Nädal 39 - vol1 (7.-13.04.14)

FOTOSESSIOONIDEST BUKARESTIS

Ilm kõigub ilusa ja koleda kevade vahepeal. Nädala jooksul oli nii 8 kui ka 23 kraadi, seega väga vaheldusrikas. Soojaga oli ütlemata tore käia palju õues, aga heitlik ilm lõppes Villemi nohuse ninaga. Nädalavahetusel oli muidugi jälle sobivalt kole ilm, et ei oleks isu kuskile minna. Tegime vihmase fotosessiooni mänguplatsil.

Stiilinäited päevapiltniku tööst :)

Lombid ja pori, jee!

Vihmaste ilmade tõttu on meie kodutee ääristatud lompidega. Olen vist enne rääkinud, et liiklus on siin temperamentsem ja juhid üldiselt liiga palju kaaskodanikega ei arvesta. Ometi avastasime ükspäev, et kumbagi meist pole märjaks pritsitud, kuigi nagu juuresolevalt fotolt näha, on võimalusi selleks rohkesti. Aga mingil imelikul kombel võetakse kõrvale või siis lausa aeglustatakse käiku. Uskumatu!

Fotosessioonist rääkides - Bukarestis on üks veider kuju, mis on paras fotomagnet. Ma olin seda kuju juba ammu märganud ja mõelnud, et miks seisab vanalinna piiril ajaloomuuseumi trepil tuima näoga alasti mees, kes hoiab kätel hunti, kel omakorda kasvab kaelast välja saba meenutav moodustis... Iroonilisel kombel mul endal vaatamisväärsusest fotot pole, nii et pean seda teile internetist näitama. Ajaloomuuseum on ju muidu üks tõsisemat laadi koht, mitte mingi naljanumber. Aga ega ma liiga palju pead sellega ei vaevanud. Kui Liisaga linnaekskursioonil käisime, siis giid natuke valgustas tagamaid. Või õigemini selgitas, et rumeenlased ise ka ei saa aru miks see kuju selline on ja kellelegi ta õigupoolest ei meeldi. Kujutatud on nö rumeenia rahva "isa" imperaator Traianust. Miks ta on paljas? Miks tal hunt süles on? Mis asi hundi kaelast välja tuleb? Vastust nendele küsimustele ei teagi justkui keegi :) Isegi Postimees on pidanud säärase kunstiteose püstitamist uudisväärseks ja pealkirjastanud artikli tabavalt "Rumeenia uhkuse humoorikas vorm tekitab küsimusi". Tekitab tõesti! Aga ei maksa arvata, et kõik imperaatorit kurjal pilgul põrnitsemas käivad, kaugeltki mitte! Tehakse hoopis nalja ja päris palju pilapilte on postitatud vastavale Facebook'i lehele. Võtan eesmärgiks ka koos Traianuse ja hundiga endast pilti teha, muidu poleks nagu Bukarestis käinudki.

Minu plaan võtta Eestist kaasa asju, mis siis siin aasta jooksul nö lõpuni kasutada ja siis maha jätta tahab vägisi luhtuda. No näiteks võtsin ühe paari tossusid, et need ribadeks kanda. Aga ribadeks läksid nad juba nüüd, selgelt liiga vara! Kannatasin vapralt auke umbes kuu aega, siis hakkas piinlik ringi käia ja tihtipeale said jalad märjaks. Ei olnud midagi teha, suundusin pühapäeval MiniPrix'i poodi ja ostsin peaaegu olematu raha eest kaks(!) paari uusi käimasid. Kui juba, siis juba, pealegi umbes 4€ eest ei saa need ju kaua vastu pidada. Vanad lendasid sinnasamasse poe ette prügikasti. Pean siis hästi palju uutega käima, et Eestisse kaasa võtma ei peaks. Või siis hakkan kohvreid juurde hankima...

Nädal 38 - vol1 (31.03-6.04.14)

MAIKI UUED SÕBRAD JA SIIMU SÜNNIPÄEV

Peale 8 kuud Rumeenias võin vist nüüd öelda, et olen saanud omale esimese rumeenlasest sõbra :) Hehee! Ausalt ma pole mingi erak ega peleta inimesi kaikaga minema. Eks ma liigun kõige rohkem mänguväljakutel ja seal ühe või teise inimesega saab juttu puhutud. Rumeenlased on üldiselt sõbralikud ja avatud, alustavad tihti ise minuga vestlust. Paraku ehmatab enamusi minu soov rääkida inglise keeles. Tegelikult on inglise keele oskus siin üsna laialt levinud, seda olen omal nahal piisavalt kogenud. Aga valdav osa inimesi ei kasuta keelt igapäevaselt ning tunnevad end seetõttu ebakindlalt. Kõik kindlasti teavad seda tunnet, kui tahad võõrkeeles midagi öelda aga ei leia õigeid sõnu, kõik mis ütled tundub võimatu puterdamine. Kui viimasest praktikast on kaua möödas, siis on see igati mõistetav. Aga see põhjustab ka enamasti paari lause vahetamise ja nii need jutud lõpevad.

