Nädal 1 - vol3

PALAVUS JA HERASTRAU PARK

McDonalds asub kodust ühe
bussipeatuse kaugusel :)

Kui saabus esimene nädalavahetus, mõtlesime et me ei tohiks mitte kodus istuda. Rõdult tundus, et väljas on palav. Oligi. Poolel teel metroopeatusesse pidime juba otsad andma ja tegime peatuse McDonaldsis, et võtta kohvi ja jäätisekokteili. Konditsioneeritud kiirsöögikohas tundus hetkeks, et asi polegi nii hull. Siis venitasime end metroosse, sõitsime kesklinna Piața Unirii'le, heitsime eemalt pilgu kurikuulsale Ceaușescu paleele ja pagesime ruttu kuumuse eest ühte kaubanduskeskusesse. Vaatasime seal ringi, aga osta midagi ei tahtnud. Võtsime juua ja vaarusime tagasi metroosse. Oli vast asjalik linnaskäik :) Tundus, et sealsete vaatamisväärsustega tutvumise võib paari kuu kaugusele edasi lükata, sest 30 kraadises kuumuses (varjus!) on see lihtsalt hullumeelsus.

Triumfikaar.

Järgmisel päeval oli aga ilm inimlikum, isegi mõnus, ja me võtsime ette käigu Euroopa suurimasse linnaparki. Herăstrău Park on suur ja täitsa tore koht. Pargi keskel on üsna lahmakas järv, kus väidetavalt saab ka paadiga sõita. Meie paadirentimise kohta ei sattunud ja mina isiklikult ühtegi paati ka ei näinud. Seevastu oli pargis rohkesti rulluisutajaid ja jalgrattureid. Need tunduvadki antud oludes kõige mõistlikumad liikumisvahendid, sest jalgsi käisime me läbi pargi ühe poole. Jalgrattaid saab seal laenutada, aga kuna meil oli ka käru kaasas, siis jäi sel korral rattasõit ära. Muidu oli park rahvast täis, istuti pinkidel, kohvikutes ja murul, mängiti ping-pongi ja tennist. Ühesõnaga on see üsna popp vaba aja veetmise koht. Pargi teisest otsast väljudes jõudsime järgmise Bukaresti tähtsa vaatamisväärsuseni - eemalt paistis triumfikaar. Kahjuks käega katsuma ei saanud minna, sest ümberringi on autotee. Aga kaar paistis muidu igati muljetavaldav.

NB! Kes on nüüd juba kolmanda postituse ära lugenud, see järelikult võib hakata blogi püsilugejaks. Üleval on kastike, kuhu saab kirjutada meiliaadressi. Siis tuleb teade kui midagi uut jälle lisandunud on. Lihtsalt ütlen, et oma fännide elu lihtsamaks teha ;)

Nädal 1 - vol2

METROONDUS JA PANGANDUS

Kes veel ei tea, miks me üldse siia sattusime, siis olgu öeldud, et Siim hakkas siin tööle. Nimelt toodi see osakond, kus ta Ericsson Eestis töötas, üle Rumeeniasse. Miks, seda ei teagi täpselt :) Igatahes avanes niimoodi võimalus tulla siia tööle. Algul pööritasime selle peale silmi, aga aegapikku hakkas mõte üha rohkem kummitama. Kuna kõne alla tuli ka aastane tööaeg, siis see sobis meile igati. Igaveseks Rumeeniasse jääda ei oleks tahtnud. Minul on hetkel vaba võimalus teha oma eluga mida iganes tahan, tööl ma ei käi ja muid tähtsaid kohustusi ka pole. Niimoodi see otsus sündis. Tulime siia 14. juulil ja umbes aasta pärast samal ajal oleme kodus tagasi.

Mööda sellist teeserva ei ole eriti tore kärutada.

