Nädal 32 – vol1 (17.-23.02.14)

LIISA TULI RUMEENIASSE

Kevad jätkub. Nädal algas ülimõnusa ilmaga, vahepeal oli 16 kraadi ja päikesepaiste. Mis sa hing veel oskad veebruarikuus tahta :) Valmistusin usinalt nädala lõpus saabuvat Liisat vastu võtma. Üks päev enne tema jõudmist hakkas ilm halvenema. Jälle vist tabab meid see juba tuntud needus. Kui keegi külla tuleb, siis otseloomulikult on õues külm ja vastik. Enne ja pärast on ideaalne.

Reedel ta tuligi. Väljas oli viimase paari nädala kõige külmem ilm. Muidugi! Lend väljus Tallinnast kell 5 hommikul ja mõne tunni pärast oli Frankfurdis. Seal otsis Liisa korraliku reisijana kohe oma uue värava üles ja tegi seejärel ümbruskonnas aega parajaks. Ta mõtles, et miks sealkandis küll nii vähe inimesi ringi liigub. Enne uue lennu väljumist selgus põhjus – mingil hetkel algas streik ja inimesed ei pääsenud enam lennujaama ühest osast teise (A-st B-sse jms, kus vahepeal tuleb passi näidata). Ta oli enda teadmata napilt enne streigi algust strateegilise punkti läbinud. Nii juhtuski, et Frankfurdist Bukaresti sõitis koos temaga suures lennukis veel umbes kümmekond inimest. Ülejäänud reisijad passisid kuskil lennujaamas ja jäid lihtsalt maha. Imeline, et lend ka nii väheste reisijatega ikkagi toimus. Väljumine nihkus paarkümmend minutit edasi, aga muus osas kõik toimis. Respekt Lufthansale! :)

Ootasin Liisat kesklinnas, kuhu ta lennujaamast bussiga sõitis. Jõudsin vahepeal aidata saksa onusid, kes eelmise bussiga maabusid ja nõutult ringi vahtisid. Olime Villemiga juba tuulest päris räsitud, kui Liisa lõpuks jõudis. Sõitsime metroo ja bussiga koju.

EV sünnipäeva tähistamine siinsete eestlastega :)

Liisa oli ilmselgelt omadega päris läbi, kuna alustas reisi põhimõtteliselt öösel. Siiski vedasin ta õhtul veel kodust välja. Nimelt toimus täpselt sel õhtul kohe saabuva Eesti Vabariigi aastapäeva väike tähistamine siinsete eestlastega. Ega neid siin muidugi teab mis palju pole, aga mõned leiduvad. Eestil Rumeenias saatkond puudub, küll on aga konsulaat ja seal me väikse, aga toreda seltskonnaga kogunesimegi. Vahva oli kohtuda siin juba kaua elanud kaasmaalastega ja nende (rumeenlastest) abikaasadega. Sain aru, et mingil hetkel oli eestlasi siin oluliselt rohkem, aga nüüdseks on kõik mujale liikunud. Igatahes tähistasime olulist päeva grillipeoga, kuigi õues toimus siiski ainult grillimise osa. Pikaks me ei jäänud, sest mul hakkas Liisast kahju ja enne südaööd olime kodus tagasi.

Ekskursioonil. I fotol giid demonstreerib näpunuku abil,
mil moel oma ohvreid piinates sai
Dracula verejanulise kuulsuse.

Nädalavahetusel tutvusime linnaga. Siim veetis Villemiga kodus aega, nii et me saime täiesti vabalt ringi lipata. Laupäeva hommik tervitas meid uduvihma ja niisama halli olemisega. Sellest hoolimata läksime linnaekskursioonile. Bukarestis pakutakse tasuta linnaekskursiooni Free Walking Tour by Guided Bucharest. On olemas terve võrgustik sarnaseid ettevõtmisi ka teistes Euroopa linnades. Ekskursioon on tasuta ja toimub iga päev ning iga ilmaga. Meie giid oli igatahes lõbustatud, kui kuulis et peale seitsmekuist siinviibimist valisin ma jalutuskäiguks sellise kauni päeva :) Miks tasuta? Asja iva on selles, osalejatele tehakse nii huvitav ekskursioon, et nad lõpus vabatahtlikult teeksid giidile oma äranägemise järgi nn annetuse. Giid peab pingutama, et sa ikka tahaksid talle jootraha jätta - seega tema sissetulek sõltub sellest, kui hästi ta esineb. Ma ei tea kas see tõesti ka toimib, aga mina igatahes olin ekskursioonist peaaegu et väga suures vaimustuses. Tõesti oli huvitav! :) Eks oleneb palju inimesest, kes grupijuhiks satub, aga meil igatahes vedas väga. Uurisin ka, kas eestlasi on ka palju osa võtma sattunud ja sain vastuseks, et ikka on. Väga tubli! :)

