teisipäev, 29. oktoober 2013

Nädal 12 (30.09-6.10) - vol1

LAS KALLAB!


Pühapäevane sajune ilm jätkus. Tegelikult sadas nüüd katkematult 3 ööpäeva järjest. See oli alles midagi! Mis see tiba vihma ühele põhjamaalasele muidugi ikka teeb. Aga sellele lisandus tuul, nii umbes 100 meetrit sekundis ;) Okei, ma liialdan, aga see lõõtsutas ikka tõesti väga kõvasti. Kokkuvõttes tuiskas vihma lihtsalt igast kaarest, temperatuur langes nii 7-8 kraadini. Eestis olid tol hetkel igatahes palju ilusamad ilmad! Pean tunnistama oma pettumust. Ma niiväga lootsin, et peale suvist kuumust tuleb pikk ja mõnus soe sügis. No et samal ajal kui Eestis on juba pime, märg ja külm on siin ikka veel nii 15-17 kraadi ja päikseline. Aga tundub, et ka siin on ilm kuidagi väga heitlik. Öösiti kolistas tuul nii kõvasti, et ma polnud kindel kas hommikul rõdu ikka veel on maja küljes või mitte...

Kui minul ja Villemil on voli koleda ilma puhul koju jääda, siis Siim pidi ikkagi tööle suunduma. Hakkas ta siis astuma, samal ajal startis meie maja eest üks auto, pidas kinni ja juht seletas midagi rumeenia keeles. Olles õppinud juba inimeste mõtteid ja kehakeelt lugema, hüppas Siim auto peale ja ta viidi tööle ära :) Vahetevahel on ikka helgeid hetki ka! Järgmiseks päevaks polnud ilm sugugi paranenud. Kuna mul oli toas istumisest juba parajalt kõrini, siis mõtlesin kasvõi ainult poodi  jalutada. Sel päeval Siimul nii palju ei vedanud ja ükski auto teda peale ei võtnud. Varsti ta helistas mulle ja teatas, et kui mul oli kavatsus kuskile kärutama minna, siis parem on seda mitte teha. Tal oli raskusi teel püsimisega :) Noh, kui nii siis nii...

Külma ja tormise ilmaga ilmnesid mõned korteris kasutatud geniaalsed lahendused. Kuna õues oli külm, siis hakkas ka toas jahedaks minema. Kütte peaksime ise sisse lülitama, aga me ei osanud seda teha :) Ega muidu väga hull olnudki, aga köögis oli kahtlaselt külm kogu aeg. Avastasin, et mõnest kohast akna vahelt puhub läbi. No see pole eriline ime, ikka juhtub. Parim leid oli aga seotud kubuga. Normaalsetes tingimustes ühendatakse kubu ventilatsioonišahti. Või siis teise variandina ei ühendata kuhugi. Meil on kolmas võimalus - seina sisse on tehtud auk ja viidud toru ots lihtsalt läbi seina õue. Tegelikult me muidugi märkasime seda juba ammu, aga siiani pole see probleeme põhjustanud. Nüüd sai selgeks, et auk on vist toru jaoks natuke suur, sest sealt puhub mõnuga tuult sisse. No Siim toppis praod paberit täis.

Aga see ei lahendanud midagi, sest tegelikult oli see läbi seina viidud toru ise ju otsekui lahtine auk õue :) Kui kubu ei tõmba õhku toast välja, siis puhub tuul teistpidi sisse. Ja kuna tuuli oli vali, siis põhimõtteliselt mul juuksed lehvisid seal all :D Geinaalsetele ehitusvõtetele tuleb vastu astuda samasuguste geniaalsustega, ehk siis ma toppisin toru vana T-särgiga kinni. Peab ainult meeles pidama, et kubu nüüd kasutada ei saa... Mõne aja pärast Siim märkas, et ka naabermajas kasutatakse sama taktikat, ju on see siis üldlevinud viis kubusid kasutada. Eesti kliimas mõistlikud inimesed selliseid paigaldusi endale küll lubada ei saa.

Nädala keskel laekuvad Eestist esimesed külalised, Siimu perekond. Jääb üle vaid loota, et ilm paraneb. Nemad tulevad enda meelest ju ikka soojemasse kohta :)

reede, 25. oktoober 2013

Nädal 11 (23.-29.09) - vol1

KÕNNITEE!


