks korrust ülevalpool on laste mängutuba, kus ma ka oma paketi raames käia saan. Päris hea variant koledaks ilmaks, ikka vaheldus kodus vahtimisele. Proovisime selle nüüd ära ja päris tore oli - pallimeri, ronimisatraktsioonid ja muu huvitav.

Sel nädalal olid ka ülestõusmispühad. Lihavõtted on siin väga suur ja tähtis püha. Kuulsin, et enne seda on hirmus palju tööd, sest kodus tuleb teha korralik suurpuhastus (sh pesta akand) ja siis muiudugi pidusöök valmistada. Paast ju lõpeb ja saab jälle normaalselt süüa. Religioossed kombed on tugevalt juurdunud ja nendest ei pea kinni mitte ainult padu-usklikud nagu võibolla arvata võiks. Näiteks ka mitmed Siimu töökaaslased (kes on noored inimesed) ütlesid, et nad peavad paastu. Kuigi küllap on tõsiseid paastujaid ikkagi vähemuses. Mina ei tea paastust midagi ja suurpuhastust ka ei teinud. Küll aga likvideerisime kevadiste pühade auks jõulupuu, mis siiamaani rõdul ilutses. Siit tarkusetera, et nulg on tõesti väga vastupidav - ta on küll kaotanud värske rohelise värvi, aga okkad on endiselt ja edukalt küljes. Rõdul on muidugi ka jahedamad hoiutingimused. Põhjus, miks jõulupuu veel kolm kuud peale õiget aega kodus alles on, on proosaline (peale laiskuse muidugi) - pidime laenama oksakäärid, et see konteinerisse viimiseks ära hekseldada. Nüüd saabus Siim lõpuks laenuks saadud tööriistadega ja kanäe - terve nulg mahtus ühte tavalisse kilekotti ära!

Suur reede ei ole siin vaba päev nagu Eestis, vaid täitsa tavaline tööpäev. Küll aga on vaba esmaspäev. Me pole tükk aega kuskil rändamas käinud ja seetõttu otsustasime pikka nädalavahetust ära kasutada. Laupäeva hommikul astusime rongi ja alustasime pikka sõitu Sighisoara poole.

Number on tõesti vagunil kirjas.
Lausa mitu silti ;)

Sighisoara asub Bukarestist tagasihoidliku 5-tunnise rongisõidu kaugusel. Sel korral oli väike segadus õige rongi ja vaguni ülesleidmisega, sest nii pikkadel sõitudel ühendatakse osad vagunid kuskil peatustes lahti ja mõned sõidavad kaugemale - niisiis on numbrid ja sihtkohad erinevad ja meie ei leidnud kuidagi oma vagun nr. 3 üles. Lõpuks üks ametimees näitas, et number on vaguni peal kirjas. Pilt ütleb kõik :) Ikka Rumeenia stiilis!

Tegelikult kulges reis täitsa meeldivalt, sest esimeses klassis oli palju ruumi ja väga mõnus olemine. Villem praktiseeris juba traditsiooniks saanud istmetel magamist. Aknast olid ilusad vaated, kuna läbisime mägiseid piirkondi. Eks seepärast ka sõit nii palju aega võttis, et rong lihtsalt ei saa väga suurt kiirust sisse. Päris sageli oli teeäärsed põllud täis kollaselt õitsevaid taimi, mis tuletas nii väga Eesti suve meelde. Aga on alles aprill :)

Õitsevad puud tänaval meie öömaja ees.

Lõpuks kohale jõudnud, läksime oma öömajja. Meie lemmikpeatuspaikadeks siin on saanud pensiunead - väikesed külalistemajad. Tavaliselt peavad neid perekonnad, kes ise kuskil sealsamas elavad, kõige sagedamini sama hoovi peal asuvas majas. Oleme korduvalt kogenud, et sellistes kohtades on lahkem vastuvõtt, oluliselt avaramad toad, soodsamad hinnad, köögi kasutamise võimalus, kinnised koduaeda meenutavad õued, grillimis- ja istumisvõimalus hoovis jne. Ühesõnaga kõik see mida suuremates ketihotellides ei ole. Samas ei pakuta hommikusööki ja võib vabalt juhtuda, et keegi ei räägi inglise keelt. Seekord oli ka samamoodi, Pensiunea Mario's võttis meid vastu tore vanem paar, kes oleksid meiega heal meelel suhelnud saksa keeles. Kõiki keeli segamini kasutades saime siiski edukalt suheldud.

Kõndisime kesklinna ja otsisime koha kus keha kinnitada. Sattusime restorani, kus kõik teenindajad olid suured lapsefännid, nii et Villemile lõbustajaid ja väntsutajaid jagus. Üks ettekandja oli eriti sillas, tegi nalja, kallistas ja musitas nii, et eesti inimesel hakkas juba natuke imelik ;) Järgmistel päevadel möödusime veel paar korda samast kohast ja iga kord tuiskas ta püssikuulina välja Villut musitama. Ei tea kas ka Villemi ehmatus oli nii suur, et ta sel õhtul ei tahtnud kuidagimoodi uinuda. Ja ärkas hommikul ebanormaalselt vara :)

Nädal 39 - vol1 (7.-13.04.14)

FOTOSESSIOONIDEST BUKARESTIS

Ilm kõigub ilusa ja koleda kevade vahepeal. Nädala jooksul oli nii 8 kui ka 23 kraadi, seega väga vaheldusrikas. Soojaga oli ütlemata tore käia palju õues, aga heitlik ilm lõppes Villemi nohuse ninaga. Nädalavahetusel oli muidugi jälle sobivalt kole ilm, et ei oleks isu kuskile minna. Tegime vihmase fotosessiooni mänguplatsil.

Stiilinäited päevapiltniku tööst :)

Lombid ja pori, jee!

Vihmaste ilmade tõttu on meie kodutee ääristatud lompidega. Olen vist enne rääkinud, et liiklus on siin temperamentsem ja juhid üldiselt liiga palju kaaskodanikega ei arvesta. Ometi avastasime ükspäev, et kumbagi meist pole märjaks pritsitud, kuigi nagu juuresolevalt fotolt näha, on võimalusi selleks rohkesti. Aga mingil imelikul kombel võetakse kõrvale või siis lausa aeglustatakse käiku. Uskumatu!

Fotosessioonist rääkides - Bukarestis on üks veider kuju, mis on paras fotomagnet. Ma olin seda kuju juba ammu märganud ja mõelnud, et miks seisab vanalinna piiril ajaloomuuseumi trepil tuima näoga alasti mees, kes hoiab kätel hunti, kel omakorda kasvab kaelast välja saba meenutav moodustis... Iroonilisel kombel mul endal vaatamisväärsusest fotot pole, nii et pean seda teile internetist näitama. Ajaloomuuseum on ju muidu üks tõsisemat laadi koht, mitte mingi naljanumber. Aga ega ma liiga palju pead sellega ei vaevanud. Kui Liisaga linnaekskursioonil käisime, siis giid natuke valgustas tagamaid. Või õigemini selgitas, et rumeenlased ise ka ei saa aru miks see kuju selline on ja kellelegi ta õigupoolest ei meeldi. Kujutatud on nö rumeenia rahva "isa" imperaator Traianust. Miks ta on paljas? Miks tal hunt süles on? Mis asi hundi kaelast välja tuleb? Vastust nendele küsimustele ei teagi justkui keegi :) Isegi Postimees on pidanud säärase kunstiteose püstitamist uudisväärseks ja pealkirjastanud artikli tabavalt "Rumeenia uhkuse humoorikas vorm tekitab küsimusi". Tekitab tõesti! Aga ei maksa arvata, et kõik imperaatorit kurjal pilgul põrnitsemas käivad, kaugeltki mitte! Tehakse hoopis nalja ja päris palju pilapilte on postitatud vastavale Facebook'i lehele. Võtan eesmärgiks ka koos Traianuse ja hundiga endast pilti teha, muidu poleks nagu Bukarestis käinudki.

