Nädal 33 - vol2 (24.02-2.03.14)

LIISA JA BRASOV-BRAN-RASNOV

Pidulik õhtusöök.

Esmaspäev oli Eesti Vabariigi aastapäev. Siin on see iseenesestmõistetavalt nagu iga muu tavaline tööpäev. Meie otsustasime muidugi tähistada ja tõime päeval poest kartulisalatimaterjali. Liisa alustas ka kodustele maiustuste varumist. Õhtuks kogunesime kõik - mina&co, Liisa, Reigo, Britta - meie juurde, sõime kartulisalatit ja kamamagustoitu ning panime taustale käima ka pingviinide paraadi. Täitsa nagu päris :)

Söövad covrigi't.

Teisipäeval alustasime väikest Rumeenia-ringreisi. Rong väljus hommikul kl 10 ja et mitte liigselt rabeleda ja end kohe ära väsitada, läksime taksoga. Liiklus oli tihe ja adrenaliin hakkas fooride taga passides natuke tõusma, aga lõpuks jõudsime ideaalselt umbes 12 minutit enne väljumist kohale. Jäi aega, et teoks teha üks planeeritud rumeenia-kogemus: ostsime putkast värsked covrigid ja sõime neid rongis. Kahele naisterahvale leidus kohvri ja käru rongi hiivamiseks abilisi omajagu. Lõpuks aitas üks ajakirju müütav meesterahvas kraami veel ära ka paigutada ja seejärel tahtis väga, et me Marie Claire'i või Cosmopolitani ostaksime. Me ei ostnud.

Rongisõit kulges hästi, rahvast palju polnud ja saabusime Brasovi. Mulle oli see juba kolmas kord seal olla, nii et midagi põrutavalt uut ei avastanud :) Jalutasime öömajja, ikka Anu juurde LaDespanisse. Panime kompsud ära ja matkasime edasi kesklinna poole. Sõime hilise lõunasöögi koos klaasi veiniga ühes mõnusas Rumeenia restoranis, kus suitsuvaba ala oli tõesti hämmastavalt suitsuvaba. Jalutasime natuke veel vanalinnas ringi ja ma näitasin Liisale kohti mida juba teadsin. Hiljem kõndisime tagasi öömajja... Päris muljetavaldava kilometraaži saime sel päeval päris kindlasti.

Järgmisel hommikul ootasime rendiautot, mis pidi meile sinnasamasse ära toodama. Ootasime ja ootasime, aga ei olnud midagi kuulda ega näha. Lõpuks helistasin ja selgus üks paras segadus - rendileandja ootas eelmisel päeval minu kinnitavat kõnet ja mina ei teadnud, et selle tegema pidin. Kokkuvõttes lõppes kõik siiski hästi ja keskpäevaks oli auto olemas. Seekord ei olnudki Dacia, vaid hoopis väike Škoda! Tegelikulr lausa nii väike, et käru ei tahtnud pakiruumi ära mahtuda, pidime istmeid alla laskma. Olin palunud ka tooli Villemile. Anti beebi turvahäll :) Kuna midagi valida polnud ja pidime autoga ringi sõitma ainult ühe päeva, siis leppisin olukorraga ja imekombel mahutasin oma poisijuraka sinna ära.

Brani kindluse "rõdul".

Esimene peatus oli Brani kindlus, kus mina jälle olin käinud. Aga see on koht, mis sellegipoolest kutsub külastama. Eelmisel korral olime seal nädalavahetusel, seekord aga tööpäeval ja nähtavasti sel põhjusel oli rahvast meeldivalt vähe. Suveniirimüüjate konsentratsioon on seal aga suurem kui kuskil mujal kuhu mina sattunud olen. Tasulises parklas ei olnud ühtegi inimest, kellele raha maksta. Auto juurde naastes olid härrad küll tagasi tööl, aga tasu kasseerima ei tuldud. Istusime autosse ja mõtlesime, et ise ka pakkuma ei lähe. Sellegipoolest olid nad nii abivalmis, et aitasid õiget hetke tabada halva nähtavusega parkalst väljatagurdamiseks. Kokkuhoid missugune :)

Rasnovi tsitadellis. Käed on juba
päris väsinud ;)

Järgmine sihtpunkt Rasnovi tsitadell oli ka minu jaoks uus koht. Kindlus asub parajalt kõrgel mäe otsas ja väljavaade Villut sinna süles tassida ei tundunud väga ahvatlev. Õnneks sai autoparklast kindluseni sõita hoopis rongiga. Transilvania Train nägi välja nagu tavaline lõbusõiduks mõeldud rong, mis venis üsna valju mürina saatel vaikselt mäkke. Tsitadell mulle seal täitsa meeldis. Vaated olid ka ilusad. Uuesti rongiga alla jõudnud, olime mõlemad Villemi kätel kandmisest juba päris väsinud ja otsisime söögikoha, kus jalgu (ja käsi) puhata.