Järgmisel päeval peale saabumist läkski Siim juba tööle. Ericssoni kontor asub siin küllaltki ligidal (nii 1,6 km), nii et minna saab jalgsi. Lõunal läksin ka mina sinna, sest pidime koos minema endale kohalikke pangakontosid tegema. Tee polnud küll teab mis pikk, aga kõnniteede puudumine ajas käruga minnes täiesti hulluks. Nagu ütlesin, on siin pigem selline uusasustuspiirkond ning kõnniteed tulevad ka kunagi... Arvan, et mind sellel ajal siin enam küll pole. Aga autosid on palju, lisaks seguautod, traktorid ja bussid. Ja liiklemine on siin küllalki lõunamaine, keegi naljalt hoogu maha ei võta, tehakse hulljulgeid möödasõite jne. Seega olin Ericssoni juurde jõudes täiesti omadega läbi, sest see teekond oli nii vaimselt kui füüsiliselt pingutust nõudev :) Lisaks veel oli kohutavalt palav! Sellele marsruudile tuleb välja mõelda mingi alternatiiv, olgu või pikem maa.

Ericssoni kontor asub aga väga moodsas West Gate Business Park'is, mis on kõige muu kõrval siin ootamatult kaasaegne - roheline pügatud muru, puud, klaasist kontorihooned ja töötavad purskkaevud. Üldiselt tekib tunne, nagu oleks mingisse hoopis teise kohta sattunud.

Metroos. Tegelikult seal pildistada ei tohi :)

Asusime teele panka. Sinna sõitsime metrooga. Teadupoolest on metroodes alati palju treppe, mis lapsekäruga liikudes ikka rõõmu valmistab. Siim tassis Villemi koos käruga alla. Seal selgus, et käru ei mahu kuidagi läbi väravate. Mingil moel saime siiski läbi ukerdatud. Alles tagasi tulles selgus, et on olemas ka lift ja spetsiaalne laiem värav :) AGA! Mitte kõikides peatustes ei ole see nii. Seega peab lihtsalt teadma, kuhu saab käruga minna ja kuhu mitte. Leidsin küll internetist ka vastava info, aga kõikvõimalikud allikad (sh Lonely Planet) väidavad, et Bukaresti metoo kohta lõplikku tõde ei leia kuskilt. Tuleb lihtsalt ise katsetada. Muidu on metroo küllalt hea liikumisvahend, sest vahemaad on siin pikad. Pileti hind on soodne, 10x kaart maksab 15 leid, mis on umbkaudu 3,50€. Piletimüüjad eriti inglise keelt ei räägi, aga samas ostetud me need kaardid ikkagi saime. Üldiselt ollakse ka abivalmis, näiteks kuskil peatuses maha minnes nägi sealsamas tööd tegev koristaja, et oleme käruga ning kohe juhatas meid lifti juurde. Turvamees ütles, et me ikka 0 korrusele sõidaksime ja piletimüüja tuli oma putkast välja selleks, et näidata mispidi kaart automaati sisse panna :) Oleks see peatus vaid kodule ligemal! Meie peatus on M3 liini lõpp-peatus Preciziei ja sealt sõidab metroo kesklinna u 15 minutiga. 

Leidsime üles pangakontori ja nagu võis kahtlustada, ei olnud kontode avamine sugugi niisama lihtne. Kuna meie passides ega ID-kaartidel ei ole peal elukoha aadressi (Eesti oma siis), siis on vaja võtta saatkonnast vastav dokument. Ainuke probleem on see, et Rumeenias pole Eesti saatkonda. Teller oli aga üsna nõutu ja ütles, et ta võib konto ju avada, aga kasutada seda nagunii ei saa. Ta rääkis kellegagi Ericssonist ja me tulime sama targalt tagasi. Kokkuvõttes tuli välja, et see on selle panga eripära ja mujal sellist asja ei nõutavat. Pankasid on siin üldse hirmus palju erinevaid, ju siis jätkub suures riigis kõigile kliente.

