Nädal 33 - vol2 (24.02-2.03.14)

LIISA JA BRASOV-BRAN-RASNOV

Pidulik õhtusöök.

Esmaspäev oli Eesti Vabariigi aastapäev. Siin on see iseenesestmõistetavalt nagu iga muu tavaline tööpäev. Meie otsustasime muidugi tähistada ja tõime päeval poest kartulisalatimaterjali. Liisa alustas ka kodustele maiustuste varumist. Õhtuks kogunesime kõik - mina&co, Liisa, Reigo, Britta - meie juurde, sõime kartulisalatit ja kamamagustoitu ning panime taustale käima ka pingviinide paraadi. Täitsa nagu päris :)

Söövad covrigi't.

Teisipäeval alustasime väikest Rumeenia-ringreisi. Rong väljus hommikul kl 10 ja et mitte liigselt rabeleda ja end kohe ära väsitada, läksime taksoga. Liiklus oli tihe ja adrenaliin hakkas fooride taga passides natuke tõusma, aga lõpuks jõudsime ideaalselt umbes 12 minutit enne väljumist kohale. Jäi aega, et teoks teha üks planeeritud rumeenia-kogemus: ostsime putkast värsked covrigid ja sõime neid rongis. Kahele naisterahvale leidus kohvri ja käru rongi hiivamiseks abilisi omajagu. Lõpuks aitas üks ajakirju müütav meesterahvas kraami veel ära ka paigutada ja seejärel tahtis väga, et me Marie Claire'i või Cosmopolitani ostaksime. Me ei ostnud.

Rongisõit kulges hästi, rahvast palju polnud ja saabusime Brasovi. Mulle oli see juba kolmas kord seal olla, nii et midagi põrutavalt uut ei avastanud :) Jalutasime öömajja, ikka Anu juurde LaDespanisse. Panime kompsud ära ja matkasime edasi kesklinna poole. Sõime hilise lõunasöögi koos klaasi veiniga ühes mõnusas Rumeenia restoranis, kus suitsuvaba ala oli tõesti hämmastavalt suitsuvaba. Jalutasime natuke veel vanalinnas ringi ja ma näitasin Liisale kohti mida juba teadsin. Hiljem kõndisime tagasi öömajja... Päris muljetavaldava kilometraaži saime sel päeval päris kindlasti.

Järgmisel hommikul ootasime rendiautot, mis pidi meile sinnasamasse ära toodama. Ootasime ja ootasime, aga ei olnud midagi kuulda ega näha. Lõpuks helistasin ja selgus üks paras segadus - rendileandja ootas eelmisel päeval minu kinnitavat kõnet ja mina ei teadnud, et selle tegema pidin. Kokkuvõttes lõppes kõik siiski hästi ja keskpäevaks oli auto olemas. Seekord ei olnudki Dacia, vaid hoopis väike Škoda! Tegelikulr lausa nii väike, et käru ei tahtnud pakiruumi ära mahtuda, pidime istmeid alla laskma. Olin palunud ka tooli Villemile. Anti beebi turvahäll :) Kuna midagi valida polnud ja pidime autoga ringi sõitma ainult ühe päeva, siis leppisin olukorraga ja imekombel mahutasin oma poisijuraka sinna ära.

Brani kindluse "rõdul".

Esimene peatus oli Brani kindlus, kus mina jälle olin käinud. Aga see on koht, mis sellegipoolest kutsub külastama. Eelmisel korral olime seal nädalavahetusel, seekord aga tööpäeval ja nähtavasti sel põhjusel oli rahvast meeldivalt vähe. Suveniirimüüjate konsentratsioon on seal aga suurem kui kuskil mujal kuhu mina sattunud olen. Tasulises parklas ei olnud ühtegi inimest, kellele raha maksta. Auto juurde naastes olid härrad küll tagasi tööl, aga tasu kasseerima ei tuldud. Istusime autosse ja mõtlesime, et ise ka pakkuma ei lähe. Sellegipoolest olid nad nii abivalmis, et aitasid õiget hetke tabada halva nähtavusega parkalst väljatagurdamiseks. Kokkuhoid missugune :)

Rasnovi tsitadellis. Käed on juba
päris väsinud ;)

Järgmine sihtpunkt Rasnovi tsitadell oli ka minu jaoks uus koht. Kindlus asub parajalt kõrgel mäe otsas ja väljavaade Villut sinna süles tassida ei tundunud väga ahvatlev. Õnneks sai autoparklast kindluseni sõita hoopis rongiga. Transilvania Train nägi välja nagu tavaline lõbusõiduks mõeldud rong, mis venis üsna valju mürina saatel vaikselt mäkke. Tsitadell mulle seal täitsa meeldis. Vaated olid ka ilusad. Uuesti rongiga alla jõudnud, olime mõlemad Villemi kätel kandmisest juba päris väsinud ja otsisime söögikoha, kus jalgu (ja käsi) puhata.

