Nädal 5 - vol3

PROMENAAD JA BASSEINID

Nädala lõpus läksime jalutama ja ujuma. No ujumise lihtsalt peab päevakavasse planeerima, sest endiselt on palav. Siin on  veel mõningaid ujumisvõimalusi, mis meil on järgi proovimata. Nii me siis hüppasime jälle bussi peale ning siis veel järgmise bussi peale ning tahtsime jõuda Morii järve äärde. Morii järv asub meist mitte väga kaugel, see on Bukaresti suurim järv. Tegu on tehisveekoguga, mis peab aitama üleujutusi vältida (linna läbib Dâmbovița jõgi, mis siis järelikult võib üle kallaste tõusta). Mööda järve kallast kulgeb jalutustee või promenaad. Me päris tervet ringi ümber järve ei tahtnud teha, nii et sõitsime kuskile maale ja tahtsime hakata sealt tagasi kõndima basseinide suunas, mis ka sinna kanti jäid.

Viinamarjaraksu ei saanud minna.

Tee bussipeatusest järve suunas oli ääristatud eramajadega. Meie kodu juures on natuke eramaju, aga muidu polegi sellisesse kanti veel sattunud. Mingi eliitlinnaosa see kindlasti polnud, majad ei olnud teab mis uhked villad, vaid tavalised. Sekka muidugi ka poolikuid ja lagunenud ehitisi, nagu siin ikka kombeks on. Enamasti tundusid aiad olema suhteliselt väiksed, aga peaaegu kõikides oli viinamarjaväätidest lehtlad. Viinamarjad olid ka küljes. Mmmm, mõnna :) Ühe tänava nurga peal seisis katte alla pandud takso, kate oli äärmiselt räbaldunud ja kogu see vaatepilt nägi üsna õnnetu välja. Jõudsin mõelda, et peaks pilti tegema, kui kuskilt auto alt või seest kargas välja väike koer ja hakkas hirmsasti haukuma. Mul oli elu ehmatus, kaotasin suunataju, sõitsin käruga äärekivisse ja suures ähmis ei suutnud sealt enam minema tagurdada. Oehh. Õnneks Siim siiski abistas mind ja ütles, et ei maksa nii rapsima hakata väikese peni haukumise peale :)

Morii järve saareke.

Kõndisime edasi, ühel hetkel lõppes asfalt ära. Tundus, et järv on kohe sealsamas ja läksime oletatavas suunas edasi mööda jalgrada. Paras šokiturism - prahti oli palju ja see kõik ei näinud üldse mitte esindluslik välja. Aga sealtkaudu me järve äärde jõudsime. Järve selles servas on ka väikene saar, kuhu saab silla kaudu peale minna (ka autoga). Alustasime oma retke tiiruga sellel saarel. Meie üllatuseks leidus seal omajagu puhkajaid, kes ujusid, püüdsid kala, grillisid, istusid niisama. Mingit randa järvel pole, selle asemel on küllalt järsk betoneeritud kallak. Aga samas tõesti ei hakanud kuskil silma ujumist keelavaid märke. Saar oli suht rämpsu täis (ausalt, siin leidub ka puhtaid kohti!) ja käest lastud. Ei tea kas see on järgmine Ceaucescu ehitis, sest seal hakkas silma üks vana purskkaev, mingid võlvkaared ja keset saart ümmargune plats ja justkui sammastega katusealune. Kui see kõik korda teha, siis oleks vist päris tore koht näiteks kontsertite jms korraldamiseks.

Šokiturism :)

Jätkasime mööda promenaadi kõndimist. Kõik oli laias laastus ühetaoline - ühel pool vesi, teisel pool tühermaa või majad. Eks vahepeal oli ka huvitavamaid ja kontrastsemaid vaatepilte. Näiteks nägime mustlaste asumit, kus kõik oli lipp-lipi lapp-lapi peal, lapsed jooksid tolmu sees ringi. Samas kohe olid uued ridaelamud. Sellist vasturääkivust kohtab siin üsna palju.

Promenaadil.

Kui linna poole tagasi jõudsime, läks promenaad ilusamaks, olid pingid istumiseks, valgustus. Rohkem võis silmata ka ujujaid. Ise küll sinna ujuma ei kippunud... Üsna palju oli tee ääres ka riste, peal inimese nimi ja sünni- ning surmaaeg. Mõtlesime, et ju siis on need inimesed sellesse järve uppunud. Oli vanu, aga üks oli ka vaid mõne nädala taguse kuupäevaga - peal sünniaasta 1998. Kurb.

Seekord ujusime Strandul Dambovita nimelises kohas. Pilet oli võrrledes teiste kohtadega (kus meie käinud oleme) soodne, 20 leid (4,6€). Ajalimiiti pole ja lamamistoole oli ka päris hulganisti. Me jõudsime pärastlõunal ja siis oli vabu toole täitsa hulgi. Seal oli 4 suurt basseini erineva sügavusega. Kõige sügavama basseini madalamas otsas ulatus mul nina vaevalt vee peale. Olgugi, et kogu see asi oli natuke kulunum, oli seal ülimõnus! Kõik oli avar, ruumi jätkus nii basseinide vahel kui sees. Sai olla ka tekiga murul puude all. Ujusime ja päevitasime seal päris pikalt. Pärast käisime läheduses bistroos söömas, seal üllatati väga maitsva toiduga.

