Nädal 40 - vol1 (14.-20.04.14)

LIHAVÕTTETEEKOND SIGHISOARASSE

Pallimeres!

Alustan traditsioonilise ilmateatega - siin on koledam kui Eestis. Nädala sees kallas vihma ja oli tugev tuul. Vaatamata minu kangelaslikkusele ei ole totaalselt läbivettinud mänguväljakul justkui midagi teha... Olen Villemiga juba 2 kuud ujumas käinud ja alles nüüd sain teada, et sealsamas kaks korrust ülevalpool on laste mängutuba, kus ma ka oma paketi raames käia saan. Päris hea variant koledaks ilmaks, ikka vaheldus kodus vahtimisele. Proovisime selle nüüd ära ja päris tore oli - pallimeri, ronimisatraktsioonid ja muu huvitav.

Sel nädalal olid ka ülestõusmispühad. Lihavõtted on siin väga suur ja tähtis püha. Kuulsin, et enne seda on hirmus palju tööd, sest kodus tuleb teha korralik suurpuhastus (sh pesta akand) ja siis muiudugi pidusöök valmistada. Paast ju lõpeb ja saab jälle normaalselt süüa. Religioossed kombed on tugevalt juurdunud ja nendest ei pea kinni mitte ainult padu-usklikud nagu võibolla arvata võiks. Näiteks ka mitmed Siimu töökaaslased (kes on noored inimesed) ütlesid, et nad peavad paastu. Kuigi küllap on tõsiseid paastujaid ikkagi vähemuses. Mina ei tea paastust midagi ja suurpuhastust ka ei teinud. Küll aga likvideerisime kevadiste pühade auks jõulupuu, mis siiamaani rõdul ilutses. Siit tarkusetera, et nulg on tõesti väga vastupidav - ta on küll kaotanud värske rohelise värvi, aga okkad on endiselt ja edukalt küljes. Rõdul on muidugi ka jahedamad hoiutingimused. Põhjus, miks jõulupuu veel kolm kuud peale õiget aega kodus alles on, on proosaline (peale laiskuse muidugi) - pidime laenama oksakäärid, et see konteinerisse viimiseks ära hekseldada. Nüüd saabus Siim lõpuks laenuks saadud tööriistadega ja kanäe - terve nulg mahtus ühte tavalisse kilekotti ära!

Suur reede ei ole siin vaba päev nagu Eestis, vaid täitsa tavaline tööpäev. Küll aga on vaba esmaspäev. Me pole tükk aega kuskil rändamas käinud ja seetõttu otsustasime pikka nädalavahetust ära kasutada. Laupäeva hommikul astusime rongi ja alustasime pikka sõitu Sighisoara poole.

Number on tõesti vagunil kirjas.
Lausa mitu silti ;)

Sighisoara asub Bukarestist tagasihoidliku 5-tunnise rongisõidu kaugusel. Sel korral oli väike segadus õige rongi ja vaguni ülesleidmisega, sest nii pikkadel sõitudel ühendatakse osad vagunid kuskil peatustes lahti ja mõned sõidavad kaugemale - niisiis on numbrid ja sihtkohad erinevad ja meie ei leidnud kuidagi oma vagun nr. 3 üles. Lõpuks üks ametimees näitas, et number on vaguni peal kirjas. Pilt ütleb kõik :) Ikka Rumeenia stiilis!

Tegelikult kulges reis täitsa meeldivalt, sest esimeses klassis oli palju ruumi ja väga mõnus olemine. Villem praktiseeris juba traditsiooniks saanud istmetel magamist. Aknast olid ilusad vaated, kuna läbisime mägiseid piirkondi. Eks seepärast ka sõit nii palju aega võttis, et rong lihtsalt ei saa väga suurt kiirust sisse. Päris sageli oli teeäärsed põllud täis kollaselt õitsevaid taimi, mis tuletas nii väga Eesti suve meelde. Aga on alles aprill :)

Õitsevad puud tänaval meie öömaja ees.

