Nädal 21 – vol3 (2.-8.12.13)

HAMBAARSTI JUURES

Hambavalu jälitas mind endiselt. Rumeenias hambaid ravida tundub üsna ekstreemne, kas pole? Minu õnneks (ja tema õnnetuseks) on Britta juba staažikas patsient ja tema soovitusel helistasin kliinikusse Dent Estet. See peaks olema siin see kõikse prestiižikam koht kuhu hambaid ravima minna. Samas – vähemaga ma tõesti ei julgenud leppida. Sain üsna kärmelt aja, õnneks oli Siimul puhkus ja sain minna ükskõik mis kell. Arsti juurde mineku päevaks oli valu kadunud nagu tina tuhka, aga miski ütles mulle, et nii see ei jää :)

Hambakliinik :)

Kliinik ei näinud üldse selline välja, nagu mina ühte hambaraviasutust ette kujutan. Esiteks võiks seda väljast peaaegu et eramajaks pidada. Detsembri algul oli kõik jõuluehetes. Sisse astudes suundusin üles vaipkattega kitsast trepist ja jõudsin vastuvõttu, mis pigem meenutas ilusalongi ooteruumi :) Välismaalastega ollakse seal harjunud, kõik räägivad inglise keelt ja ka täitmist vajavad paberid on inglise keeles olemas. Lausa luksus! Pidin kabinetti pääsemist natuke ootama ja nägin selle aja jooksul veel kahte võõramaalast. Ju neid siis seal ikka käib. Hambaarsti tööruum oli siiski ootuspärane ja minu võhiku pilgule täielikult kaasaegne. Ei mingeid ekstreemsusi ;)

Arsti juures polnud muud, kui istusin tooli, avasin suu, üsna kohe saadeti mind röntgenisse ja selle tulemusel selgus, et peaaegu kindlasti on ühe hamba all põletik. See tähendab, et pean minema veel teise arsti juurde, kes kõik mikroskoobiga üle vaatab ja juureravi hakkab tegema. No igatahes on suuremat sorti jama, käia saan ma seal veel palju kordi ja rahakott kergeneb ka omajagu. Kuna tolle teise arsti juurde pääsen alles nädala pärast, siis pean sinnamaani valuga elama. Tõhusamaks leevenduseks kirjutas tohter retseptiravimi. Digiretsept on väljaspool Eestit nagunii täiesti ulmevaldkonda kuuluv nähtus, aga seekord sain reklaamlehe moodi paberitüki, millele oli käsitsi midagi peale kribatud. Apteeker sai sellest aru, andis rohu ja ulatas retsepti ka tagasi. Nii et sellega võin vist uuesti ostma minna kui tahtmist peaks olema :)

Metroos hakkas mul seekord hästi kurb. Ma pole enne juhtunud seal midagi sellist nägema. Minnes tulid vagunisse kaks last, pakun et umbes lasteaiaealised. Nad olid näost natuke kriimud, aga muidu energilised ja laulsid kahekesi koos mingit laulu. Seejärel jalutasid vaguni läbi vaadates, kas saavad inimeste käest oma laulu eest mingit meelehead. Järgmises peatuses väljusid.

Sama oli tagasiteel, aga siis sisenesid isa ja poeg, laskusid keset rongi põlvili ja lugesid mingit juttu või palvet. Ma ei saanud midagi aru. Pärast kõndisid samamoodi inimeste vahel, keegi otsis taskust šokolaadi ja küpsist. Ma vajusin mõttesse, et ju ollakse sellega siin harjunud, sest üldiselt ei teinud keegi toimunut eriti märkama.

Samal ajal kuulsin natuke eemalt uut halaval toonil leelotamist, nägin kuidas keegi ulatas kuskile 1-leuse rahatähe. Vaguni põrandalt tõsis püsti silma järgi vaadates teismeline mustlastüdruk, beebi kaenlas. Ta tuli minu lähedale ukse juurde peatust ootama. Beebi oli väga väike, nii paarikuune. Väljas oli 0 kraadi ringis ja ta oli ainult kampsuniga. Ta magas rahumeeli. Ei ole tal musttuhande funktsiooniga vankrit, lambanahakotti ja hingehinda maksvat kombekat, rääkimata muust „tohutult vajalikust“ atribuutikast, millesse tänapäeva kodud upuvad. Tal polegi mitte midagi. Käib ema kaenlas vagunist vagunisse ja magab niisama. Tõenäoliselt on tema ema samamoodi üles kasvanud. Mis neist kõigist saab – seda ei tea keegi. Ja muidugi ma saan aru, et ega see ei pruukinudki olla beebi ema, võibolla laenatakse titte lihtsalt külakorda, et kerjamistuur tulemuslikum oleks. Aga pani mõtlema küll, et kui erinevasse ellu võib inimlaps sündida. Nii kahju hakkas sellest pisikesest, sest tõenäoliselt pole tal mingeid väljavaateid paremale elule. Põlvkonnad vahetuvad, aga kõik jätkub samamoodi. Aga tema on veel nii väike, et ei tea midagi ja pole milleski süüdi. Kahju on. 