Kuna olime ringreisi alustanud plaanitust palju hiljem ja kell oli juba õhtusse tiksunud, siis alustasime sõitu tagasi Brasovi. Valisime alternatiivse tee, mis viis üle mäe ja läbi Poiana Brasovi, mis on suusakuurort. Tee oli mõnusalt käänuline, aga õnneks mitte liiga pikk. Uuesti mäest alla laskudes olid mitmes kohas väga ilusad vaated tuledes linnale. Vaadete nautijaid oli päris arvukalt, sest autosid seisis tee servas rohkesti. Isegi müügiputka oli. Ka meie peatusime põgusalt. Varsti maabusime jälle külalistemajas.

Kuna saime auto hilja, siis oli see meie käsutuses veel ka järgmisel hommikul. Kokkuvõttes oli tekkinud segadus meie kasuks, sest saime eelmisel päeval oma tripi tehtud ja hommikul veel autoga köisraudtee juurde sõita, et Tampa mäe otsas vaateplatvormil käia. Villemit uuesti sülle võttes oli tunda, et käed väsisid palju kiiremini. Liiga palju tassimist :) Kuna oli veel üsna hommik, siis vaade oli natuke udune, aga ilus sellegipoolest.

Rattad üheks päevaks.

Tuli aeg külalistemajja tagasi sõita ja auto ära anda. Enne seda oli vaja bensiinipaak uuesti täis panna. Me ei olnud väga palju sõitnud, nii et paak ei olnud kaugeltki tühi. Sõitsime bensukasse ja seal lähenes kohe meesterahvas, kes ise tangib. Väga tore, andsin talle teada et soovin täis paaki ja suundusin ise juba sisse, et olla valmis kohe maksma. Seisin seal ja vaatasin läbi klaasi, kuidas onu aga seisab ja seisab ning ei kavatsegi tankimist lõpetada. Lõpuks oli see kestnud juba nii kaua, et isegi täiesti tühja paaki poleks olnud tarvis nii pikalt täita. Aga see polnud ju tühigi!! Olin juba valmis minema asja uurima, kui ta tööga siiski ühele poole sai. Arve ei üllatanud, nii et kütuse kogus ei olnud suur. Liisa, kes oli terve aja autos, selgitas mulle hiljem, et härra lisas bensu törtsukaupa. Isegi mina mitte-autoomanikuna tean, et täis paagi saamiseks võid lihtsalt kinnisilmi tankida nii kaua kuni enam ei saa :) On ju nii? Huvitas kas ta oli esimest päeva tööl...

Sel päeval peale lõunasööki lahkusime Brasovist. Teel rongijaama kõlas taksos võimsalt klassikalise muusika hittide poppurrii :) Rong väljus ilusti õigeaegselt ja kõik sujus kenasti. Nagu juba eelnevalt olen maininud, siis rongides siin peatusi ei teadustata. Lähenesime Bukarestile ja rong jäi seisma. Keegi eriti ei liigutanud. Mulle tunudus, et see on eelviimane peatus enne lõppu. Järsku puges hinge kahtlus ja küsisin järgi. Kui välja tuli, et see ongi meie peatus, hakkas meil hirmus kiire. Õnneks saime ikka maha. Sain siis aru, et see rong sõidab veel edasi järgmistesse sihtpunktidesse ja sellepärast inimesed nii rahulikult edasi istusidki :) Muidu on rongid alati täiesti tühjaks läinud ja pole olnud vaja mõelda, millal Bukaresti jõuame. Vot kus lops. Pidime peaaegu kuskile tundmatusse sõitma :)

Kokkuvõttes olid need kolm päeva Bukarestist eemal ainukesed päevad Liisa reisi jooksul, mil saime päikest näha. Nii et võis igati rahule jääda :)

Nädal 32 – vol1 (17.-23.02.14)

LIISA TULI RUMEENIASSE

Kevad jätkub. Nädal algas ülimõnusa ilmaga, vahepeal oli 16 kraadi ja päikesepaiste. Mis sa hing veel oskad veebruarikuus tahta :) Valmistusin usinalt nädala lõpus saabuvat Liisat vastu võtma. Üks päev enne tema jõudmist hakkas ilm halvenema. Jälle vist tabab meid see juba tuntud needus. Kui keegi külla tuleb, siis otseloomulikult on õues külm ja vastik. Enne ja pärast on ideaalne.