Villu sukeldub. Tal oli see üsna meelest läinud ja minul
hing veidi värises :)

Igatahes avaldas ujumiskoht meile piisavalt muljet, nii et läksime järgmisel päeval veel tagasi. Villemile ka täitsa meeldis vees solberdada ja seal oli üks bassein ideaalse sügavusega, et temaga Eestis ujumistundides õpitut meelde tuletada. Ta igatahes kilkas ja lõbutses seal vahepeal nii hoolega, et basseini äärel istuvad noormehed ei suutnud ka naeru pidada :) Ja ühtest asjast olen peale mõningaid basseinides käimisi aru saanud - topless päevitamine pole siin üldse mingi haruldane nähtus! ;)

Nädal 5 - vol2

RUMEENIA SÖÖK

Uue nädala alguses käisime koos Siimu töökaaslastega linnas söömas. Muidu polekski selline asi ehk kuigi märkimisväärne (käime ausalt muidu ka aegajalt väljas söömas), aga nüüd oli inimesi rohkem kui meie kolm, oli õhtu, oli vanalinn ja oli restoran. Kui kodus on titt, siis selliseid asju ühekorraga väga sageli ette ei tule ;) Nii me siis läksime: mina, Siim, Villem, Britta ja siia külla tulnud endine töökaaslane Margit. Ootused olid suured, sest ausalt öeldes on mul tunne, et ma söön siin kogu aeg halvasti. Või siis pigem mitte täisväärtuslikult. Lähemad söögikohad kaubanduskeskuses ei paku just liiga maitsvat toitu, palju on kiirsöögilaadset. Kodus teen ka muidugi mingil määral süüa, aga mitte midagi erilist, sest vaaritamiseks on lihtsalt liiga palav.

Muidugi on veel asi selles, et kuigi erinevused ei ole nii suured, on toit siin ikkagi natuke teistsugune. Hakkliha maitseb teisiti, piim maitseb teisiti... Eks oleme mõningal määral juba harjunud, aga ikkagi. Piimatoodetega oleme Eestis muidugi täielikult ära hellitatud - et kui poes on 30 sorti erinevaid jogurteid, siis veel ikka viriseme, et siit ei taha nagu midagi. Siin pole sellist asja. Kuigi riiul on tegelikult täitsa pikk, siis normaalsetest asjadest on ainult Jogobellat ja Activiat (mida muide toodetakse siin). Siis on muidugi hunnikutes sellist imporditud pudingut ja jogurtit, mida Eestiski müüakse, aga mille vastu mul millegipärast tõrge on. Ükski pole nagu see õige. Mingitest kohupiimaasjadest võib ainult und näha. Kohukestest eriti! Samas toreda üllatusena avastasin, et hapukoor on siin täiesti olemas ja täitsa normaalne. Kodujuust ka. Ja ausalt, hapukoore ja jogurti sorte on enamvähem võrdselt riiulitel. Ei tea miks nii mitut erinevas variandis hapukoort küll tarvis on. Ei ole suuri jogurteid. Liitriseid pakke leidsin ainult maitsestamata variandis. Kilepakis midagi ei pakuta, kõik on kas tetrapakis (korgiga) või plastiktopsis. Piima teistsuguse maitse tingib nähtavasti see, et see on hapnemisekindlamaks töödeldud. Eks ta õige ole - Eesti piim oleks peale jalutuskäiku poest koju vist juba tõesti pahaks läinud. Samamoodi on jäätised kõik plastkarpides. Soojem kliima dikteerib. Ja kõik säilib kahtlaselt kaua. No saia kõlblik kuni kuupäev näiteks on alles 2 nädala pärast...

Peale õhtusööki teel metroosse tegime peatuse kanali ääres.

Igatahes nii me siis istusime prantsusepärase La Bonne Bouche'i terrassile laua taha ja ootasime häid sööke. Ja oehhh, seda me õnneks ka saime! Toit maitses hästi, teenindus oli hea ja kõik ilus. Isegi Villem pidas end hästi üleval, lõpuks tegi Siim veel tänava peal käruga väikese tiiru ja ta jäi üldse magama ja magas jutti kuni kella 3ni öösel! Õhtusel ajal saab lõunamaisest soojusest rõõmu tunda, ei pea mingit jakki peale võtma vaid kogu aeg on mõnus olla. Ma ei suutnud magustoiduks söömata jätta šokolaadi fondanti, mis oli täiuslik :) (Erilised tervitused siinkohal Liisale ja Liisule). Õnneks siin riigis võib ka head sööki saada! Loomulikult oli ka hind selle võrra kallim, aga olen enam kui kindel, et Tallinna vanalinna tasemele see ikkagi ei küündinud.

Aga söögi teemadel jätkates - mõni päev hiljem helistas mulle rõõmsameelne Siim ja küsis, et kas ma mäletan seriaali Come Fly With Me, mida mõnda aega tagasi ETV-st näidati. Seal oli üks tore klipp lennujaama hamburgeriputkasse tööle läinud tüübist, mis mul väga hästi meeles oli. Kes ei tea, siis soovitan vaadata.

