Nädal 28 - vol1 (20.-26.01.14)

TALVE DRAMAATILINE SAABUMINE

Algas meie teine poolaasta Rumeenias :) Olen suutnud blogi siiani enda meelest üsna edukalt elus hoida, kuigi pehmelt öeldes mitte päris reaalajas. Aga seda olekski liiga palju tahta :) Mul on ka ustavaid lugejaid, kelle nimel pingutada, tänan neid vapraid kes vastu on pidaund!

Nädal algas hirmus vastiku ilmaga - niiske ja hall, vägisi kippus pähe mõte, et iga kell eelistaks Eestis valitsevat pakast ja lund. Oli ehtne mittemidagiütlev sügis. Käisime mänguväljakul, aga seal pole absoluutselt mitte kunagi absoluutselt mitte kedagi teist. See on täitsa veider. Soojal ajal on rahvast murdu.

Tagasituleku puhul hankis Siim endale jälle vana tuttava Rumeenia bakteri külge, nii et ühel päeval ta saadeti töölt koju paranema. Ka Villem jäi nohusse. Mina ainult olen kogu aeg terve, ei tea millest see tuleb. Veel ütles meie gaasiboiler üles. Õigupoolest on sel aegajalt sisemise surve probleemid, mida iganes see tähenab. Igatahes ei ole seda raske parandada, aga meil pole iseseisvalt lubatud aparaati näppida. Boileri seisak tähendab hoobilt sooja vee ja kütte puudumist. Juhtus just, et omanikud olid ka nii liinilt ära, et said meie teate kätte alles järgmisel päeval. Nii siis olimegi umbes 24h ilma kaasaegse elu mugavusteta. Üllataval kombel ei läinud elamine üldse väga külmaks. Tekkis küsimus, kas peaksime radiaatoreid nii hoolega üldse kasutama ;)

Torm kogub hoogu. Pilt ei suuda edastada
tuule tugevust :)

Nädala lõpp läks seevastu õige huvitavaks. Saabus talv! Ja mitte niisama lihtsalt, vaid suure pauguga. Laupäeval hakkas lund sadama ja tõusis tuul. Algas tõsine lumetorm, mis kestis kogu nädalavahetuse. Õnneks ei olnud meil vaja väga kuskile minna, Siim käis kõrvalmajas minimarketis, kuhu tuleb minna mõnikümmend meetrit. Tagasi tulles ta ütles, et pidi selle vahemaa läbima käsikaudu. Lihtsalt mitte midagi ei näinud, lumi tuiskab igast kaarest otse näkku. Sisuliselt pooleteise ööpäevaga sadas maha väga korralik lumevaip. Koos ülitugeva tuulega kutsus see kogu riigis esile eriolukorra, kuulutati välja "kood oranž" ja kohati isegi "kood punane". Siin on ilma tõsiduse hindamiseks olemas värviskaala, ma ei tea kas see tähendab tuule tugevust, lume kogust või kõike kokku. Punane on igal juhul kõige hullem. Meil siin piirdus asi oranžiga, aga juba see oli piisavalt vägev.

Üle riigi olid kõik suured teed liikluseks suletud. Ühtepidi loogiline käik, aga samas - need kes mingil põhjusel siiski sõidavad, peavad siis kasutama väiksemaid kõrvalteid, mis on ju veelgi ohtlikumad... Rongid ei liikunud ja inimesed olid üldiselt hädas, kiirabid-päästjad ei jõudnud abivajajateni jne. Ühesõnaga üks korralik purgaa koos kõige juurdekuuluvaga. Meie õnneks olime kodus ja suurim ebameeldivus oli läbi köögiakna pilude vihisev külm tuul, mis kohati lausa kardinad lehvima pani.

Võeti vastu otsus, et koolid ja lasteaiad on uue nädala kaks esimest päeva suletud. Ennekuulmatu lugu :) Eestis vist ei ole sellist olukorda kunagi olnud. Kool ei ole suletud, lihtsalt teatud tingimustel ei pea õpilased sinna minema. Õpetajad ikka peavad. Ja lasteaiad ei ole MITTE KUNAGI suletud, tulgu või maailma lõpp. Siin näe on. Samas töökohad ei olnud suletud, ei tea siis kuhu lapsed viidi.