Reedel ta tuligi. Väljas oli viimase paari nädala kõige külmem ilm. Muidugi! Lend väljus Tallinnast kell 5 hommikul ja mõne tunni pärast oli Frankfurdis. Seal otsis Liisa korraliku reisijana kohe oma uue värava üles ja tegi seejärel ümbruskonnas aega parajaks. Ta mõtles, et miks sealkandis küll nii vähe inimesi ringi liigub. Enne uue lennu väljumist selgus põhjus – mingil hetkel algas streik ja inimesed ei pääsenud enam lennujaama ühest osast teise (A-st B-sse jms, kus vahepeal tuleb passi näidata). Ta oli enda teadmata napilt enne streigi algust strateegilise punkti läbinud. Nii juhtuski, et Frankfurdist Bukaresti sõitis koos temaga suures lennukis veel umbes kümmekond inimest. Ülejäänud reisijad passisid kuskil lennujaamas ja jäid lihtsalt maha. Imeline, et lend ka nii väheste reisijatega ikkagi toimus. Väljumine nihkus paarkümmend minutit edasi, aga muus osas kõik toimis. Respekt Lufthansale! :)

Ootasin Liisat kesklinnas, kuhu ta lennujaamast bussiga sõitis. Jõudsin vahepeal aidata saksa onusid, kes eelmise bussiga maabusid ja nõutult ringi vahtisid. Olime Villemiga juba tuulest päris räsitud, kui Liisa lõpuks jõudis. Sõitsime metroo ja bussiga koju.

EV sünnipäeva tähistamine siinsete eestlastega :)

Liisa oli ilmselgelt omadega päris läbi, kuna alustas reisi põhimõtteliselt öösel. Siiski vedasin ta õhtul veel kodust välja. Nimelt toimus täpselt sel õhtul kohe saabuva Eesti Vabariigi aastapäeva väike tähistamine siinsete eestlastega. Ega neid siin muidugi teab mis palju pole, aga mõned leiduvad. Eestil Rumeenias saatkond puudub, küll on aga konsulaat ja seal me väikse, aga toreda seltskonnaga kogunesimegi. Vahva oli kohtuda siin juba kaua elanud kaasmaalastega ja nende (rumeenlastest) abikaasadega. Sain aru, et mingil hetkel oli eestlasi siin oluliselt rohkem, aga nüüdseks on kõik mujale liikunud. Igatahes tähistasime olulist päeva grillipeoga, kuigi õues toimus siiski ainult grillimise osa. Pikaks me ei jäänud, sest mul hakkas Liisast kahju ja enne südaööd olime kodus tagasi.

Ekskursioonil. I fotol giid demonstreerib näpunuku abil,
mil moel oma ohvreid piinates sai
Dracula verejanulise kuulsuse.

Nädalavahetusel tutvusime linnaga. Siim veetis Villemiga kodus aega, nii et me saime täiesti vabalt ringi lipata. Laupäeva hommik tervitas meid uduvihma ja niisama halli olemisega. Sellest hoolimata läksime linnaekskursioonile. Bukarestis pakutakse tasuta linnaekskursiooni Free Walking Tour by Guided Bucharest. On olemas terve võrgustik sarnaseid ettevõtmisi ka teistes Euroopa linnades. Ekskursioon on tasuta ja toimub iga päev ning iga ilmaga. Meie giid oli igatahes lõbustatud, kui kuulis et peale seitsmekuist siinviibimist valisin ma jalutuskäiguks sellise kauni päeva :) Miks tasuta? Asja iva on selles, osalejatele tehakse nii huvitav ekskursioon, et nad lõpus vabatahtlikult teeksid giidile oma äranägemise järgi nn annetuse. Giid peab pingutama, et sa ikka tahaksid talle jootraha jätta - seega tema sissetulek sõltub sellest, kui hästi ta esineb. Ma ei tea kas see tõesti ka toimib, aga mina igatahes olin ekskursioonist peaaegu et väga suures vaimustuses. Tõesti oli huvitav! :) Eks oleneb palju inimesest, kes grupijuhiks satub, aga meil igatahes vedas väga. Uurisin ka, kas eestlasi on ka palju osa võtma sattunud ja sain vastuseks, et ikka on. Väga tubli! :)