Lõpuks kohale jõudnud, läksime oma öömajja. Meie lemmikpeatuspaikadeks siin on saanud pensiunead - väikesed külalistemajad. Tavaliselt peavad neid perekonnad, kes ise kuskil sealsamas elavad, kõige sagedamini sama hoovi peal asuvas majas. Oleme korduvalt kogenud, et sellistes kohtades on lahkem vastuvõtt, oluliselt avaramad toad, soodsamad hinnad, köögi kasutamise võimalus, kinnised koduaeda meenutavad õued, grillimis- ja istumisvõimalus hoovis jne. Ühesõnaga kõik see mida suuremates ketihotellides ei ole. Samas ei pakuta hommikusööki ja võib vabalt juhtuda, et keegi ei räägi inglise keelt. Seekord oli ka samamoodi, Pensiunea Mario's võttis meid vastu tore vanem paar, kes oleksid meiega heal meelel suhelnud saksa keeles. Kõiki keeli segamini kasutades saime siiski edukalt suheldud.

Kõndisime kesklinna ja otsisime koha kus keha kinnitada. Sattusime restorani, kus kõik teenindajad olid suured lapsefännid, nii et Villemile lõbustajaid ja väntsutajaid jagus. Üks ettekandja oli eriti sillas, tegi nalja, kallistas ja musitas nii, et eesti inimesel hakkas juba natuke imelik ;) Järgmistel päevadel möödusime veel paar korda samast kohast ja iga kord tuiskas ta püssikuulina välja Villut musitama. Ei tea kas ka Villemi ehmatus oli nii suur, et ta sel õhtul ei tahtnud kuidagimoodi uinuda. Ja ärkas hommikul ebanormaalselt vara :)

Nädal 39 - vol1 (7.-13.04.14)

FOTOSESSIOONIDEST BUKARESTIS

Ilm kõigub ilusa ja koleda kevade vahepeal. Nädala jooksul oli nii 8 kui ka 23 kraadi, seega väga vaheldusrikas. Soojaga oli ütlemata tore käia palju õues, aga heitlik ilm lõppes Villemi nohuse ninaga. Nädalavahetusel oli muidugi jälle sobivalt kole ilm, et ei oleks isu kuskile minna. Tegime vihmase fotosessiooni mänguplatsil.

Stiilinäited päevapiltniku tööst :)

Lombid ja pori, jee!

Vihmaste ilmade tõttu on meie kodutee ääristatud lompidega. Olen vist enne rääkinud, et liiklus on siin temperamentsem ja juhid üldiselt liiga palju kaaskodanikega ei arvesta. Ometi avastasime ükspäev, et kumbagi meist pole märjaks pritsitud, kuigi nagu juuresolevalt fotolt näha, on võimalusi selleks rohkesti. Aga mingil imelikul kombel võetakse kõrvale või siis lausa aeglustatakse käiku. Uskumatu!

Fotosessioonist rääkides - Bukarestis on üks veider kuju, mis on paras fotomagnet. Ma olin seda kuju juba ammu märganud ja mõelnud, et miks seisab vanalinna piiril ajaloomuuseumi trepil tuima näoga alasti mees, kes hoiab kätel hunti, kel omakorda kasvab kaelast välja saba meenutav moodustis... Iroonilisel kombel mul endal vaatamisväärsusest fotot pole, nii et pean seda teile internetist näitama. Ajaloomuuseum on ju muidu üks tõsisemat laadi koht, mitte mingi naljanumber. Aga ega ma liiga palju pead sellega ei vaevanud. Kui Liisaga linnaekskursioonil käisime, siis giid natuke valgustas tagamaid. Või õigemini selgitas, et rumeenlased ise ka ei saa aru miks see kuju selline on ja kellelegi ta õigupoolest ei meeldi. Kujutatud on nö rumeenia rahva "isa" imperaator Traianust. Miks ta on paljas? Miks tal hunt süles on? Mis asi hundi kaelast välja tuleb? Vastust nendele küsimustele ei teagi justkui keegi :) Isegi Postimees on pidanud säärase kunstiteose püstitamist uudisväärseks ja pealkirjastanud artikli tabavalt "Rumeenia uhkuse humoorikas vorm tekitab küsimusi". Tekitab tõesti! Aga ei maksa arvata, et kõik imperaatorit kurjal pilgul põrnitsemas käivad, kaugeltki mitte! Tehakse hoopis nalja ja päris palju pilapilte on postitatud vastavale Facebook'i lehele. Võtan eesmärgiks ka koos Traianuse ja hundiga endast pilti teha, muidu poleks nagu Bukarestis käinudki.