Minu plaan võtta Eestist kaasa asju, mis siis siin aasta jooksul nö lõpuni kasutada ja siis maha jätta tahab vägisi luhtuda. No näiteks võtsin ühe paari tossusid, et need ribadeks kanda. Aga ribadeks läksid nad juba nüüd, selgelt liiga vara! Kannatasin vapralt auke umbes kuu aega, siis hakkas piinlik ringi käia ja tihtipeale said jalad märjaks. Ei olnud midagi teha, suundusin pühapäeval MiniPrix'i poodi ja ostsin peaaegu olematu raha eest kaks(!) paari uusi käimasid. Kui juba, siis juba, pealegi umbes 4€ eest ei saa need ju kaua vastu pidada. Vanad lendasid sinnasamasse poe ette prügikasti. Pean siis hästi palju uutega käima, et Eestisse kaasa võtma ei peaks. Või siis hakkan kohvreid juurde hankima...

Nädal 38 - vol1 (31.03-6.04.14)

MAIKI UUED SÕBRAD JA SIIMU SÜNNIPÄEV

Peale 8 kuud Rumeenias võin vist nüüd öelda, et olen saanud omale esimese rumeenlasest sõbra :) Hehee! Ausalt ma pole mingi erak ega peleta inimesi kaikaga minema. Eks ma liigun kõige rohkem mänguväljakutel ja seal ühe või teise inimesega saab juttu puhutud. Rumeenlased on üldiselt sõbralikud ja avatud, alustavad tihti ise minuga vestlust. Paraku ehmatab enamusi minu soov rääkida inglise keeles. Tegelikult on inglise keele oskus siin üsna laialt levinud, seda olen omal nahal piisavalt kogenud. Aga valdav osa inimesi ei kasuta keelt igapäevaselt ning tunnevad end seetõttu ebakindlalt. Kõik kindlasti teavad seda tunnet, kui tahad võõrkeeles midagi öelda aga ei leia õigeid sõnu, kõik mis ütled tundub võimatu puterdamine. Kui viimasest praktikast on kaua möödas, siis on see igati mõistetav. Aga see põhjustab ka enamasti paari lause vahetamise ja nii need jutud lõpevad.

Ükspäev aga sain jutule Larisaga, kes ei peljanud üldse inglise keelt rääkida. Kuigi me käime samal mänguväljakul, ei ole me varem trehvanud. Tal on Villemist paar kuud vanem tütar Yasmin. Käisime juba külas ja puha! Nii et aega võttis aga asja sai. Et nüüd ei jääks muljet, et ma kõik need 8 kuud siin üksinduses olen konutanud, siis nii hull asi ikka ei olnud :) Aga tore siiski. Ja kasulik ka - Larisa näitas mulle veel ühte väikest ja teistsugust mänguväljakut siinsamas majade vahel. Olen sellest mitu korda lähedalt mööda käinud ja pole märganud. See on hea, sest muidu on siin kaks identset mänguplatsi. Ma ei tea kelle idee oli need täpselt ühesugused teha. Sada korda on need juba ära tüüdanud :)

Sünnipäevalaps!

Kolmapäeval oli Siimu sünnipäev. Pidulikul puhul valmistasin võileivatorti, mis kukkus üsna hästi välja. Suuremat pidu sel korral ei toimunud, lihtne perekondlik koosviibimine :)

Nädalavahetusel ladistas vihm ja möllas tuul. Kuna midagi targemat teha ei saanud, siis käisime kõik koos hoopis spa-s ujumas. Sain isegi paar fotot teha, muidu olen ju alati ise basseinis ja pole kedagi kes pildistaks. Villemile meeldib ujumas väga, viimasel ajal on ta ertiti aktiivseks muutunud ja kohati nõuab, et ma temast kinni ei hoiaks. Paraku päris iseseisvalt ta ujuda ei oska. Kasutame ka kätiseid, aga nendega ei oska ta samuti end päris õiges asendis hoida. Või siis ei pea mu närvid lihtsalt vastu ja toetan teda rohkem kui vaja oleks. Olgu kuidas on, basseinis mulistamine toob meie argiellu palju rõõmu ja vaheldust. Oleme usinalt (st kogu raha eest) kolm korda nädalas kohal käinud. Villem on oma siniste silmade ja blondide juustega muidugi kõikide retseptsioonineidude lemmik :) Kui kolmekuine ujumispilet maikuus läbi saab, siis on lootust juba välibasseine hakata väisama.

Basseinis.

Nädal 37 - vol1 (24.-30.03.14)

KULTUURI!

Maalikunst.

Suveilma ei saanud me teab kui kaua nautida, sest üsna pea langes temperatuur umbes 10 kraadini ja algas vihmasadu. Tõesti oli külm, rühkisime läbi saju vapralt ikka ujuma, aga muidu väga õue ei kippunud. Ühel tõsiselt vihmasel päeval otsisin kapinurgast näpuvärvid ja suure papitüki välja ja möllasime Villemiga niisama. Eelmisel korral ei saanud ta nende poindist veel väga aru, seekord läks palju edukamalt. Värvi jagus igale poole.

Köögikunst.

Minu vihmase päeva kunstitegevus oli kaduvamat laadi. Tegin ise pelmeene. Siin ma ei ole pelmeene müügil näinud, aga tuli tahtmine neid süüa. Polnudki raske teha, aga omajagu nokitsemist oli küll. Ja pealegi tulid nad peaaegu et piruka suurused, mitte sellised parajad ampsud. Nii et enamvähem... Aga rohkem vist ei viitsi teha, pean ootama kuni Eestisse tagasi jõuame.

Nädalavahetusel oli Siimul taas plaanis kolleegidega korvpalli mängida, nii et sõitsime Izvori parki. Vihma sel päeval ei sadanud, nii et mängida sai. Aga soe ka polnud, sest tuul oli vali. Seekord ei tulnud murul mõnulemisest väga midagi välja. Tuulest räsituna käisime veel lõunal City Grillis, lõpuks ometi jõudsime meiegi sinna. Oleme päris palju tollest kohast kuulnud aga pole kunagi varem ise kohale jõudnud. Toit oli maitsev, eriti maitsev oli kolmik-magustoit sidrunikreemi, shokolaadivahu ja õuna-rosina koogiga :)

Helikunst.