Enne ja pärast. Pärast oli mul kroon peas :)

Õhtul läksime välja. See oli ka mulle esimene kord siin õhtul linnapeal olla, piinlik tunnistada. Teel linna poole kaotas Liisa oma mütsi bussi ära, nii et õhtu algus polnud just liiga rõõmustav. Kõndisime mööda vanalinna tänavaid (teadupoolest on vanalinn siin üsna väike) ja otsisime kohta kuhu minna. Polnudki nii lihtne, sest rahvast oli kõikjal massiliselt ja igal pool saime vastuseks, et pole vabu kohti. Nii lahe. Lõpuks siiski maandusime täitsa okeis kohas, kus saime istuma akna alla. Kohe akna taga vehkis üks seltskond hoolega nööri otsa riputatud tulekeradega. Ajasime niisama veiniklaasi taga juttu ja vahepeal pidime suhtlema ka rumeenlastega, kes meie seltskonda tahtsid imbuda.

Oo shaorma... :)

Kui saabus "klubi kellaaeg", vajus koht üllatavalt tühjaks. Kõik vist suundusid edasi tantsima. Meie tundsime hoopis nälga ja astusime sisse ühte kiirtoidukohta, kus saab väga häid shaormasid (nagu wrap, aga natuke omamoodi). Seal käis vaat et hullem möll kui kuskil klubis, sest näljaseid oli rohkesti ja kolmemeetrise leti taga vorpisid igasugu suupisteid vist oma kümme kutti, kes omavahel samal ajal kõvasti hõikusid. Raske oli järge pidada, kes meie asju valmistas. Shaormad keres, hakkas huvitavaim osa. Tahtsime võtta takso ja mitte sõidu eest hingehinda maksta. Tänava ääres seisis autosid sel hetkel lademetes, nähtavasti olime varased ja suurem rahvaste rändamine polnud veel alanud. Valisime tuntuma taksofirma masina ja saimegi normaalse hinnaga koju. Liisa ei suutnud veel tükk aega uskuda, et maksime pika kojusõidu eest kumbki 2.50€. Ja lisaks ei suutnud ta veel ära imestada, kui väga tuleb ennemuistne aeg meelde - peale väljas käimist on riided ja juuksed mõnusa sigaretiaroomiga. Welcome to Romania! ;)

Me meelega ei olnud väga kaua linnas, sest pühapäeva hommikul äratas meid halastamatu äratuskell nimega Villem. Selle päeva esimene missioon oli asendada Liisa kaudmasaanud müts uuega. Ilm oli paraku selline, et peakatteta ei saanud kuidagi hakkama. Õnneks siiski vihma ei sadanud. Niisiis sõitsime linna ja tuulasime natuke poes. Liisa sai mütsi ja mina sain mütsi. Poole edukam ostlemine kui oli planeeritud :)

Bucuresti + Liisa.

24. veebruaril on Rumeenias omamoodi tähtpäev - kohalik valentinipäev ehk Dragobete. Selle puhul on kogu linnas püstitatud hulgaliselt müügilette, kust osta lilli ja väikeseid ehteid (amuletid, ripasid, käevõrud). Neid müügikohti on tõesti kõikjal, tänavad oleks nagu turgudeks muutunud. Veetsime natuke aega sealse kaubavalikuga tutvudes :) Seejärel jalutasime linnapeal, sõime lõunat, krabasime Starbucksist kohvi, vaatasime triumfikaart ja muud sellist, mida ma ikka kõikidele näidanud olen. Õhtul olime kodused, et algavaks nädalaks jõudu koguda.

Nädal 31 - vol1 (10.-16.02.14)

 JAH, TALI LÄBI :)

Pori ja lombid.