Nädal 21 – vol2 (2.-8.12.13)

VILLEM 1 AASTA!

Sünnipäevaline!

Saabus kätte elu kõige tähtsam sünnipäev, millest peaosaline hiljem ise midagi ei mäleta. Meie põnn sai 1-aastaseks. Õige sünnihetke magasime muidugi kõik õndsalt maha, sest teadupärast otsustas Villem siia ilma saabuda kell 4 hommikul. Nii et silmi lahti tehes oligi juba aasta täis.

Pidulik kingituse avamine.

Aastaselt on Villemil endiselt 6 hammast, ta oskab kõndida ja avaldab pidevalt soovi kõiki nähtaval olevaid asju enda kätte saada. Kui ei saa, siis õiendab natuke, aga enamasti mitte liiga palju. On mõned korrad omale iseseisvalt lusikaga toitu suhu pannud. Sööb valdavalt tavalist sööki, seda mida meiegi. On muidu tore ja rõõmus kutt. Peaaegu nagu päris inimene juba, aga ei räägi midagi. Omas keeles muidugi seletab igasugu asju. Ühtepidi võiksin ma esineda klišeega, et kogu see aeg on läinud uskumatult ruttu, aga samas on tema sünnist möödunud juba terve igavik.

Pidu täies hoos :)

Sünnipäevapidu oli traditsiooniliselt virtuaalne. Õnneks on meil kaks arvutit, niisiis sättisime mõlemad kapiservale, nii et iga ekraani peal oli mitu külalist. Digipidu missugune! Oli kingitus, kook, küünal ja tuldpurskav vulkaan, mida sünnipäevalaps natuke kõvera suuga vaatas. Palju õnne meile! :)

Nädal 21 - vol1 (2.-8.12.13)

SIBIU II

Öösel ärkasin hambavaluga. Ootasin natuke, et ehk läheb üle. Ei läinud. Lihtsalt super! Väga tugevalt õnneks ei valutanud, aga une häirimiseks piisavalt. Loomulikult ei olnud me kaasa võtnud valuvaigistit. Mõtlesin juba, kas minna retseptsiooni mõnda tabletti nuiama, kui leidsin pimeduses kobades kohvrist Theraflu. Küll külmetuse tarbeks mõeldud, aga sisaldab päris palju paratsetamooli. Kulistasin pulbri koos leige kraaniveega alla ja täitsa aitas :) Paraku niisama lihtsalt ma ei pääsenud ja päeval hankisin apteegist karmimat kraami valu peletamiseks. Kui hea ajastus!

Sibiu loomaaed.

Läksime loomaaeda. Tripadvisori kommentaarid Sibiu loomaaia kohta olid ühest äärmusest teise – kas suurepärane koht külastamiseks või siis masendav, õnnetu ja kole paik. Ei olnud ta kokkuvõttes ei üht ega teist. Suvisel ajal ehk kenam, aga laias laastus ikkagi pigem vana ja väsinud. Ilmselgelt ei ole praegu hooaeg, sest kõik müügiputkad olid kinni ja me olime päris kindlasti ainukesed külastajad :) Tallinna loomaaiaga ei saa nähtut kuidagi võrrelda, sest isegi rahulikus tempos kulus kõikide loomade vaatamiseks üks tund (ja pilet maksis 60 eurosenti). Ilmaolusid arvestades oligi see paras aeg, sest jahe hakkas.

Sõitsime linnaliinibussiga tagasi kesklinna ja läksime lõunatama. Sattusime kohta, kus oli nii viisakas teenindus, et imelik hakkas. Minu käes titetoidu purki nähes tõttas üks preili kohe lähemale ja uuris, kas on vaja soojendada. Sellist tähelepelikkust pole ma veel iial kuskil kohanud. Natukese aja pärast saabus kelner, purk kandikul ja asetas selle väljapeetult Villemi ette.