Minu õhtu jätkus kultuursel lainel - jätsin Siimu ja Villu koju ja läksin Brittaga kontserile. Kohalik muusikateemaline ajakiri Jazz Compas korraldab aegajalt kontserte ja seekord esinesid vokaalansambel Jazzapella ja instrumentaalmuusikat viljelev The Art of Quartet. Mõlemad täitsa rumeenia omad. Etteasted juhatas sisse keskealine proua, kes oli tähtsaks õhtuks riidekapist välja otsinud roosa satsilise varrukateta pluusi, läikivad mustad retuusid, kontsakingad ja rippuvad kopsakad kõrvarõngad, mis liikumise rütmis kaasa klõbisesid. Tõesti... :)

Kontserdil endal polnud muidu üldse viga, kuigi kuulajaid polnud teab kui palju. Vokaalmuusika meeldib mulle alati ja ansambel laulis täitsa kenasti. Ei olnud liiga täiuslik. Mõtlen neid kollektiive, kus iga nüanss nii muusikas kui liikumises on viimseni lihvitud. Mitte et see oleks kuidagi halb, aga kuidagi värskendav oli näha midagi lihtsamat. Kahjuks ei olnud seekordses repertuaaris mitte ainsamatki rumeeniakeelset pala, kõik puha inglise keeles. Teine esineja oli ka tore, aga puhas instrumentaal muutus minu jaoks veidi ühekülgseks ja mõlemad Brittaga olime mõne aja pärast veidi uimaseks jäänud - silm tahtis hakata kinni vajuma :) Lood olid pikad ja malbed, vahepeal ei räägitud ainsatki sõna. Tool oli mugav ja temperatuur paras. Lausa kutsub ju suikuma? Siiski oli tore õhtupoolik vahelduseks tavapärasele elule.

Nädal 36 – vol1 (17.-23.03.14)

SUVINE KEVAD JA MITTETÖÖTAVAD LIFTID

Märtsikuus on see lausa imeline, kui saad päikese käes olla ilma igasuguse tõhusa üleriideta! Kevad on täies hoos, puudel puhkevad pungad, võililled õitsevad. See oli see mida ma siinselt kliimalt lootsingi :)

Izovri pargis.

Ühel päeval otsustasin Villemiga minna Izvori parki suurele mänguväljakule. Lihtsalt ära tüütab siin kogu aeg ühes kohas käimine. Jõudsin metroopeatusesse ja mind tabas üllatus, mis alati meele kohutavalt rõõmsaks teeb – lift ei töötanud. Egas muud kui Villem ühe käe peale, käru teise ja alla vantsima. Sättisin Villu tagasi kärusse ja suundusin järgmise lifti juurde, millega sõita perrooni tasandile. Jälle ei töötanud!! Juba kirusin vaikselt, aga okei. Jõudsin sihtpunkti ja pole vist vaja mitu korda arvata, kas seal liftid funkasid. Muidugi mitte! Siis panin tähele, et kõikidel liftiustel on ühesugune kiri. Tähendas midagi sellist, et „ei tööta, vabandame ebamugavuste pärast“. Käisin sel päeval neljas erinevas metroopeatuses ja mitte üheski ei olnud lift töökorras – julgen järeldada, et terves Bukaresti metroos ei toimi neist mitte ükski. Ja ei sõnagi põhjendust, kõigil lihtsalt vabandus. Spekuleerisin pahameelehoos, et keegi on võibolla liftis õnnetult surma saanud ja nüüd on vaja kõikidele ühekorraga teha tehniline kontroll. No mis muud mõistlikku põhjust saab sellisel ajuvabadusel olla? Ma olin tagasi jõudes treppidel sooritatud jõunumbritest päris kurnatud. Liitusime Siimuga tema lõunapausi ajaks ja einestasime kontori juures asuvas töölissööklas. Nimeks on sel küll restoran, aga sisu on sama :) Noormees leti taga arvas, et Villem näeb väga sakslase moodi välja. Mhh?

Soojad ilmad on inimesed välja meelitanud, meie kodulähedane mänguväljak on ka pidevalt rahvast täis. Ostsin Villemile liivakastimänguasjad ja vedasin neile kodus küünelakiga ilusad V tähed peale. Kõik käivad ju samas supermarketis ja seetõttu on identseid lelusid seal hulgem. Ja vähemalt leidis kaasatoodud küünelakk mingigi kasutuse :)

Esimene teatriskäik.

Nädalavahetusel oli ilm eriti kaunis ja ehteestlaslikult tundsime, et seda tuleb koheselt ära kasutada. Külastasime laupäevahommikust nukuetendust. Villem on viimasel ajal hakanud näitama üles huvi titemultikate vastu, mida YouTube’is leida on. Mõtlesin siis et läheks päris etendust vaatama. Uurisin ja leidsin selleks võimaluse Rumeenia Talurahva Muuseumi juures asuvas nn klubis/söögikohas. Ei teagi mis asutus see täpselt oli, koht tundus selline kus nädalavahetuse hommikuti tehakse lasteetendusi ja õhtusel ajal tuleb peale teine vahetus. Nurgas oli baarilett ka :) Etendus „Inetu pardipoeg“ oli rumeenikeelne ja Villemile väga pinget ei pakkunud. Juttu oli palju ja nukud natuke liiga kaugel. Villem leidis omale eesmisest reast hoopis ühe sõbranna, kellega koos muid asju ajada. Õnneks oli kogu õhkkond vaba ja mitte päris „teatrilik“, nii et sellest ei olnudki probleemi. Pärast sai lavale minna ja näitlejad tegid lastele nukkudega niisama komejanti. Selline personaalne lähenemine sobis Villemile oluliselt paremini.

Kevad Kiseleffi pargis.

Ülejäänud päeva tuiasime Kiseleffi pargis, vahepeal käisime kohvikus ja siis jälle pargis. Ilm oli lihtsalt liiga mõnus, et koju minna. Täiendasime Villemi mänguasjavaru pealeistutava mootorrattaga. Ta noolib mänguväljakul kogu aeg teiste omi, niisiis otsustasime talle ühe kõige lihtsama variandi hankida. Olen seda poest otsimas käinud ja mitte kuskil ei müüdud, ometi on neid kõikidel lastel! Müstika lahenes kui nägin, et pargis mänguväljaku kõrval on müügiputkad, kus säärast kaupa pakutakse. Minu võidurõõm leitud mootorratta üle rauges, kui noormees sellest eriti välja ei teinud... No korra ikka peale istus, aga sellega asi laias laastus piirdus. Murphy seadus vist, et asi on niikaua huvitav kui see on kellegi teise oma. Eks aeg näitab kas asi on lootusetu või tärkab siiski soov rallida.

Üks puhkab, teine üritab
väljakule pääseda :)

Pühapäeval läksime jälle Izvori parki, seekord oli Siimul plaanis töökaaslastega korvpalli mängida. Liftid metroos ikka ei töötanud. Parem oleks, kui nad selle korralageduse ruttu likvideeriks. Hommikul väitis telefon, et õues on 14 kraadi, riietusime vastavalt. Jõudsime Izvori parki ja seal ootas meid suvesoojus. No tõesti palav oli, täielik suvi. Selleks polnud me keegi valmis, koorisin Villemi (ja enda ka) paljajalu ja paljapäi. Kahju et kodu nii kaugel oli ja lühikesi riideid ei saanud tuua... Veetsime mõnusalt aega, kes sportides ja kes murul pikutades. Siim sai igatahes kergekujulise päikesepõletuse. Ja praegu on märtsikuu. Tõotab head :) 

Nädal 35 - vol1 (10.-16.03.14)

TALVERIIDED SUVEKORTERISSE

On olnud pikk eetrivaikus, mis leiab nüüd oma õnneliku lõpu! :)

Ilm on muutunud üha kevadisemaks. See on jube mõnus! Päikese käes on kohe väga hea, samas varjus ja tuulisemates kohtades jahe. Tüüpiline kevadine tüütus, võimatu on riideid valida. See sai aga selgeks, et talveriided võib ära panna ja seda ma suurima rõõmuga sel nädalal ka tegin. Kevad on käes! :)

Peale lume sulamist püsivalt kõnniteed katnud pori ja lombid on lõpuks ometi ära kuivanud. Ma ei teagi kas rõõmustada või mitte, sest nüüd hõljub see kõik tolmu näol õhus. Jube vastik on, eriti siis kui mõni suur auto mööda sõidab (ja seda juhtub siin kogu aeg). Suud-silmad on tolmu täis. Küllap see kaob aja jooksul.