See aadressi asi on siin kuidagi selline... nõukogudeaegne. Saan aru, et siin on kõigil passis ja ID-kaardil aadress kirjas. Eestis on see reeglina üsna tähtsusetu, ise ütled kus elad ja valijakaart saadetakse ka elektrooniliselt. Siin aga ei saanud töölepingut sõlmida seni, kuni pole üürilepingut, st elukohta Rumeenias. Pangakonto tegemiseks ei piisa siinsest aadressist, peab ka kodumaa oma olema. Kusjuures kindlasti mingil ametlikul paberil.

Meil tuleb riigis viibimine registreerida kolme kuu jooksul ja saada vastav dokument, muidu peame riigist lahkuma. Ja nüüd alles läheb segaseks. Nimelt on sääraseks registreerimiseks erinevad võimalused. Kuna Siim töötab ametlikult siis ei ole see kuigi keeruline. Villem on tema pereliige (seda tõendab sünnitunnistus). Mina olen lihtsalt keegi suvaline :) Kui Siimuga ja Villemiga on asjad korras, siis mina kui mittetöötav ja mitteabikaasa vajan registreerimiseks kohalikku pangakontot, kuhu peale oleks kantud mingi kindel summa. See peaks tõestama, et ma pole siia tulnud kellegi kulul elama, vaid suudan ise hakkama saada. Või midagi säärast. Igatahes on minul riiki registreerimiseks tarvis kohalikku pangakontot, aga pangakonto avamiseks pean oma olema registreeritud. Surnud ring. Kuhu see kõik välja jõuab, seda ma praegusel hetkel veel ei tea. Nüüdseks on Siimul see nn elamisluba ja ka pangakonto olemas, aga mina pean võibolla kolme kuu möödudes üle piiri minema :)

Igatahes algas see paberimajanduse saaga juba ammu enne meie siia tulemist ja lõppu veel ei paista ;) Säh sulle tööjõu vaba liikumist.

Nädal 1 - vol1

SAABUMINE

Nagu oligi arvata, saime me viimasel Eestis veedetud ööl magada u 2h. Villem muidugi põõnas õiglast und sel ajal, kui me veel asju kohvritesse üritasime mahutada ja Siim üleliigset kola pööningule tassis. Pööningule jätkus kraami rohkesti. Lubasime endale, et rohkem elus sellist asja ette ei võta :) Tuli ju põhimõtteliselt välja kolida (kõik asjad kokku pakkida), kaasa võetavad asjad kohvritesse toppida ja ise samaaegselt viimase minutini selle keskel kuidagi elatud saada. Kuigi alustasime endi meelest piisavalt vara, läks ikka kiireks. Kui lõpetasime, siis võtsime seljasolevad riided ja toppisime needki kohvritesse... Igatahes lihtne see polnud ja igasugusest pakkimisest oli tekkinud tohutu tüdimus. Lihtne polnud ka kogu pagasiga lennujaama jõudmine. Nelja suure ja ühe väiksema kohvri, suure spordikoti, seljakoti, turvatooli, käru ja lõpuks meie endi mahutamiseks läks tarvis kahte autot. Ütleme nii, et seekord vaatasin kadedusega lennujaamas neid inimesi, kes oma ühte kohvrit järel lohistades check-ini suundusid. Kui vähe vaeva! Aga saime oma pakid siiski ära antud ning suundusime lennukile.

Lendama! :)

Lennud kulgesid täiesti vahejuhtumiteta. Villem oli eeskujulik reisikaaslane, magas enamuse ajast ja kõva häält ei teinud. Kuna andsime käru pagasisse ära, siis Tallinna lennujaamas kasutasime sealset käru. Muidu igati tänuväärne võimalus, aga turvakontrollist väljudes selgus, et seal oli meid ootamas tervelt(!) kolm käru ja ainult üks nendest osutus töökorras olevaks. Amsterdami lennujaamas ei õnnestunud sellistki luksust nautida, seega kandsime Villemit kordamööda süles. Kuna ta on paras mürakas ja Amsterdami lennujaamas vahemaad pikad, olid käed õigesse väravasse jõudes päris hea trenni saanud. Lennud olid mõisliku pikkusega ning ka vahepeal pikalt ootama ei pidanud, seega möödus see osa reisist täiesti valutult.

