Nädal 36 – vol1 (17.-23.03.14)

SUVINE KEVAD JA MITTETÖÖTAVAD LIFTID

Märtsikuus on see lausa imeline, kui saad päikese käes olla ilma igasuguse tõhusa üleriideta! Kevad on täies hoos, puudel puhkevad pungad, võililled õitsevad. See oli see mida ma siinselt kliimalt lootsingi :)

Izovri pargis.

Ühel päeval otsustasin Villemiga minna Izvori parki suurele mänguväljakule. Lihtsalt ära tüütab siin kogu aeg ühes kohas käimine. Jõudsin metroopeatusesse ja mind tabas üllatus, mis alati meele kohutavalt rõõmsaks teeb – lift ei töötanud. Egas muud kui Villem ühe käe peale, käru teise ja alla vantsima. Sättisin Villu tagasi kärusse ja suundusin järgmise lifti juurde, millega sõita perrooni tasandile. Jälle ei töötanud!! Juba kirusin vaikselt, aga okei. Jõudsin sihtpunkti ja pole vist vaja mitu korda arvata, kas seal liftid funkasid. Muidugi mitte! Siis panin tähele, et kõikidel liftiustel on ühesugune kiri. Tähendas midagi sellist, et „ei tööta, vabandame ebamugavuste pärast“. Käisin sel päeval neljas erinevas metroopeatuses ja mitte üheski ei olnud lift töökorras – julgen järeldada, et terves Bukaresti metroos ei toimi neist mitte ükski. Ja ei sõnagi põhjendust, kõigil lihtsalt vabandus. Spekuleerisin pahameelehoos, et keegi on võibolla liftis õnnetult surma saanud ja nüüd on vaja kõikidele ühekorraga teha tehniline kontroll. No mis muud mõistlikku põhjust saab sellisel ajuvabadusel olla? Ma olin tagasi jõudes treppidel sooritatud jõunumbritest päris kurnatud. Liitusime Siimuga tema lõunapausi ajaks ja einestasime kontori juures asuvas töölissööklas. Nimeks on sel küll restoran, aga sisu on sama :) Noormees leti taga arvas, et Villem näeb väga sakslase moodi välja. Mhh?

Soojad ilmad on inimesed välja meelitanud, meie kodulähedane mänguväljak on ka pidevalt rahvast täis. Ostsin Villemile liivakastimänguasjad ja vedasin neile kodus küünelakiga ilusad V tähed peale. Kõik käivad ju samas supermarketis ja seetõttu on identseid lelusid seal hulgem. Ja vähemalt leidis kaasatoodud küünelakk mingigi kasutuse :)

Esimene teatriskäik.

Nädalavahetusel oli ilm eriti kaunis ja ehteestlaslikult tundsime, et seda tuleb koheselt ära kasutada. Külastasime laupäevahommikust nukuetendust. Villem on viimasel ajal hakanud näitama üles huvi titemultikate vastu, mida YouTube’is leida on. Mõtlesin siis et läheks päris etendust vaatama. Uurisin ja leidsin selleks võimaluse Rumeenia Talurahva Muuseumi juures asuvas nn klubis/söögikohas. Ei teagi mis asutus see täpselt oli, koht tundus selline kus nädalavahetuse hommikuti tehakse lasteetendusi ja õhtusel ajal tuleb peale teine vahetus. Nurgas oli baarilett ka :) Etendus „Inetu pardipoeg“ oli rumeenikeelne ja Villemile väga pinget ei pakkunud. Juttu oli palju ja nukud natuke liiga kaugel. Villem leidis omale eesmisest reast hoopis ühe sõbranna, kellega koos muid asju ajada. Õnneks oli kogu õhkkond vaba ja mitte päris „teatrilik“, nii et sellest ei olnudki probleemi. Pärast sai lavale minna ja näitlejad tegid lastele nukkudega niisama komejanti. Selline personaalne lähenemine sobis Villemile oluliselt paremini.

Kevad Kiseleffi pargis.

Ülejäänud päeva tuiasime Kiseleffi pargis, vahepeal käisime kohvikus ja siis jälle pargis. Ilm oli lihtsalt liiga mõnus, et koju minna. Täiendasime Villemi mänguasjavaru pealeistutava mootorrattaga. Ta noolib mänguväljakul kogu aeg teiste omi, niisiis otsustasime talle ühe kõige lihtsama variandi hankida. Olen seda poest otsimas käinud ja mitte kuskil ei müüdud, ometi on neid kõikidel lastel! Müstika lahenes kui nägin, et pargis mänguväljaku kõrval on müügiputkad, kus säärast kaupa pakutakse. Minu võidurõõm leitud mootorratta üle rauges, kui noormees sellest eriti välja ei teinud... No korra ikka peale istus, aga sellega asi laias laastus piirdus. Murphy seadus vist, et asi on niikaua huvitav kui see on kellegi teise oma. Eks aeg näitab kas asi on lootusetu või tärkab siiski soov rallida.