Ja kui palju äratundmisrõõmu sai Siim sel päeval McDonaldsist läbi astudes tunda! Seal olevat tal ette tulnud täpselt sama olukord :) Nii et järjekordne vaatamisväärsus Bukarestis! Aga tulge vaadake kiiresti üle, sest võibolla ta areneb ja saab ametikõgendust. No ja siis on hoopis nii:

PS! Ei taha kedagi halvustada ja eks iga ametit peab õppima. Aga... no ikka oli naljakas :)

Nädal 4 - vol3

I'M A LEGAL ALIEN... EHK KUIDAS PABERIMAJANDUSE SAAGA LÕPU LEIDIS

Pangast saadud tõend ja muud dokumendid näpus suundusime juba järgmisel päeval mind ja Villemit immigrantidena arvele võtma. See koht asus veel kaugemal kui pank, aga kuna Siim oli seal juba käinud oma asju korda ajamas siis õnneks teadsime kuhu minna. Pidime kohal olema kell 9.30 ja õppisime, et sel ajal liiguvad metroos võrdlemisi suured rahvamassid. Käruga ei olnud eriti mõnus liigelda, eriti kui peab ümber istuma südalinna kõige rahvastatumas sõlmpunktis. Jõudsime kohale peaaegu õigel ajal ja seal juba ootas Carmen, kes meie paberimajadusega tegeles. Jumal tänatud, et selleks inimene palgatud oli, sest ise me poleks vist iialgi saanud hakkama mitmeleheküljeliste rumeeniakeelsete akneetide täitmisega ja immigratsioonionudega jagelemisega. Nüüd läks kõik aga võrdlemisi libedalt.

Immigratsioonikontori naabermaja.

Koht ise oli muidugi huvitav. Kui Siimult küsisin, et kuhu me läheme ja kas sinna ikka õlapaeltega topis sobib  tulla, siis tema ainuke vastus oli: sa kukud pikali kui seda kohta näed :) No pikali ma päris ei kukkunud, aga tõesti kujutasin natuke rohkem ametlikkust ette. No nagu pangas või meil KMA-s. Maja iseenesest ei olnudki midagi erilist, aga ümbrus see-eest oli küll vaatamisväärsus omaette. Kõigepealt tuli autopesula õue pealt läbi kõndida. Märkasin, et  linna kohta oli seal väga roheline, või siis oleks õigem öelda metsik :) Edasi tuli üks suur mahajäetud ja poollagunenud maja, mis paistis natuke koolimaja vms moodi. Selle juures oli rohkesti prahti, sh ka mööblit. No näiteks paistis põõsa tagant kirjutuslaud. Ja siis tuli läbi minna roostetanud väravast, mis oli kohe kindlasti ainult saledatele inimestele mõeldud. Pidime Villemi kärust välja võtma ja käru kokku panema, et sealt läbi mahtuda.

Värav oli väga kitsas :)

Astusime sisse u 3x5m suurusesse ruumi, kus ühes seinas olid klaasi taga paar töötajat. Toas oli veel laud, mille taga üks paar parasjagu ametnikule oma pulmaalbumit näitas. Mulle tuli kohe meelde kunagi nähtud film "Roheline kaart", kus Gérard Depardieu mängitav tegelaskuju abiellus selleks, et USA-s elamisluba saada. Seal filmis pidid nad ka immigratsioonile tõestama, et abielu on päris ja mitte fiktiivne. Meie nähtud paar igatahes näitas fotoalbumit, arvutist veel ühtteist lisa, seletamist oli palju ja millegipärast liiga rõõmsate nägudega nad ei lahkunud. Loodetavasti siiki kedagi maalt välja ei saadeta :)

Meie andsime oma dokumendid Carmenile ja ta näitas näpuga ette kohad, kuhu tuli mingil põhjusel oma vanemate nimed kirjutada ja allkirjad panna. Siis andis Carmen kogu kupatuse ametnikule, kes midagi arvutis klõbistas. Vahepeal tuli tema juurde kolleeg, käes papptops kohviga ja küsis välgumihklit. Talle ulatati see, misjärel ta sealsamas sigareti süütas, mihkli omanikule tagastas ja siis kuskile ära kadus. No täitsa tavapärane vaatepilt ametiasutuses :)

Meist mõlemast oli vaja teha foto. Sinna oli kohe vastav varustus üles seatud. Kui minust pilt tehtud, oli Villemi kord. Kujutasin juba ette mismoodi see olema saab... Sättisin ta kuidagi tooli peale istuma, üritasin kinni hoida ilma ise kaadrisse jäämata ja jõudsin vaevu mõelda, et ei tea kuidas ta kaamera poole vaatama saada, kui ametnik rabas kuskilt välja suure roosa kõristi ja probleem oligi lahendatud :) Pilt sai tehtud nagu naksi. Nagu Siim märkis, olid neil tõesti tõhusad spetsiaalsed tööriistad. Selleks päevaks oligi kõik. Ostsime putkast värkseid pirukaid ja läksime tagasi - mina koju, Siim tööle.

Järgmisel päeval pidin uuesti sama teekonna ette võtma, et registreerimistunnistused kätte saada. Õnneks ei pidanud nüüd Villemit kaasa võtma ja ta sai hoopis Siimuga koju jääda. Sain tunda, kuidas on tipptunni ajal metroos koos tuhandete inimestega tööle sõita. Kuna läksin tund aega eelmisest päevast varem, oli rahvast veelgi rohkem. Rongid olid täis ja kui oleks kiire olnud, siis kiirel sammul kuskile lipata poleks olnud võimalik. Lihtsalt pead rahvahulgaga vaikselt kaasa liikuma.