Villem otsustas lõpuks oma pikalt ühesugusena püsinud päevaplaani muuta ja hakata magama üks kord päevas. Nagu alati, olen mina sarnaste uuenduste tõttu esialgu peata ega oska elu planeerida. Aga tavaliselt loksub kõik paika ja tihtipeale tundub, et on parem kui varem :) Seekord on ka vist nii. Tegelikult on ju etem, kui ei pea kahe magamisega arvestama. Lihtsalt ma ei tea, millal siis ujumas hakata käima, kuna minu pakett näeb ette sisenemist happy hour'i jooksul ehk vahemikus 12-15. Enne jäi see aeg uinakute vahepeale, nüüd enam mitte. Eks siis tuleb punkt kell 12 kohale minna.

Muru on roheline.

Ma polnud hirmus ammu linna peal käinud ja ükspäev sõitsime Villemiga kesklinna. Ilm oli ülihea ja hullasime natuke pargis muru peal. Muru oli täitsa roheline ja ka lillekesed õitsesid. Võtsin topsi kohvi ja elu oli igati kaunis :)

Raamatuautomaat :)

Tagasiteel panin esimest korda tähele, et mõnes metroopeatuses on raamatuautomaadid. Tuleb välja, et need on seal kogu aeg olnud. Mõnikord ma imestan, kuidas mingite asjade märkamine nii kaua aega võtab... Ma ei näinud küll kedagi sealt raamatuid ostmas, aga ju siis kliente leidub. Metroos on tõesti väga mõnus lugeda, teen seda isegi need harvad korrad kui üksi sinna satun. Raamatuauotmaat pole muidugi midagi erilist võrreldes muna-automaatidega, mida väidetavalt mõnes Rumeenia linnas leida võib, aga siiski! ;) Ma endiselt ei välista muna-automaadi olemasolu Bukarestis. Me pole veel lihtsalt kohtunud.

Nädalavahetusel käisime kodulähedases restoran-pizzerias lõunal ja Villem oli taas endine. Ei jooksnud igale poole minema ja saime natuke rahulikumalt einestada. Huh, vedas!

Nädal 34 - vol1 (3.-9.03.14)

NAISTEPÄEVA ERI!

Uued kummikud! :)

Peale Liisa lahkumist läks elu jälle tavapärasesse rööpasse. Ja ilm muutus koledaks! Kui me enne natuke kurvastasime, et Liisa ei saanud parimat ilma, siis võrreldes hetkeseisuga ei olnud virisemiseks mingit põhjust. Vihma sadas ja oli täiesti külm. Teed olid märjad ja porised, ma sattusin hoogu ja ostsin endale kummikud! Jube head kummikud on, ei tea kuidas ma need küll pärast Eestisse kaasa saan võtta... Häda korral pean vist jalga panema :)

Ka sel nädalal ei pääsenud ma hambaarsti juures käimisest. Samal päeval sain teada, et pean minema natuke varem, aga Siim ei saanud töölt enne õiget aega lahkuda. Et siiski enamvähem õigeks ajaks jõuda, otsustasin ühistranspordi asemel minna taksoga. Olen juba harjunud takso saamiseks telefonirakendust kasutama ja siiani on see veatult töötanud. Ka seekord tellisin takso ja üks juht kohe võttis mu kutse vastu. Läksin juba alla ja samal ajal vaatasin ekraanilt, kuidas auto tulema hakkab. Aga ta sõitis muudkui kõikide teiste majade vahel, mitte ei tulnud minu poole. Sõitis ja sõitis, juba oli möödas 10 minutit. Siis ta helistas, õnneks sai natuke ka inglise keelega hakkama. Kokkuvõttes seletasime veel oma 10 minutit telefonitsi, tema kogu aeg minust kuskil neli-viissada meetrit eemal. Ma ei saanud üldse aru kuidas ta ei näe oma seadmetega kus ma olen. Lõpuks lidusin talle vastu ja autosse istudes sain aru, et oleksin vist sama hästi võinud bussiga minna, sest õigeks ajaks kohale ma enam ei jõua. Taksojuht tundis silmnähtavat kergendust nähes, et ma väga vihane ei ole. No mis seal ikka pahandada, ta oli ise ka üsna ähmis. Ütles, et ta ei tööta tavaliselt siinkandis ja mõtles, et võtab õhtu viimase kliendi enne kojuminekut. Soovitasin tal siis uinak teha peale suurt pingutust, ta arvas et ta kaotas nii palju närvirakke, et peab nüüd seitse päeva magama. Jõudsin 20 minutit hiljem hambaarsti juurde ja tohter just lõpetas eelmise patsiendiga... Nii et lõpp hea kõik hea :)

Minu Martisor'i kingitused.
Kõik saadud võõrastelt inimestelt!

Nädala lõpus oli 8. märts, naistepäev. Seda tähistatakse ka siin. Tegelikult lõpetab see terve maratoni peamiselt naistele suunatud tähtpäevade jadas. Vähem kui kuu aja jooksul on 4 sellist püha!! Esiteks valentinipäev 14. veebruaril. 10 päeva hiljem, 24. veebruaril järgneb Dragobete, mis on sisuliselt täpselt sama mis valentinipäev, aga on Rumeenia enda traditsiooniline püha. Kingitakse jälle lilli, kommi jms. Vähem kui 10 päeva peale seda, 1. märtsil, on suursuur sündmus - Mărțișor. 1. märts tähistab kevade algust ning seostub kõige uue tärkamise, järjepidevuse ja viljakusega. Seda püha peetakse Rumeenias ja ka mõnes ümbruskaudses riigis (Eestis arusaadavalt mitte, sest sel ajal on kevadest asi veel väga kaugel). Juba ammu enne 1. märtsi olid tänavad täis müügilette, kust võis leida tohututes kogustes amulette ja ehteid. Amuletid toovad järgevaks aastaks mitmesugust õnne, näiteks tervist, raha, armastust jne. Kõikide amulettide küljes on alati puna-valge pael. Selliseid meenekesi kingitakse kõikjal kõigile naistele ja mitte ainult sellel ühel kuupäeval, vaid peaaegu paari nädala jagu - juba enne märtsi algust ja siis veel hiljem ka. Näiteks saime Liisaga mõlemad ühe amuleti kaasa pubis kokteili ostes või kiirtoidukohas shaormat süües. 1. märtsil jagatakse lisaks veel hulgaliselt lilli. Saime lilleõie McDonaldsist ja hiljem minimarketis piimapakki ostes ulatati üle leti tulp. Täitsa hullumeelne!

