Nädal 34 - vol1 (3.-9.03.14)

NAISTEPÄEVA ERI!

Uued kummikud! :)

Peale Liisa lahkumist läks elu jälle tavapärasesse rööpasse. Ja ilm muutus koledaks! Kui me enne natuke kurvastasime, et Liisa ei saanud parimat ilma, siis võrreldes hetkeseisuga ei olnud virisemiseks mingit põhjust. Vihma sadas ja oli täiesti külm. Teed olid märjad ja porised, ma sattusin hoogu ja ostsin endale kummikud! Jube head kummikud on, ei tea kuidas ma need küll pärast Eestisse kaasa saan võtta... Häda korral pean vist jalga panema :)

Ka sel nädalal ei pääsenud ma hambaarsti juures käimisest. Samal päeval sain teada, et pean minema natuke varem, aga Siim ei saanud töölt enne õiget aega lahkuda. Et siiski enamvähem õigeks ajaks jõuda, otsustasin ühistranspordi asemel minna taksoga. Olen juba harjunud takso saamiseks telefonirakendust kasutama ja siiani on see veatult töötanud. Ka seekord tellisin takso ja üks juht kohe võttis mu kutse vastu. Läksin juba alla ja samal ajal vaatasin ekraanilt, kuidas auto tulema hakkab. Aga ta sõitis muudkui kõikide teiste majade vahel, mitte ei tulnud minu poole. Sõitis ja sõitis, juba oli möödas 10 minutit. Siis ta helistas, õnneks sai natuke ka inglise keelega hakkama. Kokkuvõttes seletasime veel oma 10 minutit telefonitsi, tema kogu aeg minust kuskil neli-viissada meetrit eemal. Ma ei saanud üldse aru kuidas ta ei näe oma seadmetega kus ma olen. Lõpuks lidusin talle vastu ja autosse istudes sain aru, et oleksin vist sama hästi võinud bussiga minna, sest õigeks ajaks kohale ma enam ei jõua. Taksojuht tundis silmnähtavat kergendust nähes, et ma väga vihane ei ole. No mis seal ikka pahandada, ta oli ise ka üsna ähmis. Ütles, et ta ei tööta tavaliselt siinkandis ja mõtles, et võtab õhtu viimase kliendi enne kojuminekut. Soovitasin tal siis uinak teha peale suurt pingutust, ta arvas et ta kaotas nii palju närvirakke, et peab nüüd seitse päeva magama. Jõudsin 20 minutit hiljem hambaarsti juurde ja tohter just lõpetas eelmise patsiendiga... Nii et lõpp hea kõik hea :)

Minu Martisor'i kingitused.
Kõik saadud võõrastelt inimestelt!

Nädala lõpus oli 8. märts, naistepäev. Seda tähistatakse ka siin. Tegelikult lõpetab see terve maratoni peamiselt naistele suunatud tähtpäevade jadas. Vähem kui kuu aja jooksul on 4 sellist püha!! Esiteks valentinipäev 14. veebruaril. 10 päeva hiljem, 24. veebruaril järgneb Dragobete, mis on sisuliselt täpselt sama mis valentinipäev, aga on Rumeenia enda traditsiooniline püha. Kingitakse jälle lilli, kommi jms. Vähem kui 10 päeva peale seda, 1. märtsil, on suursuur sündmus - Mărțișor. 1. märts tähistab kevade algust ning seostub kõige uue tärkamise, järjepidevuse ja viljakusega. Seda püha peetakse Rumeenias ja ka mõnes ümbruskaudses riigis (Eestis arusaadavalt mitte, sest sel ajal on kevadest asi veel väga kaugel). Juba ammu enne 1. märtsi olid tänavad täis müügilette, kust võis leida tohututes kogustes amulette ja ehteid. Amuletid toovad järgevaks aastaks mitmesugust õnne, näiteks tervist, raha, armastust jne. Kõikide amulettide küljes on alati puna-valge pael. Selliseid meenekesi kingitakse kõikjal kõigile naistele ja mitte ainult sellel ühel kuupäeval, vaid peaaegu paari nädala jagu - juba enne märtsi algust ja siis veel hiljem ka. Näiteks saime Liisaga mõlemad ühe amuleti kaasa pubis kokteili ostes või kiirtoidukohas shaormat süües. 1. märtsil jagatakse lisaks veel hulgaliselt lilli. Saime lilleõie McDonaldsist ja hiljem minimarketis piimapakki ostes ulatati üle leti tulp. Täitsa hullumeelne!

Naistepäeva lilled.

8. märtsiks on kõik juba parasjagu tüdinenud sellest tähistamisest ja see tundub olema kõige tähtsusetum nendest pühadest. Meie käisime siiski restoranis. Liisa imestas siin käies, et Villemil pole kombeks meie juurest väga ära joosta - võib ta rahumeeli maha panna ja olenevalt olukorrast ta tuterdab sealsamas või seisab nagu soolasammas. No ilmselgelt sõnas ta selle asja ära! Seekord ei saanud me muud teha, kui kordamööda teda mööda söögikohta taga ajada. Loomulikult olid kõige huvitavamad trepid, mis asusid hästi kaugel meie lauast.