Kell 8.30 kohtusin Carmeniga samas kohas kus eelmisel päeval. Seekord oli toas ootamas rohkem inimesi, sh üks nunn ning Aasia päritolu neiu ja noormees. Viimased olid üsna segaduses olemisega. Nimelt ei olnud klaasi taga paista mitte ühtegi töötajat. Ootasime. Vahepeal käis keegi, aga läks kohe jälle minema. Küsisin siis Carmenilt, et kas nii ongi, et nad on avatud aga kedagi pole. Sain vastuseks, et jah - neil on muud ka teha ja tegelikult neid kohati lihtsalt ei huvita. Ooookeeiiii... Aga tegelikult oli mul ootamisest ükskõik, peaasi et lõpuks oma paberi kätte saaks! Aasia neiu käis vahepeal klaasi peale kopsimas, aga midagi ei juhtunud. Mingi aja pärast keegi ilmus ja midagi hakkas toimuma. Carmen hüppas kohe sinna ja seletas midagi. Nunn (kes oli ju enne meid seal olnud), tuli seisis vaikselt tema selja taha. Tühja sest viisakusest, kes ees see mees :) Pidin andma allkirja ühte kindlasti väga tähtsasse vanakooli kaustikusse, et olen kaks registreerimistunnistust kätte saanud ja asi oligi ühel pool! Lahkudes kuulsin Aasia neiut kellegagi nõutult telefonis rääkimas, et ta on siin juba tükk aega oodanud... Taaskord rõõmustasin, et mul selleks nö oma rumeenlane oli. Läksin ostsin putkast veel pirukaid ja sõitsin koju, kus Siim pirukaid juba väga ootas :)

Nädal 4 - vol2

SAMMUKE LÄHEMAL - PANGAKONTO TEHTUD!

Teadupärast ei ole minu siinviibimise legaliseerimine läinud päris nii libedalt, kui olime lootnud. Otsustati, et mulle taotletakse Rumeenia ID siinse pangakonto alusel. Aga pangad ei võta suvalist välismaalast jutule. Ei tea miks nad mu rahast ära ütlevad ja miks ma ei võiks omada kontosid ükskõik kui paljudes riikides ;) Aga see selleks. Ericssonil oli palgatud spetsiaalne inimene sellisest firmast, mis tegeleb töötajate ja nende perede ümberasustamisega. Õigemini siis just selle paberimajanduse poolega. Minule jääb muidugi arusaamatuks, miks see inimene siis ei osanud neid takistusi ette näha, aga ju tal siis olid omad põhjused.

Pangas polnud midagi pildistada, aga
teel sinna möödusin sellisest kohast.

Aga nüüd paistis valguskiir! Ta leidis panga, kus pakutakse just sellises olukorras inimestele konto avamise võimalust. Piisab ainult passist ja saabki asja ära teha. Helistasin siis sinna, inimene teisel pool toru rääkis väga hästi inglise keelt, pani mulle nö numbri kinni ja kõik oli meeldiv. Kokkulepitud ajal läksin kohale. Loomulikult asus kontor ikka hästi kaugel ja just siis oli metroos mingi jama, rong vahepeal seisis tükk aega ja kokku võttis mul kohale jõudmine aega nii poolteist tundi.

Pangas oli kõik väga meeldiv. Esiteks nunnutasid enamus töötajaid mõnda aega Villemit ja siis hakati asjaga peale. Tuli välja, et just see harukontor ongi suunatud nn expat'idele ehk siis inimestele, kes elavad siin, aga kellele Rumeenia ei ole kodumaa. Ja pangakonto sain ma seal tõepoolest ilma probleemideta avatud. Kui te nüüd arvate, et üllatusi üldse ette ei tulnud, siis nii see muidugi ei olnud.

Esimene üllatus tabas mind kohe, kui teller hakkas mulle võimalusi tutvustama. Nimelt on kontol hoitaval summal ülemine piir. No et rohkem ei tohi kui xxx summa. Sealt edasi peab valima teise (muidugi kallima) paketi. See ei olnud minu jaoks probleem, miljonär ma pole ja enamus rahast seisab ikka Eesti kontol. Teine üllatus: sularahaautomaadist saab tasuta raha välja võtta kindel arv kordi kuus. Ja minu soovitud paketi puhul on see kindel arv 3. 3?!? No ja nii ongi. Ma muidugi ei jätnud ütlemata, et Eestis võib ka 10x päevas raha välja võtta kui vaid tahtmist on :) Ja kolmas ning kõige veidram tingimus - konto sulgemine maksab 20 eurot. No on ikka röövlid, see on täiesti uskumatu! Lisaks ju nagunii mingid kaardihoolduse tasud ja aastamaksud ja... Avamine on muidugi tasuta, aga lahkumise korral peab trahvi maksma. Aga telleri jutu ajal ma muidugi säilitasin täiusliku poker-face'i ja noogutasin nõusolevalt. Mul nagunii ei ole midagi valida, kuskile mujale ma minna ei saanud. Tavaoludes ju tõesti suletakse kontosid harva, aga mina kindlasti teen seda kui siit ära läheme. Pean siis selle 20€ juba varakult kõrvale panema :)

Kõik pangatoimingud võtsid aega 1,5 tundi. Teenindus oli muidugi üliviisakas, pakuti juua ja juba rahutuks muutuvale Villemile mängimiseks markereid ja kirjaklambrite pakendeid. Teller isegi ütles, et tõesti on palju paberimajandust. Üldiselt armastatakse siin "puid raiuda" küll. Ehk siis kõikvõimalikud paberid prinditakse välja, täidetakse, allkirjastatakse, tembledatakse, siis skännitakse, prinditakse jälle kellegi teise poolt välja...

Meil oli pangatelleriga aega ka muust rääkida ja ta valgustas mind, et Rumeenias on samamoodi nn emapalk, mida makstakse lapse 1-aastakseks saamiseni. Et seda saada, pidi ta enda sõnul hunniku dokumente täitma. Ma jällegi ütlesin, et ma logisin id-kaardiga e-riiki sisse, tegin paar klõpsu ja kõik oli olemas. No ei tahtnud paha pärast uhkustada, aga sel hetkel tundus, et sellise mugava süsteemi üle võib uhkust tunda küll!