Minu plaan võtta Eestist kaasa asju, mis siis siin aasta jooksul nö lõpuni kasutada ja siis maha jätta tahab vägisi luhtuda. No näiteks võtsin ühe paari tossusid, et need ribadeks kanda. Aga ribadeks läksid nad juba nüüd, selgelt liiga vara! Kannatasin vapralt auke umbes kuu aega, siis hakkas piinlik ringi käia ja tihtipeale said jalad märjaks. Ei olnud midagi teha, suundusin pühapäeval MiniPrix'i poodi ja ostsin peaaegu olematu raha eest kaks(!) paari uusi käimasid. Kui juba, siis juba, pealegi umbes 4€ eest ei saa need ju kaua vastu pidada. Vanad lendasid sinnasamasse poe ette prügikasti. Pean siis hästi palju uutega käima, et Eestisse kaasa võtma ei peaks. Või siis hakkan kohvreid juurde hankima...

Nädal 38 - vol1 (31.03-6.04.14)

MAIKI UUED SÕBRAD JA SIIMU SÜNNIPÄEV

Peale 8 kuud Rumeenias võin vist nüüd öelda, et olen saanud omale esimese rumeenlasest sõbra :) Hehee! Ausalt ma pole mingi erak ega peleta inimesi kaikaga minema. Eks ma liigun kõige rohkem mänguväljakutel ja seal ühe või teise inimesega saab juttu puhutud. Rumeenlased on üldiselt sõbralikud ja avatud, alustavad tihti ise minuga vestlust. Paraku ehmatab enamusi minu soov rääkida inglise keeles. Tegelikult on inglise keele oskus siin üsna laialt levinud, seda olen omal nahal piisavalt kogenud. Aga valdav osa inimesi ei kasuta keelt igapäevaselt ning tunnevad end seetõttu ebakindlalt. Kõik kindlasti teavad seda tunnet, kui tahad võõrkeeles midagi öelda aga ei leia õigeid sõnu, kõik mis ütled tundub võimatu puterdamine. Kui viimasest praktikast on kaua möödas, siis on see igati mõistetav. Aga see põhjustab ka enamasti paari lause vahetamise ja nii need jutud lõpevad.

Ükspäev aga sain jutule Larisaga, kes ei peljanud üldse inglise keelt rääkida. Kuigi me käime samal mänguväljakul, ei ole me varem trehvanud. Tal on Villemist paar kuud vanem tütar Yasmin. Käisime juba külas ja puha! Nii et aega võttis aga asja sai. Et nüüd ei jääks muljet, et ma kõik need 8 kuud siin üksinduses olen konutanud, siis nii hull asi ikka ei olnud :) Aga tore siiski. Ja kasulik ka - Larisa näitas mulle veel ühte väikest ja teistsugust mänguväljakut siinsamas majade vahel. Olen sellest mitu korda lähedalt mööda käinud ja pole märganud. See on hea, sest muidu on siin kaks identset mänguplatsi. Ma ei tea kelle idee oli need täpselt ühesugused teha. Sada korda on need juba ära tüüdanud :)

Sünnipäevalaps!