Pealelõuna veetsin mina koos Villuga hotellis unevõlga tagasi magades – minul öisest ülevalolemisest, temal viimaste päevade üldisest muljeterohkusest tingitud. Samal ajal sõitis Siim läbi kõik Sibiu bussiliinid ja nägi ära vist peaaegu kogu linna. Õhtu lõpetuseks tegime jõuluturul veel tiiru karusselliga. Villem taaskord väga suuri emotsioone välja ei näidanud ;)

Kuskil Sibiu äärelinnas.

Järgmisel päeval juhatas Siim meid linna servas kohta, kus ta eelmisel päeval oli käinud ning kust ta lootis sobiva ilmaga saada ilusat fotot mägedest. Ei tea, kas praegu valitsevate ilmastikuolude või millegi muu tõttu olid mäed pidevas uduvines. Kuigi päev oli päikseline, olid mäed endiselt kerges udus. Jõudsime ühe spordibaasi taolise koha juurde, kuhu Siim eelmisel päeval sisse polnud läinud. Tundus, nagu harjutusväljak vms. Värav oli lahti, astusime sisse. Seal oli päris kõrge torn, kuhu Siim vapralt fotografeerimise eesmärgil ronis. Kuskilt kostis koera haukumist. Rumeenias pole see muidugi mingi ime, aga mingil põhjusel keerasin ma otsa ringi ja hakkasin vaikselt värava poole jalutama. Väljudes end uuesti ümber keerates nägin, kuidas Siim sammub minu poole koos laigulises vormis onu ja suure hundikoeraga. Selgus, et me olime militaaralal :) Riielda me igatahes ei saanud, aga iga päevapiltnik seal ikkagi ringi luusima ei peaks.

Peale lõunasööki oligi aeg minna jälle rongi peale. Et ei peaks hirmus pikalt sõitma, jagasime tagasitee koju kahte ossa – ühe öö veetsime Brasovis. Seal oleme juba korra käinud ja ühtteist näinud, aga küll küllale liiga ei tee. Seekord olime rongis litsutud viiesesse boksi ja üldse polnud nii mugav. Aga Villem magas rongiistmel terve tee maha. Tema poolest oleks vist võinud Bukaresti välja sõita :)

Meie eesmärk Brasovis oli üks ja ainuke, käia mäe otsas. Ühe mäe küljes on suurelt kirjutatud Brasov (no nagu Hollywood) ja sealsamas on vaateplatvorm. Järgmisel hommikul seadsime sammud köisraudtee juurde. Läksime ööbimiskohast jalgsi, päris pikk maa oli. Seda tunnet võimendas suhteliselt külm, kuigi päikseline ilm. Jõudsime jälle sellesse rippuvasse putkasse ja paari minutiga olime üleval.

Vaade Brasovile.

Täpselt ei teadnud, millises suunas minna ja käruga liikumine osutus muidugi täiesti võimatuks ettevõtmiseks. Siim võttis Villemi, mina kolistasin käruga mööda kive ja kände. Õnneks osutus meie valitud suund õigeks ning varsti seisime platvormil. Tähed, mis moodustavad alt hästi loetava sõna Brasov, on muidugi täiesti üleelusuurused. Avanes kena vaade. Aga külm hakkas nii näpistama! Vaatasime-pildistasime, aga vasti pugesime ikkagi köisraudee majja sooja tagasi. Jõime sealses kohvikus sooja teed. Kohvik oli kuidagi väga stiilipuhtalt nõukaaegse välimusega, naljakas natuke. Sees polnud ka väga soe, arvatavasti ei suuda väiksed radiaatorid suurt hiiglaslike akendega ruumi eriti kütta. Külm oli, Villem ilmutas tüdimuse märke, mul endiselt hammas valutas ja kokkuvõttes hakkas reisientusiasm vaibuma.

Mäe otsast jälle all, hakkasime tagasi vantsima – kõigepealt ööbimispaika kohvri järgi ja siis sealt uuesti raudteejaama. Vahemaa tundus veel pikem kui enne. Teel rongi peale tahtsime veel kiirelt pitsat süüa, kuid nähes et aega hakkab napiks jääma, lasime need kaasa panna. Jõudsime kenasti u 10 minutit enne õiget aega kohale. Järasime kohvri peale paigutatud karpidest pitsasid.