Terve pangas oldud aja jooksul ühtegi teist klienti muide sisse ei astunud. Aga see tuleneb ehk sellest, et tegu oli kindla suunitlusega kontoriga. Telefonitsi kuulsin inimesi inglise keeles rääkimas küll.

Selline tuleb minu pangakaart :)

Siim muidugi küsis hiljem töökaaslastelt, et kas siin ongi panganduses nii karm kord, et ainult paar korda kuus saab tasuta raha välja võtta. Kusjuures siin on lugematul  hulgal erinvaid panku ja pole üldse nii nagu Eestis harjunud oleme, et kilomeetri raadiuses on sobiva panga automaat kindlasti olemas. Ei ole, ikka ja alati on see mingi teine. Aga keegi polevat midagi sellist varem kuulnud. Või siis nad lihtsalt ei tea, et maksavad pangale kogu aeg peale ;) Tundub, et mul läks igati hästi, sain kõige kallima teenuse osaliseks!! :) Aga vähemalt anti võimalus saata enda valitud foto, mis siis pangakaardi taustaks läheb. Ei ole mingi stampdisain. Mina kui eeskujulik ema valisin muidugi foto Villemi beebiajast ;)

Nädal 4 - vol1

8. kuu sünna.

VILLEM 8 KUUD

Neljandal nädalal toimusid mitmed tähtsad asjad. Aga uhkete vanemate jaoks on ikka kõige tähtsam see, et jälle sai tite sünnipäeva tähistada. Villem sai kohe esmaspäeval, 5.augustil 8-kuuseks. Selles vanuses oskab ta:

• kiiresti käpuli edasi liikuda;
• istuda ja samal ajal kätega intensiivselt vehkida ilma, et pikali kukuks;
• toe najal püsti tõusta (kinni hoida ühe käega) ja ise uuesti istuma minna;
• kapiuksi, sahtleid ja pesumasinat avada ning igasuguseid nuppe vajutada;
• hästi kõvasti puristada ja tatti pritsida;
• hakata hädaldama, kui midagi käest ära võetakse või kapiuks lahti ei tule;
• olla väga kindlameelne ja järjepidevalt minna kohtadesse, kust ära tuuakse (näiteks televiisori/ahju juurest) või ronida kohe tagasi sinna, kust just haiget sai;
• tähelepanu saamiseks mind ootamatult oma kahe hambaga jalast näksata.

Sünnipäevapidu oli tagasihoidlik, külalisi ei käinud :) Aga tort siiski oli ning Villemi vanaema ja vanaisa said sünnipäevast natuke ka Skype'i teel osa.

Villemile toodi sünnipäevaks otse Hiinast uus mänguasi.
Kes otsib, see leiab selle ka pildilt! :)

Sünnipäevanädala puhul õnnestus meil viimaks hankida talle ka oma isiklik voodi (millest on küll meil rohkem rõõmu kui temal) ja söögitool. Bukarestis on nimelt IKEA, kust nimetatud mööblitükid kõige odavamalt kätte saab, aga see asub hoopis teises linna otsas ja sinna minemine on pikem ettevõtmine.  Siim sai õnneks töökaaslasega ühel õhtul peale tööpäeva seal autoga ära käia ja vajaliku kraami siia toimetada. Lõpuks! :) Mina pole muidugi elusees veel üheski IKEAs käinud ja tahaksin sinna ikkagi millalgi uudistama minna.

Harjaga põranda pühkimisest sai mul ka nüüdseks juba korralikult villand ja ostsime poest kõige odavama tolmuimeja. Maja on tee ääres, ligiduses käivad ehitustööd ja mul on aknad kogu aeg lahti - see tähendab, et tolmu tekib rohkem kui rubla eest. Tolmuimeja on nunnu pisike ja punane, aga teeb päris põrgulärmi - täiesti uskumatu kui valjult üks masin võib unnata. Aga igatahes on elu nüüd natukene lihtsam.

Ühesõnaga hakkab tõeks saama see, mida Siim juba Eestis rääkis - plussi me selle üritusega ei jää, sest enne lahkumist jagasime kogu oma varanduse külapeale laiali ja nüüd ostame siin kõik uuesti :)

Ahjaaa, vana televiisor toodi ka tagasi! Remondimees parandas ära. Milline õnn :))

Nädal 3 - vol1

KUUMALAINE JA DIVERTILAND

Meie kolmas nädal algas kuumalainega. No põhjamaalaste jaoks on siin nagunii vahetpidamata üks kuumalaine, sest päeva kõrgeim temperatuur on ikka umbes 30 kraadi varjus. Aga see ei tundugi enam nii kohutav - järelikult on võimalik kuumusega natuke kohaneda. Nüüd aga saabusid päevad, mil temperatuur tõusis vähemalt 35 kraadini. Endal meil siin kraadiklaasi pole ja seetõttu pean uskuma seda, mida ütleb internet. Aga palav oli tõesti. Õue nendel päevadel ei kippunud, isegi poes käimine päevasel ajal oli välistatud. Meil ei ole konditsioneeri, mis siin muidu majapidamistes üsna tavaline on. Ei teagi miks siia seda pandud pole. Tavalise soojaga ei ole hull, kuna päike tuppa praktiliselt ei paista, aknad-uksed on lahti ja lühikesed riided seljas, nii et tunne on lihtsalt suvine. Ütleks, et päikselises Kalamaja korteris olid soojad suvepäevad palju hullemad :) Aga 35 kraadise ilmaga oli ka toas ikka väga palav. Ja nagu öeldud, ei ole lootust ka õhtul-öösel just liiga palju jahutust saada, sest parimal juhul oli teperatuur nii 23 kraadi. Internet muidugi jagab lahkelt soovitusi, kuidas sellisel puhul inimväärselt elada (katsetasime ka mõningaid), aga ega lõplikult ei töötanud miski. Egas muud kui 10x päevas end veega üle loputada ja mitte liiga palju rahmeldada. Oleks ma seda ainult Villemile suutnud kuidagi selgeks teha, tal on arengu eesmärgil tarvis igal ärkveloleku hetkel trenni teha - ikka püsti, kükki, käpuli, spurt järgmisele objektile ja nii sada korda. Endal peanupp leemendab ja kõik põrandal olevad tolmukübemed on niiske naha küljes kinni. Oeh, tolmuimeja oleks vaja osta, see harjaga kraapimine ajab mind juba peast hulluks ;)