Kolmapäeval oli Siimu sünnipäev. Pidulikul puhul valmistasin võileivatorti, mis kukkus üsna hästi välja. Suuremat pidu sel korral ei toimunud, lihtne perekondlik koosviibimine :)

Nädalavahetusel ladistas vihm ja möllas tuul. Kuna midagi targemat teha ei saanud, siis käisime kõik koos hoopis spa-s ujumas. Sain isegi paar fotot teha, muidu olen ju alati ise basseinis ja pole kedagi kes pildistaks. Villemile meeldib ujumas väga, viimasel ajal on ta ertiti aktiivseks muutunud ja kohati nõuab, et ma temast kinni ei hoiaks. Paraku päris iseseisvalt ta ujuda ei oska. Kasutame ka kätiseid, aga nendega ei oska ta samuti end päris õiges asendis hoida. Või siis ei pea mu närvid lihtsalt vastu ja toetan teda rohkem kui vaja oleks. Olgu kuidas on, basseinis mulistamine toob meie argiellu palju rõõmu ja vaheldust. Oleme usinalt (st kogu raha eest) kolm korda nädalas kohal käinud. Villem on oma siniste silmade ja blondide juustega muidugi kõikide retseptsioonineidude lemmik :) Kui kolmekuine ujumispilet maikuus läbi saab, siis on lootust juba välibasseine hakata väisama.

Basseinis.

Nädal 37 - vol1 (24.-30.03.14)

KULTUURI!

Maalikunst.

Suveilma ei saanud me teab kui kaua nautida, sest üsna pea langes temperatuur umbes 10 kraadini ja algas vihmasadu. Tõesti oli külm, rühkisime läbi saju vapralt ikka ujuma, aga muidu väga õue ei kippunud. Ühel tõsiselt vihmasel päeval otsisin kapinurgast näpuvärvid ja suure papitüki välja ja möllasime Villemiga niisama. Eelmisel korral ei saanud ta nende poindist veel väga aru, seekord läks palju edukamalt. Värvi jagus igale poole.

Köögikunst.

Minu vihmase päeva kunstitegevus oli kaduvamat laadi. Tegin ise pelmeene. Siin ma ei ole pelmeene müügil näinud, aga tuli tahtmine neid süüa. Polnudki raske teha, aga omajagu nokitsemist oli küll. Ja pealegi tulid nad peaaegu et piruka suurused, mitte sellised parajad ampsud. Nii et enamvähem... Aga rohkem vist ei viitsi teha, pean ootama kuni Eestisse tagasi jõuame.

Nädalavahetusel oli Siimul taas plaanis kolleegidega korvpalli mängida, nii et sõitsime Izvori parki. Vihma sel päeval ei sadanud, nii et mängida sai. Aga soe ka polnud, sest tuul oli vali. Seekord ei tulnud murul mõnulemisest väga midagi välja. Tuulest räsituna käisime veel lõunal City Grillis, lõpuks ometi jõudsime meiegi sinna. Oleme päris palju tollest kohast kuulnud aga pole kunagi varem ise kohale jõudnud. Toit oli maitsev, eriti maitsev oli kolmik-magustoit sidrunikreemi, shokolaadivahu ja õuna-rosina koogiga :)

Helikunst.

Minu õhtu jätkus kultuursel lainel - jätsin Siimu ja Villu koju ja läksin Brittaga kontserile. Kohalik muusikateemaline ajakiri Jazz Compas korraldab aegajalt kontserte ja seekord esinesid vokaalansambel Jazzapella ja instrumentaalmuusikat viljelev The Art of Quartet. Mõlemad täitsa rumeenia omad. Etteasted juhatas sisse keskealine proua, kes oli tähtsaks õhtuks riidekapist välja otsinud roosa satsilise varrukateta pluusi, läikivad mustad retuusid, kontsakingad ja rippuvad kopsakad kõrvarõngad, mis liikumise rütmis kaasa klõbisesid. Tõesti... :)