Selle nädala jooksul kadusid talve viimsedki jäljed. Lumi sulas ära, siin-seal on ainult veel mustad hunnikud, mille kadumine kauem aega võtab. Lume sulamine tekitab muidugi väga palju vett ja veel rohkem pori, aga see-eest on hästi soe! Kindaid ei ole vaja ja ühel päeval näitas kraadiklaas müstilised 14 kraadi. Pidin õhema jope välja otsima. Päiksega on tõesti väga kevadine. Osad inimesed lippavad kohe t-särkide väel ringi. See on samamoodi nagu Eestis, kus esimeste soojemate ilmadega viskavad mõned tüübid kõik vammused ült nagu hullumeelsed :)

Me käime aga usinalt basseinis ujumas ja see on hirmus mõnus. Sportliku poole pealt ei saa mainimata jätta, et alanud olümpiamängud mõjutavad minu elu väga palju. Nimelt võtavad spordiülekanded enda alla valdava osa ETV programmist, aga väljaspool Eestit neid näidata ei tohi. Nii vaatabki pidevalt ekraanilt vastu kiri, et saadet näeb ainult Eesti territooriumil. No mitte tibagi ei imbu läbi :) Otsisin välja kuskile kapisügavustesse peidetud telekapuldid ja käivitasin meie mini-kineskoop-teleka. Sealt sai ka spordiülekandeid vaadata, aga rumeenikeelsetest kommentaaridest polnud üldse abi :) Kahju kohe, kui keegi midagi ei seleta. Kõik läheb kaduma kui nina vastu ekraani ei istu ja hoolega ise kõike ei jälgi. Seda ma muidugi ei teinud. Suusatajad-uisutajad uhasid mu igapäevase elu taustal niisama. Ükspäev panin teleka käima ja vastu vaatas hoopis Siim Kallase nägu. Jäin korraks jõllitama, aga kohe sain aru et CNN-i pealt võib teda näha küll. Vot Rumeenia kanalilt mõnda Eesti inimest näha oleks alles imelik.

On tunda valentinipäeva kättejõudmist. Lilli müüakse kõikjal. See püha tundub siin olevat täpselt samasugune nagu igal pool mujal maailmas. Kohustuslikud lilled, kaardid, kommikarbid. Me tähistasime oma sõprust hoopis sellega, et läksime nädalavahetusel poodi ja ostsime Siimule uue jope. See on sündmus omaette, sest eelmine oli tal peaaegu saja-aastane. Minu mahitusel ostis ta lausa kaks jopet! Seda teist vaatasime juba mitu kuud tagasi ja nüüd oli hinda veel omajagu allapoole lastud. Poest väljudes hakkasid turvaväravad piiksuma, aga turvamees lehvitas, et mingu me ikka minema. Selgus, et väravad hakkavad karjuma absoluutselt kõikides poodides, kuhu me sisse astusime! Siim läks tagasi ja siis suvatseti eemaldada ka turvaelemendid - ühelt mingi väike jubin ja teiselt see tavaline suur jurakas, mis poes ikka riiete küljes on. Kusjuures soovi korral oleks avanenud soodus võimalus midagi kauplustest pihta panna, sest igal pool lubati meid lihtsalt minema minna, ilma olukorda kontrollimata :) Me muidugi oleme ausad inimesed ja midagi taskusse ei pannud, aga hirmus tüütu oli küll sedasi jamada.

Nädal 30 - vol1 (3.-9.02.14)

TALI LÄBI?

Juba järgmisel nädalal peale lume ja talve tulekut tundus, et vaikselt on lootust kevadele :) Sõiduteed olid puhtad, jalakäia jaoks muidugi mitte, aga autod olid tavalise sõidukiiruse taastanud. Käidavamates kohtades muutus lumi mõnusaks pruunikaks lögaks. Miinukraade ei ole enam nii palju. Mõnel päeval paistis päike, mis aitas kevade tundele ja lume sulamisele päris hästi kaasa. Päike käib siin ikkagi kõrgemalt ja soojendab paremini. Siiski on ebamugav ringi liikuda, kuna kõnnitee on lumevalli all ja seal kus pole lund, on suured lombid. Nädala lõpus saabusid täitsa soojakraadid - lausa kuni 6 plussi. Aga nagu kombeks on saanud, oli Eestis samal ajal ka enamvähem sama temperatuur. No ma ei tea, üldse ei saa uhkustada sooja kliimaga! :)