Maa sai päris korralikult valgeks.

Pühapäeva õhtuks tegelikult tuul vaibus. Jalutasin hilisõhtul pangaautomaadini, oli täiuslik talveilm. Nähtavasti tuntakse siin ka lumesahkasid, sest suur tee oli enamvähem vabastatud. Ka majade vahel lükati lund, seda oli rohkelt igal pool. Üks õnnetu oli autoga kinni jäänud. Üleüldse saab hommik lõbus olema, sest kõik on nii täis tuisanud, kui üldse veel olla saab. Vähemalt ei vedanud ma oma talvepükse päris ilmaasjata kaasa. Kuigi mulle sai hästi selgeks, et kuni lume sulamiseni on käruga ringi liikumine väga raske, kui mitte päris võimatu. Vangipõli ootab ees :)

Nädal 26-27 (6-19.01.14)

PUHKUS EESTIS

Kaks nädalat möödus meil Eestis puhates. Või no ma ei olegi kindel kui puhkuseks seda nimetada saab, sest kõik kohad oli ju vaja läbi käia, kõiki sõpru-tuttavaid näha, nii et tegevust jagus. Meie oma kodus on ajutised elanikud sees, nii et majutusime oma perede juures. Aga eks see oli ikka tegelikult täitsa puhkus ka, sest Villemil oli nii palju tegelejaid, et ma sain rahumeeli jalga kõlgutada ja vot see oli küll suur vaheldus. Lisaks saime Siimuga kahekesi igal pool käia, seda lõbu meil Rumeenias paraku ei ole üldse. Niisiis kasutasime rohkesti võimalust ja käisime teatris, kinos, kohvikutes, spaas, niisama poes... Eesti asjad maitsesid hästi, eriti minu ammused lemmikud kohukesed :) Saime mõneks päevaks oma kasutusse ka auto ja siis oli eriti lihtne ringi liikuda.

Kaberneemes sõime Siimu poolt ammuigatsetud põdraliha ja kütsime sauna. Ülimõnus. Käisin Villemiga külas teistel tuttavatel lastel, kes vahepeal on samamoodi palju suuremaks kasvanud. Kohtusin oma armsate töökaaslastega. Katsetasime ära uue ja hästi vahva Bibi Mängumaa. Oli ütlemata tore aeg pere ja sõpradega.

Bibi Mängumaal :)

Kaberneemes kelgul.

Kui me Eestisse jõudsime, oli seal enamvähem sama ilm mis Rumeenias - umbes 0 kraadi ja mitte kübetki lund. Teisel nädalal hakkasid olud rohkem talve moodi minema, lumi tuli maha ja kraadid läksid hoopis krõbedamaks. Täitsa Eesti talve moodi. Villem sai ka esimest korda elus kelgutamise ära proovida.

Kui alguses tundus, et aega on hästi palju, siis lõpuks pidin mõnedest plaanidest loobuma, sest lihtsalt ei jõudnud igale poole.

Sedasi need kaks nädalat möödusid ja ühel päeval seisime jälle varahommikul lennujaamas, et tagasi sõita. Kohvrid jõudsid sel korral edukalt koos meiega kohale. Korter tundus jälle harjumatult avar ja lage, avatasime et siin isegi kajab :)

Nii siis ongi pool aastat Rumeenias läinud, pool veel ees.

Nädal 25 - vol1 (30.12-5.01.14)

UUS AASTA

Aastavahetus on siin tähtis püha nagu igal pool mujalgi. Jälle on kõik poodidesse kogunenud ja ostavad meeletult. Seekord vist vähem kingitusi ja rohkem söögikraami. Nähtavasti toimub palju-palju pidusid. Meie kodu lähedal on selline asutus nagu Militari Residence Ballroom ehk lihtsamalt öeldes ballisaal. Seal tehakse igasugu üritusi, pulmapidusid ja muud sarnast. Piltide pealt võib näha, et teha pole mitte lihtsa peokohaga :) Seal toimub suur aastavahetuspidu. Piletid on võrdlemisi kallid, aga loodame et ilutulestikku tehakse saadud raha eest võimsalt - seda saab ju ka ilma maksmata vaadata :)

Rumeenia uusaastasöök.