Bukarestis maandudes vinnasime oma kohvrihunniku kahele kärule. Kõik pambud jõudsid imekombel tervena kohale. Õnneks oli meile vastu saadetud suuremat sorti auto koos juhiga, nii et me ei pidanud kohalike taksojuhtidega maadlema hakkama. Õues tervitas meid muidugi kohe vinge kuumus ja päike. Olime saabunud soojale maale :)

Peale mõningat aega kestnud sõitu peatusimegi meie uue kodu ees. Sisse minnes selgus, et lift ei tööta. Nii et pakid tuli kondiauruga neljandale korrusele tassida. Lift muide ei töötanud ka siis, kui Siim korterit käis vaatamas, seega ma arvan, et lifti kasutamise lootuse võib üldse maha matta.

Rõdult näeb päikeseloojangut.

Meie elukoht jääb tegelikult Bukarestist välja, aga nähtavasti vaid mõnisada meetrit. Korteris on kaks tuba, aga ruumi on siin oluliselt rohkem kui pisikeses Kalamaja pesas. Mööblit on minimaalselt, samas vajalik on olemas - voodi, riidekapid, köögilaud ja -toolid. Mõlemas toas on suured rõdud. Samas puuduvad igasugused kööginõud :) Tegemist on pigem uue majaga ning ka ümbruskonnas käib vilgas ehitustegevus, mis kindlasti niipea veel ei lõpe, sest siin on rohkesti vaba pinda. Meie majast mõlemale poole laiuvad karjamaad (no need pole päris karjamaad, aga see sõna sobib hästi nende kirjeldamiseks). Aeg-ajalt siiski võin rõdult näha lehmi, ükskord liikus ringi ka suuremat sorti lambakari. Loodust kui palju! :)

Peale mõningast puhkust otsustasime, et on vaja käia toidupoes. Jalutuskäigu kaugusel asub kaubanduskeskus nimega Militari Shopping ning seal on hüpermarket Auchan. See on tõesti hüper, sest osta saab vist kõike nööpnõelast allveelaevani. Vahekäigud on hästi laiad ja riiulid kõrguvad kaugelt üle pea. See on nii suur, et millegi ülesleidmisega on tükk tegemist. Eks ajapikku selguvad strateegiliselt tähtsamad punktid ja siis ei võta poeskäik enam mitu tundi aega :)

Lahti pakkimisel pakuti lahkesti abi.

Esimene öö tõi mitu üllatust. Esiteks selgus, et siin on väga mürarikas. Järgmised päevad vaid kinnitasid seda. Liiklus on tihe, signaali kasutamine peaaegu et kohustuslik, lisaks autodele liiguvad veel lärmakamad masinad (ATV-d ja muud taolised). Tunne on, nagu elaks kuskil suure magistraali ääres. Päeval lisandub veel ehitustöö tekitatav kära. Tuleb harjuda.

Teiseks üllatuseks olid sääsed. Hommikuks olime kõik üsna ära söödud, mina kõige rohkem. Järgnevatel öödel kordus sama. Kusjuures mina pole siiani kuulnud ühtegi pininat ja näinud olen sääski vaid paaril üksikul korral. Kohalike käest aga saime teada, et sääsed ongi siin probleemiks ja palju kasutatakse elektrilisi sääsepeletajaid - näevad välja nagu elektrilised õhuvärskendajad, kus on topsike vedelikuga mida sealt automaatselt õhku paiskub. Egas midagi, ostsime omalegi ja vaatame, kas saame punnivabadeks. Üllatusi jätkub siin kindlaasti ka edaspidiseks :)