Naistepäeva lilled.

8. märtsiks on kõik juba parasjagu tüdinenud sellest tähistamisest ja see tundub olema kõige tähtsusetum nendest pühadest. Meie käisime siiski restoranis. Liisa imestas siin käies, et Villemil pole kombeks meie juurest väga ära joosta - võib ta rahumeeli maha panna ja olenevalt olukorrast ta tuterdab sealsamas või seisab nagu soolasammas. No ilmselgelt sõnas ta selle asja ära! Seekord ei saanud me muud teha, kui kordamööda teda mööda söögikohta taga ajada. Loomulikult olid kõige huvitavamad trepid, mis asusid hästi kaugel meie lauast.

Ka järgmisel päeval poes kordus sama. Siimul tekkis tungiv vajadus hankida uued püksid ja kammisime natuke poode. Üldiselt oli see jube keeruline, sest Villem ei tahtnud kuidagi kabiini juures seista ja erinevate mudelite kohta arvamust avaldada. Lõpuks sai ka väsimus temast võitu ja minule sai esimest korda osaks paljudele vanematele tuttav olukord, kus kisendav titt kaenlas kuidagi poest välja katsusin saada :) Tundub, et edaspidi hakkame kordamööda kauplusi väisama. 

Nädal 33 - vol3 (24.02-3.03)

LIISA RUMEENIAS - PUHKUS JA POODLEMINE

Peale ringreisilt saabumist võtsime järgmise päeva rahulikult puhkamiseks. Käisime meie tavapärases spa-s ujumas. Siin on selline süsteem, et saad teatud arvu kordi sõbra tasuta kaasa võtta. Ideaalis võiks sõbrale kogemus nii väga meeldida, et ta hakkaks ka kohe püsikliendiks :) See võimalus oli seekord küll nullilähedane. Ligunesime seal mõnda aega ja hiljem saatsin Villemi koos Liisaga koju ning läksin ise hambaarsti juurde. Tuleb ju võimalust kasutada, sest muidu on hirmus raske neid hilisõhtuseid aegu leida. See hamba-saaga ei taha kuidagi lõppeda ja pean seal ikka ja veel käima.

Õhtul kui Siim töölt saabus, võtsime ette meie kohaliku kaubanduskeskuse ja tuulasime poodides. Ausalt öeldes pole ma isegi saanud seal juba ammu rahulikult ringi vaadata, sest alati on väike "boss" kaasas kes ei viitsi samal ajal tühja passida. Nii et ei olnud üldse paha plaan :) Shoping sai jätku järgmisel päeval, kui otsustasime väisata mitut suurt kaubanduskeskust. Esimesena läksime Fashion House Outlet Centre'isse. Nagu nimigi ütleb, on seal ainult outletid ja tegu on sellise kohaga, kuhu ma tavalise turistina vist iialgi ei oskaks kohale minna. Kammisime keskuse korralikult läbi ning arvestades, et ma siiani olen ostnud ainult väga hädasti vajaminevat, tegin nüüd shopingurekordi :) St et mõned asjad ikka minuga sealt poest kaasa tulid. Nähtavasti on 7 kuud piisav aeg kustutamaks mälust pakkimise õudused. Ei tohi unustada, et uue katsumuseni polegi enam nii palju jäänud...

Plaan veel kuskile poodi minna läbi ei läinud, sest ühest keskusest piisas täiesti. Kuidagi ei viitsinud rohkem ja tühjade kätega me kumbki ei jäänud. Kodus täitis Liisa oma ammu välja käidud lubaduse meile süüa valmistada. Tema kurikuulus firmaroog mangokana muutus mangopuudusel virsikukanaks. Maitses sellegipoolest hästi.

Õhtul läksime veelkord linnapeale. Seekord olime julgemad igale poole sisse astuma, aga kasu oli sellest vähe. Ruumi pole. Vanalinna lõbustusasutused on nädalavahetuseti ikka uskumatult tuubil täis. Lõpuks muidugi leidsime oma koha elus ja veetsime isegi mitmes kohas aega. Enne koju minemist pistsime veel ühed shaormad pintslisse ja siis astusime taksosse, kus naisjuht meil kohe lahkesti suitsetama lubas hakata. Öäkk, jätsime vahele.

Papanasi.

Liisa viimaseks reisipäevaks oli meil plaanis süüa veel mõningaid rumeeniapäraseid toite. Valisime koha välja ja kuna ilm oli hirmus vihmane, läksime taksoga. Söögikoht La Ceaunu' Crapat oli enamvähem, aga mitte just suurem asi. Pokaalidel ilutsesid suured veeplekid ja majavein oli kõige jubedam, mida ma elus saanud olen. Aga põhiliselt olime tulnud papanasi pärast ja õnneks selles ei pidanud pettuma. 

Peale lõunat oli Liisal vaja hankida veel viimased suveniirid. Läbi vihmasaju jõudsime vanalinna ühte siinsetest vähestest suveniiripoodidest. Ja ega siis polnudki muud, kui tagasi kodupoole kohvreid pakkima. Õnneks sain mina sel korral ainult pealt vaadata, kuidas Liisa kogu kaasatoodud ja siin ostetud varandust kohvrisse mahutas. Riided, maiustused, pudel veini, koera õlu... Jaa, ka minu maailmapilt avardus ja sain teada, et siinsamas lemmikloomade poes müüakse spetsiaalselt koertele mõeldud õlut. Etteruttavalt olgu öeldud, et Liisa pakkus seda oma Pätrikule ja koerakese seedimisele see väga hästi ei mõjunud :) Nii et ma pole kindel, kas julgeksin seda toodet teistele penidele soovitada.

Järgmisel päeval saatsin Liisa uuesti lennujaama viiva bussi peale ja läinud ta oligi. Rohkem kui nädalane Rumeenia-seiklus lõppes :)

Nädal 33 - vol2 (24.02-2.03.14)

LIISA JA BRASOV-BRAN-RASNOV

Pidulik õhtusöök.

Esmaspäev oli Eesti Vabariigi aastapäev. Siin on see iseenesestmõistetavalt nagu iga muu tavaline tööpäev. Meie otsustasime muidugi tähistada ja tõime päeval poest kartulisalatimaterjali. Liisa alustas ka kodustele maiustuste varumist. Õhtuks kogunesime kõik - mina&co, Liisa, Reigo, Britta - meie juurde, sõime kartulisalatit ja kamamagustoitu ning panime taustale käima ka pingviinide paraadi. Täitsa nagu päris :)

Söövad covrigi't.

Teisipäeval alustasime väikest Rumeenia-ringreisi. Rong väljus hommikul kl 10 ja et mitte liigselt rabeleda ja end kohe ära väsitada, läksime taksoga. Liiklus oli tihe ja adrenaliin hakkas fooride taga passides natuke tõusma, aga lõpuks jõudsime ideaalselt umbes 12 minutit enne väljumist kohale. Jäi aega, et teoks teha üks planeeritud rumeenia-kogemus: ostsime putkast värsked covrigid ja sõime neid rongis. Kahele naisterahvale leidus kohvri ja käru rongi hiivamiseks abilisi omajagu. Lõpuks aitas üks ajakirju müütav meesterahvas kraami veel ära ka paigutada ja seejärel tahtis väga, et me Marie Claire'i või Cosmopolitani ostaksime. Me ei ostnud.