Ükspäev aga sain jutule Larisaga, kes ei peljanud üldse inglise keelt rääkida. Kuigi me käime samal mänguväljakul, ei ole me varem trehvanud. Tal on Villemist paar kuud vanem tütar Yasmin. Käisime juba külas ja puha! Nii et aega võttis aga asja sai. Et nüüd ei jääks muljet, et ma kõik need 8 kuud siin üksinduses olen konutanud, siis nii hull asi ikka ei olnud :) Aga tore siiski. Ja kasulik ka - Larisa näitas mulle veel ühte väikest ja teistsugust mänguväljakut siinsamas majade vahel. Olen sellest mitu korda lähedalt mööda käinud ja pole märganud. See on hea, sest muidu on siin kaks identset mänguplatsi. Ma ei tea kelle idee oli need täpselt ühesugused teha. Sada korda on need juba ära tüüdanud :)

Sünnipäevalaps!

Kolmapäeval oli Siimu sünnipäev. Pidulikul puhul valmistasin võileivatorti, mis kukkus üsna hästi välja. Suuremat pidu sel korral ei toimunud, lihtne perekondlik koosviibimine :)

Nädalavahetusel ladistas vihm ja möllas tuul. Kuna midagi targemat teha ei saanud, siis käisime kõik koos hoopis spa-s ujumas. Sain isegi paar fotot teha, muidu olen ju alati ise basseinis ja pole kedagi kes pildistaks. Villemile meeldib ujumas väga, viimasel ajal on ta ertiti aktiivseks muutunud ja kohati nõuab, et ma temast kinni ei hoiaks. Paraku päris iseseisvalt ta ujuda ei oska. Kasutame ka kätiseid, aga nendega ei oska ta samuti end päris õiges asendis hoida. Või siis ei pea mu närvid lihtsalt vastu ja toetan teda rohkem kui vaja oleks. Olgu kuidas on, basseinis mulistamine toob meie argiellu palju rõõmu ja vaheldust. Oleme usinalt (st kogu raha eest) kolm korda nädalas kohal käinud. Villem on oma siniste silmade ja blondide juustega muidugi kõikide retseptsioonineidude lemmik :) Kui kolmekuine ujumispilet maikuus läbi saab, siis on lootust juba välibasseine hakata väisama.

Basseinis.

Nädal 37 - vol1 (24.-30.03.14)

KULTUURI!

Maalikunst.

Suveilma ei saanud me teab kui kaua nautida, sest üsna pea langes temperatuur umbes 10 kraadini ja algas vihmasadu. Tõesti oli külm, rühkisime läbi saju vapralt ikka ujuma, aga muidu väga õue ei kippunud. Ühel tõsiselt vihmasel päeval otsisin kapinurgast näpuvärvid ja suure papitüki välja ja möllasime Villemiga niisama. Eelmisel korral ei saanud ta nende poindist veel väga aru, seekord läks palju edukamalt. Värvi jagus igale poole.

Köögikunst.

Minu vihmase päeva kunstitegevus oli kaduvamat laadi. Tegin ise pelmeene. Siin ma ei ole pelmeene müügil näinud, aga tuli tahtmine neid süüa. Polnudki raske teha, aga omajagu nokitsemist oli küll. Ja pealegi tulid nad peaaegu et piruka suurused, mitte sellised parajad ampsud. Nii et enamvähem... Aga rohkem vist ei viitsi teha, pean ootama kuni Eestisse tagasi jõuame.

Nädalavahetusel oli Siimul taas plaanis kolleegidega korvpalli mängida, nii et sõitsime Izvori parki. Vihma sel päeval ei sadanud, nii et mängida sai. Aga soe ka polnud, sest tuul oli vali. Seekord ei tulnud murul mõnulemisest väga midagi välja. Tuulest räsituna käisime veel lõunal City Grillis, lõpuks ometi jõudsime meiegi sinna. Oleme päris palju tollest kohast kuulnud aga pole kunagi varem ise kohale jõudnud. Toit oli maitsev, eriti maitsev oli kolmik-magustoit sidrunikreemi, shokolaadivahu ja õuna-rosina koogiga :)

Helikunst.

Minu õhtu jätkus kultuursel lainel - jätsin Siimu ja Villu koju ja läksin Brittaga kontserile. Kohalik muusikateemaline ajakiri Jazz Compas korraldab aegajalt kontserte ja seekord esinesid vokaalansambel Jazzapella ja instrumentaalmuusikat viljelev The Art of Quartet. Mõlemad täitsa rumeenia omad. Etteasted juhatas sisse keskealine proua, kes oli tähtsaks õhtuks riidekapist välja otsinud roosa satsilise varrukateta pluusi, läikivad mustad retuusid, kontsakingad ja rippuvad kopsakad kõrvarõngad, mis liikumise rütmis kaasa klõbisesid. Tõesti... :)

Kontserdil endal polnud muidu üldse viga, kuigi kuulajaid polnud teab kui palju. Vokaalmuusika meeldib mulle alati ja ansambel laulis täitsa kenasti. Ei olnud liiga täiuslik. Mõtlen neid kollektiive, kus iga nüanss nii muusikas kui liikumises on viimseni lihvitud. Mitte et see oleks kuidagi halb, aga kuidagi värskendav oli näha midagi lihtsamat. Kahjuks ei olnud seekordses repertuaaris mitte ainsamatki rumeeniakeelset pala, kõik puha inglise keeles. Teine esineja oli ka tore, aga puhas instrumentaal muutus minu jaoks veidi ühekülgseks ja mõlemad Brittaga olime mõne aja pärast veidi uimaseks jäänud - silm tahtis hakata kinni vajuma :) Lood olid pikad ja malbed, vahepeal ei räägitud ainsatki sõna. Tool oli mugav ja temperatuur paras. Lausa kutsub ju suikuma? Siiski oli tore õhtupoolik vahelduseks tavapärasele elule.