Meie aastavahetus oli paratamatult kodune. Pidulikul puhul valmistasin singirulle ja kartulisalatit. Meie korteriperenaine tõi aga hoopis huvitavat kraami, Rumeenia traditsioonilisi jõulu/aastavahetuse sööke. Kõik täitsa kodus valmistatud, kuigi mitte tema enda, vaid tema ema ja ämma poolt. Ütleme nii, et sarmaled (kapsarullid) olid kõige paremad. Veel oli seal mingi vorst, sült, lihtsalt suur pekitükk ja soolane seanahk, millele hambad kuidagimoodi peale ei hakanud. Seda pidavat sinepiga söödama... Ei tea :) Kõik oli suhteliselt rammus ja rasvane. Huvitavat degusteerimist igatahes jätkus selle taldriku pealt.

Vanaaastaõhtu-selfie :)

Villem kobis tavapärasel ajal magama ja me veetsime õhtu internetist ETV aastavahetusporgrammi vaadates. Kusjuures pean ütlema, et eelnevatel päevadel pole siin väga suurt paugutamist kosta olnud. Eestis ju alustatakse soojendusega päris varakult. Kõik oli jäetud õigeks hetkeks, sest ilutulestik oli päris võimas. Meie rõdult avaneb vaade linna poole ja ilm oli selge, nii et igast küljest paistis saluuti. Plinkiva valguse käes nägime penisid, kes hirmunult üle lagendike lidusid. Vaesekesed! Paugutamine oli ütlemata vali ja mingi aja pärast ärkas ka Villem, aga uinus varsti uuesti. Huvitaval kombel ei olnud ilutulestikul ka mingit pikka järellainetust - et üksikud paugud kestavad hommikuni välja. Oli üks korralik kärtsutamine ja sellega asi piirdus.

Panin nüüd tähele, et rumeenia keeles on üks väga universaalne väljend: La multi ani! Tähendab "palju õnne sünnipäevaks". Vähemalt niimoodi ma arvasin. Tegelikult kasutatakse seda igasugusel puhul - ka jõulude ja uusaasta ajal. Üldiselt tähendab see siis vist "palju õnne". Sain seda nüüd koridoris ikka harjutada kui kedagi nägin :)

La multi ani!

Üldiselt on vähe asju, mis mulle Rumeenias rohkem meeldiksid kui Eestis, aga mõned siiski. Üks nendest on tõsiasi, et siin on ka 2. jaanuar riigipüha! Minumeelest väga mõistlik ja Eesti võiks vabalt eeskuju võtta :)

Meie sisustasime need vabad päevad tasapisi reisiks valmistudes. Laupäeva hommikul (või õigemini peaaegu öösel) startisime lennujaama poole ja lõunal maandusime Tallinnas. Esimest korda elus jäi üks meie kohver tulemata. Tuleb ikka korralikult sildid külge kleepida. Õnneks saabus kohver juba järgmisel päeval ja muret sellega ei olnud. Algas kaks nädalat kodust puhkust!

Nädal 24 - vol1 (23.-29.12.13)

MEIE JÕULUPÜHAD RUMEENIAS

Saabus jõulunädal. 24. detsember on Rumeenias tavaline tööpäev. Isegi lühendatud päevi siin ei tunta.