Ähvardavad pilved.

Ega tegelikult seda ekstreemset kuumust polnudki rohkem kui paar päeva. Aga see tundus igavikuna. Nagu ikka, lõppes asi äikesega. Lootsin näha ühte korralikku lõunamaist tormi ja aeg-ajalt ilmuvad tumedad pilved seda ka tõotasid, aga üldiselt sadas ja müristas täiesti harju keskmiselt. Vihma sajab siin üldse kohutavalt vähe, oleme näinud vaid paari sabinat. Tõenäoliselt tulevad ajad, mil sajab rohkem. Imekombel on puud siiski rohelised ja maja ümber laiuvad karjamaad pole ka nii väga ära kuivanud. Eramajade inimesed aga kastavad oma hoove väga usinalt, ju siis asi päris nii ilus ka pole, et kõik iseenesest roheline püsib.

Nädalavahetusel tegime veeparki minemisega uue katse. Seekord tegime korralikumalt eeltööd. Selleks polnudki vaja muud, kui natuke põhjalikumalt nende kodulehte uurida. Selgus, et mõne peatuse kauguselt läheb spetsiaalne Divertilandi buss, mis soovijad tasuta kohale viib. Ei tea, miks see eelmine kord meil küll kahe silma vahale jäi! Aga me ennatlikult ei rõõmustanud - Rumeenia asjaajamised kipuvad juba olema sellised, et kunagi ei tea kas see buss ikka läheb sealt kust lubatud, siis kui lubatud ja sinna kuhu lubatud. Lisaks oli peatuse asukohta kirjeldatud üsna üldsõnaliselt - no et Pacii metroopeatuse lähedal parklas :) Aga buss oli täitsa olemas ja lisaks suurte Divertilandi kirjadega, nii et leidsime selle vaevata üles ja kohale ta meid tõepoolest viis.

Divertiland on suur ja uhke veepark, sinna soovitaks soojal ajal tuljatel küll minna. See olevat alles sel suvel avatud, nii et kõik veel töötab, on puhas ja korras. Töötajad rääksid inglise keelt, asjad sai mugavalt paigutada kappi (mis küll maksis, aga oli seda väärt), olemas olid riietusruumid dushikabiinidega. Ainuke asi, millest mina muidugi puudust tundsin, oli koht beebi mähkimiseks-toitmiseks. Aga ega liiga palju saa ju ka nõuda, saime niisama hakkama :)

Olemas oli umbes mustmiljon lamamistooli. No tõesti, neid oli seal nii palju, et kui kõik oleks olnud hõivatud siis vist poleks olnud ruumi kuskil astudagi ja bassein oleks olnud nagu Hiina kuumalaine ajal. Aga meie õnneks see nii polnud. Paremad kohad basseinide ligiduses olid muidugi kõik võetud, aga kaugemal saime end mõnusalt sisse seada. Ega Villemiga väga päikest nagunii võtta ei saa, ta millegipärast ei pea sellest lebamisest väga lugu. Määrisime end muidugi hoolsalt päikesekreemiga sisse - ostsin Villemile laste kreemi, faktor 50. Panime seda endale ka peale. Tulemuseks see, et mitte grammigi pruunimaks me keegi ei saanud :) Aga parem niipidi, ära põleda poleks üldse tahtnud. Siis solberdasime seal ühes ja teises basseinis. Kõige külmem vesi oli lastebasseinis ja Villemile see eriti ei meeldinud. Mujal oli parem.

Tipptund torujärjekorras

Vahepeal Villem pani kärus silma kinni ja meie siis kordamööda proovisime suurematele inimestele mõledud atraktsioone. Igasugu torusid oli seal palju, aga nagu sellistes kohtades ikka tuli peaaegu igal pool muudkui järjekordades oodata. Seega katsetasime mõningaid. Paljudest sai tuubiga ka kahekesi sõita, aga me ei tihanud magavat Villemit üksi või kellegi võõra vaadata jätta. Nii jäi järgmisteks kordadeks ka ühtteist. Veel oli seal vahva Lazy River, kus sai mõnnalt rõnga sees lebotades mööda vooluga jõge triivida. Ja see polnud mingi 10 meetrit, vaid päris pikk hulpimine. Mulle vahepeal tundus, et oleme juba teisel ringil, aga ei olnudki. Villem istus mu süles ja nii me seal koos sõitsime ja tõmbasime ka ümbritsevate inimeste tähelepanu. Üldiselt oli igati mõnus koht, kus olenemata rahvahulgast ei olnud kokkulitsutud tunnet. Natuke suurematele lastele oleks see küll suvine paradiis. Tõenäoliselt läheme sinna veelgi :)

