Nädal 9 - vol1

ABIVALMIS POSTKONTORITÖÖTAJAD JA TALONGISÜSTEEM

Peale väga tegusat nädalat võtsime tempo maha ja puhkasime. No Siim pidi muidugi kohe järgmisel hommikul tööle minema, aga üldiselt veetsime oma päevad rahulikult ja koduselt.

Ühel lõunal võtsin siiski jalad selga ja kärutasin postkontorisse. Mitte sellesse, kus ma oma pakkidel järel käisin, vaid hoopis linna poole. Tahtsin oma õele sünnaks postkaarti saata. Hakkasin uksest sisse ukerdama, imekombel tuli turvamees jooksujalu aitama. Leti taga oli järjekord. Ma ei tea mis asju inimesed seal postkontoris nii palju ja pikalt ajavad. Turvamees tahtis vahepeal kuidagi abiks olla, pidin talle ikkagi tunnistama, et ma ei saa rumeenia keelest midagi aru. Muidu olen kasutanud sellist strateegiat, et kui keegi Villemit nunnutama hakkab (seda juhtub omajagu), siis ma lihtsalt naeratan ja olen niisama ilus. Üldiselt sellest piisab, sest ega nad väga minuga suhelda tahagi. Mõnikord aga pöördutakse mingi aja pärast ka minu poole ja siis ei jää midagi muud üle kui käsi laiutada. Turvamees oli aga visa ja proovis midagi inglise keeles purssida. Ma ei saanud sellegipoolest midagi aru. Nii siis ta loobus ja ma ootasin edasi. Mulle tundus, et ta teavitas kedagi, et saabunud on välismaalane ja suunas mind inglise keelt kõneleva neiu juurde.

Küsisin postkaarti, kus oleks rumeeniakeelne "palju õnne sünnipäevaks" kirjas. Valisin etteantud mitte eriti ilusatest kaartidest endameelest parima välja ja palusin ka marki. Teenindaja kohmitses midagi, ma senikaua hakkasin kotis kobama ja pastakat otsima. Ei leidnud. Turvamees (kes ikka truult mu kõrval seisis) luges mu mõtteid ja haaras enda taskust pastaka. Koos suundusime siis õnnitluskaarti kirjutama :) Kribasin kiiruga ja tahtsin kaarti kohe ümbrikusse toppida, aga tema sõnas "nu-nu" (ei-ei) ja näitas näpuga, et enne tuleb saaja aadress ümbrikule kirjutada. Ja siis tagumisele küljele saatja oma. No egas midagi, kirjutasin enda meelest. Järgmiseks juhtis ta tähelepanu asjaolule, et olin "Romania" kirjutamata jätnud. Parandasin vea. Siis ta võttis mu käest mõlemad asjad, pani kaardi ümbrikusse, kleepis kinni, pani margid peale ja viis mu silme all postkasti. Selline teenindus siis Rumeenia postiasutuse poolt!

Teine uudne kogemus oli sel nädalal seotud ühe veidra toetusega, mida siin riigis jagatakse. Siim saab töö juurest meal ticket'eid. See on nn "toidupilet", aga nimetagem neid lihtsuse mõttes talongideks, sest seda nad sisuliselt on. Meile oli alguses ikka väga segane, et mis imeasjad need üldse on. Teoreetiliselt saab töötaja iga töötatud päeva kohta (tagantjärgi) ühe kindla väärtusega talongi, mida ta saab kasutada lõunal käimiseks. No terve lõuna maksumust see reeglina ei kata, ülejäänud osa maksad juurde. Talongid on nimelised, antakse ümbrikus allkirja vastu ja tõenäoliselt on nendega majandamiseks palgal eraldi inimene. Ükski Siimu töökaaslane ei osanud talle seletada, et kust need talongid tulevad - kas riigilt, tööandjalt või kuskilt mujalt. Nad pole säärase tähtsusetu küsimusega oma päid vaevama hakanud. Kõik inimesed Rumeenias neid pileteid ei saa, st need on ikkagi seotud tööandjaga. Huvitavam osa on aga see, et tegelikult talonge lõunal käimiseks praktiliselt ei kasutata. Nendega saab tasuda ka poes. Aga mitte igas poes... Lõpuks peilisime välja, et nende eest saab osta ainult söögikaupa, mitte näiteks riideid ega ka alkoholi.

Reaalsuses ongi nii, et inimesed käivad tavalises supermarketis sisseoste tegemas ja kui saavad töö juurest oma talongid kätte, siis kasutavad need ühekorraga kõik poes ära. Kui näed, et kellelgi kassasabas on need piletid näpus, siis tuleb sellest järjekorrast eemale hoida, sest tõenäoliselt pead ootama ja ootama... Ma ei tea mis müstilisi asju nad teevad, aga aega kulub meeletult. Esiteks peab müüja vaatama, et sa ainult sobilikku kaupa tahad. Siis võtab ta talongid, vaatab need üle, loeb ära mitu on ja siis asub igale lipikule eraldi allkirja panema. Mõnikord tädikesed veel (vist) üritavad summasid võimalikult täpseks ajada - siis nad panevad ühe banaani ühte kotti ja neli teise ja maksavad siis mitmes osas. Või ma ei olegi aru saanud mida paganat nad teevad. Siis müüjad tihtipeale helistavad kuskile ja kokkuvõttes on segadust rohkem kui rubla eest. Kui me kogemata oleme sattunud talongiomanike järele kassasabasse, siis vihastame end moosipallideks! Miks ei võiks inimestele lihtsalt selle võrra rohkem raha anda - ei oleks vaja neid lipikuid iga kuu trükkida ja kõikide aega kulutada.

Ühel päeval sarnases olukorras kuulutas Siim, et kõige parem on ju see, et varsti saame ise need inimesed olla, kes järjekorda mõnuga kinni hoiavad, sest ka tema saab üsna pea oma talongid kätte :) Nädala lõpus saabuski see päev kui olime otsustanud neid kasutada. Panime juba vaimud valmis, et välja kannatada enda järel olevate ostjate mõrtsukalikud pilgud... Aga kõik läks nii kiiresti! Müüja ütles täpselt, mitu piletit meil summa katmiseks vaja on, pani ühele(!) allkirja, ja oligi kõik tehtud. Milline pettumus! Kuna me sel korral kõike ära ei kulutanud, siis saime veel üks kord talonge tarvitada. Siis pidas teenindaja vajalikuks ikkagi kõikidele lipikutele allkiri alla panna. Seega oleneb lihtsalt inimese suvast. Aga ka see ei võtnud nii kaua aega. Seega jääb endiselt selgusetuks, miks teistel inimestel antud toiminguga terve igavik kulub... Eks saame näha kuidas edaspidi läheb, sest iga kuu tuleb Siim koju uute talongidega :)