Kuna olime ringreisi alustanud plaanitust palju hiljem ja kell oli juba õhtusse tiksunud, siis alustasime sõitu tagasi Brasovi. Valisime alternatiivse tee, mis viis üle mäe ja läbi Poiana Brasovi, mis on suusakuurort. Tee oli mõnusalt käänuline, aga õnneks mitte liiga pikk. Uuesti mäest alla laskudes olid mitmes kohas väga ilusad vaated tuledes linnale. Vaadete nautijaid oli päris arvukalt, sest autosid seisis tee servas rohkesti. Isegi müügiputka oli. Ka meie peatusime põgusalt. Varsti maabusime jälle külalistemajas.

Kuna saime auto hilja, siis oli see meie käsutuses veel ka järgmisel hommikul. Kokkuvõttes oli tekkinud segadus meie kasuks, sest saime eelmisel päeval oma tripi tehtud ja hommikul veel autoga köisraudtee juurde sõita, et Tampa mäe otsas vaateplatvormil käia. Villemit uuesti sülle võttes oli tunda, et käed väsisid palju kiiremini. Liiga palju tassimist :) Kuna oli veel üsna hommik, siis vaade oli natuke udune, aga ilus sellegipoolest.

Rattad üheks päevaks.

Tuli aeg külalistemajja tagasi sõita ja auto ära anda. Enne seda oli vaja bensiinipaak uuesti täis panna. Me ei olnud väga palju sõitnud, nii et paak ei olnud kaugeltki tühi. Sõitsime bensukasse ja seal lähenes kohe meesterahvas, kes ise tangib. Väga tore, andsin talle teada et soovin täis paaki ja suundusin ise juba sisse, et olla valmis kohe maksma. Seisin seal ja vaatasin läbi klaasi, kuidas onu aga seisab ja seisab ning ei kavatsegi tankimist lõpetada. Lõpuks oli see kestnud juba nii kaua, et isegi täiesti tühja paaki poleks olnud tarvis nii pikalt täita. Aga see polnud ju tühigi!! Olin juba valmis minema asja uurima, kui ta tööga siiski ühele poole sai. Arve ei üllatanud, nii et kütuse kogus ei olnud suur. Liisa, kes oli terve aja autos, selgitas mulle hiljem, et härra lisas bensu törtsukaupa. Isegi mina mitte-autoomanikuna tean, et täis paagi saamiseks võid lihtsalt kinnisilmi tankida nii kaua kuni enam ei saa :) On ju nii? Huvitas kas ta oli esimest päeva tööl...

Sel päeval peale lõunasööki lahkusime Brasovist. Teel rongijaama kõlas taksos võimsalt klassikalise muusika hittide poppurrii :) Rong väljus ilusti õigeaegselt ja kõik sujus kenasti. Nagu juba eelnevalt olen maininud, siis rongides siin peatusi ei teadustata. Lähenesime Bukarestile ja rong jäi seisma. Keegi eriti ei liigutanud. Mulle tunudus, et see on eelviimane peatus enne lõppu. Järsku puges hinge kahtlus ja küsisin järgi. Kui välja tuli, et see ongi meie peatus, hakkas meil hirmus kiire. Õnneks saime ikka maha. Sain siis aru, et see rong sõidab veel edasi järgmistesse sihtpunktidesse ja sellepärast inimesed nii rahulikult edasi istusidki :) Muidu on rongid alati täiesti tühjaks läinud ja pole olnud vaja mõelda, millal Bukaresti jõuame. Vot kus lops. Pidime peaaegu kuskile tundmatusse sõitma :)

Kokkuvõttes olid need kolm päeva Bukarestist eemal ainukesed päevad Liisa reisi jooksul, mil saime päikest näha. Nii et võis igati rahule jääda :)