Siis hakkas reisi grand finale! Rongi ei paistnud õigel ajal kuskilt. Valjuhäälditest öeldi midagi, numbrite järgi saime aru et jutt on meie rongist. Siim läks infosse küsima, öeldi et hilineb 15 minutit. 15 minutit sai läbi, ikka ei midagi. Öeldi, et hilineb veel 25 minutit. Korraga saabus perrooni mõlemale poole rong. Ma lippasin kõik piletikontrolörid ja muud vormis mehed-naised oma piletiga läbi ja pommisin küsimusega, et ega see äkki meie rong pole. Üks kusjuures väitis, et on! No tegelikult polnud. Nad on uskumatult informeeritud oma sõitudest :) Meie rong saabus tund aega õigest ajast hiljem. Njah, oleks vist võinud ka hullemini minna. Olime külmast kanged ja nii tüdinenud, kui veel üldse olla saab. Vähemalt jõudsime Bukaresti nii hilja, et tipptund oli ammu unustatud ja bussis normaalselt ruumi.

Lõpuks kodu uksest sisse astudes oli selline tunne, nagu oleks jõudnud paradiisi. Seekordne reis venis ühe päeva võrra liiga pikaks.

Nädal 20 – vol2 (25.11-1.12.13)

SIBIU I

Autopesulas jätkus lund ja vaba aega piisavalt :)

Eelmisel õhtul sadanud lörts oli hommikuks alles. Üllatus-üllatus, maa oli valge! Samal ajal saabus ka Eestisse esimene lumi. No soe maa või asi... :) Tegelikult oli väljas olemine ikka väga vesine ja Villemi käru pole just eriline tank, nii et toidupoodi ja tagasi tuli käru lihtsalt jõuga läbi kogu selle vedela olluse lükata. Õnneks jätkus lumetaolist asja vaid üheks päevaks, siis oli kõik jälle kadunud.

Kuna meie Sinaia retk õnnestus igati hästi ja Siimul oli kohe algamas nädalane puhkus, hakkasime jalamaid uut reisi planeerima. Juba kolm päeva hiljem seisime jälle rongijaamas. Taksojuht pidas meile teel sinna kahtlaselt heas inglise keeles silmaringi laiendava loengu olukorrast Moldovas, Ukrainas ja Rumeenia poliitikas. Hommikused tarkuseterad kõrva taha pandud ja topsitäis kohvi alla kulistatud, astusime oma rongi, mis pidi meid natuke vähem kui 6 tunniga viima Sibiusse. Jaaa, 6 tundi! Seda fakti silmas pidades ostsime piletid esimesse klassi, sest seal peaks olema rohkem ruumi ja tõenäoliselt vähem inimesi. Nii ka oli. Leidsime oma vaguni ja nägime, et täpselt meie kohtadel istuvad mees ja naine. Arvestades, et rahvast väga palju polnud, ei hakanud me neid püsti ajama. Aga kas pole mitte imelik, et kõikidest kohtadest nad just täpselt meie omad valisid??

Üks pool vagunist oli täidetud jalgpallifännidega. Neile lisandus hulk politseimehi, selja peal kirjas „transpodipolitsei“. Sellised ametimehed on siis ka olemas :) Ju nad hoidsid fännidel silma peal. Fännid ise paistsid suhteliselt rahumeelsed, mõnel oli hoolimata varasest kellaajast kohustuslikus korras siiski õllepurk avatud. Villem kõndis mööda vahekäiku ja noormehed heldisid, küsisid luba talle fännisall kaela panna ja pilti teha. Minupoolest nad selle loa ka kohe said, aga Villem ei arvanud sellisest teguviisist midagi head ja andis kohe valjuhäälselt märku. Fännid vist head pilti ei saanud, sest just kui ma tahtsin hakata Villut lõbustama märkasin, kuidas Siim piletikontrolöriga jutu lõpetas ja aktiivselt mind enda juurde kutsuma hakkas. Selgus, et me oleme vales vagunis!! See vagun ühendatakse umbes poole tee peal lahti ja kaugemale enam ei sõida. Nii et need mees ja naine tõenäoliselt ei istunudki valedel kohtadel... ;)

Reisisell.

Niisiis võtsime pambud ja alustasime teekonda läbi kilomeetri pikkuse rongi. Vähemalt nii tundus. Läbi vahekäikude manööverdades saime aru, kui õige valik oli esimene klass – tavavagunid olid väga rahvast täis. Raske oli aru saada, milline see õige vagun on. Küsisime paari ametimehe käest, need viipasid käega ikka edasi. Õnneks ühel hetkel jõudsime kohale ja piletikontrolör kinnitas, et oleme seal kus olema peame. Seal oli isegi veel vähem rahvast ja me tundsime end päris mõnusalt. Vahekäigud olid nii laiad, et sai isegi käruga sõita ja vahepeal panime Villemi käruga magama kahe vaguni vahepealsesse osasse, kus kunagi oli olnud baar. Lett ja vitriinid olid endiselt alles. Uhke värk :)

Villem hoidis meid tegevuses ja 5h 40m läks üllatavalt kiiresti ja valutult. Olime oma kolaga vaikselt laotunud üle poole vaguni. Taaskord ei olnud mingit infot peatuste kohta, nii et kaart telefonis oli suureks abimeheks. Õigel ajal korjasime oma varanduse rongi pealt kokku ja astusime Sibiu raudteejaamas välja.