Nädal 2 - vol3

PIKK TEEKOND BASSEINI

Pühapäeval oli jälle hirmus palav ja me otsustasime minna veeparki. Olime avastanud, et hiljuti avatud suur veepark Divertiland asub meie kodukandis.  Sõita tuleb üks peatus bussiga, siis ümber istuda ja sõita veel 4-5 peatust. Väga mõistlik. Panime kompsud kokku ja sõitsime. Kaardi järgi pidi buss tegema väikese ringi ja nii ka oli. Mõningaseks üllatuseks aga jäi buss üks peatus enne meie mahaminemist seisma (see siis oli nn lõpp-peatus) ja juht ajas kõik välja. Läksime välja. Buss sõitis 30 meetrit eemale, seisis seal max 4 minutit ja siis tuli tagasi, tegi uksed lahti ja me kobisime jälle peale. Väga põhimõttekindel värk igatahes :)

Meie peatus asus ühe suuremat sorti poodide kompleksi parklas. Ei olnudki veepargi juures. Ja loomulikult selgus, et veeparki on sealt veel päris jupp maad minna. Linnulennult ehk polekski nii palju, aga mööda heinakasvanud tühermaad ei läinud ühtegi rada, lisaks olid igal pool aiad ees. Üle oleks jäänud kasutada autoteed, aga väljavaade u 40 minutit lauspäikeses üle 30 kraadises kuumuses asfaldit mööda jalutada ei olnud just kuigi ahvatlev. Astusime siis ühte poodi sisse ja mõtlesime igatepidi asja üle järele. Muidugi kirusime kõigepealt maapõhja veepargi kodulehte, kust sellist jalgsimatka poole sõnagagi ei mainitud ja siis ennast, et me asja korralikumalt enne üle ei vaadanud. Igatahes otsustasime seal poes lõunat süüa ja kodupoole tagasi sõita.

Õnneks saime vette ka.

Tagasiteel jõudsime kindlale veendumusele, et ujuda peame me sel päeval ikkagi saama. Meie kodust u 7 minutilise jalutuskäigu kaugusel on vabaõhu bassein Aqua Garden. Läksimegi sinna katsetama. Me jõudsime tegelikult kohale üsna hilja, nii 17 paiku, aga seal oli sellegipoolest hirmus palju rahvast. Ei kujuta ette, mis seal hommikupoole veel toimub. See on kortermajade vahele mahutatud bassiniala, kus iga ruutmeeter on ära kasutatud - vee ääres on kolm rida lamamistoole, kus vahelt on raske läbi mahtuda jne. Siinkandis ju mingit randa pole, aga palavaga tahaks kuskil vee ääres olla, nii et koht on enesestmõistetevalt väga populaarne. Olenemata mõningasest ülerahvastatusest oli mõnus basseinis ujuda. See, et kellaaeg juba õhtune oli, ei omanud mingit tähtsust. Siin nimelt ei lähe õhtuti jahedamaks, tavaliselt jõuab temperatuur oma haripunkti just kuskil 17-18 paiku ja langema hakkab alles täiesti hilisõhtul. Lihtsalt päike pole enam nii ere ega paista lagipähe. Õhtud on siin selles mõttes mõnusad küll, samas aeg-ajalt ei ütleks natuke kargemast õhust ka ära. Seda peab vist veel oma kuu aega ootama :)

Nädal 2 - vol2

CISMIGIU PARK JA MINU UUS NUMBER

Teisel vabal nädalavahetusel otsustasime järgmise pargi üle vaadata. Seekord läksime bussiga, sest buss sõitis siit meie juurest otse parki. Vahepeal õnnestus meil Siimu töökaaslase lahke abiga ka elektroonilised ühistranspordi kaardid muretseda. Me proovisime ka ise bussipileteid osta,  aga sellest ei tulnud midagi välja. Nimelt siin bussides/trammides/trollides pileteid üldse ei müüda, vaid peatustes on pisikesed putkad, kust neid osta saab. Meie tahtsimegi osta, aga tütarlaps-piletimüüja ei saanud meist midagi aru ja meie temast ka mitte. Seega loobusime. Nüüd aga saame elektrooniliste kaartide peale laadida raha (annan raha ja kaardi putkas olevale inimesele ja ei pea üldse midagi seletama) ja siis tuleb kaarti iga sõidu ajal aparaadi ees lehvitada. On võimalus osta ka kuukaart, mis on rahaliselt mõttekam, aga see on ainult nimeline ja selleks peab omakorda olema see paljuräägitud elamisluba/registreerimistõend. Seda mul endiselt veel ei ole. Seega laen vajadusel kaardile raha peale, üks sõit maksab 1,30 leid (0,30€), pole ka üle mõistuse kallis. Tegelikult natuke meenutab süsteem Tallinna Ühiskaardi oma, ainult et tasuta ei sõida siin keegi.

Cișmigiu pargis jätkus istekohti kõigile.

Vaatasime siis endale sobiva peatuse välja ja asusime teele. Jällegi tuli tunnistada, et vahemaad on siin harjumatult pikad, eriti tundub see nii bussis, kus ei ole konditsioneeri. Higistasime seal päris tükk aega, aga lõpuks jõudsime kohale Cișmigiu parki. See on paraja suurusega ja mõnus varjuline park. Jällegi oli keskel järvekene, kus sai sõita paatide ja vesiratastega. Üldiselt oli seal hästi vahva olemine, sest polnud liiga palav, oli ilus ja rahvast ka parasjagu. Jäi tunne, et sinna viiks ka teisi inimesi, kui keegi siia kunagi külla juhtub :) Esimest korda siinoldud aja jooksul tükkisid aga ligi erinevad tüübid, kes tahtsid müüa raamatuid või kogusid mingeid allkirju. Leidsime, et kõige parem on neile vastata eesti keeles. Mõningase üritamise järel nad lahkusid :) Kusjuures kohalikud väitsid, et siin tuntakse välismaalased kohe ära. Millegipärast kõnetatakse meid aga kogu aeg rumeenia keeles, ju siis hakkame sulanduma ;) Tegelikult ei ole siin välimuse poole pealt raske sulanduda, sest tavalised rumeenlased näevad suhteliselt samasugused välja nagu meie, nad ei ole kõik hirmus tõmmud. Samas heledapäiseid inimesi on siin ikkagi üsna vähe.