Kontserdil endal polnud muidu üldse viga, kuigi kuulajaid polnud teab kui palju. Vokaalmuusika meeldib mulle alati ja ansambel laulis täitsa kenasti. Ei olnud liiga täiuslik. Mõtlen neid kollektiive, kus iga nüanss nii muusikas kui liikumises on viimseni lihvitud. Mitte et see oleks kuidagi halb, aga kuidagi värskendav oli näha midagi lihtsamat. Kahjuks ei olnud seekordses repertuaaris mitte ainsamatki rumeeniakeelset pala, kõik puha inglise keeles. Teine esineja oli ka tore, aga puhas instrumentaal muutus minu jaoks veidi ühekülgseks ja mõlemad Brittaga olime mõne aja pärast veidi uimaseks jäänud - silm tahtis hakata kinni vajuma :) Lood olid pikad ja malbed, vahepeal ei räägitud ainsatki sõna. Tool oli mugav ja temperatuur paras. Lausa kutsub ju suikuma? Siiski oli tore õhtupoolik vahelduseks tavapärasele elule.

Nädal 36 – vol1 (17.-23.03.14)

SUVINE KEVAD JA MITTETÖÖTAVAD LIFTID

Märtsikuus on see lausa imeline, kui saad päikese käes olla ilma igasuguse tõhusa üleriideta! Kevad on täies hoos, puudel puhkevad pungad, võililled õitsevad. See oli see mida ma siinselt kliimalt lootsingi :)

Izovri pargis.

Ühel päeval otsustasin Villemiga minna Izvori parki suurele mänguväljakule. Lihtsalt ära tüütab siin kogu aeg ühes kohas käimine. Jõudsin metroopeatusesse ja mind tabas üllatus, mis alati meele kohutavalt rõõmsaks teeb – lift ei töötanud. Egas muud kui Villem ühe käe peale, käru teise ja alla vantsima. Sättisin Villu tagasi kärusse ja suundusin järgmise lifti juurde, millega sõita perrooni tasandile. Jälle ei töötanud!! Juba kirusin vaikselt, aga okei. Jõudsin sihtpunkti ja pole vist vaja mitu korda arvata, kas seal liftid funkasid. Muidugi mitte! Siis panin tähele, et kõikidel liftiustel on ühesugune kiri. Tähendas midagi sellist, et „ei tööta, vabandame ebamugavuste pärast“. Käisin sel päeval neljas erinevas metroopeatuses ja mitte üheski ei olnud lift töökorras – julgen järeldada, et terves Bukaresti metroos ei toimi neist mitte ükski. Ja ei sõnagi põhjendust, kõigil lihtsalt vabandus. Spekuleerisin pahameelehoos, et keegi on võibolla liftis õnnetult surma saanud ja nüüd on vaja kõikidele ühekorraga teha tehniline kontroll. No mis muud mõistlikku põhjust saab sellisel ajuvabadusel olla? Ma olin tagasi jõudes treppidel sooritatud jõunumbritest päris kurnatud. Liitusime Siimuga tema lõunapausi ajaks ja einestasime kontori juures asuvas töölissööklas. Nimeks on sel küll restoran, aga sisu on sama :) Noormees leti taga arvas, et Villem näeb väga sakslase moodi välja. Mhh?

Soojad ilmad on inimesed välja meelitanud, meie kodulähedane mänguväljak on ka pidevalt rahvast täis. Ostsin Villemile liivakastimänguasjad ja vedasin neile kodus küünelakiga ilusad V tähed peale. Kõik käivad ju samas supermarketis ja seetõttu on identseid lelusid seal hulgem. Ja vähemalt leidis kaasatoodud küünelakk mingigi kasutuse :)

Esimene teatriskäik.