Hotelli koridor.

Vahepeal selgus, et juba eelmisel õhtul saabus Sibiusse Siimu töökaaslane Reigo. Enne temaga kohtumist tahtsime asjad hotelli panna. Vantsisime kohale ja selgus, et soovitud kahese toa asemel on meile antud kolmene. No hea küll. Tegelikult oli hotelli üks huvitavamaid paiku koridor. See meenutas mõne õudusfilmi sündmuste toimumispaika... Hämarat valgust heitvad punased plastmassist lühtrid laes ja maalid seintel mõjusid kuidagi kurjakuulutavalt. Tuba oli külmavõitu. Igal juhul panime asjad ära ja jalutasime pea 2km vanalinna, kus Reigo meid juba ootas.

Sibiu on rahvaarvu poolest suurem linn kui Tartu, aga väiksem kui Tallinn. Jõulude paiku toimub sealsel raekoja platsil ehk Suurel väljakul ülimalt populaarne jõuluturg. Kohale jõudes nägime, et rahvast oli tõesti palju. Lisaks lavale ja traditsioonilistele müügimajakestele oli veel uisuplats, karussell, autorada jms. Ühesõnaga tegevust jätkus kõigile. Inimesed rüüpasid hõõgveini ja koguneti uisuplatsi äärde, kus üsna pea oli algamas võistlus. Meie uisušedöövreid vaatama ei jäänud, vaid läksime õhtusöögile rumeeniapärasesse restorani, kus saime viimase vaba laua. Restoran asus keldrikorrusel ja oli väga hubane ning maitsva toiduga, kuid sigaretisuits tahtis lihtsalt ära tappa. Ma ei suuda sellega endiselt veel leppida... Kelnerid (eranditult meesterahvad) uhasid muljetavaldava kiirusega laudade vahel ja Villem tahtis neil pidevalt jalus tuterdada või siis nende järgi kööki suunduda. Aga sealne polenta oli parim mida siiani saanud oleme ja see naelutas isegi Villemi mõneks ajaks paigale.

Sibiu jõuluturg.

Ilm oli suhteliselt kõrbe ja pikalt me õhtul linna peal ei tahtnudki olla, niisiis jalutasime tagasi hotelli. Seadsime end sisse ja otsustasime kolm olemasolevat voodit kokku lükata, et end sinna kuidagi ära mahutada. Siim lükkas voodit ja selle alt ilmus välja üks sokk ja šokolaad. Tore lugu küll! :)

Sellega põnevad juhtumised hotellis veel ei lõppenud. Ma valisin seekord teadlikult öömajad, kus oleks juures ka hommikusöök. Et oleks mugavam Villemil ja endal ka. Hommikul läksime alla, kus meie üllatuseks oli väga suur restoraniosa. Kedagi seal muidugi ei olnud ja laudade vahel põranda pesemisega ametis olev proua vehkis käega, et mingu me edasi. Astusime vaikselt edasi, kui nurga tagant hüppas välja noormees, kes meid üllatunult vaatama jäi. Küsisime hommikusöögi kohta. Ta kangestus, vaatas meid pikalt vaikides ja lõpuks lausus hämmeldunult: "No". Selle peale hämmeldusime meie ja ei osanud kohe midagi kosta. Äkitselt ta kogus ennast ja taipas, et me oleme vist "ülevalt" ehk siis hotelli külalised. Ähmi täis, surus ta meid kohe sinnasamasse lauda istuma. Saime kohvi ja teed ning omletti. Peale rumeenia keele ta midagi ei rääkinud, nii et palve saada kuuma vett ja kauss tekitas ohtralt segadust. Omlett oli täitsa arvestatav, kuni Siim enda oma seest suure kiletüki leidis. Üks ütlemata tore koht! Õnneks olimegi plaaninud seal olla ainult ühe öö ja lasime kärmelt jalga :)

Iseseisvuspäeva paraad.

