Nädal 37 - vol1 (24.-30.03.14)

KULTUURI!

Maalikunst.

Suveilma ei saanud me teab kui kaua nautida, sest üsna pea langes temperatuur umbes 10 kraadini ja algas vihmasadu. Tõesti oli külm, rühkisime läbi saju vapralt ikka ujuma, aga muidu väga õue ei kippunud. Ühel tõsiselt vihmasel päeval otsisin kapinurgast näpuvärvid ja suure papitüki välja ja möllasime Villemiga niisama. Eelmisel korral ei saanud ta nende poindist veel väga aru, seekord läks palju edukamalt. Värvi jagus igale poole.

Köögikunst.

Minu vihmase päeva kunstitegevus oli kaduvamat laadi. Tegin ise pelmeene. Siin ma ei ole pelmeene müügil näinud, aga tuli tahtmine neid süüa. Polnudki raske teha, aga omajagu nokitsemist oli küll. Ja pealegi tulid nad peaaegu et piruka suurused, mitte sellised parajad ampsud. Nii et enamvähem... Aga rohkem vist ei viitsi teha, pean ootama kuni Eestisse tagasi jõuame.

Nädalavahetusel oli Siimul taas plaanis kolleegidega korvpalli mängida, nii et sõitsime Izvori parki. Vihma sel päeval ei sadanud, nii et mängida sai. Aga soe ka polnud, sest tuul oli vali. Seekord ei tulnud murul mõnulemisest väga midagi välja. Tuulest räsituna käisime veel lõunal City Grillis, lõpuks ometi jõudsime meiegi sinna. Oleme päris palju tollest kohast kuulnud aga pole kunagi varem ise kohale jõudnud. Toit oli maitsev, eriti maitsev oli kolmik-magustoit sidrunikreemi, shokolaadivahu ja õuna-rosina koogiga :)

Helikunst.

Minu õhtu jätkus kultuursel lainel - jätsin Siimu ja Villu koju ja läksin Brittaga kontserile. Kohalik muusikateemaline ajakiri Jazz Compas korraldab aegajalt kontserte ja seekord esinesid vokaalansambel Jazzapella ja instrumentaalmuusikat viljelev The Art of Quartet. Mõlemad täitsa rumeenia omad. Etteasted juhatas sisse keskealine proua, kes oli tähtsaks õhtuks riidekapist välja otsinud roosa satsilise varrukateta pluusi, läikivad mustad retuusid, kontsakingad ja rippuvad kopsakad kõrvarõngad, mis liikumise rütmis kaasa klõbisesid. Tõesti... :)

Kontserdil endal polnud muidu üldse viga, kuigi kuulajaid polnud teab kui palju. Vokaalmuusika meeldib mulle alati ja ansambel laulis täitsa kenasti. Ei olnud liiga täiuslik. Mõtlen neid kollektiive, kus iga nüanss nii muusikas kui liikumises on viimseni lihvitud. Mitte et see oleks kuidagi halb, aga kuidagi värskendav oli näha midagi lihtsamat. Kahjuks ei olnud seekordses repertuaaris mitte ainsamatki rumeeniakeelset pala, kõik puha inglise keeles. Teine esineja oli ka tore, aga puhas instrumentaal muutus minu jaoks veidi ühekülgseks ja mõlemad Brittaga olime mõne aja pärast veidi uimaseks jäänud - silm tahtis hakata kinni vajuma :) Lood olid pikad ja malbed, vahepeal ei räägitud ainsatki sõna. Tool oli mugav ja temperatuur paras. Lausa kutsub ju suikuma? Siiski oli tore õhtupoolik vahelduseks tavapärasele elule.