Nädalavahetusel oli ilm eriti kaunis ja ehteestlaslikult tundsime, et seda tuleb koheselt ära kasutada. Külastasime laupäevahommikust nukuetendust. Villem on viimasel ajal hakanud näitama üles huvi titemultikate vastu, mida YouTube’is leida on. Mõtlesin siis et läheks päris etendust vaatama. Uurisin ja leidsin selleks võimaluse Rumeenia Talurahva Muuseumi juures asuvas nn klubis/söögikohas. Ei teagi mis asutus see täpselt oli, koht tundus selline kus nädalavahetuse hommikuti tehakse lasteetendusi ja õhtusel ajal tuleb peale teine vahetus. Nurgas oli baarilett ka :) Etendus „Inetu pardipoeg“ oli rumeenikeelne ja Villemile väga pinget ei pakkunud. Juttu oli palju ja nukud natuke liiga kaugel. Villem leidis omale eesmisest reast hoopis ühe sõbranna, kellega koos muid asju ajada. Õnneks oli kogu õhkkond vaba ja mitte päris „teatrilik“, nii et sellest ei olnudki probleemi. Pärast sai lavale minna ja näitlejad tegid lastele nukkudega niisama komejanti. Selline personaalne lähenemine sobis Villemile oluliselt paremini.

Kevad Kiseleffi pargis.

Ülejäänud päeva tuiasime Kiseleffi pargis, vahepeal käisime kohvikus ja siis jälle pargis. Ilm oli lihtsalt liiga mõnus, et koju minna. Täiendasime Villemi mänguasjavaru pealeistutava mootorrattaga. Ta noolib mänguväljakul kogu aeg teiste omi, niisiis otsustasime talle ühe kõige lihtsama variandi hankida. Olen seda poest otsimas käinud ja mitte kuskil ei müüdud, ometi on neid kõikidel lastel! Müstika lahenes kui nägin, et pargis mänguväljaku kõrval on müügiputkad, kus säärast kaupa pakutakse. Minu võidurõõm leitud mootorratta üle rauges, kui noormees sellest eriti välja ei teinud... No korra ikka peale istus, aga sellega asi laias laastus piirdus. Murphy seadus vist, et asi on niikaua huvitav kui see on kellegi teise oma. Eks aeg näitab kas asi on lootusetu või tärkab siiski soov rallida.

Üks puhkab, teine üritab
väljakule pääseda :)

Pühapäeval läksime jälle Izvori parki, seekord oli Siimul plaanis töökaaslastega korvpalli mängida. Liftid metroos ikka ei töötanud. Parem oleks, kui nad selle korralageduse ruttu likvideeriks. Hommikul väitis telefon, et õues on 14 kraadi, riietusime vastavalt. Jõudsime Izvori parki ja seal ootas meid suvesoojus. No tõesti palav oli, täielik suvi. Selleks polnud me keegi valmis, koorisin Villemi (ja enda ka) paljajalu ja paljapäi. Kahju et kodu nii kaugel oli ja lühikesi riideid ei saanud tuua... Veetsime mõnusalt aega, kes sportides ja kes murul pikutades. Siim sai igatahes kergekujulise päikesepõletuse. Ja praegu on märtsikuu. Tõotab head :) 

Nädal 35 - vol1 (10.-16.03.14)

TALVERIIDED SUVEKORTERISSE

On olnud pikk eetrivaikus, mis leiab nüüd oma õnneliku lõpu! :)

Ilm on muutunud üha kevadisemaks. See on jube mõnus! Päikese käes on kohe väga hea, samas varjus ja tuulisemates kohtades jahe. Tüüpiline kevadine tüütus, võimatu on riideid valida. See sai aga selgeks, et talveriided võib ära panna ja seda ma suurima rõõmuga sel nädalal ka tegin. Kevad on käes! :)

Peale lume sulamist püsivalt kõnniteed katnud pori ja lombid on lõpuks ometi ära kuivanud. Ma ei teagi kas rõõmustada või mitte, sest nüüd hõljub see kõik tolmu näol õhus. Jube vastik on, eriti siis kui mõni suur auto mööda sõidab (ja seda juhtub siin kogu aeg). Suud-silmad on tolmu täis. Küllap see kaob aja jooksul.