Jalutasime uue hotelli poole, mis asus kesklinnale palju lähemal. Kõndisime ja ühel hetkel märkasime, et meiega samas suunas liigub kuidagi väga palju rahvast. Ja neil on sini-kolla-punased Rumeenia lipud käes. Varsti selgus ka rahvarände sihtpunkt - kohe vanalinna külje oli algamas paraad, mida kõik vaatama läksid. Oli Rumeenia iseseisvuspäev! Meil ei olnud sellest aimugi, aga nüüd on mul igavasti meeles, et 1. detsembril on lisaks minu emale sünnipäev ka Rumeenial :) Kogemata saime paraadist osa. Piinlik tunnistada, aga Eestis ei ole ma kunagi paraadi vaatamas käinud...

Vaade linnale ja mägedele.

Panime hotelli oma pambud hoiule ja alustasime turismiprogrammiga. Päike paistis, nii et olud olid jalutuskäiguks väga sobilikud. Ronisime torni (Turnul Sfatului e Council Tower), kust avanes vaade vanalinnale ja taamal kõrguvale Fagarasi mäestikule. Torn polnud õnneks teab mis kõrge, sest Villemit süles mööda järske treppe üles-alla tassida oli paras kunsttükk.

Valede sillal.

Üks paljude legendidega ja intrigeeriva nimega koht Sibius on Valede Sild. Internetis tuhnides leidsin mitu lugu selle kohta, miks silda niimoodi kutsutakse: esiteks olevat kaupmehed sealsamas tuliseid (ja valelikke) vaidlusi pidanud ja teiseks vahetanud armunud sillal lubadusi, millest hiljem kinni ei peetud. On veel uskumus, et kui sillal olles abikaasale valetada, siis sild kukub kokku. Igatahes on tegu Rumeenia vanima sepistatud sillaga, millel seistes jääb ühele poole üla-linn ja teisele poole all-linna katused.

Rallimas.

Peale kahte objekti tundus kohane end jõuluturul hõõgeveiniga soojendada. Tegime mõned kiiremad tiirud ka autodega, algul Siim ja meiega vahepeal liitunud Reigo ning siis meie kogu vahmiiliga. Villem oli terve aja suhteliselt tuima näoga, ei läinud vist eriti korda see lõbusõit :)

Peale lõunat kappas Reigo rongijaama, et tagasi Bukaresti sõita. Nagu hiljem kuulsime, siis astus ta rongi paar sekundit enne uste sulgemist. Napilt läks :) Meie jäime omapead. Seadsime end hotellis sisse, jalutasime õhtupoole veel kuskil üsna pimedas pargis, ostsime tuppa kaasa kohalikku kiirtoitu ja lugesime päeva kordaläinuks.

Nädal 20 – vol1 (25.11-1.12.13)

SINAIA

Algava nädala kaks esimest päeva olid Siimul töövabad. Kuna viimasest ringirändamisest on juba päris kaua möödas, siis hakkas vaikselt tekkima soov kuskile ära sõita. Endiselt oli proovimata rongisõit, see hirmus ja kohutav asi, mille eest meid nii palju hoiatatud oli :) Mõistliku rongisõidu kaugusel asub väike mägilinnake Sinaia, kus tundus kahepäevaseks väljasõiduks ka ühtteist vaatamisväärset leiduvat. Niisiis oli asi otsustatud.

Pakkisime oma seitse asja ja esmaspäeva hommikul sõitsime (liinibussiga) Gara de Nordi, mis on Bukaresti põhiline rongijaam. No nagu Tallinnas Balti Jaam. Piletid olin enne internetist ära ostnud. Internetist osta on odavam ja igati mugav, kuna leht on olemas ka inglisekeelsena. Leidsime rongi probleemideta üles ja sättisime end kohtadele. Vaguni number ja istekohad on piletil ära märgitud, ei tea palju neist muidugi kinni peetakse. Sel korral igatahes olid meie kohad vabad ja maandusime õigete numbritega istmetele. Sõitjaid oli päris palju, nii et laiutamiseks ruumi polnud. Kärule koha leidmine ei olnud ka niisama lihtne ja pea kohal asetsevad pagasiriiulid kuidagi väga väiksed. Aga muus osas oli rong täitsa mugav, pole midagi öelda. Meie sõit kestis 1h ja 40 minutit. Kui paar peatust oli ära olnud, siis saime aru et keegi siin peatusi ei teadusta. Lihtsalt pead arvama kus oled. Me saime telefonist kaardi pealt vaadata ka, aga muidu oleks ikka päris keeruline... Kui Sinaia hakkas lähenema, siis saime kõrvalistuvalt härrasmehelt kinnituse, et nüüd on tõesti meie kord maha minna.

