LIHAVÕTTETEEKOND SIGHISOARASSE
 |
| Pallimeres! |
Alustan traditsioonilise ilmateatega - siin on koledam kui Eestis. Nädala sees kallas vihma ja oli tugev tuul. Vaatamata minu kangelaslikkusele ei ole totaalselt läbivettinud mänguväljakul justkui midagi teha... Olen Villemiga juba 2 kuud ujumas käinud ja alles nüüd sain teada, et sealsamas kaks korrust ülevalpool on laste mängutuba, kus ma ka oma paketi raames käia saan. Päris hea variant koledaks ilmaks, ikka vaheldus kodus vahtimisele. Proovisime selle nüüd ära ja päris tore oli - pallimeri, ronimisatraktsioonid ja muu huvitav.
Sel nädalal olid ka ülestõusmispühad. Lihavõtted on siin väga suur ja tähtis püha. Kuulsin, et enne seda on hirmus palju tööd, sest kodus tuleb teha korralik suurpuhastus (sh pesta akand) ja siis muiudugi pidusöök valmistada. Paast ju lõpeb ja saab jälle normaalselt süüa. Religioossed kombed on tugevalt juurdunud ja nendest ei pea kinni mitte ainult padu-usklikud nagu võibolla arvata võiks. Näiteks ka mitmed Siimu töökaaslased (kes on noored inimesed) ütlesid, et nad peavad paastu. Kuigi küllap on tõsiseid paastujaid ikkagi vähemuses. Mina ei tea paastust midagi ja suurpuhastust ka ei teinud. Küll aga likvideerisime kevadiste pühade auks jõulupuu, mis siiamaani rõdul ilutses. Siit tarkusetera, et nulg on tõesti väga vastupidav - ta on küll kaotanud värske rohelise värvi, aga okkad on endiselt ja edukalt küljes. Rõdul on muidugi ka jahedamad hoiutingimused. Põhjus, miks jõulupuu veel kolm kuud peale õiget aega kodus alles on, on proosaline (peale laiskuse muidugi) - pidime laenama oksakäärid, et see konteinerisse viimiseks ära hekseldada. Nüüd saabus Siim lõpuks laenuks saadud tööriistadega ja kanäe - terve nulg mahtus ühte tavalisse kilekotti ära!
Suur reede ei ole siin vaba päev nagu Eestis, vaid täitsa tavaline tööpäev. Küll aga on vaba esmaspäev. Me pole tükk aega kuskil rändamas käinud ja seetõttu otsustasime pikka nädalavahetust ära kasutada. Laupäeva hommikul astusime rongi ja alustasime pikka sõitu Sighisoara poole.
 |
| Number on tõesti vagunil kirjas. Lausa mitu silti ;) |
Sighisoara asub Bukarestist tagasihoidliku 5-tunnise rongisõidu kaugusel. Sel korral oli väike segadus õige rongi ja vaguni ülesleidmisega, sest nii pikkadel sõitudel ühendatakse osad vagunid kuskil peatustes lahti ja mõned sõidavad kaugemale - niisiis on numbrid ja sihtkohad erinevad ja meie ei leidnud kuidagi oma vagun nr. 3 üles. Lõpuks üks ametimees näitas, et number on vaguni peal kirjas. Pilt ütleb kõik :) Ikka Rumeenia stiilis!
Tegelikult kulges reis täitsa meeldivalt, sest esimeses klassis oli palju ruumi ja väga mõnus olemine. Villem praktiseeris juba traditsiooniks saanud istmetel magamist. Aknast olid ilusad vaated, kuna läbisime mägiseid piirkondi. Eks seepärast ka sõit nii palju aega võttis, et rong lihtsalt ei saa väga suurt kiirust sisse. Päris sageli oli teeäärsed põllud täis kollaselt õitsevaid taimi, mis tuletas nii väga Eesti suve meelde. Aga on alles aprill :)
 |
| Õitsevad puud tänaval meie öömaja ees. |
Lõpuks kohale jõudnud, läksime oma öömajja. Meie lemmikpeatuspaikadeks siin on saanud pensiunead - väikesed külalistemajad. Tavaliselt peavad neid perekonnad, kes ise kuskil sealsamas elavad, kõige sagedamini sama hoovi peal asuvas majas. Oleme korduvalt kogenud, et sellistes kohtades on lahkem vastuvõtt, oluliselt avaramad toad, soodsamad hinnad, köögi kasutamise võimalus, kinnised koduaeda meenutavad õued, grillimis- ja istumisvõimalus hoovis jne. Ühesõnaga kõik see mida suuremates ketihotellides ei ole. Samas ei pakuta hommikusööki ja võib vabalt juhtuda, et keegi ei räägi inglise keelt. Seekord oli ka samamoodi, Pensiunea Mario's võttis meid vastu tore vanem paar, kes oleksid meiega heal meelel suhelnud saksa keeles. Kõiki keeli segamini kasutades saime siiski edukalt suheldud.
Kõndisime kesklinna ja otsisime koha kus keha kinnitada. Sattusime restorani, kus kõik teenindajad olid suured lapsefännid, nii et Villemile lõbustajaid ja väntsutajaid jagus. Üks ettekandja oli eriti sillas, tegi nalja, kallistas ja musitas nii, et eesti inimesel hakkas juba natuke imelik ;) Järgmistel päevadel möödusime veel paar korda samast kohast ja iga kord tuiskas ta püssikuulina välja Villut musitama. Ei tea kas ka Villemi ehmatus oli nii suur, et ta sel õhtul ei tahtnud kuidagimoodi uinuda. Ja ärkas hommikul ebanormaalselt vara :)