Villem otsustas lõpuks oma pikalt ühesugusena püsinud päevaplaani muuta ja hakata magama üks kord päevas. Nagu alati, olen mina sarnaste uuenduste tõttu esialgu peata ega oska elu planeerida. Aga tavaliselt loksub kõik paika ja tihtipeale tundub, et on parem kui varem :) Seekord on ka vist nii. Tegelikult on ju etem, kui ei pea kahe magamisega arvestama. Lihtsalt ma ei tea, millal siis ujumas hakata käima, kuna minu pakett näeb ette sisenemist happy hour'i jooksul ehk vahemikus 12-15. Enne jäi see aeg uinakute vahepeale, nüüd enam mitte. Eks siis tuleb punkt kell 12 kohale minna.

Muru on roheline.

Ma polnud hirmus ammu linna peal käinud ja ükspäev sõitsime Villemiga kesklinna. Ilm oli ülihea ja hullasime natuke pargis muru peal. Muru oli täitsa roheline ja ka lillekesed õitsesid. Võtsin topsi kohvi ja elu oli igati kaunis :)

Raamatuautomaat :)

Tagasiteel panin esimest korda tähele, et mõnes metroopeatuses on raamatuautomaadid. Tuleb välja, et need on seal kogu aeg olnud. Mõnikord ma imestan, kuidas mingite asjade märkamine nii kaua aega võtab... Ma ei näinud küll kedagi sealt raamatuid ostmas, aga ju siis kliente leidub. Metroos on tõesti väga mõnus lugeda, teen seda isegi need harvad korrad kui üksi sinna satun. Raamatuauotmaat pole muidugi midagi erilist võrreldes muna-automaatidega, mida väidetavalt mõnes Rumeenia linnas leida võib, aga siiski! ;) Ma endiselt ei välista muna-automaadi olemasolu Bukarestis. Me pole veel lihtsalt kohtunud.

Nädalavahetusel käisime kodulähedases restoran-pizzerias lõunal ja Villem oli taas endine. Ei jooksnud igale poole minema ja saime natuke rahulikumalt einestada. Huh, vedas!

Nädal 34 - vol1 (3.-9.03.14)

NAISTEPÄEVA ERI!

Uued kummikud! :)

Peale Liisa lahkumist läks elu jälle tavapärasesse rööpasse. Ja ilm muutus koledaks! Kui me enne natuke kurvastasime, et Liisa ei saanud parimat ilma, siis võrreldes hetkeseisuga ei olnud virisemiseks mingit põhjust. Vihma sadas ja oli täiesti külm. Teed olid märjad ja porised, ma sattusin hoogu ja ostsin endale kummikud! Jube head kummikud on, ei tea kuidas ma need küll pärast Eestisse kaasa saan võtta... Häda korral pean vist jalga panema :)

Ka sel nädalal ei pääsenud ma hambaarsti juures käimisest. Samal päeval sain teada, et pean minema natuke varem, aga Siim ei saanud töölt enne õiget aega lahkuda. Et siiski enamvähem õigeks ajaks jõuda, otsustasin ühistranspordi asemel minna taksoga. Olen juba harjunud takso saamiseks telefonirakendust kasutama ja siiani on see veatult töötanud. Ka seekord tellisin takso ja üks juht kohe võttis mu kutse vastu. Läksin juba alla ja samal ajal vaatasin ekraanilt, kuidas auto tulema hakkab. Aga ta sõitis muudkui kõikide teiste majade vahel, mitte ei tulnud minu poole. Sõitis ja sõitis, juba oli möödas 10 minutit. Siis ta helistas, õnneks sai natuke ka inglise keelega hakkama. Kokkuvõttes seletasime veel oma 10 minutit telefonitsi, tema kogu aeg minust kuskil neli-viissada meetrit eemal. Ma ei saanud üldse aru kuidas ta ei näe oma seadmetega kus ma olen. Lõpuks lidusin talle vastu ja autosse istudes sain aru, et oleksin vist sama hästi võinud bussiga minna, sest õigeks ajaks kohale ma enam ei jõua. Taksojuht tundis silmnähtavat kergendust nähes, et ma väga vihane ei ole. No mis seal ikka pahandada, ta oli ise ka üsna ähmis. Ütles, et ta ei tööta tavaliselt siinkandis ja mõtles, et võtab õhtu viimase kliendi enne kojuminekut. Soovitasin tal siis uinak teha peale suurt pingutust, ta arvas et ta kaotas nii palju närvirakke, et peab nüüd seitse päeva magama. Jõudsin 20 minutit hiljem hambaarsti juurde ja tohter just lõpetas eelmise patsiendiga... Nii et lõpp hea kõik hea :)