Enne ja pärast. Pärast oli mul kroon peas :)

Õhtul läksime välja. See oli ka mulle esimene kord siin õhtul linnapeal olla, piinlik tunnistada. Teel linna poole kaotas Liisa oma mütsi bussi ära, nii et õhtu algus polnud just liiga rõõmustav. Kõndisime mööda vanalinna tänavaid (teadupoolest on vanalinn siin üsna väike) ja otsisime kohta kuhu minna. Polnudki nii lihtne, sest rahvast oli kõikjal massiliselt ja igal pool saime vastuseks, et pole vabu kohti. Nii lahe. Lõpuks siiski maandusime täitsa okeis kohas, kus saime istuma akna alla. Kohe akna taga vehkis üks seltskond hoolega nööri otsa riputatud tulekeradega. Ajasime niisama veiniklaasi taga juttu ja vahepeal pidime suhtlema ka rumeenlastega, kes meie seltskonda tahtsid imbuda.

Oo shaorma... :)

Kui saabus "klubi kellaaeg", vajus koht üllatavalt tühjaks. Kõik vist suundusid edasi tantsima. Meie tundsime hoopis nälga ja astusime sisse ühte kiirtoidukohta, kus saab väga häid shaormasid (nagu wrap, aga natuke omamoodi). Seal käis vaat et hullem möll kui kuskil klubis, sest näljaseid oli rohkesti ja kolmemeetrise leti taga vorpisid igasugu suupisteid vist oma kümme kutti, kes omavahel samal ajal kõvasti hõikusid. Raske oli järge pidada, kes meie asju valmistas. Shaormad keres, hakkas huvitavaim osa. Tahtsime võtta takso ja mitte sõidu eest hingehinda maksta. Tänava ääres seisis autosid sel hetkel lademetes, nähtavasti olime varased ja suurem rahvaste rändamine polnud veel alanud. Valisime tuntuma taksofirma masina ja saimegi normaalse hinnaga koju. Liisa ei suutnud veel tükk aega uskuda, et maksime pika kojusõidu eest kumbki 2.50€. Ja lisaks ei suutnud ta veel ära imestada, kui väga tuleb ennemuistne aeg meelde - peale väljas käimist on riided ja juuksed mõnusa sigaretiaroomiga. Welcome to Romania! ;)

Me meelega ei olnud väga kaua linnas, sest pühapäeva hommikul äratas meid halastamatu äratuskell nimega Villem. Selle päeva esimene missioon oli asendada Liisa kaudmasaanud müts uuega. Ilm oli paraku selline, et peakatteta ei saanud kuidagi hakkama. Õnneks siiski vihma ei sadanud. Niisiis sõitsime linna ja tuulasime natuke poes. Liisa sai mütsi ja mina sain mütsi. Poole edukam ostlemine kui oli planeeritud :)

Bucuresti + Liisa.

24. veebruaril on Rumeenias omamoodi tähtpäev - kohalik valentinipäev ehk Dragobete. Selle puhul on kogu linnas püstitatud hulgaliselt müügilette, kust osta lilli ja väikeseid ehteid (amuletid, ripasid, käevõrud). Neid müügikohti on tõesti kõikjal, tänavad oleks nagu turgudeks muutunud. Veetsime natuke aega sealse kaubavalikuga tutvudes :) Seejärel jalutasime linnapeal, sõime lõunat, krabasime Starbucksist kohvi, vaatasime triumfikaart ja muud sellist, mida ma ikka kõikidele näidanud olen. Õhtul olime kodused, et algavaks nädalaks jõudu koguda.