Enne ja pärast.
Juba vähemalt kuu aega tagasi ühel hommikul märkasin tee ääres askeldavaid töömehi. Algul ma ei pööranud väga neile tähelepanu, aga varsti läksin ikka rõdule lähemalt uurima, et mida nad seal teevad. Ja pidin pikali kukkuma. Kui mu silmad mind ei petnud, siis olid nad alustanud kõnnitee ehitamisega!! Nii oligi. Kulusid mõned nädalad, töö käis. Boonuseks paigaldati ka tänavavalgustus. Nii võidakse meid siin lausa ära hellitada ju :) Igatahes mingi aja möödudes kadusid töömehed ja inimesed hakkasid kõnniteed kasutama. Ainult et see oli justkui säärane pinnaskattega tee, asfalti polnud. Sõiduteelt hüppas sinna pidevalt kruusakivikesi, nii et käruga liikumist selline pinnas palju mugavamaks küll ei teinud. No vähemalt on natuke ohutum, sest enne liikusime lihtsalt autotee servas. Aga ära sa ütle, sel nädalal nüüd pandi kõnniteele lausa asfalt peale :) Ja mina olin juba käega löönud, et jälle üks Rumeenia-stiilis üritus. Elu muutus just natuke paremaks ja täielikust õnnest lahutab mind veel ainult töötav lift!

Olen nüüd jõudnud natuke tutvust teha siinsete välismaalaste kogukondadega, esialgu küll internetis. Bukarest on suur linn ja tegelikult on neid siin omajagu. Peilisin välja grupi Bucharestmoms, kuhu kuuluvad enamuses välismaalastest väiksemate ja suuremate lastega emad (ja mõned isad). See on tore! Ainult et mulle tundub, et kõik nad elavad linna teises otsas. Meie oleme ainukesed hullumeelsed siinkandis... Põhjus on paljuski selles, et seal teises otsas asuvad enamus rahvusvahelistest koolidest. Selge see, et siis valitakse ka elukoht sinnakanti.

Olen vahepeal täiel rinnal otsinud beebile sobilikku ujumiskohta, aga selle lootusetus on mind juba meeleheitele viinud. Sel nädalal võtsin kätte ja kirjutasin kõikidesse asutustesse mis ma leidnud olen. Tulemused on sellised: peaaegu kõikjal pakutakse individuaalseid tunde, kus treener võtab lapse ja ise võid siis jalga kõlgutada ja raamatut lugeda. Laps peab eelnevalt läbima meditsiinilise läbivaatuse (ei tea kas sealsamas või kuskil arsti juures). Kuna tegu on eratundidega, siis hind on nii umbes 22-30€ üks kord. Tikutulega otsides leidsin ka grupitunni. Sellisel juhul tuleb ka basseini mineval lapsevanemal läbida meditsiiniline kontroll, naisterahvastel läheb asi günekoloogilise läbivaatuseni. Graafik pole kuigi paindlik, vaid asutusega tuleb sõlmida leping, nagu ise spordiklubisse kuuludes... Kuhu ma sattunud olen??

Igatahes tõstatasin teema ka seal välismaalastest emade grupis lootuses, et mul on lihtsalt midagi kahe silma vahele jäänud, kuigi olen umbes tuhat korda igas keeles kõiki märksõnu guugeldanud. Minu üllatuseks saabus vastus, et seesama grupp organiseerib erinevaid aktiviteete peredele, sh ka ujumist. Et olgu ma kannatlik, küll tuleb :) Tahaks niiväga loota et sellest asja saab! Sellisel juhul on antud grupp palju kasulikum kui lihtsalt üks lobisemise koht :)

Nädala lõpus saabus sügis. Terve pühapäev sadas vihma, see on erakordne nähtus. Sooja oli umbes 12 kraadi. Mul jäi kohe kurk valusaks :) Ja nagu sellest veel vähe oleks, läksid mu prillid katki! Sang murdus lihtsalt küljest ära. No need ongi mul ainult 9 aastat olnud... Teibituuning aitab hädast välja, sest kuigi ma päris igal hetkel prille ei kanna, on nendeta elu ikka võimatu. Eriti praegu, kui me oleme õhtuti otsustanud ära vaadata kõik Star Warsi filmid (sest ma pole neid kunagi näinud!). Eks tuleb prillipoodi minna. Seniks - may the force be with you! ;)

esmaspäev, 21. oktoober 2013

Nädal 10 - vol2

LOOMAD, PROTESTID JA JUUKSUR


Turistid käivad reisil olles ikka muuseume mööda. Meie pole terve siinolndud aja jooksul veel mitte üheski käinud. Viimane aeg oli see viga parandada. Valik langes kohale, mis tundus sarnanevat meie loodusmuuseumile - Muzeului Național de Istorie Naturală “Grigore Antipa”.