Kobisime oma kolaga välja, ei teinud kuulmagi kliente püüdvaid taksojuhte ja hakkasime kohe ülesmäge ronima. Hotell oli õnneks ligidal, viisime sinna oma pambud ära ja otsisime koha lõunasöögiks. Sinaia on tegelikult väike koht, nii et seal ongi kõik enamvähem käe-jala juures. Paras jalgsi liikumiseks. Tegu on suusakuurortiga, nii et tõeline hooaeg algab siin alles mõne aja pärast. Praegu oli mõnus rahulik, aga samas ollakse turistidega harjunud – teenindajad söögikohtades saavad hakkama inglise keelega ja hotelle/öömajasid on iga nurga peal.

Kõht restoranis Snow täis söödud, asusime teele Sinaia kahe põhilise vaatamisväärsuse juurde. Loomulikult läks terve tee ainult ja ainult ülesmäge. Päris hea trenn :) Esimene peatus – Sinaia klooster. Piilusime värava pealt, tundus tavaline klooster. Sisse me minna ei soovinud, kuigi tundus et väikese piletiraha eest on see võimalik.

Peles'i loss Sinaias.

Jätkasime mägironimist. Lõpuks paistis põhisihtkoht – Peles’i loss. See on üks päris ilus loss, mis on ehitatud 19. sajandi lõpupoole kuninga suveresidentsiks. Me vaatasime jällegi väljast. Esmaspäev kipub teadupoolest olema see päev, kui igasugused muuseumid jms kohad on kinni ja nii oli ka seal. Me õnneks teadsime seda ette ja ei pidanud pettuma. Tegelikult oli elu nii isegi kergem, sest Villemiga tund aega mööda mingeid tube konnata (kus midagi puutuda ei tohi) on päris paras väljakutse. Meiega alustas juttu üks väga suhtlusaldis rumeenlane, kelle inglise keel küll natuke soovida jättis. Aga see teda ei takistanud ja ta rääkis mitmeid lugusid, sealhulgas et loss ongi praegu renoveerimistööde tõttu kinni. Vat kus lops.

Vahepeal oli pimedaks läinud. Ja päris jahe oli ka. Seega otsustasime hotelli tagasi minna. Jätsime jumalaga sõbraliku rumeenlasega ja veeresime mäest alla :) Sõrmed ja varbad olid juba päris kanged. Meie hotellis oli bassein, pidime selle ära proovima. Basseini/jõusaali administraator nunnutas Villemit pikalt-laialt, seejärel juhatas meid riietusruumi kus oli hirmus külm. Bassein ise ka mingi hüpermoodne polnud, pigem üsna vana ja väsinud, aga õhtu lõpuks oli täitsa mõnus pool tunnikest sulistada. Siim katsetas ära ka sauna, me läksime Villemiga riietuma. Väljumine ei olnud siiski väga lihtne, sest esiteks võttis adminn Villemi oma kätte ja läks teda jõusaali kõikidele näitama ja teiseks ei soovinud Villem kuidagi loobuda kapivõtmest. Administraator ütles, et ta ei saa öö otsa magada kui lapsukene peab siit nuttes väljuma ja andis meile kaasa ühe teise võtme, mille siis hommikul tagastama pidime. Mõned kohe oskavad saada mida tahavad :)

Järgmisel hommikul oli ilm natuke kahtlane. Kui hoolega vaatasin, siis tundus et sadasid mõned pisikesed lumehelbed. Peale hotelli täitsa head hommikusööki läksime uusi kõrgusi vallutama. Nimelt saab Sinaias sõita köisraudeega 2000m kõrgusele mäe otsa. Olime eelmisel päeval juba näinud, kust sõit algab ja läksimegi sinna. Vantsisime trepist üles, läksime sisse. Kedagi kuskil ei olnud. Pidime veel treppidest üles minema. Käruga on see alati nii meeldiv ;) Ühtel hetkel tuli kassa ja ostsime edasi-tagasi piletid. Juba mõne minuti pärast oligi start. Üks perekond tuli veel, ei olnudki päris privaatreis.

Teel 2000m kõrgusele.