Rongisõit kulges hästi, rahvast palju polnud ja saabusime Brasovi. Mulle oli see juba kolmas kord seal olla, nii et midagi põrutavalt uut ei avastanud :) Jalutasime öömajja, ikka Anu juurde LaDespanisse. Panime kompsud ära ja matkasime edasi kesklinna poole. Sõime hilise lõunasöögi koos klaasi veiniga ühes mõnusas Rumeenia restoranis, kus suitsuvaba ala oli tõesti hämmastavalt suitsuvaba. Jalutasime natuke veel vanalinnas ringi ja ma näitasin Liisale kohti mida juba teadsin. Hiljem kõndisime tagasi öömajja... Päris muljetavaldava kilometraaži saime sel päeval päris kindlasti.

Järgmisel hommikul ootasime rendiautot, mis pidi meile sinnasamasse ära toodama. Ootasime ja ootasime, aga ei olnud midagi kuulda ega näha. Lõpuks helistasin ja selgus üks paras segadus - rendileandja ootas eelmisel päeval minu kinnitavat kõnet ja mina ei teadnud, et selle tegema pidin. Kokkuvõttes lõppes kõik siiski hästi ja keskpäevaks oli auto olemas. Seekord ei olnudki Dacia, vaid hoopis väike Škoda! Tegelikulr lausa nii väike, et käru ei tahtnud pakiruumi ära mahtuda, pidime istmeid alla laskma. Olin palunud ka tooli Villemile. Anti beebi turvahäll :) Kuna midagi valida polnud ja pidime autoga ringi sõitma ainult ühe päeva, siis leppisin olukorraga ja imekombel mahutasin oma poisijuraka sinna ära.

Brani kindluse "rõdul".

Esimene peatus oli Brani kindlus, kus mina jälle olin käinud. Aga see on koht, mis sellegipoolest kutsub külastama. Eelmisel korral olime seal nädalavahetusel, seekord aga tööpäeval ja nähtavasti sel põhjusel oli rahvast meeldivalt vähe. Suveniirimüüjate konsentratsioon on seal aga suurem kui kuskil mujal kuhu mina sattunud olen. Tasulises parklas ei olnud ühtegi inimest, kellele raha maksta. Auto juurde naastes olid härrad küll tagasi tööl, aga tasu kasseerima ei tuldud. Istusime autosse ja mõtlesime, et ise ka pakkuma ei lähe. Sellegipoolest olid nad nii abivalmis, et aitasid õiget hetke tabada halva nähtavusega parkalst väljatagurdamiseks. Kokkuhoid missugune :)

Rasnovi tsitadellis. Käed on juba
päris väsinud ;)

Järgmine sihtpunkt Rasnovi tsitadell oli ka minu jaoks uus koht. Kindlus asub parajalt kõrgel mäe otsas ja väljavaade Villut sinna süles tassida ei tundunud väga ahvatlev. Õnneks sai autoparklast kindluseni sõita hoopis rongiga. Transilvania Train nägi välja nagu tavaline lõbusõiduks mõeldud rong, mis venis üsna valju mürina saatel vaikselt mäkke. Tsitadell mulle seal täitsa meeldis. Vaated olid ka ilusad. Uuesti rongiga alla jõudnud, olime mõlemad Villemi kätel kandmisest juba päris väsinud ja otsisime söögikoha, kus jalgu (ja käsi) puhata.

Kuna olime ringreisi alustanud plaanitust palju hiljem ja kell oli juba õhtusse tiksunud, siis alustasime sõitu tagasi Brasovi. Valisime alternatiivse tee, mis viis üle mäe ja läbi Poiana Brasovi, mis on suusakuurort. Tee oli mõnusalt käänuline, aga õnneks mitte liiga pikk. Uuesti mäest alla laskudes olid mitmes kohas väga ilusad vaated tuledes linnale. Vaadete nautijaid oli päris arvukalt, sest autosid seisis tee servas rohkesti. Isegi müügiputka oli. Ka meie peatusime põgusalt. Varsti maabusime jälle külalistemajas.

Kuna saime auto hilja, siis oli see meie käsutuses veel ka järgmisel hommikul. Kokkuvõttes oli tekkinud segadus meie kasuks, sest saime eelmisel päeval oma tripi tehtud ja hommikul veel autoga köisraudtee juurde sõita, et Tampa mäe otsas vaateplatvormil käia. Villemit uuesti sülle võttes oli tunda, et käed väsisid palju kiiremini. Liiga palju tassimist :) Kuna oli veel üsna hommik, siis vaade oli natuke udune, aga ilus sellegipoolest.

Rattad üheks päevaks.

Tuli aeg külalistemajja tagasi sõita ja auto ära anda. Enne seda oli vaja bensiinipaak uuesti täis panna. Me ei olnud väga palju sõitnud, nii et paak ei olnud kaugeltki tühi. Sõitsime bensukasse ja seal lähenes kohe meesterahvas, kes ise tangib. Väga tore, andsin talle teada et soovin täis paaki ja suundusin ise juba sisse, et olla valmis kohe maksma. Seisin seal ja vaatasin läbi klaasi, kuidas onu aga seisab ja seisab ning ei kavatsegi tankimist lõpetada. Lõpuks oli see kestnud juba nii kaua, et isegi täiesti tühja paaki poleks olnud tarvis nii pikalt täita. Aga see polnud ju tühigi!! Olin juba valmis minema asja uurima, kui ta tööga siiski ühele poole sai. Arve ei üllatanud, nii et kütuse kogus ei olnud suur. Liisa, kes oli terve aja autos, selgitas mulle hiljem, et härra lisas bensu törtsukaupa. Isegi mina mitte-autoomanikuna tean, et täis paagi saamiseks võid lihtsalt kinnisilmi tankida nii kaua kuni enam ei saa :) On ju nii? Huvitas kas ta oli esimest päeva tööl...

Sel päeval peale lõunasööki lahkusime Brasovist. Teel rongijaama kõlas taksos võimsalt klassikalise muusika hittide poppurrii :) Rong väljus ilusti õigeaegselt ja kõik sujus kenasti. Nagu juba eelnevalt olen maininud, siis rongides siin peatusi ei teadustata. Lähenesime Bukarestile ja rong jäi seisma. Keegi eriti ei liigutanud. Mulle tunudus, et see on eelviimane peatus enne lõppu. Järsku puges hinge kahtlus ja küsisin järgi. Kui välja tuli, et see ongi meie peatus, hakkas meil hirmus kiire. Õnneks saime ikka maha. Sain siis aru, et see rong sõidab veel edasi järgmistesse sihtpunktidesse ja sellepärast inimesed nii rahulikult edasi istusidki :) Muidu on rongid alati täiesti tühjaks läinud ja pole olnud vaja mõelda, millal Bukaresti jõuame. Vot kus lops. Pidime peaaegu kuskile tundmatusse sõitma :)

Kokkuvõttes olid need kolm päeva Bukarestist eemal ainukesed päevad Liisa reisi jooksul, mil saime päikest näha. Nii et võis igati rahule jääda :)

Nädal 32 – vol1 (17.-23.02.14)

LIISA TULI RUMEENIASSE

Kevad jätkub. Nädal algas ülimõnusa ilmaga, vahepeal oli 16 kraadi ja päikesepaiste. Mis sa hing veel oskad veebruarikuus tahta :) Valmistusin usinalt nädala lõpus saabuvat Liisat vastu võtma. Üks päev enne tema jõudmist hakkas ilm halvenema. Jälle vist tabab meid see juba tuntud needus. Kui keegi külla tuleb, siis otseloomulikult on õues külm ja vastik. Enne ja pärast on ideaalne.