Bukaresti loodusmuuseum.
Grigore Antipa on nähtavasti muuseumi ajaloos olnud tähtis kuju, kuna asutus on saanud tema nime. Muuseumi asutas küll keegi teine, aga tema arendas seda möödunud sajandil ning minu arusaamist mööda oli just see muuseumi hiilgeaeg. Tänapäeval, kui oleme harjunud et kõik on bling-bling-hüper-super-liikuv-häälitsev-meeltlahutav, mõjuvad liikumatud loomad-linnud klaasi taga harjumatult staatiliselt. Ja need polnud topised, vaid täiesti tehiskujud. Palju vaeva on kahtlemata nähtud ja tegelikult igav ei olnud. Siim rõõmustas selle üle, et pildistamine oli oluliselt lihtsam kui elusate loomadega. Pildistamise loa saamiseks tuli muide eraldi maksta, mitte küll väga palju aga siiski. Eks kuidagi tuleb ju raha teenida. Aga minu õpetajakaart seevastu andis võimaluse mulle soodushinnaga pilet osta.

Perepilt muuseumis :)
Muuseum oli parajalt suur, just kui hakkas tunduma, et nüüd tuleb tüdimus, lõppeski kõik ära :) Muuseumi tagaküljes oli mõnus kohvik ja ilm oli paras õues söömiseks. Olen Villemi söögiga siiamaani teinud nii, et panen sügavkülmast võetud kuubikud omale topsiga kotti ja õigeks ajaks on nad ilusti ära sulanud. Seekord aga olid alles osaliselt jääs! Nojah, pole ju enam nii palav. Villemil ei tundunud aga lillkapsajäätise vastu ka midagi olevat :) Samal ajal kui me einetasime hakkas kuskilt nurga tagant ilmuma hirmus palju jalgrattureid. Vaatasime, kuidas nad mööda autoteed mööda sõitsid. Ja sõitsid. Ja sõitsid... Ja siis me enam ei jaksanud vaadata. Seal oli tohutult palju jalgrattureid, arvan et tuhandeid. Arvatavasti oli tegu mingi protesti või muu aktsiooniga.


Protestirongkäik kodutute koerte likvideerimise vastu.
Kui olime söömise lõpetanud ja tänavale astusime, siis nägime kohe muuseumi ees palju kaameraid ja kogunevaid inimesi. Mingi järgmine aktsioon? Vaatasime veidi aega eemalt ja selgus, et nii oligi - protest kodutute koerte tapmise vastu. Väga paljud inimesed olid oma penikestega - chihuahuadest dogideni, kõigil punased rätid kaelarihmade ümber. Kel polnud koera, neil olid plakatid. Nii nad rongkäigus marssisid. Koerte likvideerimise probleem on hetkel siin väga aktuaalne, sest alles hiljuti toimus traagiline vahejuhtum, kus koerte rünnaku tagajärjel saadud vigastustesse suri 4-aastane poiss. Teema on jõudnud ka Eesti meediasse.


Rattaaktsioon.
Kui see sagimine lõppes, saabusid jalgratturid jälle teistkaudu tagasi! Nende infotahvlitelt selgus, et aktsioon kutsub rohkem linnaruumi andma jalgratturitele. Uskumatu, et siin üldse nii palju neid oli, sest igapäevaselt mina väga palju inimesi ratastega ei kohta. Ju ma siis ei liigu õigetes kohtades.