Olin Villemiga ujumas käimise väga unarusse jätnud, peale jõuluvaheaega ja Eestis puhkamist oli tal veel nohu ja nii on aeg möödunud. Sel nädalal võtsin kätte ja proovisin temaga käia hoopis siin avatud uues spas, kus me Brittaga juba korra mulistasime. Seal on väga arvestatav lastebassein ja kokkuvõttes saime Villemiga seal väga hästi oldud. Nii et hakkame püsiklientideks ja loobume teise linna otsa paarutamisest. Kui esialgu oli mul kahju, et teiste ujujatega enam inglise keeles lobiseda ei saa, siis see kartus on vist asjatu. Rääkida soovijaid oli ka uues kohas piisavalt ja enamus neist sai ka keelega hakkama. Noormees-administraator tundis väga elavat huvi selle kohta, mida ma täpselt Rumeeniast arvan, mis on siin teistmoodi või samamoodi kui Eestis :) Suhelda saab ja 500 meetri kaugusele basseini viitsime kindlasti rohkem jalutada kui üks kord nädalas. Boonuseks on olme uus ja ilus. Jee!

Varsti on oodata külalist Eestist, Rumeenia võlusid tuleb avastama minu armas sõbranna Liisa. Mõned nädalad on sinna veel jäänud, aga vaikselt hakkasin tegelema planeerimisega. Kuna soovisin, et ta oleks korralik intelligentne turist, siis jagasin talle tähtsat teavet Rumeenia kohta. Näiteks sellist: Why not get to know Romania? Ja veel 12 asja, mida sa Rumeenia kohta ei teadnud. Tuleb välja, et Rumeenias leidub Euroopa riikidest kõige rohkem kulda ja karusid! :)

Ja muidugi kõige tähtsam - praeguse hetke kõige-kõige kuumem popplugu artistilt nimega Smiley.

Nädal 29 - vol1 (27.01-2.02.14)

VANGILE EI MEELDI TRELLID EHK TALV RUMEENIAS

Kui eelmise nädala algul ma omaette mõtlesin, et lumi ja külm oleks etemad kui niisama hall ilm, siis see mõte kadus peast välgukiirusel. Nüüd me olime Villemiga kodus vangis. Meie kodu juurest viib "asustatud punktidesse" hetkel ainult umbes kahe auto laiune tee. Iseenesestmõistetavalt sõidavad seal autod ja neid on palju. Sõidutempo on uskumatult aeglaseks muutunud, ma kohe imestasin natuke et siin liikluses mõned mõistlikud käitumismustrid ka ilmnevad :)

Lumehanges.

Kõnniteed katab lumevall. Mujal roogitakse ka kõnniteid, aga seda konkreetset kindlasti mitte. Esmaspäeval olid koolid-lasteaiad ka kinni ja lapsed lõbutsesid õues - naabermajas kasutati maja alusesse parklasse viivat kaldteed kelgumäena. Me käisime ka lihtsalt maja ees värsket õhku hingamas ja vaatamas, kuidas kõik hoolsalt oma autosid välja kaevavad. Järgmisel päeval ei pidanud mul närvid vastu, ajasin käru kurjaks ning pressisin end autode vahel lumepudrus mänguväljakule. Ei olnud üldse mõnus teekond, aga mänguväljak oli laste paradiis - vahepeal tubades kinni hoitud võsukesed olid lubatud kelkudega lumme möllama. Ma olin ainuke segane, kes käruga ringi liikus. Siin väga taolisi tank-vankreid ei kasutata nagu Eestis, millega igast asjast läbi saab.

Üritame aega sisustada näiteks
erinevaid aksessuaare proovides :)

Nädala keskpaigas läks ilm jälle käest ja kolmapäeval avatud haridusasutused sulgesid järgmisel päeval taas oma uksed. Lund tuli juurde. Külmakraadid olid mõistlikud, kuigi karmimad kui ma ette kujutasin et siin üldse võimalik on - isegi peaaegu -10 päevasel ajal, öösel veel rohkem. Tuuliste ilmadega oli tuulekülm päris vinge. Meie vangipõli jätkus nädala lõpuni. Sisustasime aega maja ees (seal on meeletult huvitavad parkivad autod ja ringiluusivad koerad) või siis rõdul. Ei ütleks, et lumi Villemit eriti vaimustaks. Üldiselt mõjus kogu olukord jube ahistavalt. Mitte et ma muidu päevad otsa ringi ralliks, aga suur vahe on kas vabast tahtest koduselt elada või olla sunnitud ühes paigas viibima. Jääb üle ainult loota, et talv siin liiga kaua ei kesta.