Minu Martisor'i kingitused.
Kõik saadud võõrastelt inimestelt!

Nädala lõpus oli 8. märts, naistepäev. Seda tähistatakse ka siin. Tegelikult lõpetab see terve maratoni peamiselt naistele suunatud tähtpäevade jadas. Vähem kui kuu aja jooksul on 4 sellist püha!! Esiteks valentinipäev 14. veebruaril. 10 päeva hiljem, 24. veebruaril järgneb Dragobete, mis on sisuliselt täpselt sama mis valentinipäev, aga on Rumeenia enda traditsiooniline püha. Kingitakse jälle lilli, kommi jms. Vähem kui 10 päeva peale seda, 1. märtsil, on suursuur sündmus - Mărțișor. 1. märts tähistab kevade algust ning seostub kõige uue tärkamise, järjepidevuse ja viljakusega. Seda püha peetakse Rumeenias ja ka mõnes ümbruskaudses riigis (Eestis arusaadavalt mitte, sest sel ajal on kevadest asi veel väga kaugel). Juba ammu enne 1. märtsi olid tänavad täis müügilette, kust võis leida tohututes kogustes amulette ja ehteid. Amuletid toovad järgevaks aastaks mitmesugust õnne, näiteks tervist, raha, armastust jne. Kõikide amulettide küljes on alati puna-valge pael. Selliseid meenekesi kingitakse kõikjal kõigile naistele ja mitte ainult sellel ühel kuupäeval, vaid peaaegu paari nädala jagu - juba enne märtsi algust ja siis veel hiljem ka. Näiteks saime Liisaga mõlemad ühe amuleti kaasa pubis kokteili ostes või kiirtoidukohas shaormat süües. 1. märtsil jagatakse lisaks veel hulgaliselt lilli. Saime lilleõie McDonaldsist ja hiljem minimarketis piimapakki ostes ulatati üle leti tulp. Täitsa hullumeelne!

Naistepäeva lilled.

8. märtsiks on kõik juba parasjagu tüdinenud sellest tähistamisest ja see tundub olema kõige tähtsusetum nendest pühadest. Meie käisime siiski restoranis. Liisa imestas siin käies, et Villemil pole kombeks meie juurest väga ära joosta - võib ta rahumeeli maha panna ja olenevalt olukorrast ta tuterdab sealsamas või seisab nagu soolasammas. No ilmselgelt sõnas ta selle asja ära! Seekord ei saanud me muud teha, kui kordamööda teda mööda söögikohta taga ajada. Loomulikult olid kõige huvitavamad trepid, mis asusid hästi kaugel meie lauast.

Ka järgmisel päeval poes kordus sama. Siimul tekkis tungiv vajadus hankida uued püksid ja kammisime natuke poode. Üldiselt oli see jube keeruline, sest Villem ei tahtnud kuidagi kabiini juures seista ja erinevate mudelite kohta arvamust avaldada. Lõpuks sai ka väsimus temast võitu ja minule sai esimest korda osaks paljudele vanematele tuttav olukord, kus kisendav titt kaenlas kuidagi poest välja katsusin saada :) Tundub, et edaspidi hakkame kordamööda kauplusi väisama.