Kui kogu see vaatemäng läbi sai, otsustasime kaugemasse metroopeatusesse jalutada. Kõndisime mööda Calea Victoriei'd, mis on vist üks ilusamaid tänavaid siin linnas. Ei maksa muidugi arvata, et see üleliia klanitud oleks, on ka koledaid maju, aga ta on kuidagi teistsugune võrreldes ülejäänud Bukarestiga. Seal tuleb tunne, et kunagi võis Bukarest tõesti olla Ida-Euroopa Pariis, nagu teda omal ajal kutsuti. Vahepeal sabistas vihma, ootasime selle möödumist Läti saatkonna ees puu all :)

Kuna oleme siin juba mõnda aega olnud, saabus mul nüüd viimane aeg minna juuksurisse. Aga see pole ju nii lihtne - kuhu? Kes? Palju maksab?... Uurisin-puurisin, aga lõpuks astusin oma koduse kaubanduskeskuse ilusalongi sisse ja küsisin, kas keegi inglise keelt räägib. Vastu vaatavatest nägudest sain kohe aru, et ei räägi. Jäin kuidagi kohmetult seisma ja tahtsin hakata ära minema, kui üks neist andis märku, et ma rääkigu ikka edasi. No siis ma rääkisin. Inglise keeles ja kehakeeles. Ja tema vastu rumeenia keeles ja kehakeeles. Mingil imelikul moel saime siis kokku lepitud nii aja kui selle, mida ma teha tahan :) Pühapäeval läksin kohale, seekord õnneks administraator oskas keelt. Juuksur ei osanud midagi. Aga kolme peale saime kenasti hakkama ja ma lahkusin rahulolevalt. Administraator küsis kogu aeg murelikult, et kas ma ikka olen rahul kõigega. Polnud põhjust nuriseda. Kusjuures seesama adminn pesi mul värvi juustest välja (mitte juuksur nagu ma harjunud olen), ta püüdlikult üritas seda punast lõplikult välja loputada... Teadupärast see ikka nii lihtne ei ole ja minumeelest olin ma seal pespesu kausis mingi pool tundi. Lõpuks oli juba tunne, et mul kukub pea kohe otsast ära. Kuidas öeldaksegi selle liigse agaruse kohta...

Siin on väga tugevalt juurdunud jootraha jätmise komme. Olen sellega söögikohtades juba harjunud, aga õnneks märkasin et teised kliendid jätsid ka juuksuritele laua peale natuke "meelehead". Mul ei tulnud see esialgu pähegi! Kuna pean sinna nähtavasti veelgi minema, siis hea, et õnnestus piinlikku olukorda vältida :)

kolmapäev, 16. oktoober 2013

Nädal 10 - vol1

RUMEENIA KUSIINI KATSETUSED


Olles viimasel ajal natuke tutvunud Rumeenia traditsiooniliste söökidega, tundus mulle, et viimane aeg on ise käsi valgeks saada. Goolge Translate'i abiga otsisin välja mõningad retseptid, ostsin poest igasugu imelikke asju ja asusin valmistama.

Borš ei olegi peedisupp!
Esimeseks prooviks sai ciorba. Ciorba on põhimõtteliselt supp. Aga kui sa siin ütled selle kohta supp, siis sind parandatakse - see ei ole supp, vaid ciorba. No nagu et köök ei ole tuba, kuigi põhimõtteliselt ju nagu on ka. Seoses ciorba valmistamisega lahenes minu jaoks taas üks suur müsteerium. Nimelt näen poes, et inimesed ostavad lademetes õli. Plokkidena ja suurtes 5-liitristes anumates. Olen mõelnud, et mida nad nii suure koguse õliga küll teevad. Nüüd selgus, et see polegi üldse õli mida nad kärusse laovad, vaid hoopis borš :) Meie jaoks on borš ju peedisupp, aga siin hoopis kääritatud nisuklii vedelik :D Supi ja ciorba erinevus seisnebki selles, et ciorba on hapukas ja hapukuse saavutamiseks lisatakse valmistamisel enamasti sedasama borši (mõnikord ka sidrunit või äädikat). Müüakse seda valmiskujul poes ja näeb kaugelt vaadates välja täpselt nagu õli, hägune kollakas vedelik plastmasspudelis. Uurisin asja ja põhimõtteliselt tehakse ciorbat igasuguse lihaga ja igasuguste köögiviljadega, peaasi et borš on hulgas. Seega keeda valmis üks supp, pane hulka borš ja hopaaa - ongi ciorba valmis!

