Nädal 1 - vol1

SAABUMINE

Nagu oligi arvata, saime me viimasel Eestis veedetud ööl magada u 2h. Villem muidugi põõnas õiglast und sel ajal, kui me veel asju kohvritesse üritasime mahutada ja Siim üleliigset kola pööningule tassis. Pööningule jätkus kraami rohkesti. Lubasime endale, et rohkem elus sellist asja ette ei võta :) Tuli ju põhimõtteliselt välja kolida (kõik asjad kokku pakkida), kaasa võetavad asjad kohvritesse toppida ja ise samaaegselt viimase minutini selle keskel kuidagi elatud saada. Kuigi alustasime endi meelest piisavalt vara, läks ikka kiireks. Kui lõpetasime, siis võtsime seljasolevad riided ja toppisime needki kohvritesse... Igatahes lihtne see polnud ja igasugusest pakkimisest oli tekkinud tohutu tüdimus. Lihtne polnud ka kogu pagasiga lennujaama jõudmine. Nelja suure ja ühe väiksema kohvri, suure spordikoti, seljakoti, turvatooli, käru ja lõpuks meie endi mahutamiseks läks tarvis kahte autot. Ütleme nii, et seekord vaatasin kadedusega lennujaamas neid inimesi, kes oma ühte kohvrit järel lohistades check-ini suundusid. Kui vähe vaeva! Aga saime oma pakid siiski ära antud ning suundusime lennukile.

Lendama! :)

Lennud kulgesid täiesti vahejuhtumiteta. Villem oli eeskujulik reisikaaslane, magas enamuse ajast ja kõva häält ei teinud. Kuna andsime käru pagasisse ära, siis Tallinna lennujaamas kasutasime sealset käru. Muidu igati tänuväärne võimalus, aga turvakontrollist väljudes selgus, et seal oli meid ootamas tervelt(!) kolm käru ja ainult üks nendest osutus töökorras olevaks. Amsterdami lennujaamas ei õnnestunud sellistki luksust nautida, seega kandsime Villemit kordamööda süles. Kuna ta on paras mürakas ja Amsterdami lennujaamas vahemaad pikad, olid käed õigesse väravasse jõudes päris hea trenni saanud. Lennud olid mõisliku pikkusega ning ka vahepeal pikalt ootama ei pidanud, seega möödus see osa reisist täiesti valutult.

Bukarestis maandudes vinnasime oma kohvrihunniku kahele kärule. Kõik pambud jõudsid imekombel tervena kohale. Õnneks oli meile vastu saadetud suuremat sorti auto koos juhiga, nii et me ei pidanud kohalike taksojuhtidega maadlema hakkama. Õues tervitas meid muidugi kohe vinge kuumus ja päike. Olime saabunud soojale maale :)

Peale mõningat aega kestnud sõitu peatusimegi meie uue kodu ees. Sisse minnes selgus, et lift ei tööta. Nii et pakid tuli kondiauruga neljandale korrusele tassida. Lift muide ei töötanud ka siis, kui Siim korterit käis vaatamas, seega ma arvan, et lifti kasutamise lootuse võib üldse maha matta.

Rõdult näeb päikeseloojangut.

Meie elukoht jääb tegelikult Bukarestist välja, aga nähtavasti vaid mõnisada meetrit. Korteris on kaks tuba, aga ruumi on siin oluliselt rohkem kui pisikeses Kalamaja pesas. Mööblit on minimaalselt, samas vajalik on olemas - voodi, riidekapid, köögilaud ja -toolid. Mõlemas toas on suured rõdud. Samas puuduvad igasugused kööginõud :) Tegemist on pigem uue majaga ning ka ümbruskonnas käib vilgas ehitustegevus, mis kindlasti niipea veel ei lõpe, sest siin on rohkesti vaba pinda. Meie majast mõlemale poole laiuvad karjamaad (no need pole päris karjamaad, aga see sõna sobib hästi nende kirjeldamiseks). Aeg-ajalt siiski võin rõdult näha lehmi, ükskord liikus ringi ka suuremat sorti lambakari. Loodust kui palju! :)

Peale mõningast puhkust otsustasime, et on vaja käia toidupoes. Jalutuskäigu kaugusel asub kaubanduskeskus nimega Militari Shopping ning seal on hüpermarket Auchan. See on tõesti hüper, sest osta saab vist kõike nööpnõelast allveelaevani. Vahekäigud on hästi laiad ja riiulid kõrguvad kaugelt üle pea. See on nii suur, et millegi ülesleidmisega on tükk tegemist. Eks ajapikku selguvad strateegiliselt tähtsamad punktid ja siis ei võta poeskäik enam mitu tundi aega :)

Lahti pakkimisel pakuti lahkesti abi.

Esimene öö tõi mitu üllatust. Esiteks selgus, et siin on väga mürarikas. Järgmised päevad vaid kinnitasid seda. Liiklus on tihe, signaali kasutamine peaaegu et kohustuslik, lisaks autodele liiguvad veel lärmakamad masinad (ATV-d ja muud taolised). Tunne on, nagu elaks kuskil suure magistraali ääres. Päeval lisandub veel ehitustöö tekitatav kära. Tuleb harjuda.

Teiseks üllatuseks olid sääsed. Hommikuks olime kõik üsna ära söödud, mina kõige rohkem. Järgnevatel öödel kordus sama. Kusjuures mina pole siiani kuulnud ühtegi pininat ja näinud olen sääski vaid paaril üksikul korral. Kohalike käest aga saime teada, et sääsed ongi siin probleemiks ja palju kasutatakse elektrilisi sääsepeletajaid - näevad välja nagu elektrilised õhuvärskendajad, kus on topsike vedelikuga mida sealt automaatselt õhku paiskub. Egas midagi, ostsime omalegi ja vaatame, kas saame punnivabadeks. Üllatusi jätkub siin kindlaasti ka edaspidiseks :)