Üks puhkab, teine üritab
väljakule pääseda :)

Pühapäeval läksime jälle Izvori parki, seekord oli Siimul plaanis töökaaslastega korvpalli mängida. Liftid metroos ikka ei töötanud. Parem oleks, kui nad selle korralageduse ruttu likvideeriks. Hommikul väitis telefon, et õues on 14 kraadi, riietusime vastavalt. Jõudsime Izvori parki ja seal ootas meid suvesoojus. No tõesti palav oli, täielik suvi. Selleks polnud me keegi valmis, koorisin Villemi (ja enda ka) paljajalu ja paljapäi. Kahju et kodu nii kaugel oli ja lühikesi riideid ei saanud tuua... Veetsime mõnusalt aega, kes sportides ja kes murul pikutades. Siim sai igatahes kergekujulise päikesepõletuse. Ja praegu on märtsikuu. Tõotab head :) 

Nädal 35 - vol1 (10.-16.03.14)

TALVERIIDED SUVEKORTERISSE

On olnud pikk eetrivaikus, mis leiab nüüd oma õnneliku lõpu! :)

Ilm on muutunud üha kevadisemaks. See on jube mõnus! Päikese käes on kohe väga hea, samas varjus ja tuulisemates kohtades jahe. Tüüpiline kevadine tüütus, võimatu on riideid valida. See sai aga selgeks, et talveriided võib ära panna ja seda ma suurima rõõmuga sel nädalal ka tegin. Kevad on käes! :)

Peale lume sulamist püsivalt kõnniteed katnud pori ja lombid on lõpuks ometi ära kuivanud. Ma ei teagi kas rõõmustada või mitte, sest nüüd hõljub see kõik tolmu näol õhus. Jube vastik on, eriti siis kui mõni suur auto mööda sõidab (ja seda juhtub siin kogu aeg). Suud-silmad on tolmu täis. Küllap see kaob aja jooksul.

Villem otsustas lõpuks oma pikalt ühesugusena püsinud päevaplaani muuta ja hakata magama üks kord päevas. Nagu alati, olen mina sarnaste uuenduste tõttu esialgu peata ega oska elu planeerida. Aga tavaliselt loksub kõik paika ja tihtipeale tundub, et on parem kui varem :) Seekord on ka vist nii. Tegelikult on ju etem, kui ei pea kahe magamisega arvestama. Lihtsalt ma ei tea, millal siis ujumas hakata käima, kuna minu pakett näeb ette sisenemist happy hour'i jooksul ehk vahemikus 12-15. Enne jäi see aeg uinakute vahepeale, nüüd enam mitte. Eks siis tuleb punkt kell 12 kohale minna.

Muru on roheline.

Ma polnud hirmus ammu linna peal käinud ja ükspäev sõitsime Villemiga kesklinna. Ilm oli ülihea ja hullasime natuke pargis muru peal. Muru oli täitsa roheline ja ka lillekesed õitsesid. Võtsin topsi kohvi ja elu oli igati kaunis :)

Raamatuautomaat :)

Tagasiteel panin esimest korda tähele, et mõnes metroopeatuses on raamatuautomaadid. Tuleb välja, et need on seal kogu aeg olnud. Mõnikord ma imestan, kuidas mingite asjade märkamine nii kaua aega võtab... Ma ei näinud küll kedagi sealt raamatuid ostmas, aga ju siis kliente leidub. Metroos on tõesti väga mõnus lugeda, teen seda isegi need harvad korrad kui üksi sinna satun. Raamatuauotmaat pole muidugi midagi erilist võrreldes muna-automaatidega, mida väidetavalt mõnes Rumeenia linnas leida võib, aga siiski! ;) Ma endiselt ei välista muna-automaadi olemasolu Bukarestis. Me pole veel lihtsalt kohtunud.

Nädalavahetusel käisime kodulähedases restoran-pizzerias lõunal ja Villem oli taas endine. Ei jooksnud igale poole minema ja saime natuke rahulikumalt einestada. Huh, vedas!