Minu ciorba :)
Minu seekordne katsetus oli loomaliha-ciorba. Ega seal mingit suurt kunsti polegi: õige on keeta puljong ise (mida mina muidugi ei teinud), lisada siis köögiviljad, borš ja maitsestamiseks petersell ja kindlasti leeskputk. Leeskputk on asi, mida ma pole veel kunagi enne proovinud, tal on spetsiifiline hapukas maitse ja sobib ciorbaga päris hästi. Küll aga kasutatakse siin eestlase jaoks ehk natuke harjumatuid köögivilju. Näiteks esineb retseptides tihti juuspeterselli, juursellerit ja pastinaaki. Tegelikult kõik ju ka Eesti kaubanduses saadaval, aga kuidagi pole harjunud ostma ja kasutama... Kartul-porgand-sibul käib ka tavaliselt asja juurde. Lisaks ei nõutud retseptis köögiviljade eelenvat kuumutamist pannil, mis meil suppi valmistades tihti kombeks on. Kokkuvõttes tuli ciorba täitsa hea ja huvitaval kombel järgmiseks päevaks oli maitse isegi paranenud.

Millegipärast ostsin sellised kalad...
Inspireerituna Musta mere reisist leidsin end järgmisel päeval poes kalaleti ees ostmas kahte biban'it ehk ahvenat. Need vist siiski on natuke teistsugused ahvenad kui ma Eestis harjunud olen, sest triipe neil peal polnud ja luid on ka oluliselt vähem. Kodus neid külmikust välja võttes mõtlesin, et mis mul küll arus oli. Kaks tervet rookimata kala! Pean piinlikkust tundes tõdema, et mul õnnestus mere ääres üles kasvada nii, et ühtegi kala ma kunagi rookinud pole...Eks tuli internetist järgi vaadata mida kaladega peale hakata.

Lugesin hirmujutte, et ahvena soomust on eriti raske eemaldada, aga õnneks toimis kahvliga kraapimine siiski hästi. Kahtlustan, et soomuseid korjan veel nädalaid oma köögist kokku, sest neid lendas igas kaares. Kalad ma nuge ja kääre kasutades kuidagi roogitud sain, kuigi asjatundjad oleks kindlasti seda nähes peast kinni hoidnud :) Kokkuvõttes mässisin kalad fooliumisse ja ahju ning tulemus oli väga maitsev! Aga jamamist on ikka liiga palju, et sellist sööki väga sageli tegema hakata.
Lõpptulemus oli täitsa söödav :)

Selline osa kohalikust kusiinist on minu kööki jõudnud. Egas muud kui uute retseptide otsingule! :)

teisipäev, 8. oktoober 2013

Nädal 9 - vol1

ABIVALMIS POSTKONTORITÖÖTAJAD JA TALONGISÜSTEEM


Peale väga tegusat nädalat võtsime tempo maha ja puhkasime. No Siim pidi muidugi kohe järgmisel hommikul tööle minema, aga üldiselt veetsime oma päevad rahulikult ja koduselt.

Ühel lõunal võtsin siiski jalad selga ja kärutasin postkontorisse. Mitte sellesse, kus ma oma pakkidel järel käisin, vaid hoopis linna poole. Tahtsin oma õele sünnaks postkaarti saata. Hakkasin uksest sisse ukerdama, imekombel tuli turvamees jooksujalu aitama. Leti taga oli järjekord. Ma ei tea mis asju inimesed seal postkontoris nii palju ja pikalt ajavad. Turvamees tahtis vahepeal kuidagi abiks olla, pidin talle ikkagi tunnistama, et ma ei saa rumeenia keelest midagi aru. Muidu olen kasutanud sellist strateegiat, et kui keegi Villemit nunnutama hakkab (seda juhtub omajagu), siis ma lihtsalt naeratan ja olen niisama ilus. Üldiselt sellest piisab, sest ega nad väga minuga suhelda tahagi. Mõnikord aga pöördutakse mingi aja pärast ka minu poole ja siis ei jää midagi muud üle kui käsi laiutada. Turvamees oli aga visa ja proovis midagi inglise keeles purssida. Ma ei saanud sellegipoolest midagi aru. Nii siis ta loobus ja ma ootasin edasi. Mulle tundus, et ta teavitas kedagi, et saabunud on välismaalane ja suunas mind inglise keelt kõneleva neiu juurde.