Jõulumeeleolus :)

Esimest korda elus tõime kuuse tuppa. Eestis oleme elanud alati sellistes korterites, kuhu pole puud eriti kuskile panna. Siin on ruumi külluses ja nii tassis Siim ükspäev kuuse koju. Kuna meie strateegia on võimalikult vähe maist vara kokku osta, siis lähenesin ehete osas loominguliselt. Kasutasin köögikappides leiduvat - lipsukujulisi makarone ja tühjakspuhutud munakoori. Okei, ostsin pudeli kuldset spreid (selle kulutasin tühjaks) ja liimituubi. Ei suutnud ka panna vastu ahvatlusele soetada ka paarieurone komplekt tulukesi. Eeldasin, et need ehk nädalakese peavad vastu. Pidasid kauem ja ei ilmutanud mingeid katkiminemise märke. Puu sai päris ilus! :)

Poed olid enne pühi nii ülerahvastatud, et see oli lihtsalt jube. Hoidsime neist nii eemale kui saime, aga päris ilma ka ei olnud võimalik toime tulla. Siim korra käis ja ütles, et puuviljakaalude juures oli ka 5minutine järjekord. Meeliülendav :) Õnneks saab see hullus varsti läbi.

Kuna Siim oli 24. detsembril tavapäraselt õhtuni tööl, siis ei teinud me suurt jõulu-õhtusööki. Skaipisime peredega ja olime niisama. Järgmised kaks päeva olid vabad nagu Eestiski. Olime üldiselt kodused, kuhu ikka kallil pühadeajal ronida. Isegi poed olid esimesel jõulupühal täiesti kinni. Teisel pühal enam mitte, eks inimesed peavad ikka toiduvarusid täiendama.

Piparkookide asemel on siin teistsugune küpsetis - cozonac. Neid siiruviirulisi magusaid keekse on väga palju erinevaid - seesamiseemnetega, kaneeliga, kakaoga, pähklitega jne jne. Päris head on, oleme paar korda ostnud. Meie korteriomanik ütles, et piparkooke nad tõepoolest ei söö, aga cozonaci lasevad see eest kahe suupoolega jõulude ajal sisse :) Seda võib arvata, sest neid müüakse kõikjal! Verivorsti näinud ei ole, küll aga süüakse rohkesti sealiha. Hapukapsa "asemel" valmistatakse sarmale'sid, mis on täpselt nagu meie kapsarullid ja ka päris maitsvad.

Jõulumardid ;)

Üks huvitav nähtus on silma hakanud. Ühel suvalisel päeval Villemiga mänguväljakul hängides (täitsa ihuüksi oleme seal viimasel ajal, ei tea miks kõik tubades istuvad) hakkas kuskilt äkki kostma trummi mütsumist ja laulu-hõikumist. Selle allikat ma ei näinudki. Aga nüüd olen veel seda mitu korda tähele pannud ja aknast näinud ka! Veidras rõivastuses mehed käivad ja "jooksevad marti". No ma ei oska selle kohta paremat väljendit kasutada. Ka siin meie kodu juures on nad liikunud ja ühekorra tegin vargsi ühe pildi. Nad teevad oma numbri ära ja siis natuke ootavad, kas keegi tuleb midagi tooma. Majadesse sisse nad ei trügi. Seekord lippas üks naine välja ja andis neile mdagi. Tol korral oli mehi vaid kaks, aga mõnikord on suurem hulk. Tundub, et vist mustlased. Igatahes on kostüümidega natuke vaeva nähtud :)

Egas muud kui kõigile Crặciun Fericit! :)

Nädal 23 - vol1 (16-22.12.13)

JONKADI-JONKADI...

...jõulud tulevad! Nii kõlab üks laul. Jõulud pressivad tegelikult juba ammu uksest ja aknast sisse. Poed on lookas jõulukauba all ja rahvast on veel rohkem kui muidu. See tähendab, et üle mõistuse palju.

Udu ja külmakraadide koostöö tulemus.

