Nädal 33 - vol3 (24.02-3.03)

LIISA RUMEENIAS - PUHKUS JA POODLEMINE

Peale ringreisilt saabumist võtsime järgmise päeva rahulikult puhkamiseks. Käisime meie tavapärases spa-s ujumas. Siin on selline süsteem, et saad teatud arvu kordi sõbra tasuta kaasa võtta. Ideaalis võiks sõbrale kogemus nii väga meeldida, et ta hakkaks ka kohe püsikliendiks :) See võimalus oli seekord küll nullilähedane. Ligunesime seal mõnda aega ja hiljem saatsin Villemi koos Liisaga koju ning läksin ise hambaarsti juurde. Tuleb ju võimalust kasutada, sest muidu on hirmus raske neid hilisõhtuseid aegu leida. See hamba-saaga ei taha kuidagi lõppeda ja pean seal ikka ja veel käima.

Õhtul kui Siim töölt saabus, võtsime ette meie kohaliku kaubanduskeskuse ja tuulasime poodides. Ausalt öeldes pole ma isegi saanud seal juba ammu rahulikult ringi vaadata, sest alati on väike "boss" kaasas kes ei viitsi samal ajal tühja passida. Nii et ei olnud üldse paha plaan :) Shoping sai jätku järgmisel päeval, kui otsustasime väisata mitut suurt kaubanduskeskust. Esimesena läksime Fashion House Outlet Centre'isse. Nagu nimigi ütleb, on seal ainult outletid ja tegu on sellise kohaga, kuhu ma tavalise turistina vist iialgi ei oskaks kohale minna. Kammisime keskuse korralikult läbi ning arvestades, et ma siiani olen ostnud ainult väga hädasti vajaminevat, tegin nüüd shopingurekordi :) St et mõned asjad ikka minuga sealt poest kaasa tulid. Nähtavasti on 7 kuud piisav aeg kustutamaks mälust pakkimise õudused. Ei tohi unustada, et uue katsumuseni polegi enam nii palju jäänud...

Plaan veel kuskile poodi minna läbi ei läinud, sest ühest keskusest piisas täiesti. Kuidagi ei viitsinud rohkem ja tühjade kätega me kumbki ei jäänud. Kodus täitis Liisa oma ammu välja käidud lubaduse meile süüa valmistada. Tema kurikuulus firmaroog mangokana muutus mangopuudusel virsikukanaks. Maitses sellegipoolest hästi.

Õhtul läksime veelkord linnapeale. Seekord olime julgemad igale poole sisse astuma, aga kasu oli sellest vähe. Ruumi pole. Vanalinna lõbustusasutused on nädalavahetuseti ikka uskumatult tuubil täis. Lõpuks muidugi leidsime oma koha elus ja veetsime isegi mitmes kohas aega. Enne koju minemist pistsime veel ühed shaormad pintslisse ja siis astusime taksosse, kus naisjuht meil kohe lahkesti suitsetama lubas hakata. Öäkk, jätsime vahele.

Papanasi.

Liisa viimaseks reisipäevaks oli meil plaanis süüa veel mõningaid rumeeniapäraseid toite. Valisime koha välja ja kuna ilm oli hirmus vihmane, läksime taksoga. Söögikoht La Ceaunu' Crapat oli enamvähem, aga mitte just suurem asi. Pokaalidel ilutsesid suured veeplekid ja majavein oli kõige jubedam, mida ma elus saanud olen. Aga põhiliselt olime tulnud papanasi pärast ja õnneks selles ei pidanud pettuma. 

Peale lõunat oli Liisal vaja hankida veel viimased suveniirid. Läbi vihmasaju jõudsime vanalinna ühte siinsetest vähestest suveniiripoodidest. Ja ega siis polnudki muud, kui tagasi kodupoole kohvreid pakkima. Õnneks sain mina sel korral ainult pealt vaadata, kuidas Liisa kogu kaasatoodud ja siin ostetud varandust kohvrisse mahutas. Riided, maiustused, pudel veini, koera õlu... Jaa, ka minu maailmapilt avardus ja sain teada, et siinsamas lemmikloomade poes müüakse spetsiaalselt koertele mõeldud õlut. Etteruttavalt olgu öeldud, et Liisa pakkus seda oma Pätrikule ja koerakese seedimisele see väga hästi ei mõjunud :) Nii et ma pole kindel, kas julgeksin seda toodet teistele penidele soovitada.

Järgmisel päeval saatsin Liisa uuesti lennujaama viiva bussi peale ja läinud ta oligi. Rohkem kui nädalane Rumeenia-seiklus lõppes :)