Küsisin postkaarti, kus oleks rumeeniakeelne "palju õnne sünnipäevaks" kirjas. Valisin etteantud mitte eriti ilusatest kaartidest endameelest parima välja ja palusin ka marki. Teenindaja kohmitses midagi, ma senikaua hakkasin kotis kobama ja pastakat otsima. Ei leidnud. Turvamees (kes ikka truult mu kõrval seisis) luges mu mõtteid ja haaras enda taskust pastaka. Koos suundusime siis õnnitluskaarti kirjutama :) Kribasin kiiruga ja tahtsin kaarti kohe ümbrikusse toppida, aga tema sõnas "nu-nu" (ei-ei) ja näitas näpuga, et enne tuleb saaja aadress ümbrikule kirjutada. Ja siis tagumisele küljele saatja oma. No egas midagi, kirjutasin enda meelest. Järgmiseks juhtis ta tähelepanu asjaolule, et olin "Romania" kirjutamata jätnud. Parandasin vea. Siis ta võttis mu käest mõlemad asjad, pani kaardi ümbrikusse, kleepis kinni, pani margid peale ja viis mu silme all postkasti. Selline teenindus siis Rumeenia postiasutuse poolt!

Teine uudne kogemus oli sel nädalal seotud ühe veidra toetusega, mida siin riigis jagatakse. Siim saab töö juurest meal ticket'eid. See on nn "toidupilet", aga nimetagem neid lihtsuse mõttes talongideks, sest seda nad sisuliselt on. Meile oli alguses ikka väga segane, et mis imeasjad need üldse on. Teoreetiliselt saab töötaja iga töötatud päeva kohta (tagantjärgi) ühe kindla väärtusega talongi, mida ta saab kasutada lõunal käimiseks. No terve lõuna maksumust see reeglina ei kata, ülejäänud osa maksad juurde. Talongid on nimelised, antakse ümbrikus allkirja vastu ja tõenäoliselt on nendega majandamiseks palgal eraldi inimene. Ükski Siimu töökaaslane ei osanud talle seletada, et kust need talongid tulevad - kas riigilt, tööandjalt või kuskilt mujalt. Nad pole säärase tähtsusetu küsimusega oma päid vaevama hakanud. Kõik inimesed Rumeenias neid pileteid ei saa, st need on ikkagi seotud tööandjaga. Huvitavam osa on aga see, et tegelikult talonge lõunal käimiseks praktiliselt ei kasutata. Nendega saab tasuda ka poes. Aga mitte igas poes... Lõpuks peilisime välja, et nende eest saab osta ainult söögikaupa, mitte näiteks riideid ega ka alkoholi.

Reaalsuses ongi nii, et inimesed käivad tavalises supermarketis sisseoste tegemas ja kui saavad töö juurest oma talongid kätte, siis kasutavad need ühekorraga kõik poes ära. Kui näed, et kellelgi kassasabas on need piletid näpus, siis tuleb sellest järjekorrast eemale hoida, sest tõenäoliselt pead ootama ja ootama... Ma ei tea mis müstilisi asju nad teevad, aga aega kulub meeletult. Esiteks peab müüja vaatama, et sa ainult sobilikku kaupa tahad. Siis võtab ta talongid, vaatab need üle, loeb ära mitu on ja siis asub igale lipikule eraldi allkirja panema. Mõnikord tädikesed veel (vist) üritavad summasid võimalikult täpseks ajada - siis nad panevad ühe banaani ühte kotti ja neli teise ja maksavad siis mitmes osas. Või ma ei olegi aru saanud mida paganat nad teevad. Siis müüjad tihtipeale helistavad kuskile ja kokkuvõttes on segadust rohkem kui rubla eest. Kui me kogemata oleme sattunud talongiomanike järele kassasabasse, siis vihastame end moosipallideks! Miks ei võiks inimestele lihtsalt selle võrra rohkem raha anda - ei oleks vaja neid lipikuid iga kuu trükkida ja kõikide aega kulutada.

Ühel päeval sarnases olukorras kuulutas Siim, et kõige parem on ju see, et varsti saame ise need inimesed olla, kes järjekorda mõnuga kinni hoiavad, sest ka tema saab üsna pea oma talongid kätte :) Nädala lõpus saabuski see päev kui olime otsustanud neid kasutada. Panime juba vaimud valmis, et välja kannatada enda järel olevate ostjate mõrtsukalikud pilgud... Aga kõik läks nii kiiresti! Müüja ütles täpselt, mitu piletit meil summa katmiseks vaja on, pani ühele(!) allkirja, ja oligi kõik tehtud. Milline pettumus! Kuna me sel korral kõike ära ei kulutanud, siis saime veel üks kord talonge tarvitada. Siis pidas teenindaja vajalikuks ikkagi kõikidele lipikutele allkiri alla panna. Seega oleneb lihtsalt inimese suvast. Aga ka see ei võtnud nii kaua aega. Seega jääb endiselt selgusetuks, miks teistel inimestel antud toiminguga terve igavik kulub... Eks saame näha kuidas edaspidi läheb, sest iga kuu tuleb Siim koju uute talongidega :)