Ilm teeb huvitavaid trikke, siin on praegu kogu aeg paar miinuskraadi, Eestis kuuldavasti temperatuur ikka plusspoolel. Ka udu on endiselt tavapärane ja udu ning miinuskraadid annavad kokku kohati päris kauni vaatepildi. Kõik on valge härmatisega kaetud. Oleks päris talvevõlumaa kui siin rohkem loodust oleks. Muidugi kui päike pilve tagant nina välja pistab, on see kõik koheselt kadunud. Päikest ei ole praegu isegi siin kuigivõrd näha, aga valget aega on kindlasti rohkem kui Eestis. Ja midagi ei saja! :)

Kui hullunud ostlemine poodides on kogu tsiviliseeritud maailmas ühesugune, siis mõned jõulukombed on ka erinevad. Siin ei sööda selliseid piparkooke nagu meil tavaks on. Sibiu jõuluturult ostsin küll nende piparkooki, see on hoopis teistsugune – esiteks heledam, teiseks hästi paks ja pehme ning kolmandaks puudub tal piparkoogile iseloomulik maitse või siis on seda hästi õrnalt. Pigem oli see lihtsalt jõuluteemaline pehme küpsis.

Minu piparkoogivabriku toodang :)

See tähendab loogiliselt seda, et poes ei müüda piparkoogitaigent. Lisaks ei müüda poes ka suhkrusiirupit, mille olemaolu korral piparkoogitaigna ise kerge vaevaga valmis teha saab. Jää või ilma piparkookideta. Võtsin tükk aega hoogu, aga ühel õhtul kogusin julguse kokku ja hakkasin ise suhkrut kärstama. Ei olnudki hullu, sain siirupi tehtud! Kõike muud tarvilikku oli kaubanduses saada, suutsin isegi maitseained tuvastada. Tõlkisin kodus kõik ära ja siis otsisin riiulite vahel, paber näpus. Taigen tuli väga hea, julgen retsepti soovitada. Tegin pool kogust, aga ka sellest piisas mitmeks küpsetamiskorraks. Vorme mul muidugi pole (ja poes ka polnud), alguses mõtlesin loominguliselt läheneda ja noaga erinevaid kujundeid lõigata, aga üsna pea võtsin klaasi ja vorpisin lihtsalt hulga ringe. Maitsevad ju samamoodi... :) Siim pole kõige suurem piparkoogisõber, aga ühtteist sõi temagi. Meie Villemiga pistsime lõviosa nahka.

Kuusk Bukaresti jõuluturul.

Nädalavahetusel käisime Bukaresti jõuluturul. Jõudsime sinna laupäeva ennelõunal, sel ajal oli üsna rahulik, üksikud turistid uudistasid ringi. Uudistasime majakestes müüdavat kaupa, oli päris paju vaatamist. Hästi palju oli müügil igasugu toidukaupa, aga ka käsitööd. Nagu vist ikka jõuluturgudel. Alustasin Eestisse kaasavõetava kraami varumist – kotti rändasid paar purki traditsioonilist zacuscă’t ja needsamad pehmed rumeeniapärased piparkoogid. Külma päeva puhul sobis kosutuseks hästi topsitäis hõõgveini ja paar koogitükki. Olemas oli ka lava, kus õhtuti toimuvad kontserdid. Päevasel ajal valitses laval tühjus.

Rumeenia jõuluvana.

Jõuluvana maja oli ka. Uudistasime läbi akna, jõuluvana andis kohe märku et tulgu me aga sisse. Võttis Villemi põlvele ja minu teisele poole istuma (mitte põlvele) ja Siim sai pilti teha. Villem oli päris ehmunud ja iga hetk kannatust kaotamas, aga pidas ikka väikese fotosessiooni lõpuni vastu :) Minu rõõmuks pisteti enne lahkumist meile komm ka pihku. Jõuluvana oli täitsa klassikaline muidu, ei midagi imelikku. Ainult et nimeks on tal siin Moș Crăciun (moš krõitšun). Olgugi, et päikseline ja ilma lumeta, tekkis isegi natuke jõulutunne :)

Nädal 22 - vol2 (9.-15.12.13)

