Nädal 10 - vol2

LOOMAD, PROTESTID JA JUUKSUR

Turistid käivad reisil olles ikka muuseume mööda. Meie pole terve siinolndud aja jooksul veel mitte üheski käinud. Viimane aeg oli see viga parandada. Valik langes kohale, mis tundus sarnanevat meie loodusmuuseumile - Muzeului Național de Istorie Naturală “Grigore Antipa”.

Bukaresti loodusmuuseum.

Grigore Antipa on nähtavasti muuseumi ajaloos olnud tähtis kuju, kuna asutus on saanud tema nime. Muuseumi asutas küll keegi teine, aga tema arendas seda möödunud sajandil ning minu arusaamist mööda oli just see muuseumi hiilgeaeg. Tänapäeval, kui oleme harjunud et kõik on bling-bling-hüper-super-liikuv-häälitsev-meeltlahutav, mõjuvad liikumatud loomad-linnud klaasi taga harjumatult staatiliselt. Ja need polnud topised, vaid täiesti tehiskujud. Palju vaeva on kahtlemata nähtud ja tegelikult igav ei olnud. Siim rõõmustas selle üle, et pildistamine oli oluliselt lihtsam kui elusate loomadega. Pildistamise loa saamiseks tuli muide eraldi maksta, mitte küll väga palju aga siiski. Eks kuidagi tuleb ju raha teenida. Aga minu õpetajakaart seevastu andis võimaluse mulle soodushinnaga pilet osta.

Perepilt muuseumis :)

Muuseum oli parajalt suur, just kui hakkas tunduma, et nüüd tuleb tüdimus, lõppeski kõik ära :) Muuseumi tagaküljes oli mõnus kohvik ja ilm oli paras õues söömiseks. Olen Villemi söögiga siiamaani teinud nii, et panen sügavkülmast võetud kuubikud omale topsiga kotti ja õigeks ajaks on nad ilusti ära sulanud. Seekord aga olid alles osaliselt jääs! Nojah, pole ju enam nii palav. Villemil ei tundunud aga lillkapsajäätise vastu ka midagi olevat :) Samal ajal kui me einetasime hakkas kuskilt nurga tagant ilmuma hirmus palju jalgrattureid. Vaatasime, kuidas nad mööda autoteed mööda sõitsid. Ja sõitsid. Ja sõitsid... Ja siis me enam ei jaksanud vaadata. Seal oli tohutult palju jalgrattureid, arvan et tuhandeid. Arvatavasti oli tegu mingi protesti või muu aktsiooniga.

Protestirongkäik kodutute koerte likvideerimise vastu.

Kui olime söömise lõpetanud ja tänavale astusime, siis nägime kohe muuseumi ees palju kaameraid ja kogunevaid inimesi. Mingi järgmine aktsioon? Vaatasime veidi aega eemalt ja selgus, et nii oligi - protest kodutute koerte tapmise vastu. Väga paljud inimesed olid oma penikestega - chihuahuadest dogideni, kõigil punased rätid kaelarihmade ümber. Kel polnud koera, neil olid plakatid. Nii nad rongkäigus marssisid. Koerte likvideerimise probleem on hetkel siin väga aktuaalne, sest alles hiljuti toimus traagiline vahejuhtum, kus koerte rünnaku tagajärjel saadud vigastustesse suri 4-aastane poiss. Teema on jõudnud ka Eesti meediasse.

Rattaaktsioon.

Kui see sagimine lõppes, saabusid jalgratturid jälle teistkaudu tagasi! Nende infotahvlitelt selgus, et aktsioon kutsub rohkem linnaruumi andma jalgratturitele. Uskumatu, et siin üldse nii palju neid oli, sest igapäevaselt mina väga palju inimesi ratastega ei kohta. Ju ma siis ei liigu õigetes kohtades.

Kui kogu see vaatemäng läbi sai, otsustasime kaugemasse metroopeatusesse jalutada. Kõndisime mööda Calea Victoriei'd, mis on vist üks ilusamaid tänavaid siin linnas. Ei maksa muidugi arvata, et see üleliia klanitud oleks, on ka koledaid maju, aga ta on kuidagi teistsugune võrreldes ülejäänud Bukarestiga. Seal tuleb tunne, et kunagi võis Bukarest tõesti olla Ida-Euroopa Pariis, nagu teda omal ajal kutsuti. Vahepeal sabistas vihma, ootasime selle möödumist Läti saatkonna ees puu all :)

Kuna oleme siin juba mõnda aega olnud, saabus mul nüüd viimane aeg minna juuksurisse. Aga see pole ju nii lihtne - kuhu? Kes? Palju maksab?... Uurisin-puurisin, aga lõpuks astusin oma koduse kaubanduskeskuse ilusalongi sisse ja küsisin, kas keegi inglise keelt räägib. Vastu vaatavatest nägudest sain kohe aru, et ei räägi. Jäin kuidagi kohmetult seisma ja tahtsin hakata ära minema, kui üks neist andis märku, et ma rääkigu ikka edasi. No siis ma rääkisin. Inglise keeles ja kehakeeles. Ja tema vastu rumeenia keeles ja kehakeeles. Mingil imelikul moel saime siis kokku lepitud nii aja kui selle, mida ma teha tahan :) Pühapäeval läksin kohale, seekord õnneks administraator oskas keelt. Juuksur ei osanud midagi. Aga kolme peale saime kenasti hakkama ja ma lahkusin rahulolevalt. Administraator küsis kogu aeg murelikult, et kas ma ikka olen rahul kõigega. Polnud põhjust nuriseda. Kusjuures seesama adminn pesi mul värvi juustest välja (mitte juuksur nagu ma harjunud olen), ta püüdlikult üritas seda punast lõplikult välja loputada... Teadupärast see ikka nii lihtne ei ole ja minumeelest olin ma seal pespesu kausis mingi pool tundi. Lõpuks oli juba tunne, et mul kukub pea kohe otsast ära. Kuidas öeldaksegi selle liigse agaruse kohta...

Siin on väga tugevalt juurdunud jootraha jätmise komme. Olen sellega söögikohtades juba harjunud, aga õnneks märkasin et teised kliendid jätsid ka juuksuritele laua peale natuke "meelehead". Mul ei tulnud see esialgu pähegi! Kuna pean sinna nähtavasti veelgi minema, siis hea, et õnnestus piinlikku olukorda vältida :)