Mina pole varem kunagi köisraudteega sõitnud, see oli alguses natuke hirmus. Kuidagi väga otse läheb see pisike kuut üles ja vahepeal teeb päris kõhedaksvõtvaid jõnkse. Lihtsalt ripud mingi köie küljes... Aga ma harjusin ruttu ja tegelikult oli lahe puulatvade kohal hõljuda. Puud muide muutusid väga kiiresti hoopis lumisteks. 1400m kõrgusel oli vahepeatus, läksime maha ja astusime uude vagunisse, mis omakorda viis meid 2000m kõrgusele.

Mäe otsast ei näinud midagi.

Aga... Ütleme nii, et lumise ja pilvise ilmaga pole sinna mõtet vaadet nautima minna :) Nähtavus oli oma paarkümmend meetrit. Tammusime jalalt jalale, kuskile minna ei saanud sest lund oli palju ja käru polnud võimalik lükata. Ja ega polekski osanud ühtegi suunda kõndida, sest midagi ei paistnud. Ainult üks päästemaja, kus töötasid salvamont’i ehk mäepääste mehed/naised. Tegime natuke pilte, kõndisime siia-sinna, aga rohkem polnud seal mitte midagi peale hakata. Niisiis kasutasime kohe esimest võimalust allatulemiseks. 1400m peal vaatasime korra välja, aga paraku polnud seal midagi paremat. Ikka ainult valge. Kuigi nägime ühte tüüpi lumelauaga, oli suusahooaeg veel ees – gondlid ja tõstukid seisid ja ootasid oma aega. Ühesõnaga natuke ebaõnnestunud mäe otsas käimine oli. Tuleb tagasi minna, sest ilusa ilmaga on sealt kindlasti ütlemata kaunis alla maailma peale vaadata!

Siim oli möödaminnes välja vaadanud lõunatamiseks sobiva söögikoha. Läksime sinna. Söök oli jama, mu tuunikala salati peale pandud sidrun oli vist kaks päeva tagasi lahti lõigatud ja kapi peal seisnud. Kui alguses meil oli natuke piinlik, et valgele põrandale käru ratastelt palju pori jäi, siis ära minnes oli sellest juba üsna ükskõik ;) Hakkasime ära jalutama ja järsku taipasime, et me polnudki käinud üldse selles restoranis, mida Siim mõtles, vaid hoopis selle kõrval! Maja on sama, seega astusime kohe esimesest uksest sisse. Juba teine „vedamine“ sel päeval :)

Teel rongijaama krabasime putkast ühe maiustuse, mida oleme siin mitmel pool müügil näinud, aga polnud veel kunagi proovinud. Nimeks on sel asjal kürtőskalács, mina ka ei tea kuidas seda täpselt hääldatakse, aga nähtavasti tähendab see tõlkes kaminakooki. Algupäraselt valmistati seda Transilvaanias alal, mis tol ajal kuulus Ungarile, aga nüüd Rumeeniale. Seega ei oskagi öelda, kas see on Rumeenia toit või pigem ikka Ungari. Populaarne on see mitmel pool Euroopas. Igatahes näeb see välja nagu silinder. Neid tehakse putkades kohapeal, taigen rullitakse ümber spets vormi ja siis küpsetatakse süte kohal. Hea õnne korral saad sooja eksemplari, mida otsast rebides mõnusalt süüa. See maitseb ülihästi.

Varsti tuleb rong! :)

Vahepeal hakkas lund sadama. Suundusime rongipeatusesse ja tegime natuke aega parajaks. Kaks minutit enne õiget aega saabuski meie rong. Sõit oli vahejuhtumiteta. Bukaresti jõudes tabas meid korraga arusaamine, et kell on 17.00. Tipptund! Selle peale polnud me rongipileteid ostes absoluutselt mõelnud.

Läksime bussipeatusesse, surusime end kuidagimoodi kohvri ja käruga pilgeni täis bussi ja hakkasime meeterhaaval sõitma. Kokkuvõttes rikkus see totakas bussisõit kogu eelneva toreduse, sest Villem muutus äärmiselt rahulolematuks: ta oli väsinud, tal oli palav ja meil kõigil oli seal rahvasummas vastik. Sõit võttis terve igaviku. Tee bussipeatusest koju toimus tohutus tuules ja lörtsis... Koju jõudes oli tunne, nagu oleks suusamaratoni läbi teinud. Tähtis tähelepanek järgmiseks korraks – tagasi tuleb jõuda kas varem või hiljem. Mitte siis, kui 3 miljonit inimest parasjagu töölt koju lähevad. Õnnetut lõppu välja arvates oli reis õnnestunud, parajate vahemaade ja tegevustega. Varsti uuesti! :)

Nagu ikka, on huvilistele pildid SIIN.