JÄLLE HAMBAARSTI JUURES... JA SPA-s

Meie lift endiselt ei tööta. Ega ma enam ei arvagi, et see kunagi tööle hakkaks ja ausalt öeldes on nüüd juba üsna ükskõik. Käru ma enam ammu üles ei tassi, jätan alla. Keegi täpselt ei tea ka, miks lift ei tööta, aga mina siiani arvasin, et küllap on asi rahas. Kindlasti ei hakka ta niisama tööle, tuleb remondimehi  kutsuda, juppe osta jne. No ja esimese korruse inimesed ei ole raudselt maksmisest huvitatud. Viimane põhjus võib endiselt paika pidada, aga too raha teema langes minu jaoks nüüd natuke küll ära. Nimelt hakati maja ette ja ümber valama betoonist parklat. Siiani oli auklik asfaldilaadne pind, nüüd valatakse sile betoon. Väga tore, aga see ju maksab ka omajagu raha. Ja kas ka mitte-autoomanikud olid ka nõus maksma? :) Korraldus oli ka rumeeniapäraselt hea, reede õhtul pool üheksa koputati uksele ja paluti auto mujale parkida, sest järgmisel hommikul alustatakse töödega. Aga kui me oleks kuskil ära olnud? Siis oleks betoon valamata jäänud ju! No okei, teadupärast meil autot pole :)

Ilmad on ootamatult külmad. Ühel hommikul oli -5 kraadi, mis on külmem kui sama ajal Eestis! Aga väga palju hullemaks ei tohiks asi siin minna. Vist. Ma pole enam nii kindel ;) Mine tea, äkki tulevad valged jõulud!

Teel hambaravile. Metroos lauldi ja kusjuures
väga hästi!

Käisin uuesti hambaarsti juures. Üks jama on see, et on Siim ju iga päev tööl ja see muudab arstil käimise ajaliselt päris keeruliseks. Seekord oligi mul aeg kell 20.00. Päris huvitav, et nad nii kaua avatud on. Jõudsin kenasti 10 minutit enne kohale ja sättis end ootama. Ootasin ja ootasin. 40 minuti pärast administraatorineiu vabandas, aga põhjuseid ei selgitanud. Vahepeal tulid remondimehed, kes hakkasid seina auke puurima (kas pole mitte hea asi, mida hambaarsti oodates vaadata?). Ootasin, kaasavõetud ajakiri oli läbi loetud. Kell 21.00 saabus õde, kes kutsus mind lõpuks kabinetti, pani tooli istuma ja sidus „põlle“ kaela. Nii ma ootasin veel 10 minutit. Lõpuks tuhises sisse arst, kes teatas, et ta oli tarkusehamba operatsioonil ja hakkas tekkima tunne, et nad ei saa seda kunagi kätte. Oehh, mul on ka tarkusehambad opereeritud ja mõte, et keegi pidi seda kangutamist mitu tundi taluma, on küll õudne. Minu ootamine diivanil ajakirja lugedes ei tundunud äkitselt enam nii hull :) Hambaarsti juurest koju jõudsin kell 23.00. Sellist juhust pole veel varem elus ette tulnud.

Nädala lõpetuseks kutsusin Britta endaga koos katsetama tutikat spaad, mis avati umbes 500m kaugusel minu kodust. Kõik oli väga ilus ja uus, isegi rätikud anti. Sisenesime riietusruumi, kus oli pind väga otstarbekalt ära kasutatud – ruudukujulisi kappe oli kolm korrust! Minu kapp oligi kolmandal korrusel ja see reaalselt asus kõrgemal kui minu pea :) Nii et lükkasin pimesi oma asjad lihtsalt uksest sisse ja lahkudes pidin hüppama, et näha kas kapp ikka tühjaks sai. Ja ma ei ole enda meelest just kõige lühem. Kas pole mitte armas lahendus?