Reedel ta tuligi. Väljas oli viimase paari nädala kõige külmem ilm. Muidugi! Lend väljus Tallinnast kell 5 hommikul ja mõne tunni pärast oli Frankfurdis. Seal otsis Liisa korraliku reisijana kohe oma uue värava üles ja tegi seejärel ümbruskonnas aega parajaks. Ta mõtles, et miks sealkandis küll nii vähe inimesi ringi liigub. Enne uue lennu väljumist selgus põhjus – mingil hetkel algas streik ja inimesed ei pääsenud enam lennujaama ühest osast teise (A-st B-sse jms, kus vahepeal tuleb passi näidata). Ta oli enda teadmata napilt enne streigi algust strateegilise punkti läbinud. Nii juhtuski, et Frankfurdist Bukaresti sõitis koos temaga suures lennukis veel umbes kümmekond inimest. Ülejäänud reisijad passisid kuskil lennujaamas ja jäid lihtsalt maha. Imeline, et lend ka nii väheste reisijatega ikkagi toimus. Väljumine nihkus paarkümmend minutit edasi, aga muus osas kõik toimis. Respekt Lufthansale! :)

Ootasin Liisat kesklinnas, kuhu ta lennujaamast bussiga sõitis. Jõudsin vahepeal aidata saksa onusid, kes eelmise bussiga maabusid ja nõutult ringi vahtisid. Olime Villemiga juba tuulest päris räsitud, kui Liisa lõpuks jõudis. Sõitsime metroo ja bussiga koju.

EV sünnipäeva tähistamine siinsete eestlastega :)

Liisa oli ilmselgelt omadega päris läbi, kuna alustas reisi põhimõtteliselt öösel. Siiski vedasin ta õhtul veel kodust välja. Nimelt toimus täpselt sel õhtul kohe saabuva Eesti Vabariigi aastapäeva väike tähistamine siinsete eestlastega. Ega neid siin muidugi teab mis palju pole, aga mõned leiduvad. Eestil Rumeenias saatkond puudub, küll on aga konsulaat ja seal me väikse, aga toreda seltskonnaga kogunesimegi. Vahva oli kohtuda siin juba kaua elanud kaasmaalastega ja nende (rumeenlastest) abikaasadega. Sain aru, et mingil hetkel oli eestlasi siin oluliselt rohkem, aga nüüdseks on kõik mujale liikunud. Igatahes tähistasime olulist päeva grillipeoga, kuigi õues toimus siiski ainult grillimise osa. Pikaks me ei jäänud, sest mul hakkas Liisast kahju ja enne südaööd olime kodus tagasi.

Ekskursioonil. I fotol giid demonstreerib näpunuku abil,
mil moel oma ohvreid piinates sai
Dracula verejanulise kuulsuse.

Nädalavahetusel tutvusime linnaga. Siim veetis Villemiga kodus aega, nii et me saime täiesti vabalt ringi lipata. Laupäeva hommik tervitas meid uduvihma ja niisama halli olemisega. Sellest hoolimata läksime linnaekskursioonile. Bukarestis pakutakse tasuta linnaekskursiooni Free Walking Tour by Guided Bucharest. On olemas terve võrgustik sarnaseid ettevõtmisi ka teistes Euroopa linnades. Ekskursioon on tasuta ja toimub iga päev ning iga ilmaga. Meie giid oli igatahes lõbustatud, kui kuulis et peale seitsmekuist siinviibimist valisin ma jalutuskäiguks sellise kauni päeva :) Miks tasuta? Asja iva on selles, osalejatele tehakse nii huvitav ekskursioon, et nad lõpus vabatahtlikult teeksid giidile oma äranägemise järgi nn annetuse. Giid peab pingutama, et sa ikka tahaksid talle jootraha jätta - seega tema sissetulek sõltub sellest, kui hästi ta esineb. Ma ei tea kas see tõesti ka toimib, aga mina igatahes olin ekskursioonist peaaegu et väga suures vaimustuses. Tõesti oli huvitav! :) Eks oleneb palju inimesest, kes grupijuhiks satub, aga meil igatahes vedas väga. Uurisin ka, kas eestlasi on ka palju osa võtma sattunud ja sain vastuseks, et ikka on. Väga tubli! :)

Enne ja pärast. Pärast oli mul kroon peas :)

Õhtul läksime välja. See oli ka mulle esimene kord siin õhtul linnapeal olla, piinlik tunnistada. Teel linna poole kaotas Liisa oma mütsi bussi ära, nii et õhtu algus polnud just liiga rõõmustav. Kõndisime mööda vanalinna tänavaid (teadupoolest on vanalinn siin üsna väike) ja otsisime kohta kuhu minna. Polnudki nii lihtne, sest rahvast oli kõikjal massiliselt ja igal pool saime vastuseks, et pole vabu kohti. Nii lahe. Lõpuks siiski maandusime täitsa okeis kohas, kus saime istuma akna alla. Kohe akna taga vehkis üks seltskond hoolega nööri otsa riputatud tulekeradega. Ajasime niisama veiniklaasi taga juttu ja vahepeal pidime suhtlema ka rumeenlastega, kes meie seltskonda tahtsid imbuda.

Oo shaorma... :)

Kui saabus "klubi kellaaeg", vajus koht üllatavalt tühjaks. Kõik vist suundusid edasi tantsima. Meie tundsime hoopis nälga ja astusime sisse ühte kiirtoidukohta, kus saab väga häid shaormasid (nagu wrap, aga natuke omamoodi). Seal käis vaat et hullem möll kui kuskil klubis, sest näljaseid oli rohkesti ja kolmemeetrise leti taga vorpisid igasugu suupisteid vist oma kümme kutti, kes omavahel samal ajal kõvasti hõikusid. Raske oli järge pidada, kes meie asju valmistas. Shaormad keres, hakkas huvitavaim osa. Tahtsime võtta takso ja mitte sõidu eest hingehinda maksta. Tänava ääres seisis autosid sel hetkel lademetes, nähtavasti olime varased ja suurem rahvaste rändamine polnud veel alanud. Valisime tuntuma taksofirma masina ja saimegi normaalse hinnaga koju. Liisa ei suutnud veel tükk aega uskuda, et maksime pika kojusõidu eest kumbki 2.50€. Ja lisaks ei suutnud ta veel ära imestada, kui väga tuleb ennemuistne aeg meelde - peale väljas käimist on riided ja juuksed mõnusa sigaretiaroomiga. Welcome to Romania! ;)

Me meelega ei olnud väga kaua linnas, sest pühapäeva hommikul äratas meid halastamatu äratuskell nimega Villem. Selle päeva esimene missioon oli asendada Liisa kaudmasaanud müts uuega. Ilm oli paraku selline, et peakatteta ei saanud kuidagi hakkama. Õnneks siiski vihma ei sadanud. Niisiis sõitsime linna ja tuulasime natuke poes. Liisa sai mütsi ja mina sain mütsi. Poole edukam ostlemine kui oli planeeritud :)

Bucuresti + Liisa.