Ka järgmisel päeval poes kordus sama. Siimul tekkis tungiv vajadus hankida uued püksid ja kammisime natuke poode. Üldiselt oli see jube keeruline, sest Villem ei tahtnud kuidagi kabiini juures seista ja erinevate mudelite kohta arvamust avaldada. Lõpuks sai ka väsimus temast võitu ja minule sai esimest korda osaks paljudele vanematele tuttav olukord, kus kisendav titt kaenlas kuidagi poest välja katsusin saada :) Tundub, et edaspidi hakkame kordamööda kauplusi väisama. 

Nädal 33 - vol3 (24.02-3.03)

LIISA RUMEENIAS - PUHKUS JA POODLEMINE

Peale ringreisilt saabumist võtsime järgmise päeva rahulikult puhkamiseks. Käisime meie tavapärases spa-s ujumas. Siin on selline süsteem, et saad teatud arvu kordi sõbra tasuta kaasa võtta. Ideaalis võiks sõbrale kogemus nii väga meeldida, et ta hakkaks ka kohe püsikliendiks :) See võimalus oli seekord küll nullilähedane. Ligunesime seal mõnda aega ja hiljem saatsin Villemi koos Liisaga koju ning läksin ise hambaarsti juurde. Tuleb ju võimalust kasutada, sest muidu on hirmus raske neid hilisõhtuseid aegu leida. See hamba-saaga ei taha kuidagi lõppeda ja pean seal ikka ja veel käima.

Õhtul kui Siim töölt saabus, võtsime ette meie kohaliku kaubanduskeskuse ja tuulasime poodides. Ausalt öeldes pole ma isegi saanud seal juba ammu rahulikult ringi vaadata, sest alati on väike "boss" kaasas kes ei viitsi samal ajal tühja passida. Nii et ei olnud üldse paha plaan :) Shoping sai jätku järgmisel päeval, kui otsustasime väisata mitut suurt kaubanduskeskust. Esimesena läksime Fashion House Outlet Centre'isse. Nagu nimigi ütleb, on seal ainult outletid ja tegu on sellise kohaga, kuhu ma tavalise turistina vist iialgi ei oskaks kohale minna. Kammisime keskuse korralikult läbi ning arvestades, et ma siiani olen ostnud ainult väga hädasti vajaminevat, tegin nüüd shopingurekordi :) St et mõned asjad ikka minuga sealt poest kaasa tulid. Nähtavasti on 7 kuud piisav aeg kustutamaks mälust pakkimise õudused. Ei tohi unustada, et uue katsumuseni polegi enam nii palju jäänud...

Plaan veel kuskile poodi minna läbi ei läinud, sest ühest keskusest piisas täiesti. Kuidagi ei viitsinud rohkem ja tühjade kätega me kumbki ei jäänud. Kodus täitis Liisa oma ammu välja käidud lubaduse meile süüa valmistada. Tema kurikuulus firmaroog mangokana muutus mangopuudusel virsikukanaks. Maitses sellegipoolest hästi.

Õhtul läksime veelkord linnapeale. Seekord olime julgemad igale poole sisse astuma, aga kasu oli sellest vähe. Ruumi pole. Vanalinna lõbustusasutused on nädalavahetuseti ikka uskumatult tuubil täis. Lõpuks muidugi leidsime oma koha elus ja veetsime isegi mitmes kohas aega. Enne koju minemist pistsime veel ühed shaormad pintslisse ja siis astusime taksosse, kus naisjuht meil kohe lahkesti suitsetama lubas hakata. Öäkk, jätsime vahele.

Papanasi.

Liisa viimaseks reisipäevaks oli meil plaanis süüa veel mõningaid rumeeniapäraseid toite. Valisime koha välja ja kuna ilm oli hirmus vihmane, läksime taksoga. Söögikoht La Ceaunu' Crapat oli enamvähem, aga mitte just suurem asi. Pokaalidel ilutsesid suured veeplekid ja majavein oli kõige jubedam, mida ma elus saanud olen. Aga põhiliselt olime tulnud papanasi pärast ja õnneks selles ei pidanud pettuma. 

Peale lõunat oli Liisal vaja hankida veel viimased suveniirid. Läbi vihmasaju jõudsime vanalinna ühte siinsetest vähestest suveniiripoodidest. Ja ega siis polnudki muud, kui tagasi kodupoole kohvreid pakkima. Õnneks sain mina sel korral ainult pealt vaadata, kuidas Liisa kogu kaasatoodud ja siin ostetud varandust kohvrisse mahutas. Riided, maiustused, pudel veini, koera õlu... Jaa, ka minu maailmapilt avardus ja sain teada, et siinsamas lemmikloomade poes müüakse spetsiaalselt koertele mõeldud õlut. Etteruttavalt olgu öeldud, et Liisa pakkus seda oma Pätrikule ja koerakese seedimisele see väga hästi ei mõjunud :) Nii et ma pole kindel, kas julgeksin seda toodet teistele penidele soovitada.

Järgmisel päeval saatsin Liisa uuesti lennujaama viiva bussi peale ja läinud ta oligi. Rohkem kui nädalane Rumeenia-seiklus lõppes :)