teisipäev, 1. oktoober 2013

Nädal 8 - vol5

MERE ÄÄRDE III - MAMAIA


Pühapäeva hommik algas jälle kukelauluga. Kui me seda enam kuidagi ignoreerida ei suutnud ja Villem ka juba väga mööda tuba tuuseldama hakkas, tuli kargud alla ajada. Selleks hommikuks olime paremini valmistunud - eelmisel päeval ostsime poest ühtteist hommikusöögiks. Kööginurgas hakkasin kraanist keedukannu vett laskma ja sel teemal tekkis mul ühte teise rumeenlasest külastajaga väike arutelu. Ta ei soovitanud mul ühelgi juhul kraanivett kasutada. Küsisin, et miks, kas see on tõesti siis nii halb. Ta vastas, et ta ei tea sest ta pole kunagi proovinud. Aga ma ikka parem ärgu võtku seda. "This is Romania!" ütles ta lõpuks ja surus mulle ühe pooliku pudelivee pihku... Siin tõesti kraanivett  ei jooda, sest poes on näha, et inimesed ostavad meeletutes kogustes vett. Mina jõin alguses südamerahuga kraanist, ühel hetkel ostsime siiski Britta kannu. Ja elame!! Ma siiski ei allu sellele pudelivee maaniale mis siin käib. Esiteks on seda nii raske tassida ja teiseks on see plastikpudeli teema üks keskkonnakatastroof nagunii. Sel korral siiski kuuletusin ja valasin antud pudeli sisu kannu. Ei tahtnud endast päris hullumeelse muljet jätta :)

Sel päeval sõitsime Rumeenia kõige külastatavamasse rannapiirkonda, Mamaiasse. Vurasime läbi mitmete asulate, suurim neist oli Constanța. Constanța on sadamalinn, seal asub Musta mere suurim sadam. Mingist sadamast me sõitsime mööda ka, ei tea kas see oli see või mitte. Liiklus oli küllalt rahulik ja midagi väga pöörast kuskil ei toimunud. Mamaia ise on selline kitsas maariba mere ja järve vahel, mere äärt mööda kulgeb pikk ja ilus liivarand. Siim märkas auto aknast mööda köisraudteed sõitvaid gondleid. Selge, siht oli silme ees, esimene aktiviteet valitud! Hakkasime parkimiskohta valima. Hooajal pidavat see olema tohutu peavalu, kõik on autosid täis ja valesti pargitud masinatel blokeeritakse pikema jututa rattad ära. Nüüd aga leidus palju vabu kohti ja endalegi väikseks üllatuseks saime parkima peaaegu sinnsamasse, kust gondlisõit algas.

Gondlis.
Ostsime pileti, jätsime käru turvamehe juurde ja ronisime sisse. Alguses oli veits kõhe sellise väikse putkaga maa ja taeva vahel rippuda, aga natukese aja pärast enam hirmus ei tundunud. Sõit oli parasjagu pikk. Eemalt vaatasime, et teisel pool otsas saab ka maha minna, st gondel laskub alla ja seal on samasugused väravad... Järsku hakkas mulle tunduma, et kas mitte polnud piltetimüügis kirjas, et one way... No ja nii oligi. Jõudsime sinna ja meid kamandati välja. Ütlesime, et me tahame ikka tagasi saada. Härra natuke muigas ja ütles, et paraku tuleb siis uued piletid osta. Mul tekkis väike kahtlus, et see on neil lihtsalt hea äri :) No õnneks polnud see teab mis kallis. Samas jätsime ju käru teisele poole ja keegi ei pidanud vajalikuks öelda, et tagasi ei saagi. Uued piletid taskus, ronisime jälle gondlisse ja sõitsime tuldud teed tagasi. Njah, eks seda kasutatakse siis nagu ühistranporti :)

Selline lamamistool :)
Suundusime sinnasamasse randa. Seal on rand juskui piirkondadeks jagatud, igal on oma nimi, oma rannabaar ja töötajad jne. Saad lamamistoolis lebades jooki tellida kui tahad. Meie olime sattunud Crush Beach'ile. Seal oli lisaks tavalistele ühekohalistele lamamistoolidele ka kaheinimese omad. No nagu voodi :) Peale toodi madrats ja padjad. See oli ikka ülimõnus! Liiv oli puhtam kui Costinestis, samas ikkagi veits hallikas. Ja teokarpe oli palju, need olid kohati teravad, targem oli plätudega liikuda. Vetelpäästjad on seal eriti moodsates kostüümides - punase-kollasetriibulistes maadlustrikoodes. Natuke naljakas küll, aga äärmiselt praktiline, sest tipphooajal oleks neid muust massist väga raske eraldada.