24. veebruaril on Rumeenias omamoodi tähtpäev - kohalik valentinipäev ehk Dragobete. Selle puhul on kogu linnas püstitatud hulgaliselt müügilette, kust osta lilli ja väikeseid ehteid (amuletid, ripasid, käevõrud). Neid müügikohti on tõesti kõikjal, tänavad oleks nagu turgudeks muutunud. Veetsime natuke aega sealse kaubavalikuga tutvudes :) Seejärel jalutasime linnapeal, sõime lõunat, krabasime Starbucksist kohvi, vaatasime triumfikaart ja muud sellist, mida ma ikka kõikidele näidanud olen. Õhtul olime kodused, et algavaks nädalaks jõudu koguda.

Nädal 31 - vol1 (10.-16.02.14)

 JAH, TALI LÄBI :)

Pori ja lombid.

Selle nädala jooksul kadusid talve viimsedki jäljed. Lumi sulas ära, siin-seal on ainult veel mustad hunnikud, mille kadumine kauem aega võtab. Lume sulamine tekitab muidugi väga palju vett ja veel rohkem pori, aga see-eest on hästi soe! Kindaid ei ole vaja ja ühel päeval näitas kraadiklaas müstilised 14 kraadi. Pidin õhema jope välja otsima. Päiksega on tõesti väga kevadine. Osad inimesed lippavad kohe t-särkide väel ringi. See on samamoodi nagu Eestis, kus esimeste soojemate ilmadega viskavad mõned tüübid kõik vammused ült nagu hullumeelsed :)

Me käime aga usinalt basseinis ujumas ja see on hirmus mõnus. Sportliku poole pealt ei saa mainimata jätta, et alanud olümpiamängud mõjutavad minu elu väga palju. Nimelt võtavad spordiülekanded enda alla valdava osa ETV programmist, aga väljaspool Eestit neid näidata ei tohi. Nii vaatabki pidevalt ekraanilt vastu kiri, et saadet näeb ainult Eesti territooriumil. No mitte tibagi ei imbu läbi :) Otsisin välja kuskile kapisügavustesse peidetud telekapuldid ja käivitasin meie mini-kineskoop-teleka. Sealt sai ka spordiülekandeid vaadata, aga rumeenikeelsetest kommentaaridest polnud üldse abi :) Kahju kohe, kui keegi midagi ei seleta. Kõik läheb kaduma kui nina vastu ekraani ei istu ja hoolega ise kõike ei jälgi. Seda ma muidugi ei teinud. Suusatajad-uisutajad uhasid mu igapäevase elu taustal niisama. Ükspäev panin teleka käima ja vastu vaatas hoopis Siim Kallase nägu. Jäin korraks jõllitama, aga kohe sain aru et CNN-i pealt võib teda näha küll. Vot Rumeenia kanalilt mõnda Eesti inimest näha oleks alles imelik.

On tunda valentinipäeva kättejõudmist. Lilli müüakse kõikjal. See püha tundub siin olevat täpselt samasugune nagu igal pool mujal maailmas. Kohustuslikud lilled, kaardid, kommikarbid. Me tähistasime oma sõprust hoopis sellega, et läksime nädalavahetusel poodi ja ostsime Siimule uue jope. See on sündmus omaette, sest eelmine oli tal peaaegu saja-aastane. Minu mahitusel ostis ta lausa kaks jopet! Seda teist vaatasime juba mitu kuud tagasi ja nüüd oli hinda veel omajagu allapoole lastud. Poest väljudes hakkasid turvaväravad piiksuma, aga turvamees lehvitas, et mingu me ikka minema. Selgus, et väravad hakkavad karjuma absoluutselt kõikides poodides, kuhu me sisse astusime! Siim läks tagasi ja siis suvatseti eemaldada ka turvaelemendid - ühelt mingi väike jubin ja teiselt see tavaline suur jurakas, mis poes ikka riiete küljes on. Kusjuures soovi korral oleks avanenud soodus võimalus midagi kauplustest pihta panna, sest igal pool lubati meid lihtsalt minema minna, ilma olukorda kontrollimata :) Me muidugi oleme ausad inimesed ja midagi taskusse ei pannud, aga hirmus tüütu oli küll sedasi jamada.

Nädal 30 - vol1 (3.-9.02.14)

TALI LÄBI?

Juba järgmisel nädalal peale lume ja talve tulekut tundus, et vaikselt on lootust kevadele :) Sõiduteed olid puhtad, jalakäia jaoks muidugi mitte, aga autod olid tavalise sõidukiiruse taastanud. Käidavamates kohtades muutus lumi mõnusaks pruunikaks lögaks. Miinukraade ei ole enam nii palju. Mõnel päeval paistis päike, mis aitas kevade tundele ja lume sulamisele päris hästi kaasa. Päike käib siin ikkagi kõrgemalt ja soojendab paremini. Siiski on ebamugav ringi liikuda, kuna kõnnitee on lumevalli all ja seal kus pole lund, on suured lombid. Nädala lõpus saabusid täitsa soojakraadid - lausa kuni 6 plussi. Aga nagu kombeks on saanud, oli Eestis samal ajal ka enamvähem sama temperatuur. No ma ei tea, üldse ei saa uhkustada sooja kliimaga! :)

Olin Villemiga ujumas käimise väga unarusse jätnud, peale jõuluvaheaega ja Eestis puhkamist oli tal veel nohu ja nii on aeg möödunud. Sel nädalal võtsin kätte ja proovisin temaga käia hoopis siin avatud uues spas, kus me Brittaga juba korra mulistasime. Seal on väga arvestatav lastebassein ja kokkuvõttes saime Villemiga seal väga hästi oldud. Nii et hakkame püsiklientideks ja loobume teise linna otsa paarutamisest. Kui esialgu oli mul kahju, et teiste ujujatega enam inglise keeles lobiseda ei saa, siis see kartus on vist asjatu. Rääkida soovijaid oli ka uues kohas piisavalt ja enamus neist sai ka keelega hakkama. Noormees-administraator tundis väga elavat huvi selle kohta, mida ma täpselt Rumeeniast arvan, mis on siin teistmoodi või samamoodi kui Eestis :) Suhelda saab ja 500 meetri kaugusele basseini viitsime kindlasti rohkem jalutada kui üks kord nädalas. Boonuseks on olme uus ja ilus. Jee!

Varsti on oodata külalist Eestist, Rumeenia võlusid tuleb avastama minu armas sõbranna Liisa. Mõned nädalad on sinna veel jäänud, aga vaikselt hakkasin tegelema planeerimisega. Kuna soovisin, et ta oleks korralik intelligentne turist, siis jagasin talle tähtsat teavet Rumeenia kohta. Näiteks sellist: Why not get to know Romania? Ja veel 12 asja, mida sa Rumeenia kohta ei teadnud. Tuleb välja, et Rumeenias leidub Euroopa riikidest kõige rohkem kulda ja karusid! :)

Ja muidugi kõige tähtsam - praeguse hetke kõige-kõige kuumem popplugu artistilt nimega Smiley.