Pargis. Jääst, suhkrust ja e-ainetest jook :)

Siimul oli nüüdseks juba kohalik telefoninumber olemas, seetõttu läksime peale pargiskäiku seda ka minule hankima. Tahtsin teha lepigut, sest see on mõttekam kui kõnekaart. Leidsime üles vajaliku koha, kõik oli meeldiv, küsisime mis dokumente või asju selleks vaja on. Tütarlaps vastas, et passi  ja üürilepingut tõestamaks, et ma elan siin. Ja veel lihtsamaks teeks asja registreerimistunnistuse olemasolu. Mul hakkas kulm juba kortsu tõmbama - jälle mingi jama! Meil nimelt on üürileping tehtud ainult Siimu nimele ja mina ei saanud aru, kuidas nüüd sellest olukorrast välja rabeleda. Minu blondi hetke lõpetas aga teenindaja soovitus, et teemegi siis lepingu Siimu nimele. Uhh, vähemalt on olemas üks koht, kus ei tehta su elu võimalikult keeruliseks! Nii see leping tehtud saigi ja mul on nüüd kohalik number :)

Teadmiseks, et eesti number on ka kasutusel, võtsin selle jaoks spetsiaalselt kaasa oma vana telefoni. Igapäevaselt ma seda aga kaasas ei kanna, nii et igal hetkel sealt kättesaadav pole :)

Nädal 2 - vol1

KODUMASINATE STREIK

Lühikese siinoldud aja jooksul on meil kaks kodumasinat katki läinud. Palju rohkem neid pole ka. Meil on (oli) vanemat tüüpi telekas. Kineskoobiga. Ega sealt midagi suurt vaadata polnud, sest 1) see oli üsna suure toa jaoks liiga väikese ekraaniga, diivanil istudes ei paistnudki eriti midagi 2) enamuses on rumeeniakeelsed telekanalid (no näiteks Transilvania Live, kus kahjuks midagi vampiiridega seotut siiski ei näidatud). Niisiis panin paaril korral käima muusikakanali ja sedagi mõneks tunniks päeval. Ühel õhtupoolikul telekas mängis ja korraga käis kõva pauk ja võis tunda kärsahaisu. Tossu tuli ka. Mina oma tehnikuajuga arvasin, et ju läks kineskoop läbi. Teatasime omanikele, nad tulid mõni päev hiljem ja ütlesid, et viivad teleka remonti. Siiani mingeid uudiseid pole, aga sellise teleka remontimine on ikka kahtlane küll. Seega pole meil kustunud lootus saada uus ja parem televiisor :) Aga ega ma sellest absoluutselt puudust ei tunne, sest tehnikaajastul pole miski võimatu ja internetist on mõnus hoopis ETV-d vaadata!

Meie köök on tühi igasugusest varustusest, aga Siimu töökaaslased (kes tulid ka Eestist siia) said korteri koos rohke nõudearsenaliga. Nad pakkusid lahkesti, et võime nende juurest midagi omale kasutamiseks laenata - siis ei pea kõike ostma. Rõõmustasime väga, sest peale ühe kaasavõetud panni ja saumiksri polnud meil midagi. Käisime nende juures ära ja järgmisel päeval asusin agaralt Villemile köögivilju valmistama. Laenuks saadud pott töötas hästi, aga saumikser otsustas keset kasutamist üles ütelda. Pingutustest hoolimata ei olnud seda võimalik koduste vahenditega ära enam tööle saada ja nii tuligi sammud poe poole seada ja uus osta. Pesumasin ja föön veel siiani töötavad, loodame et nii jääb :)

Aga on ka üks tore üllatus (kes mind vähegi tunnevad, teavad kui tore see minu jaoks ikka on) - Rumeenia on ju arbuusiriik!! Siin müüakse kohalikke arbuuse. Meil ligidal on tänava ääres müügilett, kust oleme mõned arbuusid ostnud ja need on küll väga hästi maitsenud. Lisaks müüakse seal ka meloneid ja maisitõlvikuid. Neid pole veel proovinud. Arbuusikilo maksab hetkel 1,20 leid (0,27€), aga märkasin, et supermarketis võib olla veelgi odavam. Arbuusidieet tuleb siin täitsa kõne alla, kui ma vaid suudaks neid maakerasid endale rohkem koju kohale veeretada.

Seisab püsti :)

Villem on siin muide teinud mitu arenguhüpet. Viimast nädalat Eestis olles otsustas ta käpuli ringi hakata liikuma. Just siis kui meil oli kibekiirelt vaja pakkida! Nüüd on ta lühikese aja jooksul muutunud väledaks, lisaks hakanud istuma ja lõpuks ka end mööbli najal püsti tõmbama. Nii et kogu ärkveloleku aja peame teda üsna usinalt turvama. Õnneks ei võtnud me oma kristallvaase ja serviise kaasa, arvuti ja muu tehnika on peaaegu ainus, mida tema eest kaitsma peab :)