Rannatasime paar tundi, siis läks ilm pilviseks ja tuulisemaks ning õnneks samal ajal saabus meil aeg hakata kodu poole sõitma. Telefonist kaart lahti ja orienteeruma! Kõik oli kena kuni jõudsime linnast välja ja algasid jälle suured teed. Siis korraga ühe viadukti juures ütles hääl telefonist, et "hoia paremasse ritta". Aga seal oli juba piire ees! Hakkas natuke hirmus, sest üldiselt on nii, et kui õigest kohast mööda sõidad, siis mingit ümberpööramise kohta tuleb pikka aega oodata. See õnneks oli veel tavaline maantee, mitte kiirtee. Seega keerasin esimesele väiksele teele sisse ja kuna liiklus ei olnud liiga tihe, tegin oma võimsa Daciaga ägeda kannapöörde. Huhh, saime õigele teele!

Õige tee polnudki nii igav kui pimedas oli tundunud. Eestlase jaoks oli isegi mägine! Veel olid vahepeal paar ägedat raudteesilda. Villem seekord magas tunnikese, ülejäänud aja ta ei saanud hästi aru miks ta peab kuskil kinni aheldatud olema. Ühel hetkel ammendasid end nii kaasavõetud kui improviseeritud mänguasjad ja Siim kolis tagaistmele. Inimfaktor töötas küllalt hästi ja Villem pidas laias laastus ka ärkvel olles sõidu hästi vastu.

Kui minnes sõitsime ümber Bukaresti ülevaltpoolt, siis tagasiteel mõtlesime vaadata ringtee alumist poolt. Siimu töökaaslased ütlesid, et alumist osa ei kasuta keegi, sest see on vana. Nojah, oli tõesti vanem, kohati halva teega. Aga see-eest palju rahulikum ja väiksema liiklusega. Küll aga oli kolm sellist ristmikku, kus äkitselt ilutses stopp-märk ja ristuval teel oli eesõigus. Kusjuures mõlemad teed olid aktiivse liiklusega. Lõpuks pidi end lihtsalt vaikselt muudkui edasi pressima, kuni keegi seisma jäi ja sai läbi sõita... No ja muidugi kui liiga kauaks sinna vaatama jääda, et kas saab üle või mitte, siis annab tagumine juht kohe signaali. Kui selle peale mitte reageerida (mis mõttes sa ei sõidagi lampi ristmikule välja?), siis ta sõidab su kõrvale ja hakkab ise üritama, blokeerides kogu vaatevälja.

Koju me igatahes jõudsime, tee peal õnnestus ka paak uuesti täis tankida. Minu üllatuseks tuleks rendiautoga veel ka pesulast läbi käia. Tegelikult on see vist loogiline, ma lihtsalt pole kunagi sellele mõelnud - auto tuleb tagasi anda samas konditsioonis nagu said. Mina aga ei viitsinud minna pesulat otsima, vaid maksin hoopis "trahvi" auto tagasi andmisel. Nagunii oleks ju pesu eest pidanud maksma! Aa, autole pidi ju meile koju järgi tuldama. Ütlesin talle autot kätte saades, kus ma elan (basseinidest 400m edasi). Saatsin meili täpse aadressiga, kirjelduse ja kaardiga, kus märkisin maja asukoha ära. Ja siis tüüp helistab mulle, et ma olen basseinide juures, kuhu ma tulema pean? Ei tea kuidas ta selle äri ajamisega üldse toime tuleb??

Mere ääres oli igati mõnus ja soojal ajal tasub sinna kindlasti minna! Meile meeldis eriti, et hooaeg oli lõppemas, aga veel mitte päris läbi - juulikuus on kindlasti rahvast murdu, septembri algus oli meie jaoks täpselt õige aeg :) Ilmad hakkavad tujukamaks muutuma, küllap on see viimane suvitusüritus selleks hooajaks.

Kõik fotod meie reisist on SIIN.