Spa oli muidu igati kaunis, aga Eesti spad on mind oma valikuvõimalustega nähtavasti ära hellitanud. No et on 5 erinevat vees vedelemise kohta ja 7 sauna jne. Seal oli üks hästi suur bassein, kaks lastebasseini, mullivann ja kaks sauna. Üks saun nägi välja täpselt nagu aurusaun, ainult et seal ei olnud auru. Nii et siis selline natuke soe ruum lihtsalt. Teine oli tavaline soome saun ja kusjuures päris kuum. Seevastu riietusruumis asuvast dushist tuli absoluutselt ainult külma vett. Nii et ilus ja uus, aga mitte päris hästi funktsioneeriv veel. Tihedas külmas udus kodu poole jalutades oli mõnus tunne ikkagi :)

Nädal 22 - vol1 (9.-15.12.13)

KATSETUSED NETIKAUBANDUSES

Sellel nädalal õppisin hirmus palju uut! Mul on kogunenud juba kastitäis riideid, mis on Villemile siinoldud aja jooksul väikseks jäänud. Varsti sõidame Eestisse ja mul oli esialgu plaan need kõik sinna kaasa võtta, kuskile hoiule jätta ja siis kunagi hiljem vaadata, mis nendega saab. Aga nüüd tuli mulle palju geniaalsem plaan – ma võin proovida need hoopis siinsamas ära müüa! Jääb ära tassimine ja enne Eestisse tagasikolimist on mul nagunii plaanis igasugu kraami müüa, saan juba käe valgeks. Olin mõnda aega tagasi välja peilinud paar suurt netiportaali, kuhu saab tasuta kuulutusi üles riputada. Kõik muidugi on rumeenia keeles, aga ma olen taolises arvamismängus päris osavaks muutunud, nii et konto loomine oli käkitegu. Tegelikult oli müügiplaan mul juba mõned nädalad, aga just nüüd oli ühel päeval elekter nii pikalt ära, et mul polnud Villemi lõunaune ajal mitte midagi muud teha kui väikseid riidehilpe pildistada. Asusin kuulutusi lisama. Minu valitud strateegia nägi ette, et kuulutuse pealkiri on rumeenia keeles, aga sisu muidugi mitte. Kirjutasin ka suurelt juurde, et ma ei räägi rumeenia keelt.

Juba samal päeval hakkasid laekuma esimesed huviliste kirjad. Eranditult rumeenia keeles. Aga GoogleTranslate’i abiga toimib asi üllatavalt edukalt ka nii, et üks kirjutab rumeenia ja teine inglise keeles :) Üldiselt on nii, et pooled inimesed küsivad midagi ja kaovad siis jäljetult. Aga mõned siiski tahtsid päriselt ka asju osta. Algas huvitavam osa ;)

Nimelt ei toimi siin taoline ost-müük üldse mitte nii nagu ma Eestis harjunud olen. Seis järgmine: huviline kirjutab mulle, et saatku ma pakk talle kulleriga, juures nimi ja aadress. Mina vastu, et aga raha? Seepeale ta helistas ja selgitas kohalikke kombeid. Nimelt kutsun mina kulleri enda juurde, annan talle paki. Pakk jõuab saajani, üleandmisel maksab saaja nii transpordi kui asjade eest sularahas. Ja seejärel tuuakse see raha mulle!! Ei tundu eriti mõttekas tegevus paarieuroste asjadega, aga tõesti väga turvaline süsteem.

Esimene kulleri-üritus mul osaliselt ebaõnnestus – sain kenasti telefonitsi kutsuda kulleri (kuigi sobivat keelt kõneleva inimese leidmine tekitab alati lisastressi), pakkisin asjad, kirjutasin korraliku koolilapse käekirjaga aadressi peale ja varsti helistaski kuller. Ta ei osanud eriti inglise keelt. Andsin paki üle, ta vormistas mingid paberid ja läks. No muidugi selgus hiljem, et ma pean kullerile ikka ütlema, et paki väärtus tuleb saajal ka tasuda :) Järgmisel hommikul helistas ähmis ostja ja seletas rumeenia keeles, et ta maksis ainult transpordi eest ja mis nüüd küll saab. Ütlesin, et ta võib need kaks riidetükki väärtuses 2,50€ kingituseks saada, olgu see minu kooliraha :)

Üsna pea avanes uus võimalus kulleri teenust kasutada. Seekord sinna firmasse helistades sattus toru otsa inimene, kes selgitas asja täpsemalt – et niimoodi pakki saata tuleb esiteks jätta pakk lahti, et kuller saaks sisse vaadata ja teiseks pean ma kaasa andma enda passi/id-kaardi koopia. Ma ei tea, kas veel ebamugavamat süsteemi ei saaks välja mõelda? Põhiline ebamugavus seisnes selles, et mul polnud kodus ühtegi koopiat ja ma pidin minema Siimu töö juurde neid tegema. Toppisime siis Villuga riidesse ja käisime ära.

