Nädal 34 - vol1 (3.-9.03.14)

NAISTEPÄEVA ERI!

Uued kummikud! :)

Peale Liisa lahkumist läks elu jälle tavapärasesse rööpasse. Ja ilm muutus koledaks! Kui me enne natuke kurvastasime, et Liisa ei saanud parimat ilma, siis võrreldes hetkeseisuga ei olnud virisemiseks mingit põhjust. Vihma sadas ja oli täiesti külm. Teed olid märjad ja porised, ma sattusin hoogu ja ostsin endale kummikud! Jube head kummikud on, ei tea kuidas ma need küll pärast Eestisse kaasa saan võtta... Häda korral pean vist jalga panema :)

Ka sel nädalal ei pääsenud ma hambaarsti juures käimisest. Samal päeval sain teada, et pean minema natuke varem, aga Siim ei saanud töölt enne õiget aega lahkuda. Et siiski enamvähem õigeks ajaks jõuda, otsustasin ühistranspordi asemel minna taksoga. Olen juba harjunud takso saamiseks telefonirakendust kasutama ja siiani on see veatult töötanud. Ka seekord tellisin takso ja üks juht kohe võttis mu kutse vastu. Läksin juba alla ja samal ajal vaatasin ekraanilt, kuidas auto tulema hakkab. Aga ta sõitis muudkui kõikide teiste majade vahel, mitte ei tulnud minu poole. Sõitis ja sõitis, juba oli möödas 10 minutit. Siis ta helistas, õnneks sai natuke ka inglise keelega hakkama. Kokkuvõttes seletasime veel oma 10 minutit telefonitsi, tema kogu aeg minust kuskil neli-viissada meetrit eemal. Ma ei saanud üldse aru kuidas ta ei näe oma seadmetega kus ma olen. Lõpuks lidusin talle vastu ja autosse istudes sain aru, et oleksin vist sama hästi võinud bussiga minna, sest õigeks ajaks kohale ma enam ei jõua. Taksojuht tundis silmnähtavat kergendust nähes, et ma väga vihane ei ole. No mis seal ikka pahandada, ta oli ise ka üsna ähmis. Ütles, et ta ei tööta tavaliselt siinkandis ja mõtles, et võtab õhtu viimase kliendi enne kojuminekut. Soovitasin tal siis uinak teha peale suurt pingutust, ta arvas et ta kaotas nii palju närvirakke, et peab nüüd seitse päeva magama. Jõudsin 20 minutit hiljem hambaarsti juurde ja tohter just lõpetas eelmise patsiendiga... Nii et lõpp hea kõik hea :)

Minu Martisor'i kingitused.
Kõik saadud võõrastelt inimestelt!

Nädala lõpus oli 8. märts, naistepäev. Seda tähistatakse ka siin. Tegelikult lõpetab see terve maratoni peamiselt naistele suunatud tähtpäevade jadas. Vähem kui kuu aja jooksul on 4 sellist püha!! Esiteks valentinipäev 14. veebruaril. 10 päeva hiljem, 24. veebruaril järgneb Dragobete, mis on sisuliselt täpselt sama mis valentinipäev, aga on Rumeenia enda traditsiooniline püha. Kingitakse jälle lilli, kommi jms. Vähem kui 10 päeva peale seda, 1. märtsil, on suursuur sündmus - Mărțișor. 1. märts tähistab kevade algust ning seostub kõige uue tärkamise, järjepidevuse ja viljakusega. Seda püha peetakse Rumeenias ja ka mõnes ümbruskaudses riigis (Eestis arusaadavalt mitte, sest sel ajal on kevadest asi veel väga kaugel). Juba ammu enne 1. märtsi olid tänavad täis müügilette, kust võis leida tohututes kogustes amulette ja ehteid. Amuletid toovad järgevaks aastaks mitmesugust õnne, näiteks tervist, raha, armastust jne. Kõikide amulettide küljes on alati puna-valge pael. Selliseid meenekesi kingitakse kõikjal kõigile naistele ja mitte ainult sellel ühel kuupäeval, vaid peaaegu paari nädala jagu - juba enne märtsi algust ja siis veel hiljem ka. Näiteks saime Liisaga mõlemad ühe amuleti kaasa pubis kokteili ostes või kiirtoidukohas shaormat süües. 1. märtsil jagatakse lisaks veel hulgaliselt lilli. Saime lilleõie McDonaldsist ja hiljem minimarketis piimapakki ostes ulatati üle leti tulp. Täitsa hullumeelne!

Naistepäeva lilled.

8. märtsiks on kõik juba parasjagu tüdinenud sellest tähistamisest ja see tundub olema kõige tähtsusetum nendest pühadest. Meie käisime siiski restoranis. Liisa imestas siin käies, et Villemil pole kombeks meie juurest väga ära joosta - võib ta rahumeeli maha panna ja olenevalt olukorrast ta tuterdab sealsamas või seisab nagu soolasammas. No ilmselgelt sõnas ta selle asja ära! Seekord ei saanud me muud teha, kui kordamööda teda mööda söögikohta taga ajada. Loomulikult olid kõige huvitavamad trepid, mis asusid hästi kaugel meie lauast.

Ka järgmisel päeval poes kordus sama. Siimul tekkis tungiv vajadus hankida uued püksid ja kammisime natuke poode. Üldiselt oli see jube keeruline, sest Villem ei tahtnud kuidagi kabiini juures seista ja erinevate mudelite kohta arvamust avaldada. Lõpuks sai ka väsimus temast võitu ja minule sai esimest korda osaks paljudele vanematele tuttav olukord, kus kisendav titt kaenlas kuidagi poest välja katsusin saada :) Tundub, et edaspidi hakkame kordamööda kauplusi väisama.