Seekord saabus sama kuller ja tervitas mind juba nagu vana sõber. See paki lahtijätmine on ka ikka väga veider. Panin siis asjad lihtsalt kilekotti, võtsin kleeplindi ja käärid kaasa, sest mingil hetkel peab paki ikka sulgema. Näitasin kullerile, see kiikas korra ilma väga suure huvita. Tal oli kohe rooli kõrvale statsionaarselt kinnitatud teibirull, kust ta rebis pika riba millega ta kilekoti kuidagi kokku käkerdas. Mhh. Päris piinlik, ma loodan et saaja teab, et kullerid neid ise pakivad ;) Õnneks selgus, et paki eest saadud raha saavad nad mulle hoopis panka kanda, ei pea tingimata sularahas kohale tooma. Aga rumeenlased kohutavalt armastavad sularaha, nii et panga-variandi kasutamine on vist vähem levinud. Lõpetuseks pakkusin ma oma suure vaevaga hangitud passikoopiat, kuller rehmas käega, et pole vaja. Ma peaaegu karjatasin, et „päriselt ka või???“. Ja ta vastas: “Because I know you!“, ilmselgelt vihjates, et me kohtusime JUBA teist korda.

Nüüd on see kulleri kasutamine siis selge. Ühtepidi nagu mugav, sest ei pea kuskile minema. Samas tundub ikkagi täiesti mõttetu selliseid pisikesi odavaid vidinaid niimoodi saata.

Sellega uued kogemused kauplemise vallas ei piirdunud. Sain ära käia ka postkontoris. Tuleb välja, et ka seal toimib sisuliselt sama süsteem, määrad pakile väärtuse mille saaja peab maksma. Läksin siis kohale, jälle oli nii palju rahvast ootamas. Seisin oma pakiga, kuni keegi juhtis mu tähelepanu asjaolule et ma pean paki saatmiseks mingi paberi ära täitma. Võtsin paberi, aga ei saanud midagi aru. Järgmine härra tõttas appi. Kokkuvõttes oli nii, et väärtusega paki saatmiseks pidin ma vähemalt neli korda erinevatesse kohtadesse kirjutama nii saaja kui saatja aadresse, paki hinda (rumeenia keeles sõnadega!!) ja mida iganes veel. Vahepeal vahetus mu aitaja härrast hoopis väga hästi inglise keelt kõnelevaks neiuks, kes sõbralikult küsis, et kas ta on niikaua siin kuni ma asja tehtud saan. Nõustusin tänulikult. Lõpuks sain kõigega ühele poole, pakk ära antud ja küsisin tütarlapse käest, et mis siis nüüd edasi saab. Sain rõõmustava vastuse: nüüd tuleb mul oodata, kuni postkasti tuleb teade, et raha on kohal. Siis võin sellele järele tulla. Joppenpuhh ma ütlen! Seda nalja teen ma küll esimest ja viimast korda elus!!!

Asi lõppes paremini kui ma arvasin, sest ükspäev seisis ukse taga postiljon ja andis mulle raha üle. Kui ma poleks kodus olnud, siis olesin nähtavasti pidanud ise postkontorisse järele vantsima. Igatahes on kogu see süsteem mõttetult keeruline. Kas ma oma müügitegevust jätkan, seda ma veel ei tea. Igatahes postkontoris hunnikute viisi pabereid ma ei kavatse enam täitma hakata. Pakiautomaadifirmad, soovitan tungivalt oma äri Rumeeniasse laiendada, tööpõld on lai!